Mina tegin oma elukaaslasele abieluettepaneku, selgitasin, miks ja mida see tähendaks. Lastesaamist ja kokkukolimist ei plaani (elame erinevates riikides). Sõrmus pole oluline. Vastas, et pole mõelnud, et ühest korrast “abielu proovimisest” oli küll. Nii et selles osas on selge värk. Samas ei saa öelda, et ei armasta: kui kohtudes läheb silm särama ja suunurgad iseenesest kerkivad, siis armastab. Aga eks see paneb mõtlema sellele, mida armastus ja partnersuhe tähendavad. Olen enda jaoks otsustanud, et niikaua kui see suhe mulle midagi annab, oleme koos. Kui asi ammendub, siis korjan oma 7 asja tema juurest kokku ja läkitan minu juures olevad tema asjad talle tagasi. Uut suhet ei otsi – kui tuleb, siis tuleb, kui ei, siis üksi ongi lihtsam. See tegi vabaks. Eks me kõik taha end tunda selle “kõige-kõigena”, kuid on nagu on.
Teema: 10 aastat koos ja pole valmis abielluma
Siin on küsimus, kas mehe jaoks ei ole oluline abielus olla või tema jaoks on oluline abielus mitte olla. Esimesel juhul – miks ta ei peaks kalli naise rõõmuks selle paberitüki hankima? Kui mehele ei ole vaja eriti peale käia, siis ilmselt polegi tal abielu vastu midagi. Muidugi rääkimine, et nõme igand… ei ole kuigi julgustav, oleks mees öelnud, et oih, ma ei teadnud, et see sulle nii oluline on, abiellume siis pealegi, siis ma ütleksin kah, et lihtsalt tavaline mitteromantiline mees.
Küsimus võib olla ka selles, et ei ole oluline abielus olla ning abiellumine ja sellega kaasnevad protsessid tunduvad ebameeldivad. Välditakse, kuna pointi pole ja lisaks veel ebameeldiv ka see tähelepanu keskpunktis imalate sõnade ütlemine. Ehk siis võibolla ei ole oluline abielu vältimine, aga milleks teha vajaduseta läbi ebameeldivat protsessi.
Antud juhul ju teemaalgataja mees on nõus abielluma kui teemaalgatja seda väga tahab. Aga teemaalgataja on õnnetu, et asi ei käi sellisel romantilisel moel ja ei paku mehele samasugust naudingut nagu tema seda vaimusilmas ette kujutas.
Olen teemaalgataja ja tänan teid kõiki vastuste eest ning tore, et sellele teemale on lähenetud erinevatest külgedest.
Kui täpsustada natuke rohkem meie suhte asjaolusid, siis umbes 4 aastat tagasi läksime lahku ja olimegi lahus ligi aasta, kuniks saime aru, et tahame ikkagi koos olla. Viimastel aastatel olen maininud mitmeid kordi, kuidas ma oma abielupäeva kujutlen, et see toimuks ainult meie kõige kallimate sõprade ja pere ringis. Ka olen rääkinud, et ei oota midagi grandioosset. Seega võite ette kujutada, millise külma duši osaliseks sain, kui kuulsin, et ta ei teadnud, et ma soovin abielluda temaga. Ma leian, et nende aastate jooksul on tal olnud palju võimalusi, et otsustada, kas tema tahab minuga abielluda ja, kui ei, siis milleks mind need aastad endaga kaasa vedada. Ta teab, et ma tulen perest, kus vanemad elasid nö. vaba-abielus, kuid ma tahan, et minu lapsed sünniksid abielus, et oleks üks tervik.
Ma ei tahagi, et ta pelgalt minu soovile vastu tuleks vaid, et ta ise ka sooviks abielu minuga. Kuigi järgmisel päeval ta ütles, et ta tahab minuga abielluda, aga ta pole leidnud õiget aega ettepanekuks. Ehk rääkis täiesti vastupidist võrreldes, mida ta päev enne oli öelnud.
Olen väga pettunud nii endas kui temas ja ei tea, kuidas jätkata…
kas see ettepaneku tegemine on sinu jaoks nii väga oluline? kas lihtsalt kokkuleppest, et nüüd lähete avaldust viima, ei piisa?
selles mõttes, et nõuda romantilisi žeste mehelt, kes neid muidu teinud ei ole, on natuke liig 🙂
rääkige omavahel! otse ning keerutamata. Ütle sina, mida sina tunned ja las tema ütleb ka, kas tahab abielu sinuga, millisel moel jne. Aga ära nõua temalt samasugust kutsikavaimustust nagu sa tahad, et tema tunneks. Iga inimene on erinev ja mõnele sobib see roosamanna, mõni on praktilise meelega ning ei taha seda roosamannat, tahab konkreetsust.
