Olen abielus olnud ja nüüd kooselus juba aastaid. Meie emad on abieluteemaga nüüd lausa agressiivseks muutunud. Tipp oli see kui mehe ema küsis mehelt minu kuuldekauguses, et kas ta ikka ettepaneku on teinud juba. Vaene mees, ema paneb täiesti tema peale vastutuse selle eest, et me veel abielus pole. Minu ema jälle uurib aegajalt, ega me salaja abiellunud pole ja annab teada, et talle ikka ei meeldiks kui me salaja abielluksime, sest tema tahab meile pidu teha.
Uue suhte alguses ma ei tahtnud abielluda, kuna eelmine abielu just seljataga ja minu jaoks oli kadunud abielu maagia, kuna esimene läks aia taha. Elukaaslane tegi ettepaneku juba ammu, ütlesin et tahan teda kui meest elu lõpuni, aga ei taha abiellumisega seotud showd veel uuesti niipea läbi teha. Oleme nüüd mehega koos niisama ja elu on olnud ilusam kui eelmine abielu. Juba aastaid nii.
Kuid nüüd on seda abielujuttu sugulastelt juba nii palju olnud, et mul on abieluisu täiesti ära läinud. Kui olin kuulnud kuidas mehe ema mehelt ettepaneku kohta küsis, siis läks mul igasugune tahtmine ära, sest kui mees nüüd mees hakkab teemaga peale käima, siis ma mõtleks, et ei tea kas ta sellepärast tahab abielluda, et ema soovi täita. Sest kumbki meist mehega ei soovi mingit pidu korraldada, oleme sellest rääkinud. Ma ei tea mis mehe ema peost arvab, aga minu emale läheb pidu vägagi korda.
See peaks olema meie kahe isiklik asi, aga emad teevad selle enda teemaks. Ma ei mõista, miks emad abielust nii palju hoolivad. Eriti kui lapsel seljataga lahutus, mis on tõestanud selle, et paber ei ole maagia, mis suhte igaveseks muudab. Mul oleks emana hea meel, et lapsel on hea suhe mis juba aastaid kestnud. Ma ei tea, miks nad tahavad abielu? Kui siin foorumis liigub mõni selline ema, nagu minul ja mu elukaaslasel, siis palun seletaga miks te käite oma lastele abieluga peale. Mehe emalt ma ei söanda seda küsida, mu enda ema toob põhjuseks just selle suhte igaveseks muutmise, mille tema arvates abielutunnistus tagab. Kuigi ta on näinud, et sel pole sellist jõudu.
Teema: Abielusurve on minult abieluisu ära võtnud
kui järgmine kord pinda käima hakkavad, öelgegi, et abiellusite salaja juba mitu aastat tagasi.
Korraldage üks suur pidu. Öelge emadele, et see on teie pulmapidu. Las nad siis arvavad, et olete abielus ja rohkem seda teemat ei puuduta.
Ihihiii.
No siis on veel võimalus, et teete just teie soovi kohase abiellumise ära, aga vanematele ikka ei ütle. 🙂
Mina muide lahendasin oma ema samasuguse surve veidi ootamatult. Kuna ma tunnen väga hästi tema parimat sõbrannat (väga tore naine), siis rääkisin selle naisega konfidentsiaalselt, ja palusin tal minu emaga rääkida kui sõbrannaga. Kirjeldasin talle oma tundeid ja seda, mida ema surve minus tekitab.
Ma ei tea, kas ta emale ütles või ei, et mina selle asja taga olin (palusin küll mitte öelda, aga samas usaldasin et eks ta teab paremini). Igatahes ema lõpetas mõne aja pärast survestamise.
Aitäh humoorikate soovituste eest, me ei ole vist võimelised ütlema, et oleme abiellunud kui tegelt ei ole. Oleme mehega mõelnud, et kõige reaalsem variant kui kord selle ette võtta otsustame, oleks et teeme vaikselt ära, ostame tordi ja läheme vanematele külla ja teatame uudise. Selle teeb keeruliseks just see, et minu ema on ette hoiatanud, et tema solvub kui me kasvõi lähedasi sugulasi ei kutsu. Vanemaid, vanavanemaid ja õdesid-vendi peredega. Meie ei taha ka väikest ainult sugulastega pulma, sest see tähendaks juba enam kui 30 inimest. Lisaks uudis levib ja tulijaid oleks veelgi rohkem. Kohe üldse pole soovi.
