Teema: 7 aastane vaidleb vastu ja ei kuula sõna

Mingi nali või? Miks peaks koolivaheajal last õppima sundima?

koolivaheajal õppima ei sunniks, aga ma saan aru, et see pole tegelikult oluline. 7-aastasega peaks ju olema suhteliselt kerge hakkama saada. keelenäitamist ja vastuhakkamist ma kindlasti ei tolereeriks, sellele järgneks mingi karistus, kas telekakeeld või nutikakeeld vms. kas isale hakkab ka vastu?

Seitse aastat lapsevanema tegemata tööd. Nüüd naudi õisi, viljad alles tulevad.

Oli mul selline dialoog 5. klassi õpilasega, et mina palusin (tunnis) asjad kotist välja võtta ja ülesannet tegema hakata. Tema teatab, et ei viitsi. Andsin siis veel rangemalt paar korda korralduse õppima hakata, mille peale tehti mulle selgeks, et see on mõtetu ja teda üldse ei huvita. Kuri-vastik õpetaja on praegu veel suurem ja ajab kurjana hirmu nahka, nii et lõpuks viitsis õpilane pisut kaasa töötada, lollitamise asemel, aga see tegelane tõepoolest ei õpi, kuigi mõistust on piisavalt. Vestlus jätkus eraviisiliselt ja püüdsin talle selgitada milleks tal on vaja õppida, vähemalt tunnis (põhikool vaja lõpetada, muidu ei saa tööle jne). Tema teatas, et tal pole vaja tööle minna, söögi ja riided ostab ema, elamise ja majapidamise tagab ema ja üldse pole temal vaja midagi teha, sest ema on ju selleks, et tema eest hoolitseda. Ilmselt polnud ses peres vaesus probleemiks, ju on vähemalt keskmiselt tubli Eesti pere…
Vaat siin tahaks nüüd küll emadele (isadele) südamele panna, et lastele tuleb siiski selgeks teha kust tuleb söök lauale ja riided selga, kui kallis on eluase ning kui palju peab tööd tegema, et kõige vajaliku tagamiseks piisavalt raha teenida. Lisaks tuleks lastele siiski ka töö tegemist õpetada, et tekiks mingi elementaarne kohusetunne.

Kuidas seda kõike saavutada lapse juures? Vanem peab olema kindlameelne ja järjepidev ning nõudma lapselt vastalt tema arengutasemele pidevalt mingite ülesannete täitmist. See ei ole armastuse vähesus, vastupidi, lapse kasvatamine on üks paremaid viise kuidas lapsele oma armastust väljendada. Ülesanded tulekski anda konkreetselt ja täitmiseks konkreetsel ajal. Kui vaja, koostage lapsele päevaplaan, siis on lapsel arusaadav millal ta midagi teha võib või peab. Parem on, kui päevaplaan saab koos lapsega koostatud, nii et ta sellega ka ise nõus on ja loomulikult ei maksa päevaplaani liiga palju kohustustega üle koormata, aga kohustustega peaks igapäevaselt ja konkreetsel ajal tegelema.

Mina ei ole nii kindel, et tegu on tegemata tööga. Mina olen kogu aeg lapsi kodustesse toimetustesse kaasanud, käima hakkamisest alates. Kogu aeg neile õpetanud, et koos õiguste suurenemisega kaasneb ka kohustuste hulga suurenemine. Räägin pere toimimisest ühise pingutuse toel (mitte ema ja isa teeninduse toel). Aga mingis vanuses ikka tekib aeg-ajalt selline piiride kompamine. Näiteks siis kui lapse klassivend või õde on rääkinud, et neil kodus on teisiti. Õppimine on õnneks meil seni probleemideta läinud, lapsed saavad selle tehtud, ilma, et mina üldse teaksin, mis koju teha jäi. Aga muus osas ikka aeg-ajalt tekib olukordi, kus laps teatab, et miks ma nii palju tööd pean tegema (näiteks oma riided ise kappi panema) või “mina ei tee ja kõik”. Ei korja oma sodi kokku ja kõik. Mina korra hoiatan, et kolme minuti pärast järgneb juba kõvahäälne käsk. Kui kõvahäälsele pahandamisele ka adekvaatset tegutsemist ei järgne, siis vastan samaga. Ehk siis, ka minul ei ole kiiret lapsi aidata. Une-eelne kalli-musi ja unejutt võib vabalt ära jääda. Kõiksugu muud abid ja tähelepanu nõutamised jäävad tähelepanuta. Ehk siis, kui laps arvab, et ta võib eirata mind, eiran mina ka neid, ei sõiduta trenni, ei vii naaberkülla sõbraga mängima, ei paku lõunasööki (tehku ise, oskavad küll) jne. Koristan asjad ise ära (aita) ja ei pea mäletama, kuhu ma need panin. Lisaks kui laps tahab täiskasvanu õigusi (olla näiteks kaua üleval), kaasnevad sellega ka täiskavanute kohustused, ehk siis minuga võrdselt pesu kuivama riputamist, nõude pessu panemist, põrandate pühkimist, toidu tegemist, püksipõlvede lappimist jne. Aga see kõik ei tähenda, et lapsed aeg-ajalt ikka piire ei kompa. Kompavad, saavad aru, mis tulemus on ja igapäevane elu jätkub peagi jälle probleemideta. Aga aeg-ajalt ikka tekib kas hormoonide möllust või millegist muust ootamatuid muutusi käitumises.