Ma võib-olla olen ennast eelnevalt halvasti väljendanud. Ma ei ole pettunud, et ta pole teinud romantilist žesti ettepaneku näol vaid sellepärast, et ta teab, et abielu on mulle tähtis ja selle asemel, et mulle juba ammu öelda, et abielu on tema jaoks iganenud traditsioon, on ta oodanud 10 aastat.
kui ta on põhimõtteline abieluvastane, siis on tegemist väärtushinnangute konfliktiga ning seda naljalt ei lahenda 🙁 aga kas ta on otse öelnud, et ei taha abielu ei sinu ega kellegi teisega mitte kunagi?
aga ma toon ühe näite endast ka – minu mees ootas 10 aastat, et ma oleksin valmis abieluks. Tänase päeva seisuga oleme abielus. Nüüd tahab tema lapsi (tahtis tegelikult esimesest päevast alates :D), mina mitte nii väga, aga olin valmis jätma rasestumisvahendid ära, sest ma ei ole põhimõtteliselt laste vastu, vaid ma lihtsalt ei ole veel valmis (või ma kardan, et ma ei ole valmis). Rasestumist ei otseselt ei väldi, sest ma tean, et tema jaoks on oluline, et peres oleks ka lapsed. Mina armastan teda, tõenäoliselt armastaksin väga ka meie lapsi, aga lihtsalt hetkel tunnen, et ma ei ole veel 100% valmis (sest vastasel juhul kulutaksin juba arstide uksi, kuna pole õnnestunud rasestuda 2 a). Segane jutt, aga point on selles, et tema tahab lapsi, mina tahan teda ja vahendite ärajätmine on kõige väiksem asi, millega näidata, et ma austan ja hoolin tema soove ka.
Selles mõttes, et kui tema poolt ei ole 100% ei-d tulnud, siis ehk on mõtet natuke oodata ja lasta tal seedida seda mõtet. Tehke kompromisse, kui suhe on seda väärt 🙂
Ma saan teemaalgatajast aru küll. Mul oli umbes samasugune tunne, nagu teemaalgatajal, kuigi teise asjaga seoses. Et algul on väljendatud üht (huvi tegevuse vastu, mis mulle pinget pakub) ja siis, paar aastat hiljem tuleb jutu sees välja, kuidas talle see tegevus kohe üldse ei meeldi, pole kunagi meeldinud. Ma mäletan seda tunnet, et oleks nagu kuhugi kukkunud: et mida? Kusjuures ta ise ilmselt ei andnud üldse aru, et ta iseendale vastu räägib.
Sellist asja on võibolla raske öelda, võimalik, et ta ise on ka selle abielu suhtes segaduses. Või siis veel üks mehelik omadus on lihtsalt lakata sellele mõtlemast pärast konstanteeringut, et pole aimugi kuidas oma neiule, kelle jaoks ilmselgelt abielu on oluline, öelda, et mul puuduvad seoses sõnaga “abielu” igasugused meeldivad tunded. Kuna küsimus on raske ja lahendamatu, siis ärgem mõelgem sellel hetkel, kuna tegu on pseudoprobleemiga, mitte konkreetse praktilise probleemiga ja ei vaja kohest lahendamist. Ja üsna tõenäoliselt kogu selle aja, kõik need aastad, ta tõepoolest mitte kordagi ei mõelnud abielu teemale. Pikapeale lausa unustas ära, kuna tema jaoks ju abielu pole oluline. Mehed ja naised on selles osas erinevad, et naised tõesti mõtlevad suhetele ja suhtenüanssidele iga päev, iga tund, lausa iga minut. Mehed reeglina ei tee seda. Nad päriselt kohe ei mõtle vajaduseta suhete teemal.
Nüüd tekkis vajadus, sa läksid konkreetseks. Ta vaagis ja leidis, et noh, kannatame ära, see suhe on mulle piisavalt oluline, olgu abiellume…
Miks te ennast kütate selle abiellumisega. Äkki on probleem hoopis selles, et teie ei teadnud, et teie mees üldse iial abielluda ei soovi. Selle taustal võib vabalt olla mingi inetu varajagamine vms. Süüdistada või sundida oma meest millessegi, kui ta seda ei taha….ja siis unistada, et mees peab selle abieluettepaneku kuidagi veel tegema. Mees kui ta siis sellest ka veel teab, et selle ettepaneku tegemiseks peab muinasjutt ümber käima. Jumal, ma ka ei tahaks. Naine lihtsalt nagu printsess ootab.
