Teema: 40+naised, ausalt palun!

Kägu kirjutas:

kas elaksite mehega koos kui saaksite materiaalselt oma ja laste kulutustega hakkama?
kas ei tundu mõnus elu kui peale tööd ja nädalavahetuseti tsillid sõbrannadega/sõpradega, reisid ringi või siis lebotad terve päeva maha. lapsed kannavad kaela ja on juba toredad kaaslased. kodu sisustad nagu ise tahad ja koristad siis kui soovid. võtad endale sellise lemmiklooma nagu tahad, süüa teed seda, mis ise tahad..või ei söö üldse. telekast vaatad seda mis sulle meeldib ja sel ajal kuna soovid.
ise tunnen päevast päeva järjest rohkem, et hingaks parem õhku üksinda..

Hahaaa, ütle MIKS sa ei saa seda kõike teha mehe kõrvalt?
Lisaks, kui sinuga elaksid ka lapsed ja laste isa mitte, siis oleksid ju veel enam seotud igasugu kohustustega- mis mõttes sa ei peaks siis süüa tegema ja saaksid vabalt ringi rännata ja lepotada?
Ainult siis, kui lapsed suured.
Paljudel 40+ naistel veel lasteaialapsed kodus 🙂

Oma mehe kõrval teen ma süüa, siis kui tahan (kui mina ei tee, teeb mees).
Koristan kui ise tahan (kui silmale tundub jube) või kamandan teised koristama.
Käin sõpradel külas/trennis jms palju tahan (mu mees tõesti ei vaja lapsehoidmist, meil väiksed lapsed- mees on lastega, kui ma tahan kuskile minna).
Nädalavahetused lepotangi vahel maha ja loen lihtsalt raamatut, ütlen mehele, et tahan puhata ja kogu moos.
Kodu sisustatud nii nagu meeldib.
Ma isegi ei kujuta ette, et mu mees KEELAKS mul koduloomi võtta :)))
Kuidas saab üldse KEELATA üks täiskasvanud inimene teist täiskasvanud inimest?

Mulle tundub teemakirjelduse järgi nagu sa oleksid üks teie pere lastest, kes ootab, mil emme-issi kodust lähevad, et saaks pidu panna 🙂

Miks valid kaaslaseks inimese, kes ei lase vabalt hingata ja olla? 🙂

Ehk minu vastus on- jaa, valin igal juhul elu koos oma mehega, sest elu koos toetava, võrdselt pereellu panustava, mitte-ahistava ja hooliva inimesega, kes ei eelda minult köögikataks ja koristajaks olemist, on palju toredam kui elu üksi 🙂

Saaksin majanduslikult ka üksi hakkama, aga koos saame ikkagi paremini (üksi ei saaks ntks suvilat lubada).

Mina arvasin, et selliseid inimesi pole olemas, kellel on täiesti ükskõik, mida naine kõrval teeb. Aga tuleb välja, et on küll olemas. Teie meestel siis ükskõik, kui naine teeb oma lemmiktoidu, aga teab küll, et mees seda suhu ei võta.

Üldiselt on nii, et ma siiski natuke mõtlen ette ja enamasti jääb eelmisest päevast toitu üle (teen meelega rohkem, et mul seoses toiduga oleks rohkem vabadust), siis mees sööb seda ja lastega sööme kalasuppi (mida mees ei salli). Kui ma ei jõua koju õigeks ajaks, siis teeb hoopis mees ise toidu ja kui minul on isu muu järele, ei keela keegi mul endale hiljem hoopis brokkolit hautada. Pilli ma lõhki ei aja, selles mõttes, et vahel teen ikka mehele maitsvaid toite ka ja pealegi pole ta kuigi pirtsakas ja sööb aedvilju hea meelega. Mehe jaoks pole raske muule toidule lihtsalt kartuleid v. makarone juurde keeta, ise ma neid sööma ei pea. Pasteeti pikaajalist pühendumust vajavat toitu teeb ta ise.

Mees tahab nädalavahetuse perega veeta, naisel plaanid hoopis sõbrannadega spa-sse paariks päevaks minna. Mees jälle noogutab sõbralikult kaasa.

