Esimene laps ja seega kogemusi palju pole. 9.5-kuune ning ei huvita mänguasjad ega miski, tahaks vaid minu juures olla ning pean nö. “lõbustama” terve päeva. Olen üksikvanem ja seega veidi keeruline selline olukord. Kas see on tavaline beebi arengus?
See on täiesti normaalne. Ta ei hakka sul veel nii pea otseselt mänguasjadest huvituma. Need võid kõik ostmata jätta, kuni ta saab 1,5 aastaseks ja siis ehk on juba lootust, et ta millegagi 10 minjärjest üksi tegeleb.
Mul oli ka selline laps, kes eelistas minu või oma isa seltskonda – elava, hingava, inimese seltskonda. Meeldis suhelda – see oligi tema mäng.
Mulle oli see muidugi koormav ja igapäevaselt tüütab see kohutavalt ära. Pead veel natuke vastupidama, enne kui ise hingata saad.
Kasuta abivahendeid. Näiteks kõhukott. Või söögitool on suurepärane abivahend – söögivalmistamise ajal vaatab sealt, mida teed – samal ajal annad talle kõike maitsta,mida lõikad (va toores liha 🙂 ) Mina käisin ka dušši all nii, kui meest kodus polnud, et võtsin lapse söögitooliga dušširuumi kaasa 🙂
No ja natuke võib ju laps vinguda ka, kui sa tõepoolest ei saa temaga hetkel tegeleda. Kujuta endale ette, et sul on 2 väikese vanusevahega last. Parataatult peab aegajalt üks lastest ootama oma korda. Esimese lapse puhul ma ka üritasin elada põhimõttel, et ma ei pea laskma lapsel nutta, saan ju reageerida, aga 2 lapsega ei saa alati reageerida – ei ole nii, et kui pisem vigiseb, siis lükkan kohe suurema kõrvale 😀 Ja kui sul ei ole kedagi, kes sind aitaks, siis pead ka leppima, et alati sa ei saagi lapse soovidele reageerida.
Minu 9kuusel sama periood. Esimene laps oli väga tubli üksi toimetaja, harutas oma mänguasjakasti ikka 45 minutit, aga teine (poiss- emmekam?) ripub ainult jala küljes.
Mõni õhtu olen nii väsinud, et naljatan, et kas kuskile ahistamise pärast kaevata ei saa.
Kusjuures periood on tõesti ema küljes olla, st isa ei sobi! Mulle uduselt meenus, et see on lapse arengus u selline aeg, kus laps hakkab aru saama, et ta ei ole emaga üks ja see ilmselgelt ei meeldi talle. Parandatagu mind, kui eksin!
Aga puusal kandmise keelas mul massöör ära, sest keha oli juba praegu viltu 🙂
Oijah, nagu minu laps. Mänguasjadega mängib ainult siis, kui mina ka juures olen. Isaga olles toimetab rohkem omaette, aga nii kui mina silmapiirile ilmun, siis roomab järele kohe. Õhtuti, kui mees kodus on, poengi kuskile “peitu” ja loen lehte või raamatut. Kahekesi lapsega kodus olles pole lihtsalt võimalik.
See on täiesti loomulik arenguetapp. Selles vanuses tekib lapsel arusaam, et ema on eraldi isik, et ta võib kaduda, nii et tuleb klammerdumine, see, et laps tahab kogu aeg, et vanem oleks nö silma all. Endal kahe lapsega see periood läbi tehtud, ega muud polegi, kui et oled lapsele olemas ja ei tõrju teda (tõrjumine võib avaldada hoopis vastupidist mõju – laps muutub veel ebakindlamaks ja kartlikumaks). Mänguasjad selles vanuses tavaliselt nii palju veel ei huvitagi, et nendega last kuidagi hõivatud olla (no muidugi juhul, kui ise temaga koos nende asjadega mängid, sinna juurde räägid jmt teed, siis on ikka huvitav ja mängitakse pikalt).
Minul on lapsed 1,5-aastase vanusevahega, lastega olin peamiselt üksi kodus, mees töötas kaugel, vanavanemaid ei olnud, kes oleks saanud aidata. Tegelikult saab nii kodused toimetamised kui ka kõik muu ka lastega nii ära teha, et ei pea laps kuskil teises toas pool tundi üksi askeldama. Käiski elu nii, et läksin kööki süüa tegema, sibasid lapsed järgi, koristasin, olid kõval jne. Vanemal lapsel kestis see väikse takja periood üsna pikalt, kaheselt hakkas palju ise askeldama, nii et läkski lastetuppa ja mängis kaisuloomadega või istus ja sireldas pliiatsitega või mängis plastiliiniga.
No üks asi on see, et laps on samas toas, aga teine see, kui ta ikkagi sõna otseses mõttes füüsiliselt ripub jala küljes. Vast ühe koha peal seistes veel kuidagi segad suppi või mikserdad midagi, kuni keegi Sind turnimispuuna kasutab, aga katsu samal moel teha kasvõi nii lihtsaid asju nagu tolmupühkimine, seljast võetud õueriiete kokkukorjamine ja kappi panemine, külmkapist toidu lauale viimine vmt… 😛 Tühjagi see siis enam nii väike probleem on.
Teema autorile jõudu! Mina olen ka üksikvanem, aga mul on kaks last. Väiksem on samuti 9,5-kuune, suurem on kolmeaastane. Ja samuti väiksem ripub pooled päevad mu jala küljes. Vähe sellest, tema eest pole kunagi saanud ka “peitu” minna, nagu eespool keegi kirjeldas. Ta lihtsalt ei lepi mitte kellegagi peale minu, tee mis tahad. Isegi vanaema ja vanaisa, keda ta iga nädal vähemalt 3-4 korda näeb, ei sobi. Võib lõputa röökida. Ma ei saa juuksurisse, hambaarstile, ilma temata poodi, suurema lapsega teatrisse või mujale, kuhu suurem minna tahab — no mitte kuhugi. Lihtsalt iseennast lõõgastama ammugi mitte. Kuidagi peab toime tulema. Õnneks on see beebiaeg nii lühike ja mured ununevad ruttu. Rääkimata sellest, et peale väsimuse ja mõninga tüdimuse on ju ka jooksvalt rõõmu ikka rohkem kui negatiivset. 🙂
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