Paljud mehed ei taha ka abielluda, siis kui neil pole seda raha, millega seda pulma pidada, mida nad tahavad.
Nutke, nutke, see teeb ju olukorra ja võimaluse sellest mehega tulevikus rääkida eriti meeldivaks mehe jaoks.
Olen teemaalgataja ja tänan teid kõiki vastuste eest ning tore, et sellele teemale on lähenetud erinevatest külgedest.
Kui täpsustada natuke rohkem meie suhte asjaolusid, siis umbes 4 aastat tagasi läksime lahku ja olimegi lahus ligi aasta, kuniks saime aru, et tahame ikkagi koos olla. Viimastel aastatel olen maininud mitmeid kordi, kuidas ma oma abielupäeva kujutlen, et see toimuks ainult meie kõige kallimate sõprade ja pere ringis. Ka olen rääkinud, et ei oota midagi grandioosset. Seega võite ette kujutada, millise külma duši osaliseks sain, kui kuulsin, et ta ei teadnud, et ma soovin abielluda temaga. Ma leian, et nende aastate jooksul on tal olnud palju võimalusi, et otsustada, kas tema tahab minuga abielluda ja, kui ei, siis milleks mind need aastad endaga kaasa vedada. Ta teab, et ma tulen perest, kus vanemad elasid nö. vaba-abielus, kuid ma tahan, et minu lapsed sünniksid abielus, et oleks üks tervik.
Ma ei tahagi, et ta pelgalt minu soovile vastu tuleks vaid, et ta ise ka sooviks abielu minuga. Kuigi järgmisel päeval ta ütles, et ta tahab minuga abielluda, aga ta pole leidnud õiget aega ettepanekuks. Ehk rääkis täiesti vastupidist võrreldes, mida ta päev enne oli öelnud.
Olen väga pettunud nii endas kui temas ja ei tea, kuidas jätkata…
Mina olen selline naine, kes ei ole mitte kunagi unistanud valgest kleidist, pulmapeost, sõrmusest ja muust sellisest. Sellel ajal, kui teised tüdrukud sellistest asjadest unistasid, murdsin mina pead, kuidas kogu sellest jamast pääseda. No ei meeldiks mulle olla see tähelepanu keskpunkt, isegi, kui kohal on ainult “pere ja kõige kallimad sõbrad”. Minu jaoks ei ole see tore ega liigutav, vaid vastik.
Minu abikaasa tahtis abielluda juba meie esimesel kooseluaastal, aga ma olin kategooriliselt vastu. Elasime vabaabielus 8 aastat ja siis saime lapse. Peale lapse sündi ma olin nõus vaikselt ära registreerima, tingimusel, et see toimub ilma peota ja vanematele teatame hiljem.
Ma arvan, et oleksin tundnud end väga halvasti, kui minu mees oleks minult pisarate ja ähvarduste abiga pulmapeo välja pressinud. Ma armastan oma meest väga ja abielus olla on ka tore, nagu selgub, aga abieluettepanek, pulm ja abielunaise staatus ei ole minule kunagi olnud eesmärk omaette.
Kuna ma jätsin oma perekonnanime ja sõrmuseid me ei ole lasknud teha, siis minu töökaaslased arvasid aastaid, et ma olen vabaabielus. Juhuslikult said teada, et ma olen juba aastaid abielus. Mul ei oleks uneski pähe tulnud, et nad mind sellepärast kuidagi halvakspanevalt vaatavad vms.
Ma näen teemaalgataja postitustest, et ta on väga endale keskendunud. Abieluettepanek, pulm, kõik peab olema tema unistuste täitumine. Aga see teine osapool? Kas keegi on mehe käest uurinud, miks ta ei taha abielluda? Kas talle ei meeldi tseremooniad? Kas tal on oma perega sellised suhted, et ta ei taha nendega koos seda läbi teha? Kas ta kardab teemaalgataja vanemaid? Kas tema vanemate abielu oli halb või lahutus jube?
Minul oli abielu vastu mitu põhjust. Esiteks, ma olen tagasihoidlik ja ei taha olla mingi totra tseremoonia keskpunkt. Ma saan sellest paanikahoo. Pealegi on pulmakombed minu arust nii vastikud ja noorpaari alandavad. Kõik need lõhkumis-ja mähkimismängud, avalik suudlemine, pulmavalss, ahistav kleit ja loor. Väkk!!! Teiseks on mul väga halvad mälestused oma vanemate abielust. Kolmandaks ei taha ma eriti, et minu ja mehe suguvõsad koos mingit pidu peaksid, üksteist arvustaksid ja võrdleksid, kumb see rikkam ja parem on.
