Teema: Abielludes dokumentide vahetus

Algul ID-kaart, sellega saad pangas uue pangakaardi teha (ma ei mäleta kas oli vaja, aga võtsin igaks juhuks abielutunnistuse kaasa). Tööandjale viisin abielutunnistuse koopia, kuigi pangas ei olnud veel kõik lõplik (tööandjale kirjutasin kui pank andis uue pangakaardi uue nimega ja uus nimi oli seotud pangakontoga, kuhu töötasu laekub).
Ülejäänud asjad muutsin siis ära, kui oli vajadus, näiteks mingid lepingud või ajakirja tellimused jne.
Kliendikaardid pead ära vahetama kohe, niisama uut ei väljastata (isegi kui netis ära muudad). Konsumis tegin uue avalduse, märkisin vana nime paberile ja kirjutasin alla et nimemuutus seoses abieluga; Partnerkaardi vahetasin infoletis ID-kaardi esitamisel ära.
Kahjuks teisi asju mul pole vaja olnud teha, mis sul nimekirjas, seega ei oska sel teemal aidata.

Milleks üldse oma nimest loobuda?
Mina nii allaheitlik ei olnud; olime mehega sama meelt, et tunded ja soovid jäävad ia erinevate nimedega samaks. Ta aktsepteeris täielikulg sed, et naine ei pea osast enda identiteedist loobuma. Minu jaoks ka üsns iganenud komme see “võtsin mehe nime omale”. Milleks? Mis kinnitusi oma liidule (võõraste jaoks) veel vajate?

Kägu kirjutas:

Milleks üldse oma nimest loobuda?
Mina nii allaheitlik ei olnud; olime mehega sama meelt, et tunded ja soovid jäävad ia erinevate nimedega samaks. Ta aktsepteeris täielikulg sed, et naine ei pea osast enda identiteedist loobuma. Minu jaoks ka üsns iganenud komme see “võtsin mehe nime omale”. Milleks? Mis kinnitusi oma liidule (võõraste jaoks) veel vajate?

Naljakas mõtlemine. See, mis sina teed on õige. Miks teised ometi teistmoodi teevad?
Vaat seepärast, et tema ei ole sina. Tema mõtleb teistmoodi.
Maailm ei keerle sinu ümber.

Mina ise tunnen ka, et soovin mehe perenime võtta.
1) Lühem, lihtsam;
2) ühtekuuluvustunne;
3) ei ole mul ka identiteedikriisi, et nii, kui uue nime võtan, siis minu olemus ja saavutused elus kaovad ja olen “allaheitlik”.
See on vist rohkem (madala) enesehinnangu küsimus.

Kägu kirjutas:

Milleks üldse oma nimest loobuda?
Mina nii allaheitlik ei olnud; olime mehega sama meelt, et tunded ja soovid jäävad ia erinevate nimedega samaks. Ta aktsepteeris täielikulg sed, et naine ei pea osast enda identiteedist loobuma. Minu jaoks ka üsns iganenud komme see “võtsin mehe nime omale”. Milleks? Mis kinnitusi oma liidule (võõraste jaoks) veel vajate?

Kusjuures minu jaoks on nime lihtne vahetamisvõimalus üldse ainus põhjus, miks abielluda.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Milleks? Lahutades hakka kõike uuesti tagasi vahetama. Lahutamise tõenäosus on ikkagi ~50%.

Mõningatel andmetel on inimese elust lahkumise tõenäosus ~100%.
Milleks üldse see elu?

Kui see oleks 100% oleksime kõik surnud ju.

Kägu kirjutas:

Milleks üldse oma nimest loobuda?
Mina nii allaheitlik ei olnud; olime mehega sama meelt, et tunded ja soovid jäävad ia erinevate nimedega samaks. Ta aktsepteeris täielikulg sed, et naine ei pea osast enda identiteedist loobuma. Minu jaoks ka üsns iganenud komme see “võtsin mehe nime omale”. Milleks? Mis kinnitusi oma liidule (võõraste jaoks) veel vajate?

Mina ei muutnud abielludes nime ja ei jõua end ära kiruda, sest lapsega reisimise teeb see bürokraatia kadalipuks. Väga ebameeldiv.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui see oleks 100% oleksime kõik surnud ju.

Sa siis kavatsed igavikuni elada?
Teeme siis puust ja punaseks: kui sa sünnid, on “üsna” 100% kindel, et pead kunagi maise eluga hüvasti jätma.

No sa võrdled ikka võrreldamatuid asju. Abiellumise üle saab inimene ise otsustada kas ta teeb seda või mitte, kas ja kui palju ta erinevate asjaoludega arvestab. Siia ilma sündimise osas pole meil kellelgi sõnaõigust. Või sul oli?

Sina jälle väidad millegipärast, et kuna lahutamisreiting on 50%, siis lahutab teemaalgataja kindlasti ka. Pole ju loogiline? Miks sellist rumalust väita?