Kägu kirjutas:

Meil suht sama seis kahjuks. Miks laps peab koolivaheajal õppima? Sest kooli ajal lõpus jättis osa asju tegemata ja siis oli haige. Nüüd on terve ja tehku järgi, sest muidu on teistest palju maas. Meil just keelt ei näidata aga ega midagi ei tehta ka. Koguaeg otsib ettekäändeid, et midagi muud teha. Ainult karjumine aitab natuke aga ma ei taha karjuda. Nutiseadmed olid ära võetud mitu kuud aga laps liigutama ei hakanud, et neid tagasi saada. Masendav on see kõik. Kusjuures laps ei ole koguaeg selline olnud. Nüüd kui kooli läks muutus õppimine vastumeelseks. Eelmine aasta käis eelkoolis ja meeldis kool. Nüüd ei meeldi

Aga õpi siis KOOS lapsega, aita tekkida õpiharjumusel. Minu lapsele ka ei meeldi õppida, 1.klassis oli päris raske, kuid ma ei jätnud jonni, õppisin IGA PÄEV LAPSEGA KOOS. Istusingi lapse kõrval. Samuti selgitasin, miks peab õppima, et see on tema kohustus jne. 2.klassi algus läks samamoodi, kuid vastuvaidlemist vähem, sest olen olnud väga järjepidev selles osas.
Samuti 2 nädalat enne jõuluvaheaega jäi haigeks, nüüd on terveks saanud ja õpib kodus järele. Ja oh üllatust, ma ei pea enam kõrvalt kogu aeg torkima. Laps on vaheajal üksi kodus, olen paberi peale talle kirjutanud, mis tuleks ära õppida ning ta ongi vabatahtlikult (meeldetuletamisega) õppinud.
Õhtul olen siis lihtsalt lapsega koos asjad üle vaadanud.
Tõesti ma olen meeldivalt üllatunud, sest veel paar kuud tagasi ta ei hakanud kodus enne õppima, kui ma töölt koju jõudsin ja ta fakti ette panin, et ta sellest õppimisest ei pääse.
Ma tean, et kindlasti tuleb veel tagasilööke, kuid näen samuti, et kindel järjepidevus kannab vilju.

Samuti ma ei mõista, kuidas üldse lastake lapsel endale vastu vaielda ja veel keelt näidata?
Kuidas sa teemaalgataja sellele reageerisid? Või, kuidas asi üldse nii kaugele on läinud, et 7-aastane üldse selliselt käitub?
Ma ei kujutaks ette, et mul laps selliselt käitub. Meil kodus laps küll peab lapsevanema sõna kuulama. Kui ta mingi asjaga nõus ei ole, siis ootame argumenteeritud põhjendust ja tema enda ettepanekut, kuidas mingit olukorda, siis paremini lahendada või miks lapsevanema nõudmised ei ole õigustatud. Kindlasti ei ole lubatud käitumine, keele näitamine, lihtsalt vastu haukumine, kisa-jonn jne. Olen selgeks teinud maasta madalast, et kui millegagi nõus ei ole, võib selle vaidlustada, kuid peab olema ka sellisel juhul aktsepteeritav põhjendus ning kui see on mõistlik, siis olen vabandanud ning korraldusi muutnud.
Kuid kohe kindlasti, ei võta ma lapse seisukohti arvesse, kuid oma arvamust avaldab keelt näidates, vingudes, jonnides jne.
Meie peres on mõjutusvahenditeks olnud järelemõtlemise tool, ekraanide keeld, lõbusate asjade, tegevuste ära jätmine jne.

Kägu kirjutas:

Mina ei ole nii kindel, et tegu on tegemata tööga. Mina olen kogu aeg lapsi kodustesse toimetustesse kaasanud, käima hakkamisest alates. Kogu aeg neile õpetanud, et koos õiguste suurenemisega kaasneb ka kohustuste hulga suurenemine. Räägin pere toimimisest ühise pingutuse toel (mitte ema ja isa teeninduse toel). Aga mingis vanuses ikka tekib aeg-ajalt selline piiride kompamine. Näiteks siis kui lapse klassivend või õde on rääkinud, et neil kodus on teisiti. Õppimine on õnneks meil seni probleemideta läinud, lapsed saavad selle tehtud, ilma, et mina üldse teaksin, mis koju teha jäi. Aga muus osas ikka aeg-ajalt tekib olukordi, kus laps teatab, et miks ma nii palju tööd pean tegema (näiteks oma riided ise kappi panema) või “mina ei tee ja kõik”. Ei korja oma sodi kokku ja kõik. Mina korra hoiatan, et kolme minuti pärast järgneb juba kõvahäälne käsk. Kui kõvahäälsele pahandamisele ka adekvaatset tegutsemist ei järgne, siis vastan samaga. Ehk siis, ka minul ei ole kiiret lapsi aidata. Une-eelne kalli-musi ja unejutt võib vabalt ära jääda. Kõiksugu muud abid ja tähelepanu nõutamised jäävad tähelepanuta. Ehk siis, kui laps arvab, et ta võib eirata mind, eiran mina ka neid, ei sõiduta trenni, ei vii naaberkülla sõbraga mängima, ei paku lõunasööki (tehku ise, oskavad küll) jne. Koristan asjad ise ära (aita) ja ei pea mäletama, kuhu ma need panin. Lisaks kui laps tahab täiskasvanu õigusi (olla näiteks kaua üleval), kaasnevad sellega ka täiskavanute kohustused, ehk siis minuga võrdselt pesu kuivama riputamist, nõude pessu panemist, põrandate pühkimist, toidu tegemist, püksipõlvede lappimist jne. Aga see kõik ei tähenda, et lapsed aeg-ajalt ikka piire ei kompa. Kompavad, saavad aru, mis tulemus on ja igapäevane elu jätkub peagi jälle probleemideta. Aga aeg-ajalt ikka tekib kas hormoonide möllust või millegist muust ootamatuid muutusi käitumises.

Kõik muu on õige, aga vot üks asi ei ole kohe üldse mitte. Seda uneeelset kallit, ja üldse armastuse väljendamist ei tohi mitte mingil juhul teha kuidagi mingitest tingimustest sõltuvaks. Kohe kindlasti mitte. Sellest on nii palju juttu olnud ja nii palju kirjutatud, et ei viitsi isegi enam seletama hakata, miks mitte.
Lapse saab ilma jätta PRIVILEGIDEST. Kuid see, et vanem teda armastab ja seda väljendab, ei ole privileeg, vaid põhivajadus. Ja sellest ilmajätmisest võivadki olla igasugused piiride kompimised olla tingitud.
Ärge seda viga küll tehke.

Jah 1. ja vajadused ka 2. klassis tuleb lapsega koos õppida. Tuleb tekitada õpiharjumus, 2. klassis tasapisi järjest vähem koos õppida, küll aga kontrollida. Vähemalt meil pojaga sellised kogemused. Alles 3. klassis märkasin, et ta õpib kenasti ise ja koos enam eriti midagi teha polnud vaja. Ka 1. klassis ma ei teinud midagi tema eest ära, aga olin pidevalt kohal ja utsitasin pidevalt edasi tegema kuni koolitöö sai valmis. Nii kui toast pikemalt ära läksin, oli poiss mänguasjanurgas ja õppimisest oli suva. Ta teadis, et peab tegema, aga no algul ei olnud seda oskust ja järjekindlust tal. Nüüd laps 4. klassis ja saab hakkama, kuigi ka nüüd pean pistelist kontrolli tegema, et hoida hoolikust üleval.

7 aastastega peaks veel toimima selline varjant, et kui sõna ei kuula siis nutiseadmete/arvutite/multikate keeld peale niikauaks kuni hakkab aru saama kuidas käituda tuleb. Mul õde tegi oma 5 aastasega nii ja olid ka reeglid paigas kuidas käituda jne. Mul kodus ka just 8 saanud laps ja tean kui sõltuvuses nad arvutist ja telefonist on. Mul õnneks laps õpib ilusti.

Kägu kirjutas:

Kahjuks meie poisslaps on samasugune. Vaidleb kogu aeg vastu ja ei kuula üldse sõna. Teised vaatavad, et kasvatamata laps, aga nii see pole. Vaatan kadestades lapsi kes teevad nii nagu vanemad ütlevad ja neil vanematel on raske mõista, et kõik lapsed pole sellised. Meie laps on väga kange lihtsalt ja oma arvamusega. Üldiselt võõraid kuulab ta siiski hästi. Ainult meid mitte. Lootusetu on talle püüda midagi õpetada üldse ei kuula. Närvid on ikka täiega läbi lapsega jagalemisest. Õppimise osas ka, 1 klassi laps ütleb, et tal savi. Õpetaja nagunii ei küsi ka. Ainult nutuga ajan ta õppima. Samas tundub et talle on kõik ka nii kerge, et ei viitsi lihtsalt. Ähvardada ja karistada pole millegiga. Lastekanal ja multikakanalid on kinni keeratud, arvutisse ja telefoni ei saa. Naerab ainult, ah pole vajagi ja targutab et see on lastele kahjulik. Taskuraha ei anna, ütleb pole vaja. Lihtsalt nii kangekaelne. Sünnipäevale kui ei luba minna, ütleb ei tahagi jne.

minu üks lastest oli ka väga kange, aga teda sai painutada, mitte murda. Natuke peab olema kavalust, et panna laps tegema seda – mida sa temalt tahad