Sellel kõigel ei ole mingit pistmist minu armastusega oma mehe vastu. Ma armastan teda väga ja tahan temaga elu lõpuni koos olla. Hea, et ta ei ole sundinud mind tegema mingit vastumeelset asja ainult selle pärast, et tema on lapsest saadik unistanud ühele põlvele laskumisest, sõrmuse tordi sisse peitmisest, mustast ülikonnast, valgest kikilipsust ja suguvõsa ning kallite sõprade silme all puupaku lõhkumisest ning valsikeerutamisest.
Täitsa kahju on inimestest, kes selliste kinnisideede küüsis vaevlevad ja ennast piinavad. Ma saan aru, et abiellumine on sulle tähtis ja unistustest on raske loobuda. Väga loodan, et leiad mingi kompromissi oma unistuste täideviimise ja mehe heaolu vahel
Kägu 15:38 – Sa räägid pulmadest, mitte abielust. Mulle pole abielu kui asi iseeneses üldse tähtis olnud, ei ole kunagi tahtnud abielluda (mehele minna), v. a juhul, kui on inimene, kellega sellel n-ö abielumerel seilata. Ei ole ka praegu tähtis abielu kui niisugune, saan ise hakkama, aga… eks see käib veidi valusa närvi ning muidugi kõvasti ka ego pihta, et suhte n-ö kinnistamist ja pühendumist ei peeta piisavalt oluliseks.
Pulmad on seejuures hoopis iseasi ja teemaalgataja ju ei nuta pulmade pärast. Ta lihtsalt sooviks tunda, et mees peab teda sedavõrd hinnaliseks, et tahab pühenduda talle ja ainult talle – ta tahab seda kuulda kõrvadega ja näha silmadega, mitte ainult argitoimingutest aimata.
Kägu 15:38 – Sa räägid pulmadest, mitte abielust. Mulle pole abielu kui asi iseeneses üldse tähtis olnud, ei ole kunagi tahtnud abielluda (mehele minna), v. a juhul, kui on inimene, kellega sellel n-ö abielumerel seilata. Ei ole ka praegu tähtis abielu kui niisugune, saan ise hakkama, aga… eks see käib veidi valusa närvi ning muidugi kõvasti ka ego pihta, et suhte n-ö kinnistamist ja pühendumist ei peeta piisavalt oluliseks.
Pulmad on seejuures hoopis iseasi ja teemaalgataja ju ei nuta pulmade pärast. Ta lihtsalt sooviks tunda, et mees peab teda sedavõrd hinnaliseks, et tahab pühenduda talle ja ainult talle – ta tahab seda kuulda kõrvadega ja näha silmadega, mitte ainult argitoimingutest aimata.
Aga kas mees sellest ka niimoodi aru saab? Minu meelest näitab ettepanek koos maja osta ja lapsed saada küll pühendumist. Lisaks on mees ju öelnud, et ta tahab küll abielluda, aga teemaalgataja ei võta seda kui “ettepanekut”. Milline see ettepanek siis veel peab olema?
Ma tõesti ei tea. Mees kujutleb maja ja lapsi, naine kujutleb ilusat pidu pere ja sõpradega. Minu meelest on mees täitsa pühendunud ja kui naine nüüd abiellumisele natuke praktilisemalt läheneks, oleks tulevik ju ilus.
Järgmisel päeval elukaaslane tegi ilusa õhtusöögi meile ja rääkis, et ta ikkagi tahaks minuga abielluda (ei teinud abieluettepanekut) ja ma olen kõigest valesti aru saanud.
Ma tõesti ei saa aru. Kui mees teeb ilusa õhtusöögi ja ütleb, et ikkagi tahaks abielluda, siis mis mõttes see ei ole ikka veel abieluettepanek? Mul hakkab juba täitsa huvitav, mismoodi see õige abieluettepanek siis käib?
Mina tahaks, et mees tahaks mind nii palju, et oleks valmis minuga abielluma. Ma tahan lihtsalt seda tahtmise tunnet tunda 🙂
Reaalselt?
Ma ei abielluks. Esiteks ma olen juba abielus olnud. Teiseks olen sellises eas, et see pole enam tähtis, peret enam looma ei hakkaks, lapsed sünnitatud ja iseseisvus saavutatud. Rahast oleks kahju, ma töötan igapäevaselt pulmalistega ja see raha on ulme, mis pulmade alla magama pannakse. Ma ennem sõidaks kuskile teisele poole maailma või ostaks mingi kabrioleti vms.
