Olin viiesena üksi harva paar tundi kodus (pidin ka päevaunele minema, aga saboteerisin seda ja olin oma kavaluse üle jube uhke), kui ema vanemat venda muusikakooli viis või lühemaid käike kuskil käis. Kuueselt elasingi rohkem õues.
Praegu vaatan, et nädala pärast algab kool ja meie lasteaias kaks 7-aastast last, sest nad ei tohtivat omas kodus üksi olla. Uimerdavad ja molutavad, sest teised kõik on väiksemad ja neil on silmnähtavalt igav (omavahel läbi ei käi).
Uskumatu, milline laviin lumehelbekesi peale kasvab! Millal need lapsed siis iseseisvuvad? Kuidas kooliajal saab olema – siis ju ka peaks laps pool päeva üksi hakkama saama?
Mis see sinu mure on, kuidas teised pered oma elu elavad? Miks arvad, et 7-a lapsed uimerdavad-molutavad-igavlevad ainuüksi lasteaias, aga üksi kodus on neil jube huvitav? Ja see, et viiesena vahel harva paar tundi üks kodus olid, pole ju mingi suur “iseseisvuse” näitaja, vaid täitsa tavaline Eesti praktika!
Iga asi omal ajal. Mõni mu tuttav sunnib juba paariaastast pidevalt üksi olema ja kiitleb tuttavatele, kui tubli ja iseseisev tema laps on. Miskipärast kipuvad neil lastel suuremaks saades probleemid tekkima – just tollesama iseseisvusega! Nad kogu aeg justkui kardaks midagi, on sageli ebakindlad. Seevastu eakohaselt emme, vanaema või mõne teise turvaisiku kaisus kasvanud lapsed on suurena just need kõige hakkajamad ja julgemad, sest nende iseseisvuse baasvundament on ehitatud tugevale põhjale.
Tegelikult päris nii ei ole, et kõik kooliläinud lapsed Eestimaal peavad hakkama pool päeva üksi kodus vanemaid ootama. Osa elab vanaemaga koos või kaubeldakse vanaema esimesel poolaastal appi lapselast koolist koju tooma ja temaga siis õhtuni olema, mitmel mu tuttaval on selleks lapsehoidja, nt naabruses elav pensionär. Oma lapse aiarühmast planeerisid mitmed järgmise lapse sünni meelega suurema koolimineku ajale, et siis beebiga kodus olles saaks värsket kooliminejat toetada. Paljud (sh mina ise) on korraldanud tööl võimalust mööda asjad nii, et hommikupoole ollakse töö juures, ent lõunal võetakse tööülesanded koju kaasa, laps haaratakse koolist ja siis minnakse koos koju. Kodus laps sööb, natuke puhkab, õpib ja läheb trenni. Ema samal ajal töötab kodukontoris ja vajadusel suunab last.
Kui pere teine laps kooli läks, siis ei olnud mul sel perioodil võimalik tööd koju kaasa võtta. Ent lahendus oli lihtne – noorem läks pikapäevarühma. Talle väga meeldis seal, see oli nagu lasteaed. Nad sõid seal sooja pikapäevarühmasööki, siis läksid koos kasvatajaga õue mängima ja ümbruskonda jalutama, meisterdasid ja joonistasid. Seejärel õppima ja kl 16-17 paiku tuli laps koju. Lapsel oli seal huvitav, sõbrad kõik koos. Oleks ta sel ajal üksi kodus olnud, siis vaevalt ta midagi eriti huvitavat teinud oleks – ilmselt oleks sooja söögi asemel võtnud mingeid näkse, jätnud kooliriided vahetamata, koduülesanded õppimata ja vedelenud kogu selle aja niisama telekast multikaid vaadates.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 26.07 22:36; 14.08 09:02; 23.08 11:25;