No tõepoolest, naljakas endal ka, aga ma ei taha enam!
Mees on ema ainuke laps ja ema on üksikema. JA mees on memmekas. Kohe 50 aastane ja memmekas noh. Ema sõnade kohaselt “maailma parim pojakene”. Kas maailma parimast pojakesest saab üksiti maailma parim abikaasa? Kahjuks mitte. Kuidas iganes ma püüan, et meie pere on meie pere, mees mahitab ämma lisaks. Probleem pole ämmas, tema ei topiks ennast siia pidevalt, aga mehe meelest on niiii tore, kui ema meil on- iga nädalavahetus, saadab s66ke jne. Ühesõnaga, las ema teeb mis ema tahab, peaasi et ei nuta. Mida mina seejuures ütlen või teen, keda huvitab, no vingub natuke ja kõik. Kõik kokkulepped, et ema oleks meil üle nädala ja et ei tassiks ette hoiatamata tema juurest 8 liitrit suppi, sest mamma “juhtus just liha sulatama ja oli vaja ära teha” jne, need kokkulepped minuga ei päde, sest mees ei ole huvitatud neid hoidma. Need lastakse lihtsalt tasapisi üle, kuni ma jälle kisa teen. Ma lihtsalt ei jõua enam. Kas tõesti sellepärast peavad 2 last isata üles kasvama? Põhjenduseks nats nadi või mis. Aga mul on isu otsas, austus ja armastus sellise mammapoja vastu, kes ei oska perepea olla hakkavad kaduma. ämm on muidugi tõeline kanaema ka, ostab siiamaani mehele aluspesu ja sokke, inimene pole omale mingit muud elu mõtet leidnud kui poja, ja nüüd õnnetuseks meie pere. Aga mina ei taha pidevalt minu jaoks võõrast ja nüüd juba ebameeldivat vanainimest siia! ämmast, vanainimesest on mul südamepõhjas lausa kahju, sest tema on saanud suht ebaõiglaselt minupoolse halva suhtumise osaliseks, sest põhipõhjus on emmekast mees, kes ei saa aru, et ka abielusuhet on vaja tasakaalus hoida. Nt minu vanemad hoiavad pigem eemale ja eales ei trügi nii sisse, sest esiteks on neil oma elu ja teised lapselapsed ka, teiseks nad saavad aru, et kui ei küsi, siis ei ole abi vaja, kõik on hästi ja oleme omaette. Aga ämm elab meie elu, sest muud elu tal lihtsalt ei ole.
Teema: ämm ajab lahku
Nagu igas olukorras: sa ei saa muuta kedagi ega midagi peale selle, et muudad ennast ja enda suhtumisi.
Üks variant oleks kaugemale kolida.
teiseks nad saavad aru, et kui ei küsi, siis ei ole abi vaja,
Aga kui sa küsid seda abi, siis kas nad keelduda võivad, kui hetkel ei taha seda abi anda? Niisama küsin, et aru saada sinu vaadetest. Et Kas vanematel on ka õigus sinu kutse peale mitte tulla, mitte aidata ja keelduda, kui nemad hetkel ei soovi? Kuidas on sinu meelest elus. Et hoidku distantsi, aga kui kutsud, siis tulgu.
Aga tee mehele ettepanek ise ämma juurde kolida ja sealt siis aeg-ajalt teie ühisesse koju käia.
Kas selline muutus toimus mehega üleöö või on ta alati oma emasse niimoodi suhtunud? Kui on siis nahhui sa temaga üldse kaks last said ja nüüd vingud, “kas lapsed peavad ilma isata kasvama…” Antud olukorras on üks loll ja see oled sina ise. Vaata peeglisse, kui jälle kägisemisetuju tuleb.
Mehele ehk lihtsalt maitseb ema tehtud supp? 🙂
Jah, 10-15 aastat veel kannatad, siis on ämm surnud tõenäoliselt või vähemalt liiga nõrk, et teile suppi tassida. Ma muidu oleksin soovitanud veidi kuidagi püüda ämma elu juhtida, et ta elus teisi inimesi rohkem oleks nt võiksid mehele öelda, et kuna ämm on nii hea olnud, äkki saadaks ta kuhugi reisile. See peaks siis olema selline, kus palju vanainimesi käib, ehk saaks sealt omale mõne sõbranna või kui väga veab, siis isegi mehe, oleks tal rohkem tegemist. Võib olla mingit isetegevust ämma elukoha lähedal soovitada, kõike seda võiks muidugi pigem ikka mees teha ja muidugi sa ei tohiks mehele öelda, et tahad ta ema eemal hoida, ikka ämma huvides, et tal oleks tegevust ja vaheldust. Kui vanad on lapsed ja kas neile äkki meeldib vanaemaga olla? Vähemalt saad siis lapsehoidjana ämma kasutada ja ise vabamalt võtta, kui lapsed väikesed.
