Teema: 5-aastastel lakitud küüned ja värvitud juuksesalgud :o

kui juuksevärv pole püsiv, ei näe ma kummaski erilist probleemi. mul on laps neljane ja ma pole tal juukseid ega küüsi värvinud, küll on ta ise oma küüsi vildikatega kaunistanud.

Minu 5-aastasel ja ka 3-aastasel juhtub ka vahel, et on küüned lakitud ja juuksesalk roosa. Miks? Arvan, et see on tütarlaste üsna loomulik soov, kui ma nende ees seda ise teen (maniküür, roosasid salke ise endale, tõsi küll, ei tee). Mul on igapühapäevane rituaal, teha endale maniküüri, üle nädala pediküüri, vajadusel kitkun ja värvin kulmud. Tütred ju ometi näevad seda pealt ja aeg ajalt tekib neil soov siis ka oma küüsi lakkida.Tahavad nad ju oma ema moodi olla ja mind nö. jäljendada. Ma ei tee seda tihti, aga vahel luban. Luban kord kaks suvel ka varbaküüsi neil kaunistada.
Lasteaeda lähevad iga päev kammitud ja patsis juustega, puhtad riided seljas. Selle aja leian alati.
Nüüd küsin mina, et kas said ammendava vastuse?
Nende eest ma muidugi rääkida ei oska, kes ei viitsi oma lapse juukseid korras hoida.

Just hiljti ostsin oma 3aastasele sädeleva küünelaki. Niisama naljapärast lakkisime siis kodus küüsi. Nii lõbus. Lapsele väga meeldis. Miks mitte?

Meil on kaks lasteaias käivat tütart (4 a ja 5,5 a). Kui ma nende rühma tüdrukutele mõtlen, ei tule küll keegi kammimata peaga lasteaeda, nii et tundub, et keerad küll vägevalt üle vindi. Meil vähemalt on lasteaias mõlemas rühmas reegel, et lapsevanema annab lapse rühma üle kammitult ja nii, et ei ole juuksed pärast pudrukausis, st lapsevanem teeb ise lapsele riietusruumis patsi, kui kodus pole aega olnud, või siis paneb pandlad pähe. Ilmselt pole need õpetajad, kelle rühmas sina selliseid kasimata lapsi näed, suutnud lapsevanematele kodukorda selgeks teha ega nõua seda lastelt ja lapsevanematelt.

Mis küünte lakkimisse puutub, siis on minugi tütred palunud küüned ära lakkida. Paar korda oleme laste küünelakiga (koorub hästi kergelt sõrmega nühkides maha) küüned ära värvinud, aga nädalavahetusel, mitte lasteaiapäeval. Pärast mõnda proovimiskorda on huvi kadunud, st keelatud vili on magus, aga kui lasta mõnikord proovida huuli värvida või küüsi lakkida, siis pärast seda huvi kaob.

Mul on küll kaks poissi, aga ka nemad on enda küüsi vildikatega värvinud. Mina muide sõrmeküüsi värvin haruharva.

Miks aga lapsed sassis soenguga hommikul lasteaeda satuvad on seotud pigem sellega, et hommikul pole aega lapsega juuste kammimise või muu taolise teema üle kakelda. Kui ikka laps vastu punnib ja parajalt kiire on, siis nii ongi, et ühel hetkel tõstan lapse pidzaamas autosse ja “küll tädid su lasteaias riidesse aitavad”

No see et ma lapsel paar korda aastas küüsi lakin küll teda kohutavalt ära ei mürgita. Igapäevaselt loomulikult seda ei teeks. Ma olen täiesti kindel lauses keelatud vili on magus ning pigem testin lapsega asju koos ja õpetan kui et karmilt keelan ja siis nt kooli minnes hakkab ise mäkerdama.

See et sinu arvates pole see eakohane, siis see on sinu arvamus ja ei pea ühtima teiste arvamusega. Kujutad sa ette ma võtan lastele alati spaas käies massaažid ka. Äkki see ka ebasobiv?

