Teema: 10 aastat koos ja pole valmis abielluma

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma ei saa üldse aru, miks seda abielu nii oluliseks peetakse. Saan aru, et see oli oluline vanasti, kui abielluti “kuni surm meid lahutab”. Tänapäeval abiellutakse keskeakriisini, esimese suurema tülini, armukeseni, lahku kasvamiseni… Palju paare te teate, kes elu lõpuni koos elavad. Ma ei tea ühtegi…

No seda enam, kui abieludki ei kesta, ei peaks ju mehepojad seda kartma või mis? Aga millegipärast nemad “pole veel valmis”. Milleks pole valmis? Kui abielu pole oluline, siis milleks nii hirmsasti valmistuma peab?
Mina tean küll abielupaare, kes elavad 25+ aastat koos, ka neid, kes terve elu koos elasid (s.t. üks on surnud, enne ei saa seda ju väita). Tean küll ka lahutanud abielupaare, kuid rohkem ikka neid, kes ei ole lahutanud. Aga ma ei tea ühtki vabaabielupaari, kes oleks terve elu teineteisega elanud.

Tänapäeval on kahjuks juba vastupidi – üle poole ametlikest abieludest lahutatakse.

Kägu kirjutas:

Saage aru – see on ainult jutt, mida teile räägitakse. Tuleb uus kaaslane, kes on nende arust piisavalt palju väärt, et mitte teda kaotada ja plõks – ollakse paari kuuga abielus.

Asi võib olla ka selles, et mees sai õppetunni kätte – kui ei abiellu, siis võib naisest ilma jääda. Teeb siis seekord kohe ettepaneku, et jälle mingi kiun ei hakkaks. Jõudis lihtsalt kohale lõpuks, et see on vist naistele tähtis. 🙂

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

tean küll abielupaare, kes elavad 25+ aastat koos, ka neid, kes terve elu koos elasid (s.t. üks on surnud, enne ei saa seda ju väita). Tean küll ka lahutanud abielupaare, kuid rohkem ikka neid, kes ei ole lahutanud. Aga ma ei tea ühtki vabaabielupaari, kes oleks terve elu teineteisega elanud.

ma küsin veel kord: miks peab terve elu teineteisega (ehk siis ühe kaaslasega) elama? MIKS?

Terve elu ei pea, aga lapsed peaks küll koos üles kasvatama. Tegelikult on ka täiskasvanutele vanemate lahkuminek väga valus, nagu siit korduvalt lugeda on saanud.
Miks ei peaks terve elu ühe kaaslasega elama? Tegelikult tervet elu polegi mõistlik – peret ei peaks looma enne 30-ndaid, kui sarve maha joostud ja majanduslik kindlustatus olemas.

Aga ära vaheta nagu sokke! Vaheta iga 20 aasta järel, jõuad umbes 4 inimesega ennast jagada. 4 rikast (mitte raha mõttes) rikastab veelgi rohkem kui 1 v 2
Ma jätkuvalt ei saa aru ka sellest, mille poolest üksinda halb elada on? Sellest teemast, kus küsiti – kui palju te sõpradega lävite? – sain ma teada, et on väga palju inimesi, kellel polegi sõpru kellega lävida. Sellepärast klammerdutaksegi ühe inimese külge suisa hüsteerilisel moel.

Mina ei ole siin Tallinnas ühtegi ploomipuud istutanud ja pakun, et need 500 tuhat, kes elavad mööda Eestit linnades, ei ole seda samuti. Pealegi – mulle näiteks väga meeldib kolida. Mustamäelt Nõmmele, Nõmmelt Kalamajja – see on väga lahe tegevus (uue kodu rajamine, kõik uues sisustuse ost jne). Mis künka või puu…?