Me räägime enne need asjad läbi, aga mu mehel ei ole väga mingeid plaane, tema lemmiktegevus on nädalavahetusel koos perega kodus toimetada ja seda saab ta vabalt teha ilma minuta, koos lastega. Ta ei ole üldse pereürituste organiseerija. ina organiseerin rohkem aga ei arvesta sellega, et mees alati kaasa tuleb. Sageli on ta jahil või lihtsalt ei viitsi tulla. Sel juhul teen pereüritusi koos lastega. Kui minul on mõni põnev üritus aga mehe vennal on sünnipäev, siis mees ei solvu, kui mina lähen hoopis paadimatkale. Mees võtab lapsed kaasa ja käib seal sünnipäeval ära.

Naine tahab s…a sees elada, koristada ei viitsi, mehel nii hea meel, et tal selline naine on.

No selles osas on hea, kui elavad koos samasuguse puhtusearmastusega inimesed. Mina ka ei armasta sodi sees elada. Autot ei hoia ma nii puhtana, nagu mees tahab. Aga ta vaid vahel mainib. Mina teen ikka nagu ise heaks arvan, sest minul on minu auto ja mehel on enda oma ja me mõlemad teeme ja toimetame oma autos täpselt nii nagu heaks arvame. Kui mul on tööl olnud üliraske päev, siis ma vahel ütlengi, et olen nii väsinud, et see, keda häirib, see koristab, mina täna ei jaksa. Ning keegi pole seepeale kunagi kurtnud.

Naine võtab koju kutsika, kes mehe ehitatud ja remonditud majaga üks-null teeb ja jälle mees lööb käega, et mis siis. Ikka juhtub.

Meil on loomade pidamise kohapealt sarnased vaated. Lubame teisel võtta, oleme selle läbi rääkinud aga hoolitsemine jääb vaid looma võtnud inimese kaela ja tuppa loomi ei võta, õues on meil ruumi küll. See, kes looma võtab, peab ka aeda looma järelt korras hoidma. Hetkel me oma elutempode juures loomi ei taha, tahame vabalt liikuda ja kodust ära käia ilma lõputute logistiliste probleemideta. Kui ma endale ka looma tahaksin, siis ma samamoodi ei tahaks koerakarvade keskel elada ja ei taha, et minu aeg ja ööbima jäämise võimalused on piiratud kodus ootava looma pärast.

Inimesed peavad piisavalt sarnaste vaadetega olema, siis on tunduvalt vähem kompromisse vaja teha.

Ausalt- elaksin ikka koos mehega.
Teenin täiesti korralikult, veidi üle keskmise palga. Kuna 2 last komest on juba täiskasvanud, tuleksin rahaliselt ka üksi välja.
AGA koos on palju mõnusam !
Remonti tehes läheb töö palju libedamalt koos kui üksi nokitsedes.Suuremad ostud räägime läbi, aga
nö. ilu osas jätab mees viimase sõna mulle. Näiteks võrdluses 2 külmkappi, mis mahult ja tehnilistelt omadustelt võrdsed, siis mina saan otustada selle järgi, milline on ilusam.
Telekaid on majas 2, mõlemad järelevaatamisega, niiet selle pärast küll enam tänapäeval lahinguid lööma ei pea. Kuidagi mõnus on ikka täiskasvanud inimesega oma asju arutada, mitte vaid lapsega või iseendaga. Ja muidugi juba eelpool mainitud magamistoa romantika. Lööge või maha, seda ikka üksi ei harrasta ja öelgu Yxikmees mis tahab, siis ka ligi 50-sena ei ole seal midagi veel suremas:)

