Teema: 5a lapsel diagnoositi alaalia

Nüüd loe siinsamas alafoorumis kõiki teemasid kus sama probleemi või logopeedi mainitakse. Jah, on selliseid lapsi. Jah, arenevad, aga aeglasemalt. Mis tulevikus saab, ei tea.

Mul just 6 saanud poeg, alaalia 2 (otsest diagnoosi pole arstid vms pannud, aga alaalia 2 tal on). Käinud aasta logopeedilises rühmas, enne käis tavarühmas.
Muidugi on kahju, et varem erirühma ei saanud, aga hea, et nüüdki sai. Selle aastaga on areng olnud ikka väga märgatav.
Poiss ei oska end nii hästi väljendada nagu teised temaeaalised, arenguruumi on väga palju. Vigu on nagu sigu. Samas on asi läinud ikka palju paremaks. Veel septembris rääkis 1-2 sõnaliste lausungitega, nüüd on ka pikemaid lauseid. Põhiasjad saab räägitud.
Mis edasi saab, ei julge ennustada. Elame aasta korraga. Uueaasta alguses hakkame koolipikenduse ja puude uuendamisega tegelema.

Ma juhtusin ka seda teemat kogemata lugema ja nüüd täitsa hirm tuli peale :S mul ka laps kes ei räägi ja laliseb omas keeles, saab detsembris 3-aastaseks. Aru saab küll kõigest ja väga asjalik ja kraps tüdruk on aga… juttu tuleb aga enamasti mingis pudikeeles. Osasid sõnasid ütleb ilusti järgi aga mõndasid valesti. Üritab küll juba öelda kahesõnalisi lauseid aga no ei tule eriti midagi.
Teine laps rääkis selles vanuses juba ammu pikkade selgete lausetega ja R täht oli ka ammu ilusti suus.
Seega mure on väga suur mul.

Saime täna ka diagnoosi spetsiifilise kõne arengu puue. Poisil on mõned üksikud sõnad ning palju oma sõnu ja silpe, aga lausetest ning rääkimisest on asi kaugel. Mainiti, et ilmselt motoorne alaalia, aga kuna poiss sai alles kolm, et siis vara veel rääkida täpsemalt. Mind just huvitab, et kuidas see tulevik siis välja näeb? Kas laps üldse hakkabki rääkima ja kuidas üldse lugemine ning kirjutamine välja hakkab nägema.

Eelmisele

Kõiki asju ei saa ka raseduse ajal võetud antidepressantide kaela ajada. Ega antibiootikumide. Ega alkoholi, tubaka. Jne.

Vahel lihtsalt juhtub, ka siis, kui mitte midagi sellist ei tee ega ole, mis loodet kahjustada võiks.
Meie pojal on näiteks geenirike. Ühes kromosoomis on üks jupike topelt (väga haruldane juhus, teadaolevalt 1 selline laps veel maailmas). Minu ja mehe geenitestid korras. Lihtsalt juhtus nii.

Kägu kirjutas:

Minu pojal diagnoositi alaalia raskeim vorm umbes siis, kui ta sai 2-aastaseks. Logopeedi juures hakkasime käima siis, kui 1a 8k vana. Suunati logopeedilisse rühma nõustamiskomisjoniga, aga kuna seal ei olnud esialgu kohta, läks kõigepealt siiski tavalasteaeda. Seal sai ka logopeedilist abi, käisime edasi ka eralogopeedil ning veidi enne 3-aastaseks saamist lõigati tal ära adenoid. Selleks ajaks, kui sõimerühma lõpetas (vanus 3a 6k), rääkis täiesti normaalselt.
Kõik, mida ma oskan emana öelda nõuandeks – minge varakult logopeedi või teiste spetsialistide juurde. Ärge kuulake inimesi, kes räägivad, et ega alla 3-aastastega midagi ei tehtagi jne. Tehakse küll.
Minu laps ütles 1a 8k vanuses üksikuid häälikuid, ülejäänusid ei olnud võimeline moodustama. Nii et ei olnud suurem osa ajast ka mingit pudikeelt. Lihtsalt ei rääkinud üldse ja kõik. Aga nüüd saab varsti viieseks ja on nagu kõik teised.

Ühesõnaga, täiesti terve ja tavaline laps, kelle ümber löödi lahti mõttetu möll. See, et alla 2-aastane ei räägi veel, on normaalne.

Väga raske kõnepuudega lapse emana olen lausa tige, et sellistel juhtudel reageeritakse niimoodi üle.

Paljuski sõltub edasine areng lapsest ja ka logopeedilisest ravist, mida ta saab. Seega soovitus kõigile – ajage välja maksimaalselt palju logopeedilist abi ja tegelege igal võimalusel ka ise, st. laske või meelitage rääkima. Minu poeg (5a. diagnoositud alaalia II) on nüüd 12-aastaselt rääkiv, tõsi, erutudes on teda raske jälgida. Samas lühivestluses on ära petnud inimesi, kes pole teda aastaid näinud ja nüüd on leidnud, et täiesti tavaline laps. Raskuseid on eesti keeles nt. k,p,t ja g,b,d teemadel (kuid ka tavalastel on) ja matemaatikas tekstülesannete osas (peab mitu korda lugema ülesannet, enne, kui saab kõik nüansid kätte), samas jutustavates ainetes läheb üllatuslikult hästi. Tõsi, teksti osas vaatan veel põhikooli õppuri õppimist üle, kuid õpitud saab headele tulemustele. Poisil on hea pea ning ilmselt oleks ilma selle probleemita ka väga hästi õppiv laps. Kuid oleme realistlikud, pingutame edasi ja temast kasvab igati enesega toime tulev ja ühiskonda sobiv inimene. Kuid see viimanegi ongi eesmärgiks, eks ole?

Kägu kirjutas:

Minu pojal diagnoositi alaalia raskeim vorm umbes siis, kui ta sai 2-aastaseks. Logopeedi juures hakkasime käima siis, kui 1a 8k vana. Suunati logopeedilisse rühma nõustamiskomisjoniga, aga kuna seal ei olnud esialgu kohta, läks kõigepealt siiski tavalasteaeda. Seal sai ka logopeedilist abi, käisime edasi ka eralogopeedil ning veidi enne 3-aastaseks saamist lõigati tal ära adenoid. Selleks ajaks, kui sõimerühma lõpetas (vanus 3a 6k), rääkis täiesti normaalselt.

Ajad midagi totaalselt segamini. Kindlasti ei ole / olnud su lapsel alaalia raskem vorm. Selliseid dgn-se ei panda 1-2 aastastele lastele 🙂 Äkki oli kõne arengu hilistus? Vanuses 1,8 võib laps rääkida üksikute sõnadega, ei pea olema lauset ega a la sada sõna. Kõnest arusaamine – see on oluline.

Sellega olen nõus, et mingit müstilist 3 aasta täitumist pole vaja oodata, logopeedid tegelevad ka noorematega. Varajane märkamine on oluline!