See lastelaste ja sõprade jagamise teema on väljamõeldud teema, mille põhjus on justnimelt see valuline lahkuminek. Kui inimesed ei läheks nii dramaatiliselt kokku, siis nad ei läheks nii dramaatiliselt ka lahku ja võiksid edaspidi kõik risti-rästi üksteisel külas käia. Naine võib ka eksmehele külla minna ja vastupidi. Miks ei?

Kui sa ei suuda kohaned teise inimesega, siis ela üksi? Üksi on superlahe elada. Muidugi tingimusel, et saad iseendaga hästi läbi. See kõik on mõtlemise küsimus.

Paarisuhte kohustuslikkus ja see, et parteri vahetamine ei ole õige tegu on puhas ajupesu tulemus. Meid on õpetatud nii mõtlema ja me ei julge mingil juhul teistmoodi.

Nagu ikka elus, inimene saab seda, mida ta tahab. Nüüd on vaja välja mõelda, mida Sa tegelikult tahad.
Mehed ei ole mingid mõtetelugejad.
Kas sa tegelikult tahad 1. abielluda, 2. romantikat mehe poolt, 3. suurt pulmapidu, 4. et mees TAHAKS abielluda.
See, et osad inimesed tänapäeval abielu ei tähtsusta, on ju teada. Nii et mees ei Su pruugi abielu soovi üldse sellistelt näha, nagu Sina. Tema jaoks on see mingi mõtetu jahmerdus.

Mina olen ka üks selline, kelle mees kunagi ütles et, oh, abielu, see on ikka nii tähtis otsus, tema sooviks seda vaid kord elus teha, peaks veel ikka mõtlema. Lapsi võiks küll teha. Selle peale ütlesin mina et hallooo, abielu on kordades ajutisem kui lapse saamine. Abielu saab lahutada, lapsega oleksime seotud elu lõpuni.

Mina ütlesin otse mehele välja – minu soov on lapsed ja pere. Lapsi mina ei kavatse teha inimesega, kes mind naiseks ei võta. Mul on plaanis lähima kolme kuni viie aasta jooksul abielluda ja kõige esmane ja minu arvates parim valik on tema, kuna ma armastan teda ja arvan, et meil läheks hästi. Juhul kui tema seda vaadet ei jaga, peaksime minema lahku, et saaksin edasi otsida. Andin talle mõtlemisaega 10 kuud, tähtajaga.

Nii et jah, pressisin välja.
Aga ma ei kavatsenud olla aastaid õnnetu ja muserdatud ja oodata, et keegi mu käeviipest või üksikust ohkest välja loeb mu emotsionaalse surutuse ja ängi. Mul oli vaja kindlust, otsust ja avalikku lubadust, et ta on mu kõrval ka siis kui läheb raskeks. Kas abielu ja n.ö. paber garanteerib midagi? Ei garanteeri ta muhvigi. Aga mulle oli oluline see emotsionaalne lubadus ja mina tean, et mina ise muutusin sellest õnnelikumaks.

Nüüdseks oleme koos olnud 18 aastat, sellest 13 aastat abielus ja kuigi tegemist on n.ö välja pressitud abieluga siis mina küll ei saa öelda, et see kuidagi selle võrra halvem oleks.

Peale abiellumist ütles mees, et see on ta elu üks parimaid otsuseid.

Olen kuulnud kogemata pealt paar korda, kui mu abikaasa on teistele meetele rääkinud, et abiellumine on väga lahe, meie suhe läks sellest kordades paremaks ja ta soovitab seda.

Aastaid hiljem olen küsinud, et miks ta alguses arvas nii nagu ta arvas ja ta on öelnud, et ta ei oska seda selgitada, mingi jabur emotsionaalte tobedus oli see ja et ta eksis ikka väga.
Ega kõik mehed ei pruugi muidugi hiljem nii arvata. Mõni võib-olla ütleb, et vahet ei ole, mõni võib-olla jääbki seisukohale, et tema ikkagi ei taha abielluda.