Nojah, kui ma muidugi kohtuksin mõne endaealise hurmuriga ja oleksime kõrvuni armunud, siis miks mitte – kui raha oleks jalaga segada, siis võiks ju peo teha mõnes mõisas või palmi all ja kulutada kümneid tuhandeid eurosid, miks mitte tõesti. Aga ilmselt ma ei otsiks sellest aktist enam mingit “olemenüüdelulõpunikoosomaroosasmullis” nüanssi, see oleks lihtsalt üks imeline pidu sõprade ja sugulastega.
Tegelikult mulle piisaks sellest tundest. Täiesti piisaks.
Ma arvan, et paljudel siin teemas kirjutajatel on sama lugu, et nad tahavad seda tunnet tunda
Mina tegin oma elukaaslasele abieluettepaneku, selgitasin, miks ja mida see tähendaks. Lastesaamist ja kokkukolimist ei plaani (elame erinevates riikides).
Ma vist ei nimetaks elukaaslaseks inimest, kellega ma koos ei ela, lausa erinevates riikides…
Ja miks sa siis tahtsid abielluda? Et oleks kergem teineteisel külas käia?
Ma vist ei nimetaks elukaaslaseks inimest, kellega ma koos ei ela, lausa erinevates riikides…
Ja miks sa siis tahtsid abielluda? Et oleks kergem teineteisel külas käia?Ma nimetan elukaaslaseks seda, kellega jagad elu. Ja elu pole ju üksnes ühe söögi söömine ja samas voodis magamine – kogu aeg. Kui oleme koos, siis jagame ka neid aspekte, kui lahus, siis teineteise tegemisi skaibi abil. Sellel on nii häid kui ka halbu külgi, kuid hetkel saab selle elukorraldusega kenasti hakkama.
Üks asi on muidugi see, et külas käia on kergem: veidi teise kaaluga on see, kas äraoleku ajaks korraldad elu ringi abikaasaga või boy/girlfriendiga kokkusaamiseks. Aga on ka teisi kaalutlusi, olgu selleks kasvõi informeeritus ja tegutsemisvõimalus selleks puhuks kui teisega midagi tõsist peaks juhtuma. Ja veel mõningad asjaolud, mida siinkohal välja ei tooks, aga mis on vähemalt minu arvates olulised.
Armastusel aga on pulmadega vägagi seos, sest kui sa teist inimest armastad, siis ikka soovid talle heameelt valmistada ja kui teise jaoks on see pidu oluline, siis miks mitte seda rõõmu talle pakkuda?
Umbes nagu naisele karusnahkade ja ehete ostmine? 🙂
Mina saan tegelikult aru. Need naised tahavad tunnet, et mees päriselt tahab seda abielu ja neile tundub, et romantiline ettepanek mehe poolt näitaks justkui oleks mees ka päriselt huvitatud abiellumisest.
Reaalsuses paljud mehed ei saa üldse sellest romantilise ettepaneku vajadusest aru, nad on küll kuulnud, et kohati seda tehakse, aga kui seni on 10 aastat ilma läbi saadud, siis loodavad nad, et äkki saabki elu elatud ilma selle piinliku ja ebamugava momendita. Sest suur osa mehi ei näe sellistes romantilistes hetkedes muud kui piinavat ebamugavat hetke, mis tuleb kuidagi üle elada. Nende jaoks on koos elamise mõnu justnimelt selles rahulikus üksteisemõistmises ja üksteise abistamises ja üksteisest rõõmu tundmises, mis ei vaja suuri sõnu ja eksponeerimist. Seetõttu suhtuvad nad ka abielusse kui sellisesse täiesti külmalt, abielu ei tekita neis mingeid emotsioone peale “milleks see?”. Kui siis selgub, et naine ikka väga tahab seda, siis tundub see neile sama keeruline ja ebameeldiv tegevus kui lühikese etteteatamisega idioodist hiire mängimine lasteaia lapsevanemate ees. Nad võtavad end kokku ja kohmavad kuidagi “no teeme siis ära!”. Ise suures kergendusetundes, et sai ära öeldud ja see keeruline hetk on möödas. Aga ei, naine tahab ikka neid läägeid sõnu, mis ühel introverdist mehel kuidagi üle huulte ei taha tulla. Need mehed, kes on ekstraverdid ja armastavad esineda, armastavad alati pildil olla, neil ei ole kunagi ka probleemi enese eksponeerimisega, ei idioodist hiirt mängides isadepäevapeol ega ka kõvahäälselt romantiliste sõnade puistamisel. Kui te olete aga valinud enale introvertsema tagasihoidlikuma romantilisi žeste ebasiiraks pidava mehe, siis neile tundub see kõik nii ebavajalik ja lääge eneseületus. Lisaks on mehed sageli selle koha pealt täiesti mitteempaatilised. Kuna nad ise ei näe vajadust abiellumiseks ja romantiliseks ettepanekuks, siis neile tegelikult ka ei jõua kohale, kui tähtis kaasale ikkagi see abielluimine ja romantiline ettepanek on. Nad mõtlevad, et see on hetkeline emotsioon, mis ühel hetkel ohutult mööda läheb. Kui siis ei lähe niisama mööda, siis käituvad nii nagu poisike, keda sunnitakse “vabandust” paluma. Ütlevad mokaotsast, pilk maas. See kõik tegelikult ei tähenda seda, et nad ei armasta. Nad lihtsalt jälestavad sellist enese eksponeerimist ja seega ei tunne abiellumisest mingit rõõmu. Naine aga tahab, et ta sunniviisiliselt abielu üle rõõmu tunneks, sest muidu ju ei armasta… Nokk kinni saba lahti olukord.