Tõenäosus ei saa ka tema puhul olla kuidagi väiksem kui kõigi teiste puhul. Vaid oma eluõhtul saab väita, kas tõenäosus konkreetsel juhul pidas paika või mitte.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Milleks? Lahutades hakka kõike uuesti tagasi vahetama. Pluss kõik muud ebameeldivused nt vara, lapsed, ametnikud, juristid, kohtud… Peab ikka raha ja selle teenimisele kulutatud tundide peale mida kunagi tagasi ei saa megavihane olema! Eriti kui lahutamise tõenäosus on ikkagi ~50%.

??? Miks peaks lahutades nime tagasi vahetama? Enamik naisi elab pärast lahutust rahulikult mehe nimega kuni surmani.

Kui ta jookseb teise mehe juurde, siis pole ju vähimatki põhjust eelmise mehe nime endale jätta peale selle, et eelmisele mehele ainult jama kaela tõmmata. Kui senine elu enam ei kõlvanud, tahad uut elu ja nullist, siis hakkagi nullist ja ära sega oma uue elu afääridesse eelmise mehe head nime! Ah et lastega reisimise pärast? No siis oleks pidanud oma elunatukese keerdkäikudele varem mõtlema!

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui see oleks 100% oleksime kõik surnud ju.

Sa siis kavatsed igavikuni elada?
Teeme siis puust ja punaseks: kui sa sünnid, on “üsna” 100% kindel, et pead kunagi maise eluga hüvasti jätma.

No sa võrdled ikka võrreldamatuid asju. Abiellumise üle saab inimene ise otsustada kas ta teeb seda või mitte, kas ja kui palju ta erinevate asjaoludega arvestab. Siia ilma sündimise osas pole meil kellelgi sõnaõigust. Või sul oli?

Sina jälle väidad millegipärast, et kuna lahutamisreiting on 50%, siis lahutab teemaalgataja kindlasti ka. Pole ju loogiline? Miks sellist rumalust väita?

Tõenäosus ei saa ka tema puhul olla kuidagi väiksem kui kõigi teiste puhul. Vaid oma eluõhtul saab väita, kas tõenäosus konkreetsel juhul pidas paika või mitte.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Milleks? Lahutades hakka kõike uuesti tagasi vahetama. Pluss kõik muud ebameeldivused nt vara, lapsed, ametnikud, juristid, kohtud… Peab ikka raha ja selle teenimisele kulutatud tundide peale mida kunagi tagasi ei saa megavihane olema! Eriti kui lahutamise tõenäosus on ikkagi ~50%.

??? Miks peaks lahutades nime tagasi vahetama? Enamik naisi elab pärast lahutust rahulikult mehe nimega kuni surmani.

Kui ta jookseb teise mehe juurde, siis pole ju vähimatki põhjust eelmise mehe nime endale jätta peale selle, et eelmisele mehele ainult jama kaela tõmmata. Kui senine elu enam ei kõlvanud, tahad uut elu ja nullist, siis hakkagi nullist ja ära sega oma uue elu afääridesse eelmise mehe head nime! Ah et lastega reisimise pärast? No siis oleks pidanud oma elunatukese keerdkäikudele varem mõtlema!

Sa teed omast arust nalja või? Need, kes pere juurest jalga lasevad, on valdavas enamuses siiski mehed. Mõnes mõttes on sul muidugi õigus, et tuleks nimi ära vahetada, kui lahkud teise mehe juurde – naised reeglina lahkuvad ainult juhul, kui mees, kellega abielluti, osutus sitakotiks ja kes see ikka tahab endale sitakoti perenime jätta.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui see oleks 100% oleksime kõik surnud ju.

Sa siis kavatsed igavikuni elada?
Teeme siis puust ja punaseks: kui sa sünnid, on “üsna” 100% kindel, et pead kunagi maise eluga hüvasti jätma.

No sa võrdled ikka võrreldamatuid asju. Abiellumise üle saab inimene ise otsustada kas ta teeb seda või mitte, kas ja kui palju ta erinevate asjaoludega arvestab. Siia ilma sündimise osas pole meil kellelgi sõnaõigust. Või sul oli?

Sina jälle väidad millegipärast, et kuna lahutamisreiting on 50%, siis lahutab teemaalgataja kindlasti ka. Pole ju loogiline? Miks sellist rumalust väita?

Tõenäosus ei saa ka tema puhul olla kuidagi väiksem kui kõigi teiste puhul. Vaid oma eluõhtul saab väita, kas tõenäosus konkreetsel juhul pidas paika või mitte.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Milleks? Lahutades hakka kõike uuesti tagasi vahetama. Pluss kõik muud ebameeldivused nt vara, lapsed, ametnikud, juristid, kohtud… Peab ikka raha ja selle teenimisele kulutatud tundide peale mida kunagi tagasi ei saa megavihane olema! Eriti kui lahutamise tõenäosus on ikkagi ~50%.

??? Miks peaks lahutades nime tagasi vahetama? Enamik naisi elab pärast lahutust rahulikult mehe nimega kuni surmani.

