Teema: 1,5 aastane ei oska ise süüa…

Mul on sellised lapsed, keda (ise) söömine väga huvitas/huvitab, nii et otsest kogemust pole. Aga ilmselt esimese asjana püüaks eeskuju kaudu – sama söök, sama laud, samasugused nõud + kõvasti näitlejameisterlikkust.

Minu 1,5 a ei söö ka täitsa iseseisvalt ja siiani ma sellest küll mingit probleemi ei ole teinud, küll ta ükspäev niikuinii hakkab iseseisvalt sööma. Lusikat oskab suhu panna ja mõnipäev sööb ja siis kaob jälle huvi.

Meil hakkas 1a8k ise sööma. Enne ei osanud absoluutselt. Ma olin juba närvivapustuse äärel sellest õpetamisest ja mässamisest. No ei saanud selgeks. Siis jätsin ta rahule ja mõni nädal hiljem hakkas sööma ilusti ja kohe väga osavalt ja ilma suurema lagata

Paraku ühtegi nippi õpetada ei oska.
Meie laps läks lasteaeda 2 a 8 kuu vanuselt ja siis oli tal ise söömine ikka väga vaevaline. Enne lasteaeda minekut tegime sellist trenni, et panime tema väikese laua äärde mänguloomi taldrikute taha istuma ja tema ka sinna sekka ja mängisime “lasteaia söögiaega”. Tegelikkuses ta esimesed kuud ikkagi ei söönud lasteaias praktiliselt midagi. No on lihtsalt selline laps, mis teha. Ma olen rõhunud pigem sellele, et ta ikkagi oma vajalikud ained kätte saaks, küll need oskused ka tulevad. Ja ajapikku on tulnud ka.

Laps tundis juba ca 10-kuusena huvi iseseisvalt söömise vastu. Alates aastasest peale sõi ise. Alguses loomulikult kätega, mitte kahvli või lusikaga. Kui neid kasutas, siis sai palju kiita, aga lasingi tal rahumeeli mökerdada.
Kindlasti on oluline ka see, et võimalikult vara ühised söögiajad – nii saab laps jälgida ja õppida.

2,5aastaselt sõi juba väga puhtalt. Ilmselt oligi selles suhtes nö lihtne laps, aga arvan, et minu käitumisest oli ka abi.

Lapsed ja nende huvid on väga erinevad ja 1-2aastase puhul mingeid üldistavaid järeldusi teha või millegi pärast väga muretseda ei tasu.

Minu laps hakkas kodus iseseisvalt sööma 4-aastaselt. Lasteaias ei söönudki ta sisuliselt üldse. Kui kasvatajal õnnestus talle kartulitükike supi seest suhu panna, siis ta ei närinud seda, neelamisest rääkimata, vaid kandiski tükikest põses kuni õhtuni, mil talle järele tulin. Mina siis kodus hakkasin sundima ja söötsin lusikaotsast. Kui seda ei teinud, siis jättis laps end nälga ja kukkus nõrkusest kokku. Nii et jah, sihukene ekstreemne juhtum oli minul 🙂 Praegu käib see laps koolis ja on tegelikult täiesti terve, tubli ja hästiarenenud tegelane. Miks temal titepõlves sihukene rumal kiiks oli, ei teagi.

Kägu kirjutas:

Lõpuks õpivad kõik sööma küll, nii nagu lõpuks õpivad kõik potil käima, aga kui kavala tegutsemise abil õnnestub oma elu 1-2 aasta võrra varem lihtsamaks teha, siis on see ka pingutust väärt. Oma kogemusest oskan soovitada nippi, et lusika ja kahvli asemel kasutage teisi tööriistu, näiteks näppe või võileivatikke. Näiteks arbuusikuubikuid võileivatiku otsa ajada meeldis minu lastele juba 1-aastaselt. Kui laps üritab süüa ja selle käigus mäkerdab, siis ma ei tee sellest mingit numbrit, aga niisama toiduga mängida ja vigurdada ma oma lastel pole kunagi lubanud. 1,5-aastane mängida mängu, et võtab kausi ja lusika ning söödab oma nukku või karu.