Kui oled võtnud mehe, kellele romantilised žestid on raske eneseületus, no anna talle asu ja tunnusta tema “noh registreerime siis ära” eneseületust. Tead ju küll, millise inimtüübiga sa kümme aastat oled koos elanud.
Kõigega 100% nõus. Mul on ka tüüpiline eestlane meheks. Käisime kurameerimisajal nö mesinädalate reisil. Viimasel õhtul olin ootusärev, nägin, et nüüd hakkab midagi toimuma. Mees kohmas, et ma nüüd koliks sinu juurde (mul oli suurem elamine ja laps ka, tal oleks paha olnud kooli vahetada). Mina olin nii pettnud, et pisarad tulid silma, lootsin, et laskub ühele põlvele ja teeb abieluettepaneku.
Kolis siis minu juurde. Aasta pärast ütlesin ise, et tahan abielluda. Mees oli vait. Paari nädala pärast ajasime linnas mingeid asju, mees kohmas, et läheme siis anname need avaldused ka sisse. Läksimegi. Ma arvan, et mees ei tulnud ise selle pealegi, et abielu mulle olulin eon.
Nüüd oleme abielus 10 aastat, kaks ühist last. Mees on endiselt ebaromantiline nohik, aga suurepärane abikaasa selle sõna parimas tähenduses. Mul on temeaga igas mõttes turvaline olla, ta hoolitseb hellalt, ku olen haige, laseb mul piisavalt puhata, on haigete lastega kodus jne. Mees nimetab mind igal võimalikul juhul oma abikaasaks. Aga seda va “ma armastan sind” pole veel õnnestunud välja pressida…..
Teemaalgataja, abielluge ja olge õnnelikud!
Olen teemaalgataja. Lisan selgituseks, et jah ta tegi kena õhtusöögi, aga samas ta mainis ka, et ei saa praegu abieluettepanekut teha, sest muidu see poleks temast siiras.
Mulle tundub see mees siiski mingi mõttetu kummivenitaja ja keerutajana (mitte põhimõtteline abieluvastane või ehmatanud nohik, kes pulmapidu kardaks). St mees ei ole kindel, et ta ennast just SELLE naisega siduda tahaks.
Kuulge, ärge ajage segamini nohikut, kes vihkab avalikku keskpunktis olemist või kallist tseremooniat või nuku mähkimise mänge või kallist sõrmust vms. mehega, kes EI TAHA PRAEGU SINUGA ABIELLUDA. Ta lihtsalt EI TAHA abielus olla. Ja sellistel meestel ei ole peaaegu kunagi MITTE MINGIT muud põhjendust kui et “see paber ei anna midagi” või et “ma ei ole veel selleks valmis”. Mida kuradit, 10 aastat on elanud ja ikka ei ole valmis? Nagu Hitler, kes enne surmaminekut mingi farsi korraldas, kuna siis oli selge, et kedagi muud enam eluteel ette ei satu..
Kui paber ei anna midagi, miks seda siis mitte muretseda, kui kaaslasele on see oluline? Me ju teeme ühtelugu asju, mis meile ei meeldi, kuid meie partnerile on olulised…
Ja Eesti on juba maailmas esirinnas oma vabaabielude poolest, muu maailm on ikka hoopis teises arengufaasis.
Kui 10 aastat on ilma saadud, siis äkki abielusooviga lagedale tulles mees ehk tõesti küsib imestades, et milleks. Peale nii pikka aega loodad veel teatud erilisi emotsioone ettepanekust?
Kui abielu on oluline ja mees kallis, siis tee ometi ise ettepanek või võtagi sellest mehe arvamusavaldusest kinni ja pange kuupäev paika. Pole vaja suurt pidu, abielu kestab pärast pikka aega (loodetavasti), aga pulmad vaid ühe päeva ja ise juba 11 aastat abielus olnuna ütlen, et ega neid emotsioone praeguseks enam eredalt alles pole. Ilus ja tore oli, aga iga päev kalli kaasaga abielus olla on veel parem kui pulmad.