Väga kohatu on tuua võrdluseks näiteid, kus lastega lihtsalt ei tegeleta ja neid kodus ei õpetata.

Mina ka ei poolda selliseid asju lasteaiaealistel lastel. See ei ole lihtsalt eakohane. Kes põhjendab, et aga ma teen ju endale ka ja laps tahab minu moodi olla – aga äkki emme võtab vahel ka pitsi kangemat, kas seda lubate ka lapsele? Või näiteks autorooli istuda? Laps ju tahab! Iga asja jaoks on oma aeg (sh vanus) ja koht.
Ja see viimane näide mustade küünealustega, aga lakitud küüntega printsessikesest on väga ilmekas. Selle kohta ütles minu kadunud vanaema alati “Pealt on uih ja aih, alt on fuih ja faih” ehk enne, kui välisele udupeenusele tähelepanu pöörama hakata, tuleks sisemus ja väärtushinnangud korda saada – enne meikimist tuleb õppida nägu ja hambaid pesema, enne küünte lakkimist need puhtaks teha, enne lõhnastamist eelmine kiht maha pesta. See on kindlasti tänapäeva tuuningumaailmas ebapopulaarne arvamus, aga ju ma siis pean selle ebapopulaarsusega elama. Õnneks ma näen teemaalgataja pealt, et ma ei ole päris ainuke.

Kägu kirjutas:

Loomulikult arutatakse laste käitumist ja seda, kust ning kuidas see tekkinud on. Usun, et olete nõus (kas või osaliseltki) vanasõnaga – “Laps on kodu peegel”. Sellest lähtuvalt arutatakse – käo arvates “räägitakse taga” – ,ka lapsevanemate käitumist. Mitte, et see lemmiktegevus või lahe ajaviide oleks, aga see on ka kaudselt osa tööst.
No mida arvata, kui kaks nelja-aastast lamavad põrandal, jauravad tundmatus keeles ja mängivad joodikuid? Kui kuue-aastane ei tunne kella, ega oska kingapaelu siduda, ja kolmene ei tea, kuidas lusikat õigesti käes hoida? Kas peaksime silma kinni pigistama ja vanemate tegematajätmisest mööda vaatama?

Tead, mine selle jutuga õige metsa ja ole seal heaga kuss! Jälle üks ennasttäis “spetsialist”, kes arvab et teab lastest ja lastekasvatamisest kõike ning võib endale lubada lapsevanemate suhtes põhjendamatult üleolevat kritiseerimist ja targutamist.

Teema algatuse kirjas kaldusin algselt sinuga isegi nõustuma, sest jäi mulje, et enamus lapsi ilmub teie lasteaeda pidevalt äravärvituna. Kuid siinses tsitaadis äratoodud näited on küll väga ebaõnnestunud. Jah, ka minu lastest üks ei tundnud kuueaastasena veel kella ja teine ei osanud kolmeselt lusikat käes hoida nii, nagu pedagoogid tahavad. Ka kingapaelte sidumisega oli nii ja naa, seda põhjusel, et suur osa tänapäevastest lastejalatsitest polegi paeltega, vaid krõpsude-trukkidega hoopis.

Praegu on mu tütar 8-aastane ja armastab väga mängida koera: ronib mööda põrandat neljakäpakil, haugub, näksab pereliikmeid õrnalt jalakannast ja närib konti. Koolis, kus laps õpib (Prantsuse lütseum) on ta puhtviieline ja ükski õpetajatest pole seni veel maininud, et lapsega ei ole tegeletud või et temaga midagi muud halvasti oleks. Ehk on lapsel olemas fantaasia, talle meeldib kehastada erinevaid tegelasi ja ta elab oma rollidesse sisse täiel rinnal. Jah, ta on mänginud ka jauravat joodikut, surnud ussi, armuvalus draakonit ning moslemist pagulast 🙂 Lasteaiaealisena juhtus paar korda sedagi, et ta lakkis oma küüned ära. Paar korda proovis, siis huvi kadus ja siiamaani ei tunne sedalaadi asjade osas tõmmet.