Mind selline asi ei häiriks. Igal juhul ei oleks see küll mingi põhjus, miks lapsi isata jätta.
Kui sulle ei meeldi, et ämm nädalavahetusel tuleb, tee siis midagi lastega koos või mine üksi kuskile mõnel nädalavahetusel, täiskasvanud inimene, kas sa ilma meheta ka midagi mõnikord teed üldse?
Mida lapsed asjast arvavad, et vanaema on igal nädalavahetusel teil?
Ma nagu väga ei tahaks ka siiski uskuda seda, et ämm igal nädalavahetusel teil on, kas te mehe ja lastega iialgi nädalavahetusel kuskil ei läi, istutegi kodus kogu aeg? Kuidagi raske uskuda sellist asja.
Mina pigem eelistan seda, et ämm saadab suppi ja käib külas, kiidab meest ja mehele ema meeldib. Igal juhul parem kui see, et mees igal nädalavahetusel ise ämma juurde sõidaks kuskile eesti teise otsa või igal juhul parem kui see, et mees üldse emaga läbi ei saaks.
Kui su mehel ja tema emal on selline lähedane (minumeelest eluterve) suhe, siis sina seda muuta ei saa. Sa ei saa oodata mehelt seda, et ta oma emaga vähem suhtleks. See, et sina oma vanematega nii sagedasti ei suhtle, ei tähenda seda, et mees ja tema ema peaksid sinu moodi käituma hakkama.
Tahaksin samuti küsida, et kas sa seda tõesti varem (enne kaht last) ei märganud, et teil on ämm ka pereliikmeks?
Üks lahendus oleks ämmale peigmees leida. Siis oleks tal rohkem oma elu ja ta ei elaks vaid teile kaasa. Kuigi on võimalik, et siis saate lihtsalt veel ühe vanainimese pereliikmeks. 😀
Minu meelest on sul see probleem lihtsalt üleskistud. Kurdad, et ämm elab teie elu, aga sa ise ju hoiad samuti mehest kinni ja midagi iseseisvalt ei tee? Või teed? Mida sa vabal ajal ilma meheta teed?
Las ämm tassib oma suppi oma pojale, sina tee oma toit ja sööge lastega sinu keedetud toitu, varsti ämm solvub, saab aru ja rohkem ei tassi. Kui ämm tuleb külla, siis võta lapsed ja mine nendega kuhugi välja. Ämm solvub ja ehk enam ei pressigi külla. Kui sulle inimene ei meeldi siis suhtle temaga minimaalselt, sest muuta sa teda ei saa, kui ämm enam suppi ei tassi ja külla ei pressi, siis oletegi oma perega.
Mind selline asi ei häiriks. Igal juhul ei oleks see küll mingi põhjus, miks lapsi isata jätta.
Kui sulle ei meeldi, et ämm nädalavahetusel tuleb, tee siis midagi lastega koos või mine üksi kuskile mõnel nädalavahetusel, täiskasvanud inimene, kas sa ilma meheta ka midagi mõnikord teed üldse?
Mida lapsed asjast arvavad, et vanaema on igal nädalavahetusel teil?
Ma nagu väga ei tahaks ka siiski uskuda seda, et ämm igal nädalavahetusel teil on, kas te mehe ja lastega iialgi nädalavahetusel kuskil ei läi, istutegi kodus kogu aeg? Kuidagi raske uskuda sellist asja.
Mina pigem eelistan seda, et ämm saadab suppi ja käib külas, kiidab meest ja mehele ema meeldib. Igal juhul parem kui see, et mees igal nädalavahetusel ise ämma juurde sõidaks kuskile eesti teise otsa või igal juhul parem kui see, et mees üldse emaga läbi ei saaks.
Kui su mehel ja tema emal on selline lähedane (minumeelest eluterve) suhe, siis sina seda muuta ei saa. Sa ei saa oodata mehelt seda, et ta oma emaga vähem suhtleks. See, et sina oma vanematega nii sagedasti ei suhtle, ei tähenda seda, et mees ja tema ema peaksid sinu moodi käituma hakkama.
Tahaksin samuti küsida, et kas sa seda tõesti varem (enne kaht last) ei märganud, et teil on ämm ka pereliikmeks?