Aga kui keegi on aastaid õnnetu ja nutab patja – no võtke siis midagi ette!!

Siin üks eelnev postitaja tegi väga hea postituse selle kohta, kuidas asjad arenevad seoses abieluettepanekuga, kui seda pole 10 aastat tehtud. No ongi nii, kui 10 aastat on koos oldud ja tegelikult on hea, siis tekib ka küsimus, et “milleks see?”
Meil näiteks mehega on koos oldud üle 13 aasta, meil on ka laps, aga abielus me pole. Kui tuttavaks saime, siis see ei tulnud isegi teemaks, alles võibolla mingi 4-5 aastat hiljem, kui tulid ka lapse saamise plaanid, hakkasime rääkima abiellumisest. Aga see polnud kunagi selles võtmes, et mees peaks naiseks paluma, vaid see oligi selline praktiline jutt, et käime registreerime ära ja teeme ise hoopis kas lähedastele väikese peo või läheme reisile. Aga me ei viitsinud isegi seda ette võtta ning kumbki meist pole selline, kellele see institutsioon oleks määrava tähtsusega. Palju olulisem on see, et meil on koos hea olla. Me ütlesime siis ja ütleme ka nüüd, et üksteist armastame ja see väljendub ka tegudes. Muidugi, mõõnaperioode ka on olnud ja pigem olen mina see marutaja tüüp, et nüüd ma lähen minema, aga ma olengi rohkem tulehark kui mu mees. Mees ärritub kiirelt väikeste asjade peale, minul on vaja suuremat doosi ja pikemat koormat, siis korraga ajab karikas üle ääre. See selleks.
Teemaalgataja, mõtle veel ühte asja. Mis sisemine vajadus sul selle abieluga on – kas ilus valge kleit ja suur pulmapidu ja tähits päev jne? Või lähete kahekesi ja registreerite ennast ära, kulutades vaid 30 eurot? Teegi siis mehele ise ettepanek, et see võiks ka nii olla, kui sulle on tähtis just ABIELU, mitte see väline tingel-tangel selle ümber. Ja kui sulle on oluline hoopis saada kinnitus sellele, et mees sind armastab, siis nagu ma ütlesin, eespool vastati sulle ära, et mitte abiellumine ei tähenda paljudel juhtudel üldsegi armastuse puudumist. Mehed lihtsalt tihti ei oska ennast sellisesse situatsiooni panna ning ükskõik mida ta teeb reaktsiooniks sinu käitumisele, on see vale. Ka siis, kui ta nõustuks sinuga nüüd abialluma, oleks see vale, sest ja ju pressisid selle talle peale:)

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuidas NII ? No mida iganes sa mõtled – vastus on JAH.
Ma olen 50
Mul on kaks last

Kusjuures – kui ma olin noor, siis ka mina olin ajupestud. Ma ei mõelnud nii. Liiga palju auru läks sellele, et pidasin vajalikuks olla standarditele vastav.
Aga aastakümnetega näed ja kuuled enda ümber, mõtled ja arutled, analüüsid – ja just nii ma täna arvan.

samas vanusekategoorias. Lasteta. Elanud piiiiikalt üksi ilma ühegi suhteta. Ajupestud noorena ei olnud ja standarditele vastavust ka pole püüelnud. Katastroofilist süprade puudust pole olnud ja mida vanemaks, seda avaramaks ja mitmekesisemaks on sõpruskond saanud, varieerudes n-ö hingesõpradest kuni lihtsalt lahedate sellideni.
Aga sellele vaatamata ma mõtlen, et võib kogu elu koos olla, kui on sobiv inimene, kellega on. Kui on, mida jagada (peale laste ja majapidamise). Nagu üks kägu eespool ütles: aastatega muutub inimene lähedaseks ja hea on, kui ei pea pdevalt nuputama, mis mingi fraasi taga on. Uued suhted (ka uued sõbrad) on alati mingi aeg erutavad ja tekitavad elevust, kuid vanadest tead, kellega ja millal koos luurele minna.
Võib abielus olla ja ka ilma, kuid abielu teeb mõned asjad elus lihtsamaks. Või milleks muidu see tingel tangel teatud elanikkonna kihi abiellumiste ümber?
Ja teemaalgataja jaoks on mehepoolne abielusoov märk sellest, et ta tahab oma elu just selle naisega jagada – see on veidi suurem otsus, kui lihtsalt öelda, et kuule, kolime kokku.