Aga kui kõigile osapooltele peod meeldivad ja raha on ka, siis muidugi tehke pidu ka.
Õudne mõttemaailm. Huvitav, miks sa ei sea kahtluse alla mehe eneseväärikust, kes regulaarselt pakub seksuaalset rahuldust ja muid hüvesid naisele, kes ei tahagi abielluda. Kuidas mees saab ööst öösse ja aastast aastasse rahuldada naist, kellele abielu ei ole oluline? Armastav naine ju tahab, et kui ta homme jääb trolli alla, oleks mees kindlustatud. Majanduslikult, emotsionaalselt ja nii edasi.
Kui minu mees oleks meie 8 vabaabieluaasta jooksul hakanud sellist juttu ajama, et kuule, Pille, ma nüüd ei rahulda sind enam ja enne oma n..t sulle sisse ei pane, kui me oleme seaduslikus abielus, sest ma olen endast lugupidav mees ja tahan abielumehena olla emotsionaalselt ja majanduslikult kindlustatud, kui sa, Pille, peaksid juhuslikult trolli alla jääma või midagi.
Jeerum, ma oleks jooksnud nii kaugele kui võimalik ja iga normaalne naine ütleks, et sellisest klammerduvast psühhopaadist hoia heaga eemale.
Miks siis naised peaksid nii nõmedalt käituma?
keeruline teema ja võib nii- ja naapidi mõelda, end kas või krussi.
minu arust on abielu vormistamisest olulisem omavahelne sobivus, keemia, kirg, sõprus, et koos on mõnus olla jnejne. ja kui laste saamine abielu taga ja abielu ei tule, siis võib juhtuda, et millalgi kahetsed, et laste saamist nii kaua edasi lükkasid.
abielu ja sõrmus ei garanteeri ju iseenesest, et paar on teineteisele truu, et mees/naine on hea lapsevanem, et see suhe jääb kestma.
teine variant on senist abiellumisesoovi mehele kommunikeerimise viisi muuta ja argumenteerida kuidagi teisiti, et talle lõpuks pärale jõuaks, et sinu jaoks on abielu o-lu-li-ne. võib-olla tõesti tuleks isegi korra aeg maha võtta ja sul nt eraldi kolida korraks ja mõtlete selle teema siis eraldi olles enda jaoks selgeks.
Olen teemaalgataja. Lisan selgituseks, et jah ta tegi kena õhtusöögi, aga samas ta mainis ka, et ei saa praegu abieluettepanekut teha, sest muidu see poleks temast siiras.
Mina loeksin sellest välja seda, et te olete haruldaselt sarnased üksteisega. Sina ootad midagi romantilist ja sellist, mis ei tunduks väljapressituna ja mees tahab traditsiooniliselt ise valitud ajal ettepaneku teha, kuna hetkel ja kohe nüüd tunduks see väljapressitud ettepanekuga. Veidi aega mööda lastes võib aga mees kenasti teha siira läbimõeldud ettepaneku.
Mina tahaks, et mees tahaks mind nii palju, et oleks valmis minuga abielluma. Ma tahan lihtsalt seda tahtmise tunnet tunda
Täpselt naelapea pihta!
Aga jah, mulle tundubki niimoodi, et mõned elavad 7-10 aastat koos, pole abielu ega lapsi. Minnakse lahku, leitakse uued kaaslased. Siis aga on tavaline, et üks osapool abiellub järgmise kaaslasega kibekähku, nii aasta pärast kokku hakkamist ning saadakse kohe lapsed. Saa siis aru, miks selle eelmisega 10 aastat venitati, kui järsku kõlbab poolvõõraga abielluda ja lapsi saada.
Sest eelmine ei meeldinult piisavalt.
Elada 10 aastat kellegagi, kes niiväga ei meeldi. Mõni saab lapsedki…
Ja siis tulla ütlema, et niipalju ikka ei meeldi, et abielluda.Mislaadi puue see on?
Selle kohta on mitu vanasõnagi:
Ega vana saabast tasu minema visata, kui uusi kohe asemele võtta pole.
Ära vanasse kaevu enne sülita, kui uus valmis pole.
Nii et hoiad aga silmad uute saabaste ja kaevu osas lahti ning tallad aga vanu saapaid ja kaevuteed edasi.
