Mul on kaks tütart: 2 a 8 k ning 4,5 k. Mõlemad on väga aktiivsed ja uudishimulikud olnud sisuliselt sünnist saadik. Kuna meeletu uudishimu ning püüd kõike kohe ise teha ja kätte saada on olnud algusest peale, siis esimese eluaasta jooksul on see eelkõige väljendunud selles, et on väga vara kõiki füüsilisi tegevusi tegema hakanud. Noorem mul praegu pöörab seljalt kõhule (hakkas kohe pärast 3-kuuseks saamist), nii kõhuli kui ka selili keerutab igapidi ringiratast, peaaegu roomab juba (põhiliselt küll kipub tagurpidi liikuma, aga vahel tsipake on ka juba õiget pidi välja tulnud), käed ja jalad ei püsi sekunditki paigal, muudkui vehivad-vehivad-vehivad, varbaid sikutab suhu jne, silmad käivad siia-sinna igas suunas, et jumala eest miskit huvitavat nägemata ei jääks jne. Ühesõnaga, sekundi murdosagi ei püsi rahulikult paigal, kui just ei maga.
Suurem tüdruk oli omal ajal samasugune. Hakkas ka väga vara kõiki füüsilisi asju tegema: 3-kuuselt keeras seljalt kõhule üle mõlema külje, 5-kuuselt roomas ja ajas käpuli, 6-kuuselt käputas, läks ise istuma, ajas end tugede najal püsti. Ilma toeta käima hakkas küll “alles” 10-kuuselt, aga see-eest 1. sünnipäeval liikus juba õues lumehangede vahel ilma toeta püsti oma hiigelsuurtes saabastes (nr 19 – väikseim, mille kaubandusest leidsin – oli talle kaugelt liiga suur). Aktiivseks ja ettevõtlikuks on ta mul jäänudki: kui teised lapsed mängivad ka rahulikult paigal istudes, siis tema peaaegu ainult joostes. Kogu aeg mõtleb peakene välja, millist järgmist vallatust võiks korda saata, kuhu turnida, mida ette võtta. Samas ma ei saa öelda, et tal mingeid aktiivsus-tähelepanuhäirele omaseid tunnuseid oleks, sest kõik ta tegevused on sihipärased (lihtsalt ta teeb neid neli korda kiiremini kui teised lapsed), teda huvitavad tegevused viib ta alati ilusasti lõpuni (ainult et ta võib neli mängu “algusest lõpuni” ära mängida nelja minutiga, nii et kui ta on kolm minutit toas olnud, näeb tuba suure tõenäosusega välja, nagu sealt oleks orkaan üle käinud) jne. Üks väga suur erand on pealegi ettelugemine: kui ma talle raamatuid loen, võib ta küll rahulikult kasvõi pool tundi paigal istuda, ehkki muidu ei püsi kümmet sekundit ka. Närvilisena ta tegelikult ei mõju, lihtsalt ta on niiiiiii tormakas, ekstravertne ja intensiivne (kõike seda täiesti kardinaalselt erinevalt minust endast). Kohati on väsitav, aga väga tore on ka, et ta on nii julge, toimekas, arukas. Räägib ulmehästi (juba 1 a 7 k kasutas täislauseid, 2 a sünnipäeval rääkis ammu liitlausetega, praegu on sõnavara loetud raamatute mõjul kohati lausa naljakalt ulatuslik), igas seltskonnas võtab mänge eest, kaasab teisi mängima. Kui augustis hakkasin teda sõime harjutama, siis teised lapsed ikka pabistasid ja nutsid seal mõni päris pikalt, minu oma tormas riietusruumi, hüüdis õpetajale “Tere! Mina olen …!”, kiskus riided seljast nii kiiresti, kui vähegi jaksas, ning lidus rühmaruumi mängima. Õpetaja hõikas järele, et kas emale head aega ka öeldakse. 😛 Õhtul, kui järele läksin, kuulsin, et ta oli terve päeva mänginud, toimetanud, teisi lapsi mängima ärgitanud, igas asjas õpetajaid abistada püüdnud, kõike julgelt ja ise teinud. Kusjuures huvitav on see, et kogu selle tormakuse ja aktiivsuse juures meil ei ole erilist probleemi sõnakuulamisega – eks veidi ikka, nagu selles vanuses eakohane on, aga üldjuhul on ta täitsa leplik ja valmis tegema nii, nagu kästakse.