Mind ärritavad pigem mõned “spetsialistid”, kes kõigest jõust üritavad lapsi suruda jäikadesse raamidesse, üritavad neid iga hinna eest saada sellisteks, nagu kunagi ülikooli psühholoogialoengutes vanad habemikud professorid neile väitsid lapsi olevat. See kõik oli teooria.

Kammimata juustega tüdrukud on lasteaias igapäevane nähtus. Ei tööta lasteaias, aga hommikuti näen, kuidas ema lükkab tõelise sasipea üle ukse ja tippib kõrgetel kontsadel minema. Kui pole aega ja tahtmist või laps ei lase kammida, lõigake poisipea oma tüdrukutele ja kõigil hea olla 🙂

Igal koosolekul tuletavad õpetajad meelde, et tüdrukutele kammid ja juuksekummid kappi. Ja hommikul tuua korrastatud välimusega laps lasteaeda.

Vanema tüdruku arenguvestlusel ütles klassijuhataja meile, et meie lapsel on alati korralik soeng peas. Siis tundus see mulle imelik, nüüd saan aru, et see polegi enam tavaline 🙁

Kägu kirjutas:

Kui palju 6-aastased tunnevad kella? Minu oma tunneb täis -ja pooltunde aga lasteaia väitel olevat see hirmus tubli saavutus? Või ongi erakordselt tuhmide rühm?

Meenus veel, et lapse eelkooli töövihikus on ka ülesanded täis- ja pooltundide kohta, nii et kui keegi tunneb kuueselt hästi kella, on see väga tubli, kuid mitte eakohane.

Meil on tüdruk suvel 6-aastaseks saamas – loeb kirja- ja trükitähtedes tekste, oskab ise (vigadega) kirjutada, aga vot kella õppimisega oleme teemaalgataja ootuste järgi ilmselt arengus maha jäänud. Kuna kellamängude ja kella pealt näitamisega oleme alles täistundidega algust teinud.

Millegipärast on lapsel raskusi numbrite meeldejätmisega, oskab neid küll kirjutada, aga ajab päris palju sassi, nii et kella õppimiselgi peab kõigepealt natuke meelde tuletama ja mõttes numbreid lugema, et õige number kellal öelda. Peame pidevalt üle kordama, et numbrid meeles püsiks. Nuputamisvihikutes teeme koos arvutus- ja nuputamisülesandeid, aga näiteks kümne piires arvutada laps veel ei oska.

Kingapaelu ka siduda veel ei oska, aga see-eest oskab heegeldada ja nööpe riide külge õmmelda 😀

Mina värvin end väga harva, aga laps sai kuuendaks sünnipäevaks lasteaiakaaslastelt küünelakid, lauvärvid, huuleläike, juuksekriidid ja kaks lõhnaõli. Ise ma neid talle nii vara ostnud poleks, ent kui juba kingiti, siis nii õel ma ka pole, et tema sünnipäevakingid tal käest korjaks. Ei, iga päev ta end ei värvi, aga kui ta sünnipäevale kutsutud oli, siis tahtis küll, et ma tal enne küüned lakiks, juustesse triibud teeks ning silmad ja huuled värviks. Ja siis pärast seda sünnipäeva läks ta tõesti lasteaeda lakitud küüntega ja mitte täiesti maha kulunud triipudega juustes.
Kodus ta õnneks ei katseta, ainult lõhnaõliga kipub aeg-ajalt liialdama. Praegugi just tuli, sihuke lehkav pilv järel, et … Noorema venna oli ka üle piserdanud. Õnneks läheme varsti sauna 🙂
Ah jaa, viimasel ajal läheb ta tõesti võrdlemisi salkus olekus lasteaeda, sest ta tahab nüüd ise juukseid kammida ja patse teha, aga päris hästi veel ei õnnestu – algaja asi.

Võib olla teemast mööda, aga mind häirivad kõrvarõngad beebidel ja väikelastel. Värvitud küüned ja triibud juustes on vähemalt lapse enda soov, aga imik neid kõrvarõngaid küll tahta veel ei oska.