Praeguseks on selline olukord kestnud juba pool aastat vähemalt. Ükski varem maitsenud toit enam ei kõlba. Enne sõi hommikuti putrusid, siis vaid tatrahelbeputru ja nüüd enam ei võta suu sissegi. Midagi uut pole nõus proovima, vaatab peale ja keeldub kategooriliselt. Kui sundida, siis järgneb hüsteeria. Mõnikord röögib lausa kõõksumiseni.
Ühel õhtul läks nii hüsteeriaks kätte, et tegime 4 erinevat toitu õhtusöögiks, millest ükski talle ei kõlvanud. Kuigi oli näha, et tal on nälg (päev otsa polnud suutäitki söönud) ja nõrkus. Lõpuks sõi natuke keedetud nuudleid ilma millegita ja siis rahunes.
Iga päev mehega nuputame, kuidas poissi sööma saada. Tohutu stress sellest. Supist võtab lusikaga ainult vedelikku, ühtegi tükki sees olla ei tohi. Kui püreeks teha, siis keeldub isegi maitsmast.
Suud lahti ei tee, pöörab pea kõrvale.
Mõnikord oleme saanud teda sööta multika vaatamise ajal, sest siis on tähelepanu ekraanil.
Hetkel närib kuiva leiba, mõnikord võtab paar ampsu õuna, kohupiima sööb. Näksid-snäkid oleme ära peitnud.
Kas see periood läheb mööda?
Lastearst probleemi ei tuvastanud, lapse kaal ka normaalne
Teema: 2a 4 kuune ei söö
kui lapse kaal on normaalne, siis järelikult sööb ta koguseliselt ikkagi piisavalt. iseasi, kas ta saab toidust vajalikud vitamiinid kätte.
ma ei tea, kui ta sööks ainult paar ampsu õuna ja natuke kuiva leiba ja pisut kohupiima, oleks ta kindlasti väga kõhn.
tasuks konsulteerida lastepsühhiaatriga. see võib viidata ka autismispektri häirele näiteks.
Iga päev mehega nuputame, kuidas poissi sööma saada. Tohutu stress sellest. Supist võtab lusikaga ainult vedelikku, ühtegi tükki sees olla ei tohi. Kui püreeks teha, siis keeldub isegi maitsmast.
Suud lahti ei tee, pöörab pea kõrvale.
Mõnikord oleme saanud teda sööta multika vaatamise ajal, sest siis on tähelepanu ekraanil.
Hetkel närib kuiva leiba, mõnikord võtab paar ampsu õuna, kohupiima sööb. Näksid-snäkid oleme ära peitnud.
Kas see periood läheb mööda?
Kuna “arstlikult” kõik korras, siis soovitan stressi maha võtmist. Tehke katse, näiteks nädalane.
Ärge nuputage, ärge toitke, ärge sundige! Sund ja teie närviline olek suurendavad hüsteeriat.
Laske lapsel otsustada. Las sööb ainult supileent, närib leiba, ampsab õuna.
Ärge tehke ühe kõrvalelükatud toidu asemele uut.
Tehke üks või mitu toitu ja laske lapsel valida seda, mis talle meeldib. Kui ei meeldi, ei sunni ega meelita.
Ärge pöörake lapsele erilist tähelepanu. Istuge koos lauda ja sööge ise. Võite mõnda toitu kiita (omavahel, mitte lapsele).
“Mina ise” otsustab praegu, et ei taha. Võtke talt see võimalus ära. Kui tema “ei-l” pole mõju, siis pole mõtet keelduda. Kuna laps tahab ise otsustada, siis hakkab ta edasi otsustama, mida ta (süüa) tahab.
Kui teil aastaga ei ole muutust toimunud, siis võiksid minna lastepsühholoogi juurde esmalt. Tartus nt Küll Muug tegeleb toitumishäiretega. Ehk on ealine iseärasus. Verd võiks lasta kontrollida mingi aja tagant kui ikka üldse ei söö. Perearstid ei tee midagi, omal see tee läbi käidud: meil olidki esimesed märgid autismist nimelt toitumisprobleemid, aga aega läks 2 aastat, enne kui ise kätte võtsin ja psühhiaatrile läksin (selleks ajaks olid ilmnenud ka muud asjad). Ma ei taha sellega öelda, et Su laps on autistlik, vaid et perearstindus on ennetavast seisukohast mõttetu: reageeritakse siis kui juba probleem on üüratu, nt lapsel veri korrast ära, kõhuhädad vmt.