Üks lahendus oleks ämmale peigmees leida. Siis oleks tal rohkem oma elu ja ta ei elaks vaid teile kaasa. Kuigi on võimalik, et siis saate lihtsalt veel ühe vanainimese pereliikmeks.
Minu meelest on sul see probleem lihtsalt üleskistud. Kurdad, et ämm elab teie elu, aga sa ise ju hoiad samuti mehest kinni ja midagi iseseisvalt ei tee? Või teed? Mida sa vabal ajal ilma meheta teed?
Minu arust tore ja asjalik jutt sulle, teemaalgataja.
Ja kuna sa ämma muuta ei saa(ma ei tea, kui kaugel teie elukohad on), siis katsu midagi sellest ämma üleliigsest sekkumisest enda kasuks kasutada, enda elu kergendamiseks. Muidugi huvitaks ka see, vana sina oled, vanad on teie lapsed? Kas ämm hoiab või on hoidnud lapsi? Kas ämm tahab ennast kasulikuna tunda ja olla abiks teie perele või on tema abi vaid pojale suunatud(no 8 liitrit suppi pole ilmselt vaid poja kõhule mõeldud) ja kui ta teeb ja toob süüa, siis sina ju pääsed sellel päeval sellest tööst ja isegi rahalisest kulust toidule, see on ju positiivne. No sellised mõtted.
Ma ise olen mõne aasta eest ämmaks saanud, sinu mehest natuke noorem. Olen mitmekorde ämm isegi. Aga isegi nüüd, alla 50-olles ma juba mõtlen, et minust sellist hoolitsevat ämma ei saa, sest ma juba praegu ei viitsi ega taha noortele süüa teha, ammugi neile seda viima minna, ammugi siis veel 70 aastase naisena. Ilmselt mõni vangutab pead ja mõistab hukka, et mida mida, ei tahagi noori aidata ega nende elu kergemaks teha! Tahan ikka, et oleks kergem, aga süüa ma neile ikka tegema ei hakka, nagu tean osasid enda tuttavaid naisi tegevat, kui noored tööl, jooksevad naabermajasse ja teevad neile ka sooja toidu valmis, eriti sinna, kus neil tütar elab. No sellised sinu ämma sugused on nad. Ja arvan, et kui lapsed on suured, siis ma enam ei pea seda tegema, see on ju tehtud mul. Eriti hull oleks asi, kui nad minult seda ootaks – siis ma valetaks, et olen tööl.
Las ämm tassib oma suppi oma pojale, sina tee oma toit ja sööge lastega sinu keedetud toitu, varsti ämm solvub, saab aru ja rohkem ei tassi. Kui ämm tuleb külla, siis võta lapsed ja mine nendega kuhugi välja. Ämm solvub ja ehk enam ei pressigi külla. Kui sulle inimene ei meeldi siis suhtle temaga minimaalselt, sest muuta sa teda ei saa, kui ämm enam suppi ei tassi ja külla ei pressi, siis oletegi oma perega.
Ma ei tea, mul hakkas selle soovituse peale ämmast kuidagi kahju.
Ma küll pole üksikema, aga meil on ka ainult üks laps, poeg. Ta on praegu 12-aastane ja oleme temaga väga lähedased, armastan teda väga-väga. Sisimas loodan, et jääme lähedaseks siis ka, kui ta suureks kasvab ja oma pere loob. Päris kurb mõelda, mis saatus mind oodata võib.
Põhiprobleem on ju mehes, mitte ämmas, nagu teemaalgataja ka ise tõdeb. Mees on memmekas, st hoolib rohkem oma ema kui naise heaolust. Tõenäoliselt ei saa ta tegelikult ka üldse aru, milles naise probleem on, kuna ema on ju iseenesest tore ja kasulik veel pealegi (varustab toidu ja ihupesuga).
Kas ma saan õigesti aru, et mees on päris kaua (>30 a) emaga kahekesi elanud? Siis on vist raske juhtum jah. Kuidagi oleks vaja siiski tekitada mehes arusaamine, et naine vajab tunduvalt rohkem ämmavaba aega kodus perega. Seda peaks mehele aga mingi autoriteetne kolmas isik selgeks tegema, võibolla mingi perenõustaja vms? Aga jah, ilmselgelt om ämma elu peamine mõte pojake ja tema pere ning >70 a inimene tõenäoliselt enam ei muutu ega endale uut harrastust ega meest ei leia, seega oleks tema vaimse tervise huvides siiski see, kui see elu mõte talle alles jääks. Mina vist laseks sööke rahus edasi tassida, sokke ja pesu mehele ka, kui soovib – no mis sest ikka. Aga endale minimaalselt vajalikud ämmavabad päevad võitleksin küll välja.
