Sattusin vaatama taanlaste dok.filmi ABA teraapiast autistlike lastega.Kui googeldada, siis selle kohta ka palju infot olemas. ( näit.http://www.autismweb.com/aba.htm ). Näidati ühe kliiniku ja terapeudi tööd lastega. Meetod ise seisneb käitumise korrigeerimises järjekindlalt kuni soovitud tulemuseni ja seda siis premeeritakse ( laps saab väikese preemia või maiustuse vm). Sel viisil on võimalik ületada kinnisideid või vastueelsust teatud asjade või toitude suhtes. Vahel käib see küll suure kisa ja jonnimise saatel, aga järjekindlus viib üllatuslikult sihile- selles keskuses oli muidugi igale lapsele ka oma isiklik terapeut.
Näiteks oli 4 aastane laps kes ei söönud midagi peale teatud puding, ema oli õnnetu ja tõi lapse sinna kui oli lootuse kaotanud ise hakkama saada , ta isegi ei uskunud sellesse, aga poole aasta pärast see laps tõepoolest söi kõike, ( ema läks sageli ära kuna ta ei suutnud seda pealt vaadata ). Küsitleti ka üht rootsi poissi keda era terapeut selle meetodi järgi õpetas, poiss oli nüüd teismeline ja pealtnäha tavaline laps, tegi hästi sporti, omas sõpru jne. Olukord oli muidugi hoopis teine kui ta oli väike,( näidati filme sellest ajast ), ta ise aga ei mäletanud sellest midagi.
Selge on see, et see teraapia ei tarvitse olla nii tõhus kui tegemist raskemalt väljendunud sündroomiga
ja Eesti keegi sellega ei tegele, isegi põhjamaades pole ta nii levinud kalli hinna tõttu ( nõuab palju eri väljaõppega terapeute ), aga ehk oleks meetodisse süvenedes võimalik üht- teist ise kasutusele võtta.
Film esitati Soome TV kanalil YLE Teema : Tiededokumentti: Apua autismiin.
Teema: ABA teraapia autistidele
Kas oskad rääkida, mis Aspergeri poisi juhtum seal saates oli? Google-transatoriga lugesin saate tutvustust läbi ja sain aru, et Aspi poisil ei andnud teraapia oodatud tulemust…
Minu autistist laps ei söönud esimesed 2 eluaastat üldse midagi peale rinnapiima. Kuni koolieani sõi umbes 3-4 erinevat toiduainet (leib, piim, šokolaad, pirnid) ja kuni 10-aastaseks saamiseni väga vähe ja valikuliselt.
Nüüd on 12 ja sööb absoluutselt kõike ja isu on nagu elevandil. Sööma hakkas ta ise ja ilma igasuguste teraapiateta. Ka palju muid kinnisideid ja sundkäitumist on tal ise üle läinud.
Mu jutu mõte on see, et me ei või teada, kas autisti käitumise muutused tekkisid tänu pikale ja kallile teraapiale või oleksid need muutused aja jooksul iseenesest tekkinud. Mina võin oma autisti näitel öelda, et muutuste jaoks ei ole vaja kalleid imeteraapiaid. Vaja on normaalseid vanemaid, kes viitsivad lapsega palju tegeleda.
Üldiselt mulle ei meeldi see idee, et autiste peab dresseerima. Mulle ei meeldi inimeste dresseerimine. Autisti võib tohutu vaevaga dresseerida, aga tulemuseks ei ole mitte terve laps, vaid hästi dresseeritud autist. See on minu kogemus.
Minu autistist laps ei söönud esimesed 2 eluaastat üldse midagi peale rinnapiima. Kuni koolieani sõi umbes 3-4 erinevat toiduainet (leib, piim, šokolaad, pirnid) ja kuni 10-aastaseks saamiseni väga vähe ja valikuliselt.
Nüüd on 12 ja sööb absoluutselt kõike ja isu on nagu elevandil. Sööma hakkas ta ise ja ilma igasuguste teraapiateta. Ka palju muid kinnisideid ja sundkäitumist on tal ise üle läinud.Mu jutu mõte on see, et me ei või teada, kas autisti käitumise muutused tekkisid tänu pikale ja kallile teraapiale või oleksid need muutused aja jooksul iseenesest tekkinud. Mina võin oma autisti näitel öelda, et muutuste jaoks ei ole vaja kalleid imeteraapiaid. Vaja on normaalseid vanemaid, kes viitsivad lapsega palju tegeleda.