Kooselus tuleb teha kompromisse, aga kui inimesed on nii erinevad, et kompromisside tegemine muutub juba häirivaks, siis tekib küsimus, miks nii erinevad inimesed paari läksid? Kas olid rumalad, et nö käimise etapis aru ei saanud, et ollakse nagu siga ja kägu? Või siis olid sellised äpardid, kes kumbki endale endasarnasemat kaaslast ei leidnud ja siis olid vastastikku sellised hädavariandid, et saaks ikka pere luua kellegagi?
Kui mul on nädalavahetuseks plaanid, mis puudutavad mind üksi, siis ma loomulikult informeerin meest sellest. Meil on mõlemal päris palju plaane ja selliseid nädalavahetusi, et oleme lihtsalt kodus ja lebotame ega tee eriti midagi, on aastas ehk kümmmekond. Tavaliselt me võtame aeg-ajalt kalendri lahti ja vaatame, et näe siin läheme sinu vanemate juurde; siin minu vanemate juurde; siin oled sina oma hobiüritusega Pärnus; siin olen mina oma hobiüritusega Riias; siin on Tommi sünnipäevale minek; siin sõidame nädalavahetusetripile Kopenhaagenisse …
Me aktsepteerime mõlemad teise tegemisi 100%. Seepärast on ka välistatud, et üks hakkaks teisele käru keerama, näiteks kui teine on oma hobi tõttu nädalavahetusel ära, siis teine korraldaks sel ajal midagi, milles äraolija ka tahaks osaleda. Küll võib olla nii, et kui mina olen oma hobiga seotud, siis käib mees just sel nädalavahetusel oma vanematel külas ära. Siis on see tehtud ja saame teine nädalavahetus midagi toredat koos ette võtta.
Perekonna hästi toimimise alus on see, et teineteisest peetakse lugu ja hoolitakse. Tahetakse koos aega veeta. Nii tuleb mees vahel, kui tal pole muid plaane, minuga minu hobiüritusele kaasa. Aitab raskeid asju tassida ja kui võistlus läbi, läheme koos sööma või teeme veel midagi, olenevalt asukohast. Samuti käin mina vahel temaga kaasas, kui omi plaane pole.
Tuleb leida õigel ajal endale õige mees, kes peab teist lugu ja kellest teie peate lugu ning kellega jagate sarnaseid väärtusi. Aga ma ei oska ka öelda, kas 25-aastasena on võimalik läbi näha, missugune on see teine inimene 20 aasta pärast? Mul oli enne praeguse mehega kohtumist veel üks pikem suhe, mis kestis 2,5 aastat ja läks lõpuks väga nõmedaks. Kui ma mõtlen, siis praegu ma suudan selle esimese suhte algetapist ka juba mingeid väikseid vihjeid näha. Aga tagantjärele on muidugi hea tark olla. Samas ei garanteeri ju miski, et ka mu praegune suhe ei või kümne aasta pärast kraavi keerata. Või kui ma mõtlen oma vanematele, siis nemad olid enamuse elust tõesti kuldne paar. Kõik tuttavad ka imetlesid, kui ilus ja teineteist armastav paar! Aga pärast 60.eluaastat midagi muutus, ema ja isa hakkasid suhtlema nagu kass ja koer. Mingil sügavamal tasandil nad ilmselt pidasid teineteisest lugu kuni isa surmani, aga igapäevane suhtlus seisnes teineteisele ärapanemises. Seda oli jube kuulata.

Kägu kirjutas:

kas elaksite mehega koos kui saaksite materiaalselt oma ja laste kulutustega hakkama?

Ma ei elaks IIALGI mingi mehega koos vaid sellepärast, et ma ei saa üksi hakkama.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

kas elaksite mehega koos kui saaksite materiaalselt oma ja laste kulutustega hakkama?

Ma ei elaks IIALGI mingi mehega koos vaid sellepärast, et ma ei saa üksi hakkama.

Sama siin – ka noorena ei elanud mingi mehega koos vaid seetõttu, et ma ei saa üksi hakkama!

Praegu olengi 40 ja kuna saime lapsed mitte väga noorelt, siis lapsed pole veel täiskasvanud. Aga sellist mõtet, et mees on vajalik vaid ajutiselt, kuni laste eest hoolitsema peab ja kui lapsed kodust läinud, siis jätan mehe maha, pole küll peast läbi käinud… Minu jaoks on mees ikka lähedane inimene, mitte “ajutine abiline laste üleskasvatamiseks”.