Minumeelest abielluda ainult siis saabki, kui suhe veel värske ja roosad prillid ees. Kui see aeg mööda lastakse, nii 7-10 aastat hiljem, on kooselu enamasti juba muutunud tüdimust tekitavaks rutiiniks ja teine inimene kõikide oma vigadega sulle selge. 7 aastat enamasti toob ka esimese kriisi, mis minumeelest ongi just tüdimusest tingitud. Siis on lapsed väikesed ja elu tundubki üpris igav, raske ja mõttetu.
Mina usun, et kui sellisel ajal abiellutaksegi, siis enamikus juhtudel, kuna naine võtab initsiatiivi või kus mõlemad suhte osapooled on korraliku (kristliku) kasvatusega. Mitte romantilistel põhjustel.
Ma ei usu eriti seda 4 a või 7 a kriiside juttu, mida nii mõneski kohas lugeda võib. Ja nende aastate peale ei pea tingimata ka tekkima rutiin või tüdimus. Me abiellusime pärast 9 a kestnud kooselu, kaks last olime ka vahepeal saanud. Ausalt öelda olime seni mõlemad seda abieluteemat üsna leigelt võtnud, tõdemusega, et ju me ükskord abiellume ka, aga pikemalt sellele mõtlema ei jäänud. Kriise polnud meil olnud selle aja peale, tülisid ka mitte (ka nii võib elada), armastame üksteist ja seks läheb ka aastatega aina paremaks. Miks siis lõpuks ikkagi abiellusime? Kurat seda teab, ju siis oligi see meie õige hetk käes, et mees tegi ettepaneku ja paari kuu pärast olid registreerimine ja pulmapidu. Keegi tuttavatest ei imestanud, kõik olid arvanud, et ju see ükskord tuleb, aga pole tähtis, kas esimesel kooselu aastal või kümnendal.
Teemaalgatajale ei oska muud soovitada, et selline asjade käik, et kuidagi läbi pisarate teatada, et miks me ometi ei abiellu, seejärel tönnida, võib tõesti frustreeriv olla ka mehele. No mis tal sellise olukorra peale ikka öelda oleks? Mehena ta sel hetkel vaevalt tunneb, ei ole ju sobiv hetk abieluettepanekut teha ega kuidagi mõistlikult edasi suhelda. Kui tahad teada anda, mida elult ootad, siis tuleb seda ikkagi teha rahulikult ja nii, et teine ei ole nurka surutud.
Ma ei saa üldse aru, miks seda abielu nii oluliseks peetakse. Saan aru, et see oli oluline vanasti, kui abielluti “kuni surm meid lahutab”. Tänapäeval abiellutakse keskeakriisini, esimese suurema tülini, armukeseni, lahku kasvamiseni… Palju paare te teate, kes elu lõpuni koos elavad. Ma ei tea ühtegi…
Ma ei saa üldse aru, miks seda abielu nii oluliseks peetakse. Saan aru, et see oli oluline vanasti, kui abielluti “kuni surm meid lahutab”. Tänapäeval abiellutakse keskeakriisini, esimese suurema tülini, armukeseni, lahku kasvamiseni… Palju paare te teate, kes elu lõpuni koos elavad. Ma ei tea ühtegi…
No seda enam, kui abieludki ei kesta, ei peaks ju mehepojad seda kartma või mis? Aga millegipärast nemad “pole veel valmis”. Milleks pole valmis? Kui abielu pole oluline, siis milleks nii hirmsasti valmistuma peab?
Mina tean küll abielupaare, kes elavad 25+ aastat koos, ka neid, kes terve elu koos elasid (s.t. üks on surnud, enne ei saa seda ju väita). Tean küll ka lahutanud abielupaare, kuid rohkem ikka neid, kes ei ole lahutanud. Aga ma ei tea ühtki vabaabielupaari, kes oleks terve elu teineteisega elanud.
Ma ei viitsi seda pikka arutelu lugeda, diagonaalis lasin viimaselt lehelt pilgu üle, et mille üle kamm käib – tahtsin lihtsalt ütelda, et abielu on ju mõttetu ja ebavajalik. Ma ei saa üldse aru nendest, kes k.o. sajandil seda millekski üldse peavad.
Milleks üldse on vaja kellegiga surmani kooselu soovida? Täitsa lõdvalt võibki laiali minna. Võtke elu chillilt, mida te punnitate mingite mõttetuste pärast, varsti surete ju niikuinii ära.
Mille poolest on positiivne olla kellegiga koos ütleme 30 aastat? Ja mille poolest on halb vahetada partnerit iga 20 aasta järel? Mida te taga ajate?
Kui sa tahad tunda “seda tahtmise tunnet”, siis sorry – sul on enesekindlusega rämedad probleemid.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