Üldiselt mulle ei meeldi see idee, et autiste peab dresseerima. Mulle ei meeldi inimeste dresseerimine. Autisti võib tohutu vaevaga dresseerida, aga tulemuseks ei ole mitte terve laps, vaid hästi dresseeritud autist. See on minu kogemus.
Mina ka sageli mõtlen, kas positiivsete muutuste eest peaks tänulik olema teraapiatele või läks mingi asi iseennest paremaks. AGA, ma ei julge ka asju/teraapiaid tegemata jätta (vähemalt need, mis on Eestis kätte saadavad), sest aga äkki ei lähe vanusega paremaks!? Selliseid täiskasvanuid, kes jäidki väljendunud autistideks on ikkagi üsna palju (ei usu et nendel kõigil põhjuseks on see, et vanemad ei olnud piisavalt head/tegusad/hoolivad)…. Pigem teen ja kahetsen, kui tegemata jätan.
ABA-st palju veel ei tea, alles hiljuti hakkasin seda teemat uurima, aga arvan, et kui oleks seda Eestis saada, siis vähemalt prooviksin. Kui oleks tunne, et see teraapia absoluutselt nii lapsele kui ka meile – vanematele – vastumeelne, siis lihtsalt lõpetaksin sellega.
Aga tore kuulda, et su lapsel nii hästi läks, loodan, et mu 4-aastane kunagi hakkab ka huvi tavalise/mitmekülgse toidu ja söömise vastu tundma….
Teema algataja olen -see Arpergeriga poiss ei saanudki seda teraapiat, tema emal ( ise ka asperger ) tekkis hirm, et teraapia muudab tema lapse isiksust ja ta otsustas, et olgu selline nagu on.
Saan aru, et samad kahtlused ka paljudel siinsetel. Tegelikult see nii ei paista olevat.
Seal saates oli näiteks ka üks poiss Inglismaalt, kelle ema oleks väga tahtnud ABAt, aga tal polnud selleks raha, poiss sai siis seda teraapiat mida riiklikus süsteemis võimaldatakse, aga mingit arengut ei toimunud, kadusid needki oskused mida aktiivne ema ise enne oli õpetanud, poiss kasvas ja ise mitte mingit arengut ei sündinud, ema oli sama meelt nagu teraapia loojagi, et õiget aega ei tohi maha magada, ehk siis alustada võimalikult varakult. Meetod ei seisne mitte dresseerimises vaid pigem sundmõtete , tõrgete muutmises. Tegelikult sama teevad enamik nn.mõttega kasvatavad lapsevanemad – kui mu laps näiteks kartis vereproovi, pakkusin talle porgandiks osta legovidina mida väga tahtis, võitles endaga, mina maalisin pilte legost ja nii see tehtud saigi. Sama meetod on toiminud iga kord kui on olnud vaja teha midagi hirmutavat- esineda, esimest korda suusatada jne.( laps pole autist, lihtsalt tundliku närvisüsteemiga ).Ühesõnaga, mu laps on õppinud ennast kokku võtma ja hirmudest ise jagu saama,tänu preemiatele, aga samas on ta saanud iga kord ka väärtusliku õppetunni, et ta sai hakkama, et hirmutav sündmus polegi alati nii hirmus.
( See on tegelikult väga oluline õppetund , ülemäärane ärevus hakkabki häirima just neid lapsi kes pole õppinud misiganes põhjusel ise oma ärevust leevendama.)
Autistide puhul siis tegelikult katsetatud sama, aga järjekindlamalt ja varakult alustades.Siin võib naha teatud seost sellise häirega nagu obessiivkompulsiivne käitumine ehk siis teatud ajuosa on üliaktiivne ja tulemuseks kinnismõte või tegevus. Kogn. käitumisteraapiaga üritatakse seda siis muuta, see on väga suurt stressi tekitav sest altistatakse sellele mida kardad, aga lõpuks kui teraapia on õnnestunud, on kõik väga õnnelikud, et said oma elu tagasi. Tehniliselt võttes muudetakse mõttemustrit ja õpetatakse aju muutma suhtumist. Päris mitmete häirete puhul on viimasel ajal hakatud rääkima, et aju on võimalik ümber häälestada ja tulemused paremad kui ravimitega.
Ühesõnaga, kel tahtmist võib asja edasi uurida ja osasid meetmeid annab ehk isegi kasutusele võtta, kodus ja järjekindlalt. Igal juhul see 16 aastane poiss kes siis oli saanud seda teraapiat, oli täiesti tavaline poiss, mitte mingi dresseeritud paipoiss ja meetod oli tema puhul toiminud väga hästi.
Tänan üsna põhjaliku vastuse ja kommentaari eest.