Lisaks sellele, et mu ema üht mu pulma on korra kogenud, on mul ka kaks õde-venda, kelle mõlema pulmas ta käinud on, tänseks üks on veel lahutatud peale minu. Nii et ta ei saa ka põhjuseks tuua, et unistab korra oma lapse pulmas ema olla.
Tuleb lihtsalt süda kõvaks teha ja öelda emale, et ta ei arutaks seda teemat. Mul on kõige rohkem kahju sellest, et ma nagu ei tahagi enam abielust mõelda, sest kui teeme nii nagu tahame, siis keegi solvub. Varem mõtlesime, et ehk abiellume kahekesi ja korraldame väikse pulmareisi mõnda Eesti kaunisse kohta, hiljem tordiga vanematele külla. Nüüd on tunne, et ei julgekski sedasi teatada, lähedaste negatiivse reaktsiooni kartuses.
aga siis peagi oma emaga üks avameelne vestlus maha ja ütle, mida sa tunned. ütlegi, et sa ei saa sellepärast abielluda, et tunned temapoolset survet abielluda nii, nagu ema õigeks peab, mitte nii, nagu sulle elukaaslasega meeldiks. selgitagi, et sinu unistus on vaikselt, ilma peota abielluda, aga kuna ema on sind hoiatanud, et see on tema jaoks solvav, siis on ta pannud sind olukorda, kus sa ei saa ega soovigi abielluda.
Ausalt rääkides teeksin mina kindlasti nii nagu ise tahan – abielluks täpselt nii nagu ise tahan. Või ei abiellukski, kui ei taha.
Ema juttu ei tasu ju üldse isiklikult võtta. See on tema teema. Sina pole tema ettekujutuste eest vastutaja. Kui ta igatseks 20st lapselapsest, siis pole ju sul ka tegelikult kohustus kõiki neid sünnitada. Ja ämma juttu – võibolla ämm lihtsalt muretseb, et kas ta pojake on ikka korralik ja pühendunud kaaslane ja meelega küsis seda sinu kuuldes, et olla justkui kaasvõitleja sinu silmis (kui tobedalt see ka ei kõla. Tundub, et ta ei tea sinu seisukohti abiellumise kohta)
Ehk mõtleks ümber vaid selle emale teatamise koha. Ei läheks tordiga külla vaid lihtsalt teataks talle, et võib nüüd pidu korraldada, kui soovib, kua olete nüüd abielus. Kirjutasid ju, et ema tahab pidu korraldada. Pidu ei pea ju olema samal päeval kui allkirju annate. Vanasti tehti sageli hiljem, kui ametlik abielu juba olemas, aga taheti näiteks kiriklikku laulatust (see oli siis, kui kirikuõpetajatel veel paari panemise õigust polnud). Kui ta ise seda korraldada tahab, siis korraldagu. Viisakuse pärast võite ju teie ka ehk läbi astuda ja sinna peole siis ehk ühe väikese tordi kaasa võtta. Tundub, et emale lihtsalt meeldib pidutseda. Kui meeldib, siis korraldagu ja tähistagu – mis see teid häirib? Või häirib?
Endast rääkides. Olen peres neljas laps. Õdedel-vennal olid uhked pulmapeod enne lapsi ja muud – klassikaliselt. Ma leidsin kaaslase hulka hiljem ja kugi mu isa oli see, kes igal võimalusel pulmapeost rääkis, siis me abiellusime kahekesi registreerimas käies, selleks ajaks oli meil juba ka kaks last. Pärast seda isa enam peost ei räägi ja mind üldse ei huvita, kas ta on solvunud või mitte. Mulle pole kunagi meeldinud enda tähistamine – enda kooli lõpetamised või muud tähtpäevad.. Milleks pulmapidu? Tegelikult poleks ka üldse abiellunud, kui see mõned tehnilised asjad elus poleks märksa kergemaks teinud.
Üks on teiste surve, teine su isiklik soov. Mulle tundub imelik, et üks kurb kogemus su ülejäänud elu ära rikub. Oled mehe (kes tegelikult on su elukaaslane aga sa tead, et ta tahtis olla su abikaasa) ka ära rääkinud, kui kole on pulmašõu. Saa üle oma esimesest abielust ja mine edasi. Hetkel sa võrdled praegust meest eelmisega, justkui tead ette, et kui abiellute, siis ka lahutate.
Mul on sugulasi, kes 2-3 korda abiellunud. Seni abielluvad, kuni selle õige leiavad.