Vb on laps ülitundlik toidu tekstuuri suhtes, paku talle sarnaseid asju, mida ta soostub sööma. Ma ka algul vaaritasin 4 suppi õhtu jooksul, et äkki sööb, aga olen aru sanaud, et kui tal on nt müsli söömise periood, siis sööbki seda ja pole mõtet muud vaaritada. Enese rahustuseks lase verd kontrollida (sh D vit taset) ja ole ise rahulik – mida rohkem ise närvis oled, seda vähem ta sööb. Minu laps ei söö ärevuses olles üldse.
kas ta käib lastesõimes ?
Lasteaias/sõimes hakkavad kõik sööma, sest neil tekib n-ö tiimitunne ja teineteise matkimise vajadus..
Mõned kodused lapsed lubavad omale jonnida ja vanematest üle olla.
Tal on mingi prühholoogiline negatiivne seos tekkinud söömisega , kas on teda sunnitud mingit talle mitte maitsvat toitu sööma või on temaga väga pahandatud mittesöömise pärast vm. Ja nüüd on see kinnistunud.
Proovi süüa temaga demonstratiivselt koos sama sööki, aga oma kausist eraldi, tasapisi, näita, kuidas käib ja mmmmm kuidas maitseb 🙂
kas ta käib lastesõimes ?
Lasteaias/sõimes hakkavad kõik sööma, sest neil tekib n-ö tiimitunne ja teineteise matkimise vajadus..
Mõned kodused lapsed lubavad omale jonnida ja vanematest üle olla.
Tal on mingi prühholoogiline negatiivne seos tekkinud söömisega , kas on teda sunnitud mingit talle mitte maitsvat toitu sööma või on temaga väga pahandatud mittesöömise pärast vm. Ja nüüd on see kinnistunud.
Proovi süüa temaga demonstratiivselt koos sama sööki, aga oma kausist eraldi, tasapisi, näita, kuidas käib ja mmmmm kuidas maitseb
See laialevinud väide ei ole kindlasti alati tõsi. Jah, on lapsi, kelle toitumisharjumusi lastekollektiiv korrigeerib, kuid kui lapsel on mingi tõsisem probleem, mitte lihtsalt harjumus süüa teatud asju ja pirtsutada, siis ei ole teiste eeskujust mitte mingit kasu. Meil rääkisid ka kõik: küll hakkab teistega koos sööma, küll sa näed. Tuhkagi. Kevadeks oli olukord selline, et lasteaed koostas lapsele eraldi menüü ja köök pakub toitu talle vastuvõetaval moel ja laps ometi viimaks sööb, ei pea enam päev otsa näljas olema. Olen lasteaiale sõnulseletamatult tänulik.
Lasteaias/sõimes hakkavad kõik sööma, sest neil tekib n-ö tiimitunne ja teineteise matkimise vajadus..
Kohe kindlasti ei hakka kõik sööma. Paljud ei söö algul harjumisperioodil lasteaias üldse ja ka hiljem on neid, kes vaid leivaga piirduvad, sest toidud on teistsugused kui kodus, serveeritud lapse jaoks “kahtlasel” moel, maitsevad teisiti jne. Tänapäeval õnneks ei sunnita ka, pigem meelitatakse proovima. Minu poeg oli selline, kes sõi kuni lõpuni välja lasteaias vaid üksikuid toitusid. Enamasti vaid leiba ja piima. Ja koju jõudes oli nii näljane, et õhtu otsa vaid sõi. Lasteaias ei söönud ka neid sööke, mida kodus sõi, sest “neil oli teistsugune maitse”.