Vist ikkagi otsustame ABA-teraapiat ära proovida. Tean, et Eestis eriti spetsialiste pole, aga Tallinnas üks venekeelne ikkagi pidi olema. Siin kasuks on meil see, et laps on kakskeelne…
Kägu kirjutas:Minu autistist laps ei söönud esimesed 2 eluaastat üldse midagi peale rinnapiima. Kuni koolieani sõi umbes 3-4 erinevat toiduainet (leib, piim, šokolaad, pirnid) ja kuni 10-aastaseks saamiseni väga vähe ja valikuliselt.
Nüüd on 12 ja sööb absoluutselt kõike ja isu on nagu elevandil. Sööma hakkas ta ise ja ilma igasuguste teraapiateta. Ka palju muid kinnisideid ja sundkäitumist on tal ise üle läinud.Mu jutu mõte on see, et me ei või teada, kas autisti käitumise muutused tekkisid tänu pikale ja kallile teraapiale või oleksid need muutused aja jooksul iseenesest tekkinud. Mina võin oma autisti näitel öelda, et muutuste jaoks ei ole vaja kalleid imeteraapiaid. Vaja on normaalseid vanemaid, kes viitsivad lapsega palju tegeleda.
Üldiselt mulle ei meeldi see idee, et autiste peab dresseerima. Mulle ei meeldi inimeste dresseerimine. Autisti võib tohutu vaevaga dresseerida, aga tulemuseks ei ole mitte terve laps, vaid hästi dresseeritud autist. See on minu kogemus.Mina ka sageli mõtlen, kas positiivsete muutuste eest peaks tänulik olema teraapiatele või läks mingi asi iseennest paremaks. AGA, ma ei julge ka asju/teraapiaid tegemata jätta (vähemalt need, mis on Eestis kätte saadavad), sest aga äkki ei lähe vanusega paremaks!? Selliseid täiskasvanuid, kes jäidki väljendunud autistideks on ikkagi üsna palju (ei usu et nendel kõigil põhjuseks on see, et vanemad ei olnud piisavalt head/tegusad/hoolivad)…. Pigem teen ja kahetsen, kui tegemata jätan.
ABA-st palju veel ei tea, alles hiljuti hakkasin seda teemat uurima, aga arvan, et kui oleks seda Eestis saada, siis vähemalt prooviksin. Kui oleks tunne, et see teraapia absoluutselt nii lapsele kui ka meile – vanematele – vastumeelne, siis lihtsalt lõpetaksin sellega.
Aga tore kuulda, et su lapsel nii hästi läks, loodan, et mu 4-aastane kunagi hakkab ka huvi tavalise/mitmekülgse toidu ja söömise vastu tundma….
Vaata, kuigi minu laps sööb nüüd nagu normaalne inimene, on tal ikkagi sügav autism. See, kui autist omandab mingi oskuse või ületab mõne hirmu, ei tee teda tavaliseks inimeseks. Ta jääb ikkagi autistiks. Ma tean ühte ema, kes nägi tohutult vaeva, et oma autist lugema õpetada. Ta mõtles, et kui autist hakkab raamatuid lugema, siis ta areneb ja muutub kuidagi “normaalsemaks”.
Laps õppis lugema ja suudab praegu terveid raamatuid läbi lugeda. Aga see on tema jaoks puhtmehaaniline tegevus, loetu sisust ei saa ta aru nii nagu tavalised inimesed. Tema naudib lihtsalt sõnade kõla ja kirjapilti.
Autism ei ole ravitav. Mitte ühegi teraapiaga. Ega ka mitte kasvatusega kahjuks, olgu vanemad nii tublid ja toetavad kui tahes.
Mina olen aru saanud, et enamik teraapiaid on lihtsalt intensiivne lapsega tegelemine, tähelepanu arendamine ja tavalised kasvatusvõtted, mida kasutatakse ka tavaliste laste peal. Kasvõi seeesama hea käitumise eest premeerimine, hirmu ületamise eest preemia pakkumine, joonistamine jne. Ma võin kõiki neid asju lapsega ise ka teha ja ei pea terapeudile selle eest kallist raha maksma.