Kui toiduga mängima hakkas, siis mis tegid? Kas võtsid toidu eest või tõstsid lapse laua tagant ära? Ja millal uuesti süüa sai? Minu laps määrib kahvli ja lusikaga vahel oma käsi ja jalgu, ma muidugi seletan et ei tohi ja panen lusika tagasi kaussi, näitan et toitu võetakse sealt ja pannakse suhu. Samas ta ikka hakkab mängima. Selline rahutu hing kellel lööb sada tegevust pähe.

Kägu kirjutas:

Aga miks ei võiks laps toiduga veidi “mängida”? Kui ta istub ühe koha peal söögilaua taga, et tohiks tagajärjed ju suured olla. Laps saab oma mäkerdamise isu täis ja lõpuks hakkab ka normaalselt sööma.
Minu jaoks on toiduga mängimine see, kui ta seda meelega kaugele maha või seina külge loobib, jalgadega otsas trambib, pähe paneb ja ise seal juures itsitades otsib tähelepanu. Kui aga niisama mudib seda kätega pehmeks, lakub näppude vahelt või lennutab lennukihäälega endale ise peoga suhu, siis see ongi söömine, mitte toiduga mängimine.
Ta õbibki nii. Mul poiss mäkerdas oma isu täis alates selles, kui istuma hakkas 8kuuselt kuni aastani ja 1aastasena juba tundis ta ise väga suurt huvi ise söömise vastu ning keeldus juba söötmisest. Kahvlit eelistas lusikale ja sellega tuli söömine paremini välja. Praegu kolmeselt sööb suht puhtalt. Lauale vahel tilgub supp aga riided jäävad puhtaks ja suu pole kõrvuni koos juba ammu.
Kodus on tal luba isegi praegu vahel makarone näpu vahelt süüa, kui pole kastmega koos. Ma ei keela seda. Väljas ja külas süües kasutame ikka ilusti söögiriistu.

Aga see ju ongi tavaline, normaalne eakohane söömine. Toiduga mängimise osas selle sõna negatiivses mõttes ongi mõeldud seda, kus mõni väikelaps lihtsalt lagastab ja loobib toitu kõikjale- seintele, ema juustesse jne. Ise kisendab naerda. Lõpuks tõuseb laps lauast ja toit on ära raisatud, kõht aga tegelikult ikka tühi. Siis hakkab see laps tasahilju nihverdama endale muud söömist, nt küpsiseid kausist jne. Mõni laps õpib sedasi ppikapeale sööma, kuid teine laps õpib vaid seda, et söök pole söömiseks vaid lõbutsemiseks ja laialiloopimiseks. Kui ma küpsisekausi ära peitsin, siis hakkas laps käima köögis oleva suhkrutoosi kallal. See lõputu magusa ja näkside peitmine polnud tegelikult mingi lahendus. Lahenduseks oli ikkagi üritada last toitu enam-vähem sihipäraselt kasutama.

Lusikas lapsele kätte kui ise teda söödad ja ega muud ei saavi teha sest vanus on selline.
Tegelt peaks lapsele ca 9/10 kuuselt lusika kätte andma.
Alguses toita ise ja lapsel luskas samal ajal käes aastast enam.toita ei tohiks. 1,5 aastast enam lihtsalt ei huvita see kuna siis nad saavad paremini aru kui ei saa millegiga hakkama ja ei taha seda teha siis.
Aga jah teemaalagatajal sellest kasu enam pole vb aga keegi teine loeb:)

( 4 aastase kes sõi üpris puhtalt u 2,5 selt ja aasta ja 6 kuuse ( kes söõb ise aga jube räpakalt)ema)