Kui kaal on lapsel normaalne, siis ilmselt ei ole olukord siiski nii drastiline. Eelpool oli juba soovitus pinget vähemaks võtta ja söömise ümber vähem kära teha. Asja võti oleks vast jah see, et laps tunneks, et see on tema enda valik. Hommikul küsida, kas soovib muna omletina või keedetult. Võimaluste piires lasta tal endal omale ports tõsta. Kui lõuna ajal sööb vaid leiba supi kõrvalt, siis ei hakkaks talle kohe eraldi uut sööki tegema. Õhtupoole pakuks siis muidugi mitte magusat kohupiimakreemi, vaid ikkagi “päris sööki”. Ja joogil hoiaks tõepoolest silma peal- piim, mahl on söögi eest selles vanuses. Saab kõhu täis ja rikub isu.
Räägin enamusest. Enamus lastesõimes siiski söövad lõpuks. Algus on paljudel raske ja erandeid leidub absoluutsel igal alal.
Julgen kahelda, et teemaalgataja laps “haige” on või vajab mingit erimenüüd.
Pigem innustust ja mõistmist ning kannatust, kindlasti ka kavalust 😉
Proovi teha talle kasvõi võileivalaevukesi või lennukeid ja lennuta, mängi. Läbi mängu võidab paljugi.
Paar ampsu on juba võit ja edasiliikumine.
Ehk saad siit inspiratsiooni : http://www.fireflyfamilydaycare.com/weekly-menu.html
Meil sama, lasteaias sööb leiva, joob joogid ja supist lurri. Pidupäev on kui menüüs on makaronid või mingi kindel puder – need lähevad.
Teda midagi uut sööma saada on ülivägaraske. Ja kartulipuder on täiesti põlu all, varem titena üks lemmikuid.
Hea on see, et enam ei tule ta oma pisikese topsiga külmiku juurde ketšupit nõudma – see faas on vist läbi.
Aga kui käivad külalised ja toovad viinamarju, küpsiseid või krõpse – sööb terve kausi tühjaks.
Meil sama, lasteaias sööb leiva, joob joogid ja supist lurri. Pidupäev on kui menüüs on makaronid või mingi kindel puder – need lähevad.
Teda midagi uut sööma saada on ülivägaraske. Ja kartulipuder on täiesti põlu all, varem titena üks lemmikuid.Hea on see, et enam ei tule ta oma pisikese topsiga külmiku juurde ketšupit nõudma – see faas on vist läbi.
Aga kui käivad külalised ja toovad viinamarju, küpsiseid või krõpse – sööb terve kausi tühjaks.
mis näitab seda, et asi on puhtalt psühholoogiline. Tegelikult pole haige, isutu ega midagi, kui toodud asju sööb
mis näitab seda, et asi on puhtalt psühholoogiline. Tegelikult pole haige, isutu ega midagi, kui toodud asju sööb
Ma vaatan asja evolutsiooniteoreetilisest aspektist – tark on süüa teada-tuntud-proovitud asju, kõik uus on kahtlane… 🙂
Ja kerkib nagu kakuke, ei näe nälginud välja midagi. Vitamiinid saab paprikast, porgandist, õunast-kurgist+teinekord marjadega piimasmuutid. Kuigi olen “halb ema”, st ka minu laps on “punavalgel dieedil” (st peamiselt jahu-piimatooted ja suurtes kogustes ketšupit ning pole suutnud teda aurutatud köögivilju armastama panna) – ta sööb ikkagi paremini ja mitmekesisemalt kui “vana hea aja” talulapsed.
PS! Kusagil 2-aastaselt toimuski meil see toidurevolutsioon, kui vanad lemmikud korraga enam ei sobinud ja laps hoolega toitu valima hakkas. See vist enamusel nii.
aga sega siis maitsed kokku. Tee püreesuppi või ühepajatoidu, tee peenemaks, siis ei saa nokkida ja valida.
Muidugi ei meeldiks talle üks keedetud porgand, kaalikas ega brokkoli vmt taldikul. Ühelegi lapsele ei meeldi.
Ole kavalam
on mõni (terve) laps toidukausi kõrvale kunagi nälga surnud?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