Muidugi saab minu laps ka mitmesuguseid teraapiaid,sest ma ise käin tööl ja ei saa temaga päevast päeva tegeleda. Aga mingit imet pole mõtet loota. Meditsiinilise kirjanduse andmetel tabab umbes iga 5. autisti teismeeas või varases täiskasvanueas regressioon, autismi tunnused süvenevad ja autist kaotab need oskused, mida talle lepsepõlves õpetati. Mõni muutub täiesti kontaktivõimetuks ja kaotab kõne-ja suhtlemisvõime peaaegu täielikult. Kasvatuse ja teraapiatega seda takistada ei saa.
miks nii pessimistlik vaade ja prognoos nt aspergerid enamasti iseseisvuvad ning on ametialaselt silmapaistvamadki kui mitte aspid. Puberteet voib olla raske, kuid raske puberteet toob tihti kypsema ja enesekindlama taiskasvanu. Nende kasvuaeg on vaevaline, kulub rohkem igasugu ressursse, aga nad annavad tihti rohkem vastu ka. Normaal-voi korgintellektiga inimestena on nad siiski kohanemisvoimelised ja suudavad oma erijoontega hakkama saada, normaliseeruda. Lapse aju on paindlik, pidevas muutumises ja arengus, keskkonnategurid mojutavad palju. Kaitumine pole ainult bioloogiliselt determineeritud. Arvan et teraapiad ja vanemate kaitumuslikud strateegiad on vaga olulised, eriti just kaasuvate probleemide tottu-foobiad, arevus, impulsiivsus, soomishaired. Samamoodi vaimupuudega raske autisti puhul. Kui vorrelda hooldekodus kasvanud lapse ja kodus kasvanud lapse aju arengut, siis lopptulemus on ju tegelikult vorreldamatu. Arengut saab soodustada.
aspisid on erinevaid.
mul on kodus 2 neid. ühtmoodi kasvatan ja tegelen. teraapiaid on noorem poiss saanud rohkem kui vanem, sest 90-ndatel seda diagnoosi ei osatud panna.
tulemus on, et see teraapiaid saanud laps ei sa endaga hakkama, aga vanem laps saab. nad lihtsalt ongi erinevad. ka vaimsed võimed on nooremal paremad, aga autistlikud jooned tugevamad.
söögi kohta ütleks, et teismelisena, kasvueas, süüakse kõike mis hamba all ei karju.4-aastaselt jah, elati vaid piimasupi peal.
Kysimus, et kui asperger ei saa endaga no hakkama, siis mida sellega moeldakse, millega ta hakkama ei saa. ka nn tavalaps ei pruugi endaga hakkama saada nt elab vanemate kulul ja pohjusi on erinevaid, aga millega taiskasvanud asperger tavaliselt toime ei tule? Ei tunne isiklikult yhtegi taiskasvanut aspergerit, kas nad taiskasvanuna yldse eristuvadki vaga tugevalt?Lapsi tean kyll.
Pole küll toitumise asjatundja, aga kardetavasti on mitmekülgne toitumine siiski oluline algusest peale.
Kui jääda murdeiga ootama, siis ilmselt juba mitetest toitainetest krooniline puudus, mis omakorda võivad mõjutada nii aju arengut, kui ka keskendumist ja kasvamist.
Hea tervise alus ( ka täiskasvanuna) ongi kolmainsus – geenid, toitumine ja keskkond.Kehv toitumine lapseeas mõjutab oluliselt isegi lapse pikkuskasvu.Sageli kehv söögiisu seotud ka lapse ülemäärase stressitasemega. Igal juhul meie oma väga kehva isu ja valiva lapsega sulgesime kõrvad igasugustelt õpetussõnadelt, et ärgu söögu kui ei taha, vaid mängisime iga söögiga samaaegselt igasugu vidinatega ta nina eest, et tähelepanu kõrvale juhtida ja lusikat kähku suhu pista. Nii vist mingi paar kolm esimest aastat , siis hakkas juba paremini sööma. Tagasi vaadates ja praeguste teadmiste baasil- oli ainuõige otsus.
Meie ka söödame veel igasuguste nippidega (laps on juba 4a. vanune), et ikkagi saaks erinevat toitu pakkuda. Algul sülitab välja aga ma püüan ikkagi mõjutama ning sunnin sööma. Lõpuks võtab antud sööki “omale” ning edaspidi välja ei sülita. Isesöömisega pole meil lood väga kiita. Lasteaias käib üsna vähe, seal veidi sööb, kuid eelistatult leiba-piima-magustoitu. Ülejäänud sööke ikkagi ise ei söö. Järgmisest aastast hakkab l/a-s rohkem käima, siis loodan, et teiste laste peale vaadates ka ise sööma hakkab…
Mul on diagnoosimata aspergeri kahtlusega 5a-ne poiss. Palju erinevaid pisiasju, aga söömine, raevuhood ja halb omaealistega suhtlemine on keerulised, ka päris halb kõne. Kust Tallinnas saate abi?
