Tutuvusin ühe kena noormehega oma abielu lõpus. Selgus, et noormehel alkoprobleem. Kuna olin oma mehega veel seaduslikus abielus (truu suhe 14 a), olevat abielu ainus probleem, mis noormeest häiris. Mina olevat senikaua lits kuni abielu lahutan.
Ükskord ilmus ta hilisõhtul joogisena mu ukse taha ja esitas tuppa saades lahutusega seonduvaid nõudmisi, mille peale ma küsisin, miks ma pean ta nõudmistele kuuletuma. Selle peale tegi ta mulle füüsiliselt haiget ja ma otsustasin hommikul esimese asjana suhte lõpetada. Kuna olin hirmul ja ta saatis mulle täis peaga ähvardavaid sõnumeid, lubades ära vägistada jne, rääkisin loost naabritele ja pidin rääkima ka lastele, et nad uksed lukus hoiaks. Naabrid lubasid mulle kohe külla tulla, kui vastavat autot kodu ligidal näevad.
Praeguseks käib noormees alkoravil ja on jälle edukalt elul sadulas. Vahepeal olen mina algatanud ka oma abikaasast lahutuse. Oleme taas suhtlema hakanud, loodan, et tal läheb hästi, aga samas püüan hoida madalat joont ja temasse uskuda. Usaldus ja usk tekivad aga ajaga.
Ei ole veel kuu aegagi möödas, aga noormees ei mõista, miks ma ei taha tema autot oma kodu ette või lasta lapsi temaga kokku või jääda naabritele vahele. Ma ei taha jääda naeruväärsesse olukorda, kus palun abi ja siis käitun risti vastupidi. Kes kaitseb mind järgmine kord, kui endast tuulelipu mulje jätan? Soovin olla inimeses ja oma turvalisuses kindel enne kui meie suhte jälle avalikuks teen ja naabrid asjasse pühendan.
Noormees hurjutab mind üle võlli reageerimises ja apelleerib sellele, et me ei ela teiste jaoks ja teiste arvamus ei peaks korda minema. Minu puhul on tegemist siiski enama kui teiste arvamusega-mitte miski ei garanteeri mulle, et füüsiline või vaimne vägivald enam ei kordu. Tema lubadusi kaine olla olen ka enne kuulnud. Kui me elaksime juba koos, on sellest suhtest palju raskem välja astuda. Saan aru, et inimene vajab teist võimalust (meie puhul juba mitmes), kuid vajan aega, et aru saada, kuidas alkoravi mõjub, kui tugev on noormehe vastupanuvõime kriitilistele olukordadele ja tahe elada edasine elu alkota. Tema ei saa minu soovidest aru, tema soovid on just vastupidised (kiirustamine, kärsitus, kannatamatus) ja tunnen, et mind surutakse vastu seina. Ta ei aktsepteeri, kui mul on ühise nädalavahetuse asemel muud plaanid-sõbrad või üritused, ehkki olen nõus tema jaoks võtma aja nädala sees. Seepeale teatatakse, et ära helista ega sõnumeeri mulle enam. Siis lähevad tal tuurid üle ja ta on mõistlik ja vastutulelik , aga korduvad x aja pärast uuesti. Muidugi on variant rahu huvides käituda tema soovide järgi aga..
Mida teie teeksite sellises olukorras?