Pean tunnistama, et ei saa aru. Tavaliselt vastatakse sellise teema puhul (kõigisse vastustesse praegu ei jõudnud süveneda, ei tea, kas siit ka käis läbi), et kui ühele poolele (nt naine) on abielu oluline ja teisel (mehel) ükskõikne suhtumine sellesse, siis võiks viimane ju selle “lihtsalt paberi” ära teha.
Küllalt on ka näiteid, kus naine annabki ultimaatumi ja mees leiab, et ta tõesti ei soovi (temaga) abielluda ning minnakse lahku.
Praeguses teemas, peale tõsist jutuajamist (ja saan aru, et varem polegi otsesõnu sel teemal räägitud, vaid ainult vihjamisi “Kui ma kunagi abielluks, võiks pulmad olla sellised” jne..), mõtles mees järgi ja leidis, et tema südamedaam on talle piisavalt armas, et võiks abielluda küll.
Milles siis probleem on, taeva päralt??
Kas kõik teised teemad siis teil, teemaalgataja, on alati 100% kattunud? Sinul pole mitte ühegi mehe idee osas kunagi olnud nii, et algul mõtled – kindlasti mitte!, siis aga järgi mõeldes muudad meelt?
Minu meelest on vale läheneda sellele kui mingile elu-või-surm-põhimõttele, mida nüüd mees, hambad ristis, on muutnud (mõned kommentaarid siin süvendavad sellist arvamust). Mehed lihtsalt mõtlevad natuke teistmoodi neist asjust, inimesed mõtlevad erinevalt.
Kui mu mees peale sellist jutuajamist järgmisel päeval teeks sellise õhtusöögi ja omal algatusel teema üles võtaks ja oma mõtted väljendaks, ma oleks küll õnnelik, mitte solvunud. Mina näen siin soovides ühisosa küll, ära riku nüüd oma draamatsemisega kõike ära palun.

Jah, sulle tundub valesti.
Kui ma tahan päriselt kellegiga koos olla, siis ma olengi päriselt. Sest kui ma päriselt ei taha, siis ma lihtsalt ei ole.
Mida mehe puhul tähendab see, et naine on mingi variant? Naise puhul see mingi variant-mees reeglina plekib midagi kinni. Kui ilmub variant, kes plekib veel rohkem, siis – armastus sai vanaga otsa.

Kel silmad kollased, näeb kõike kollasena. India vanasõna.

Vot minul ka selline ,,mitte vedu võttev mees.” Samuti pea 10 aasta koos olnud, ütlesin, et kui 10 aastapäev täitub, abiellume. Alguses ei tulnud suurt midagi vastuseks, mokaotsast mainiti et võib kah, paari kuu jooksul ei tulnud mehe poolt rohkem kommentaare. Hakkasin siis ise teemat uuesti üles võtma, et näe 3 kuud enne saab avaldusi viia, kas prindin välja (printer vaid tööl). Alles siis ütles, et abiellume jah. Kui juba avaldused sees, tuli mehel ka rohkem eluvaimu sisse ja organiseeris väikse olengu sugulastele (kuigi alguses pidime kahekesi registreerima). Seega mõned mehed on pika vinnaga, kui otseselt vist sõrmust sõrme ei surutaks, siis ei juhtuks ka midagi. Ometigi on meie suhe igati ok ja plaanime koos olla elu lõpuni.