Minu 5a diagnoosis kunagi Piret Visnapuu-Bernadt, Marienthalis praegu.
aga tulemuseks ei ole mitte terve laps, vaid hästi dresseeritud autist.
Aga latsekesest saab ju kunagi täiskasvanu, mitte ei jäägi igavesti sinna “tervesse lapsepõlve”.
Kuidas siis see küpseks saanuke hakkama saab ja elama hakkab, kui teda pole õptatud, harjutatud, st “dresseeritud”?
aga tulemuseks ei ole mitte terve laps, vaid hästi dresseeritud autist.
Aga latsekesest saab ju kunagi täiskasvanu, mitte ei jäägi igavesti sinna “tervesse lapsepõlve”.
Kuidas siis see küpseks saanuke hakkama saab ja elama hakkab, kui teda pole õptatud, harjutatud, st “dresseeritud”?
Kui sa arvad, et dresseerimise tulemusel saab autistlikust lapsest hakkamasaav täiskasvanu, siis oled sa eksiteel. Ei saa. Autistliku lapse dresseerimisel on tulemuseks dresseeritud autistlik täiskasvanu, kes ei saa eluga iseseisvalt hakkama. Miks ta peaks saama?
Selleks, et eluga hakkama saada, ei ole vaja reegleid ja tegevusi mehhaaniliselt ära õppida. See ei aita. Peab aru saama, milleks need reeglid ja tegevused vajalikud on ja kuna neid kasutada. Autist ei õpi seda ära, vähemalt mitte dresseerides. Tulemused on veidi paremad, kui autist kogeb lapsena võimalikult palju erinevaid olukordi ja harjub vähemalt natukenegi sellega, et elu on spontaanne ja ettearvamatu.
Toon lihtsa näite. Autisti on võimalik üsna lihtsalt dresseerida, et enne õue minekut on vaja panna sall kaela, kindad kätte, müts pähe ja jope selga. Ta allub dressuurile ja paneb nimetatud asjad selga iga kord enne toast väljumist.
Kujutad ette, milline jama läheb lahti siis, kui kätte jõuab kevad ja enam pole vaja talveriideid selga panna? Või varakevadel, kui ootamatud soojalained vahelduvad sama ootamatute külmalainetega? Või kui tekib nt. vajadus kiireks evakuatsiooniks, aga autist keeldub hoonest väljumast, sest ta ei leia oma mütsi, salli, jopet ja kindaid üles?
Enamiku autistide vanemaid on just selliste situatsioonidega hädas. Lapsena dresseeritud autistid ei saa muutuvate situatsioonidega hakkama. Aga elu polegi ju muud, kui üks muutuvate situatsioonide jada.
Või kui dresseerid oma autistile selgeks raudkindla reegli – teisi inimesi ei lööda. Mitte mingil juhul, mitte kunagi. Ja siis ta saab täiskasvanuks, tahab minna iseseisvalt välja, parki jalutama või poodi. Vastu tuleb noorukite kamp, kes tahaks selle imeliku tegelasega “veidi nalja teha”. Või kui autist on tüdruk, siis vägistada. Aga tema ei oska vastu hakata, sest teda on ju dresseeritud vägivalda mitte kasutama.
Õpetamine ja kasvatamine ei ole sama, mis dresseerimine. Kahjuks kasutatakse autistide puhul enamasti just dresseerimist, sest nad harjuvad väga kergesti rutiinsete tegevuste ja jäikade reeglitega. Aga minu meelest on see vale tee.
Ja veel – puuetega inimestest rääkides ei peaks kasutama deminutiivseid väljendeid nagu “latseke” ja “küpseks saanuke”. See on alandav. Nad on samasugused inimesed nagu sinagi ja ei vaja mingit vähendamist või pisendamist.
Selle meetodi loojast Lovaasist on Steve Silberman oma dokraamatus “Neurotribes” loonud kuvandi kui täielikust psühhopaadist. Võibolla sellest ABA-st tõesti on võimalik ka midagi kasulikku ammutada, kuid tuleks arvestada siiski laiemat tausta ka: https://aspiyhing.wordpress.com/mis-on-autism-mis-on-aspergeri-sundroom/#aba
Meditsiinilise kirjanduse andmetel tabab umbes iga 5. autisti teismeeas või varases täiskasvanueas regressioon, autismi tunnused süvenevad ja autist kaotab need oskused, mida talle lepsepõlves õpetati. Mõni muutub täiesti kontaktivõimetuks ja kaotab kõne-ja suhtlemisvõime peaaegu täielikult. Kasvatuse ja teraapiatega seda takistada ei saa.
Palun linki su väitele.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
