Siin on tegelikult laiem küsimus kui üksikisiku otsustusõigus.
Toome paralleeli. Ideaalses maailmas narkootikume poleks. Mõned riigid on läinud narkootikumide dekriminaliseerimise ja piiratud legaliseerimise teed mitte seetõttu, et narkootikumid oleks head, vaid et see võimaldab võtta kontrolli ära kuritegevuselt, toob rohkem sõltlasi ravile, üleüldse narkootikumide tarbimine väheneb. NB! See on reeglina ratsionaalne ja ennetuspraktikast tulenev otsus (leida parim summaarne tulem ühiskonna jaoks) ning ei tähenda sugugi seda, et riik propageeriks narkootikume. Ja ei tähenda, et narkomaani peaks iga üksik ühiskonna liige sallima. Vabadus vaadata teda kui haiget, kui oma õnnetuse seppa, kui paariat jääb endiselt alles, isiklikust vaatevinklist.
Aborti võiks suhtuda samamoodi. On ratsionaalne piiratud ulatuses abortimist lubada. Muidu läheb asi nurgatohtrite kätte, abordi kvaliteet halveneb (tõuseb võimalus viljatuseks jne). Nagu näha, toob abortide arvu alla mitte abortide keelamine, vaid seksuaalharidus.
See aga ei tähenda, nagu peaks abortimist igaüks sallima, nagu peaks see olema mingi “naise püha õigus” loode tappa jne. Vastupidi, see on ühiskonna kui terviku ratsionaalne otsus – kui ta just tapma peab, siis las teeb seda meedik ja reguleeritud tingimustes, et naine ikka hiljem võiks lapsi saada, ja et abordijäänused ei oleks kasumi teenimise objekt elundidoonoriärile. Ja endiselt on õigus oma isiklikus elus vaadata abortivat naist kui isikut, kellel on vastutusvõime puudulik, kes on hedonist ja on võimeline mõnu nimel tapma. Oma õnnetuse seppa.
Ideaalses maailmas aborte poleks. Aga nende täielik keelamine on ühiskonnale lõppkokkuvõttes kallim. Täpselt samamoodi, nagu on täielik narkootikumide, prostitutsiooni jne keelamine. Parem on oma kontrolli all hoida kui keelata, sest keegi teeks niikuinii ja teiste tehtu läheb “kallimaks” maksma.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 15.02 15:17; 21.02 21:11; 23.02 11:16;