Üks on teiste surve, teine su isiklik soov. Mulle tundub imelik, et üks kurb kogemus su ülejäänud elu ära rikub. Oled mehe (kes tegelikult on su elukaaslane aga sa tead, et ta tahtis olla su abikaasa) ka ära rääkinud, kui kole on pulmašõu. Saa üle oma esimesest abielust ja mine edasi. Hetkel sa võrdled praegust meest eelmisega, justkui tead ette, et kui abiellute, siis ka lahutate.
Mul on sugulasi, kes 2-3 korda abiellunud. Seni abielluvad, kuni selle õige leiavad.
No mis haige jutt see nüüd on? Iga kord abiellutakse “selle õigega” ju. Teemaalgataja on väga normaalne ja eluterve, minu meelest ei peaks ka üle ühe korra ausalt öeldse abielluma. Kui leitakse see kestmajääv armastus peale lahutust – tore on! Ega see ei tähenda, et igaks juhuks jälle abielluma peab.
No mis haige jutt see nüüd on? Iga kord abiellutakse “selle õigega” ju. Teemaalgataja on väga normaalne ja eluterve, minu meelest ei peaks ka üle ühe korra ausalt öeldse abielluma. Kui leitakse see kestmajääv armastus peale lahutust – tore on! Ega see ei tähenda, et igaks juhuks jälle abielluma peab.
Kas ema pole mitte õpetanud, et ära kunagi anna alla. On see siis uisutama õppimine või abiellumine. No ma saan aru, et on uisutamaõppimisel ja abiellumisel on suur vahe. Aga põhimõtteliselt siiski sama. Õpid, saad targemaks ja suurema elukogemusega seniseid vigu ei korda. Emale pole mingi probleem, et tütar teist korda abielluks, seepärast ema ei jätagi oma juttu. Tütar on kinni jäänud oma esimese abielu lahutamisse ja nüüd süüdistab teisi, et need survestavad.
Ega seda väga pahaks panna saagi. Mind on lapsena koerad jubedalt purenud ja ma kardan siiani igat koera! Ma ei hakka sellepärast psühholoogi juures käima, et koerahirmust üle saada, see ei sega mu elu.
No siin neid abieluteemasid juba olnud. Olen ise ka juba selles eas, et mõni laps võib abielluda. Mina küll ei hakkaks survestama, pole selline inimene, kuid saan aru küll, miks emad seda oma lastele soovivad. Meie jaoks (nii enda kui laste seisukohast) on abielu sümbol, et on leitud see, kellega tahetakse elu lõpuni koos olla (kas see nii ka juhtub, ei tea ju keegi ette, aga vähemalt abiellumise hetkel on see osapoolte ühine veendumus). See hetk on nii ilus, see veendumus ja usk ja armastus, usun, et iga ema soovib, et ta laps oleks õnnelik ja leiaks selle õige – nii paljud ju ei leiagi kunagi. Meie jaoks tähendab vabaabielu seda, et ei ole leitud õiget kaaslast, kellega tahaks kogu elu veeta, elatakse koos kellegagi, sest paremat parasjagu pole. Iga hetk võib tulla ellu parem ja siis jäetakse see praegune kaaslane kus seda ja teist (lähikonnas on küllaga lugusid, kus täpselt nii ongi juhtunud, kooselanud veendunud mitteabiellujad on äkki uue partneriga abiellunud). Ehk ema jaoks on sinu olukord selline, et sa ei ole koos kellegagi, keda armastad, vaid oled lihtsalt leidnud augutäite.
Ma ei ole kindel, kas ma ise abielluksin uuesti, kui praegune abielu peaks purunema, ilmselt isegi mitte. Kuid lastele sooviksin kindlust, et nad abielluvad, siis, kui on leidunud selle õige, mitte enne. Arvan, et teie emadele meeldite teie (st. ämmale sina ja sinu emale su mees) ja nad tahaksid, et teie ka arvaksite, et on leitud see õige ja kinnitaksite seda oma abiellumisega. Paber ei hoia kinni, aga selle paberi soovimine näitab, et teie hoiate teineteisest kinni.
Kui teil on mingi põhjus või veendumus (peale selle tühja sõnakõlksu, et paber ei anna midagi), siis olge head ja selgitage seda oma emadele, selgitage oma tundeid seoses selle pealekäimisega ja emad saavad ehk aru ja jätavad selle pealekäimise. Küllap nad südames pelgavad endiselt, et te ei ole leidunud seda õiget, aga survestamine ehk lõpeb.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
