Niisiis, minu kohe-kohe 3-aastaseks saav laps on nüüd jõudnud siis sellesse faasi, et meil on kodus kutse elu esimesele mängutoas peetavale sünnipäevale. Ei mina ega laps pole kunagi varem sellisel üritusel käinud (lapse sõimerühmas on küll varem juba seitse last oma kolmandat sünnipäeva pidanud, aga kõigil on vist olnud pereringis üritus, igatahes ma pole kuulnud, et oleks rühmakaaslasi kutsutud), seega oleme täiesti võhikud. Nüüd siis aga ühe rühmakaaslase pere on nii suurelt ette võtnud, et kohe terve rühm on kutsutud. Siit siis minu küsimused …
1. Kui lapsed on 2-3-aastased, kas siis lapsevanemad jäävad ka sünnipäevale ja aitavad põngerjaid kantseldada?
2. Kui lapsevanemad jäävad, kas siis oleks mul väga ebaviisakas sünnipäevalapse emalt küsida, ega ma ei tohi 7-kuust beebit ka kaasa võtta? (Kui tegu oleks suurema lapsega, siis mul loomulikult uneski ei tuleks seesugust mõtet. Aga asi on selles, et kui ühtlasi on tegu üritusega, kus saab teiste rühmakaaslaste lapsevanematega tutvuda, siis ma heameelega läheksin ise oma mudilasele saatjaks. Samas beebit ei ole võimalik koju jätta, sest ta lihtsalt ei lepi absoluutselt mitte kellegi teisega peale minu, võib tunde röökida nagu ratta peal.) Iseenesest ju süüa mu imik ei taha seal – kui üldse, siis vajadusel ehk annan talle kuskil varjatud nurgas rinda korra. Ning ega ta suurte lastega koos ei mängi, peamiselt istuks ikka mu sules, võib-olla vahepeal vaid natukeseks paneksin maha roomama, kui väga ära tüdineks süles olemisest ja üldse sobiv koht seal beebi mahapanemiseks oleks?
3. Mis oleks sobiv kingieelarve? (Rahaga eriti laiutada küll ei ole, aga päris vaesuspiiril ka ei virele.) Kellele lilled? Emale? Lapsele? Mõlemale?
4. Kas niisugune kogu rühma kutse seab meile ka moraalseid kohustusi edaspidi vastukutset esitada vmt? Mu oma lapse sünnipäev on ainult paar päeva varem ning vähemalt tänavu veel kindlasti tähistame ainult pereringis, lasteaeda viib mingit sobivat näksi lihtsalt. Ja õnneks juhtumisi jõudsin seda mainida ka tolle sünnipäevalapse vanemale, enne kui sain teada, et neil tuleb mängutoasünnipäev ja meie ka oleme kutsutud. Aga no meil on kodune sünnipäev juba ammuilma kokku lepitud (minu lapsele ka sobis see plaan väga hästi – no ilmselt küll seetõttu, et ta pole teistsugust sünnipäeva pidamise võimalust veel kogenud :)). Järgmisel aastal arvestasin küll, et ilmselt tuleb mängutoas teha, aga ma kardan, et kogu rühma kutsumine (teised sõbrad ju veel peale selle) võib meie pere jaoks liiga kulukaks osutuda. Samas ma mäletan oma lapsepõlvest, et kutse sünnipäevale justkui seadis moraalse kohustuse vastukutseks … (Konkreetselt selles tüdrukus polegi mingi probleem, sest ta on niikuinii mu lapse peamisi mängukaaslasi, keda ilmselt mu oma laps nimetaks paari-kolme esimese nime hulgas, kui ma küsiksin, kellega ta sünnipäeval mängida tahab. Aga ma kardan natuke, et see suur sünnipäev teeb otsa lahti ja viimati neid terve rühma kutsumisi hakkab nüüd süle ja seljaga tulema. Et viimati ma ei jaksa kõiki neid kingitusi lõpuks kinni maksta ja kõiki kutsujaid järgmisel aastal vastu kutsuda.) Kuidas tänapäeval muidu need kombed on? Kas on nii, et kui keegi kutsub mõne teise lapse oma sünnipäevale, siis eeldatakse ka vastukutset? Või kui keegi kutsub terve rühma, kas see seab nagu järgmistele ka moraalse kohustuse kogu rühma kutsuda? Minu enda lapsepõlves (olen veel 80ndate laps) peeti sünnipäevi kodus ja sinna üldjuhul niikuinii kellelgi üle 5-10 lapse kutsuma ei mahtunud, seetõttu olid need asjad teisiti. Ma ei mäleta, et kunagi oleks terve rühm või klass olnud kutsutud … OK, pikka vahutamine, aga küllap saite mu mõttest ja murest aru.
5. Kui olete kunagi olnud selles olukorras, et oma lapsel veel peate kodust pereringis sünnipäeva, aga siis kutsutakse ta järsku kellegi teise suurele mängutoasünnipäevale, kas siis on olnud palju seletamist ja probleemitsemast ka selle ümber? (Ma küsisin oma lapselt paari nädala eest ettevaatlikult, et kuidas me sünnipäeva peame ja keda kutsume, ning ta nimetas täie enesestmõistetavusega lähemaid sugulasi ja pidas loomulikuks, et sünnipäev peetakse kodus. Aga nüüd meil viimati tekib tagantjärele probleem … Õnneks mul on laps küll suhteliselt mõistlik ja äraräägitav, aga natuke ikka kardan, et mis järellainetust see olukord meil tekitada võib.)
Mul on jah natuke vastandlikud tunded. Ühelt poolt on hea meel, et kutsuti, et laps saab möllata ja mängida, et ise saan ehk teiste rühmakaaslaste vanematega tutvust teha. Aga teiselt poolt ikka tekib neid küsimusi ja muresid ka. Algaja asi, noh, ärge pahandage.