Muidugi, kui mehe isiksus peaks väga järsult muutuma, et “nagu polegi sama inimene enam” – siis on võimalik, et valiks lahkumineku. Aga kui mees ikka samasuguseks isiksuseks jääb nagu praegu, siis ma teda küll ära ei visata ei kavatse!

Kägu kirjutas:

kas elaksite mehega koos kui saaksite materiaalselt oma ja laste kulutustega hakkama?
kas ei tundu mõnus elu kui peale tööd ja nädalavahetuseti tsillid sõbrannadega/sõpradega, reisid ringi või siis lebotad terve päeva maha. lapsed kannavad kaela ja on juba toredad kaaslased. kodu sisustad nagu ise tahad ja koristad siis kui soovid. võtad endale sellise lemmiklooma nagu tahad, süüa teed seda, mis ise tahad..või ei söö üldse. telekast vaatad seda mis sulle meeldib ja sel ajal kuna soovid.
ise tunnen päevast päeva järjest rohkem, et hingaks parem õhku üksinda..

Ma olen kindel, et ILMA meheta tuleksin majanduslikult toime oluliselt paremini kui praegu, kuna mu mees on juba 1,5a järjest töötu olnud ja elame põhiliselt minu sissetulekutest.

nädalavahetuseti sõpradega tšillimine on pigem ikka noorte inimeste, mitte 40+ lõbu. ei tee seda praegu, ei teeks seda ka üksi olles. süüa teen nagunii perele seda, mida mina tahan (ja vahel teeb mees perele seda, mida tema tahab). lemmikloomi olen abielu jooksul alati ise võtnud.
kodu sisustamisel ja minu söömisel pole mehel nagunii sõnaõigust.
koristamisega tegeleb nagunii koduabiline.
ja telekast vaatab meil nagunii igaüks seda, mida ise tahab – telekaterl on olemas salvestamisfunktsioon, otsesaateid (koos reklaamidega) ei viitsi nagunii keegi vaadata.
reisimine? töö asjus reisin niigi palju.
lebotamine? on praegugi vahel päevi, kui teen end töökohustustest lahti (oma ettevõtye, saan seda omale lubada)ja loen nt lihtsalt terve päeva raamatut.

lapsed kaela kandma? lapsed õpivad gümnaasiumis juba, nad ei vaja praegugi, et neid pidevalt kantseldada vaja on.

Mina olen ka 40+ ja koos mehega. Ei kujuta eriti ette elu üksi. Meil muidugi väikesed lapsed ka. Siiski ei tahaks ilma oma meheta elada.Oleme harjunud üksteisega ja mina küll ei viitsiks enam mingit kohtingurallit alustada. Üksi elada kindlasti ei taha. Ikka hea ju, kui on keda oodata ja kaissu pugeda. Seda enam, et näeme vaid nädalavahetuseti mehe töö tõttu. Suuremad asjad ja otsused teeme koos aga üldiselt on mul vabad käed otsuste osas. Mees toetab minu mõtteid ja kõik läbirääkimiste küsimus. Ja parimat isa ma oma lastele iial ei leiaks. Minu arust on kõige raskem oskus teisega koos elada ja panna paika väärtused. Ei leia, et sõbrannadega chillides ja vaid endale elades oleks elul mingi väärtus. Kui on hea suhted, siis kõik on läbirääkimiste küsimus vaid.

Meil on veel lapsed väiksed, niiet mingist leboamisest väga unistada nagunii ei saa, kui on vaja mängutubades sünnipäeval ja mänguväljakul jne käia.
Ma saaksin üksinda hakkama igast aspektist, aga see oleks mulle topeltkoormus, eriti kipuks kärisema emotsionaalne, ma arvan. Üksi vastutada laste kõigitise heaolu eest, no lastele lihtsalt on vaja perekonda. Ja teistpidi arvan, et täiesti üski elades ma manduks oluliselt rohkem, ei viitsiks korralikku süüa teha iseendale, ega alati koristada, et puhas oleks, keegi ju seda ei näe, mingeid üldsust huvitavaid teemasid arutaksin kellega? jne. Ei, las ta ikka olla, ise olin nõus ja ma olen oma mehevalikuga siiani (10+) väga rahul, sattus rahulik ja peresõbralik isend 🙂