Kui ta jookseb teise mehe juurde, siis pole ju vähimatki põhjust eelmise mehe nime endale jätta peale selle, et eelmisele mehele ainult jama kaela tõmmata. Kui senine elu enam ei kõlvanud, tahad uut elu ja nullist, siis hakkagi nullist ja ära sega oma uue elu afääridesse eelmise mehe head nime! Ah et lastega reisimise pärast? No siis oleks pidanud oma elunatukese keerdkäikudele varem mõtlema!

Sa teed omast arust nalja või? Need, kes pere juurest jalga lasevad, on valdavas enamuses siiski mehed. Mõnes mõttes on sul muidugi õigus, et tuleks nimi ära vahetada, kui lahkud teise mehe juurde – naised reeglina lahkuvad ainult juhul, kui mees, kellega abielluti, osutus sitakotiks ja kes see ikka tahab endale sitakoti perenime jätta.

Jah, truust ülalpidajast sai sitakott hetkest mil teatas, et naise nõudmised hakkavad vaikselt üle jõu käima.

Tundub, et elu on lihtsam, kui nime ei vaheta.
Samas piisab uuest id-kaardist, ega pangakaardi nime keegi ei kontrolli, kui PIN klapib. Juhiluba ja auto dokumenti on vaja välismaal, Eestis sees piisab id-kaardist. Passi on üldse vaja ainult siis, kui Liidust välja reisida. Ja igasugused säästukaardid ja muu selline toimib ikka edasi, olgu mis nimi peal tahes.
Võid ju pastakaga nime ära parandada 🙂

Üldiselt ei ole igasuguste lepingute ja värkidega jah kuhugi kiiret. Mul on 18 aastat kinnisvara vana nimega, ei ole uurinudki, kuhu suunas peaks jooksma, et kinnistusametis nime ära muuta. Igasugused abielutunnistuse tahtjad saatsin põhimõtteliselt pimedasse kohta (ok, ei väljendanud päris nii :D), sest nende asi ei ole, miks ma nime muutsin. Isikusamasust kinnitab isikukood.

Lastega reisides pole kunagi võtnud mingit luba. On olnud abielutunnistuse koopiamasinast tulnud koopia kaasas ja seda on reeglina küsitud vaid Eestist väljudes. Samas selle puudumisel on saanud nad vastavad andmed ka registrist kätte.

Vahetasin ID-kaardi ja juhiload, internetipangas muutsin nime ära, pangakaardile sai uus nimi, kui vana nimega kaart aegus. Tööl paluti abielutunnistuse koopiat. Kõike muud olen aja jooksul muutnud siis kui vajadus tuleb.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Milleks üldse oma nimest loobuda?
Mina nii allaheitlik ei olnud; olime mehega sama meelt, et tunded ja soovid jäävad ia erinevate nimedega samaks. Ta aktsepteeris täielikulg sed, et naine ei pea osast enda identiteedist loobuma. Minu jaoks ka üsns iganenud komme see “võtsin mehe nime omale”. Milleks? Mis kinnitusi oma liidule (võõraste jaoks) veel vajate?

Mina ei muutnud abielludes nime ja ei jõua end ära kiruda, sest lapsega reisimise teeb see bürokraatia kadalipuks. Väga ebameeldiv.

Millistes riikides sul probleeme on olnud? Mul pole veel kordagi reisimisega probleeme olnud.
Põhimõtteliselt ei saagi selline asi probleemiks olla, sest väga paljudes riikides ei ole naistel kombeks perekonnanime abielludes vahetada ja päris mitmetes riikides tuletatakse lapse perekonnanimi vanemate perenimedest või saab ta sootuks uue perekonnanime. Kuidas neis riikides elavad inimesed elatud ja reisitud saavad, aga eestlaste jaoks on see bürokraatia kadalipp?

Sa oled siis vähe reisinud, kui ei tea, et kui lähed lastega reisile ilma nende teise vanemata, siis tuleb teise vanema käest ametlik luba võtta. Ja kui sul ei ole lastega ühist perekonnanime, siis tuleb ikka väljaspool Euroopa Liitu üsna sageli tõestada, et oled nende laste seaduslik vanem.

See on üks neist müütidest, mida ma Perekoolist lugenud olen, aga ei ole ise ega mu tuttavatest keegi seda kogenud. Türgist ja Egiptuses käinud ei ole, aga Ameerikas, Indias ja Tais pole probleeme olnud, EList ja Schengenist rääkimata. Kunagi mingit ametlikku luba pole abikaasalt võtnud.

Soovitaksin end rohkem harida, kui sa seda müüdiks pead.

Siin vastav teave välisministeeriumi ametlikult veebilehelt: http://reisitargalt.mfa.ee/lastega-reisimine/

Kui sinult siiani pole neid dokumente kusagil nõutud, on sul lihtsalt vedanud, et tegemist on olnud suht ükskõiksete ametnikega. Järgmine kord vbl enam nii hästi ei lähe.