huvitav – laupäevases õhtulehes oli sama teema
mul poleks midagi sellise ämma vastu, kes toob suppi ja saadab sööke, kui ma tean ette et on supitoomise päev. ega ma ka süüa teha viitsi, aga ikka teen. kui olen teinud söögi ja supp tuuakse ka, siis läheb üks söök üle ja läheb halvaks ja sellest on kahju ja kahju nähtud vaevast ka.
see on sama olukord, nagu teeks sünnipäevaks tordi ja külalised tulevad ka tordiga.
ma nooremana ei mõistnud üldse seda vanainimeste söögihullust. nii kui külla läksid hakati söötma ja nii koguaeg. nüüd ma olen ise juba ka vanem ja olen hakanud seda juba mõistma, miks nad nii teevad. söök see on vähim, mida saab teha oma kallite heaks. sellega näitavad inimesed(emad) hoolivust ja armastust. no teie olete küll juba ise 50 nagu minagi ja mingi rahaline stabiilsus on saavutatud. aga oma laste puhul arvan ka mina, et noortel on alati raha vähe, ei saa osta seda süüa mida tahaks ja nii ongi parim, mida teha neil kõhud täis sööta. ämmal on raske aru saada, et te pole ka enam nii noored ja rahatud ja teil polegi kõhud enam tühjad. tema jaoks olete ikka noored.
Las ämm tassib oma suppi oma pojale, sina tee oma toit ja sööge lastega sinu keedetud toitu, varsti ämm solvub, saab aru ja rohkem ei tassi. Kui ämm tuleb külla, siis võta lapsed ja mine nendega kuhugi välja. Ämm solvub ja ehk enam ei pressigi külla. Kui sulle inimene ei meeldi siis suhtle temaga minimaalselt, sest muuta sa teda ei saa, kui ämm enam suppi ei tassi ja külla ei pressi, siis oletegi oma perega.
Ma ei tea, mul hakkas selle soovituse peale ämmast kuidagi kahju.
Ma küll pole üksikema, aga meil on ka ainult üks laps, poeg. Ta on praegu 12-aastane ja oleme temaga väga lähedased, armastan teda väga-väga. Sisimas loodan, et jääme lähedaseks siis ka, kui ta suureks kasvab ja oma pere loob. Päris kurb mõelda, mis saatus mind oodata võib.
Loomulikult hea et kui saad oma pojaga hästi läbi, aga oma poja elu sa elada ikka ei saa/ei tohiks, poja naine on kaa ikka keegi ja sa pead teda austama, kui oled hea ämm ja vanaema siis kutsutakse sind külla ja last hoidma ja sa pead ka austama oma minia otsuseid, kas need sulle meeldivad või mitte pole oluline. Mind näiteks hoidiski just isa ema ja ta oli maailma parim vanaema ja ka minu ema väidab siiani, et tal oli maailma parim ämm.
Milles probleem? Ämm toob supi – sul kergem, ei pea tegema. Osatb mehele pesu – jääb teie pere eelarveese rohkem raha. Ämm tuleb teile – super, saategi mehega või saad sõbrannadega välja minna.
Nagu eespool öeldud – ämma sa muuta ei saa, saad muuta oma suhtumist.
Milles probleem? Ämm toob supi – sul kergem, ei pea tegema. Osatb mehele pesu – jääb teie pere eelarveese rohkem raha. Ämm tuleb teile – super, saategi mehega või saad sõbrannadega välja minna.
Nagu eespool öeldud – ämma sa muuta ei saa, saad muuta oma suhtumist.
Oma suhtumist peab muutma ikka ämm aga mitte antud pere perenaine. Iga pere ikka otsustab ise mis toitu teeb ja kuidas lapsi kasvatab, kui on supi toomise päevad kokkulepidud ja see sobib perenaisele siis tuleb sellest 1:1 kinni pidada.
Kui heade suhete hoidmine peres muutub olulisemaks iga pereliikme vaimsest heaolust, siis kisub asi ikka jaburaks. Nagu selles teemas ongi. Heade peresuhete eelduseks on see, et KÕIK pereliikmed suudavad üksteisega arvestada ja vajadusel kompromisse teha. Siin soovitatakse kompromisse teha ainult naisel, sest mees ja meheema tunnevad end ju suurepäraselt, järelikult neil nagu polekski vaja naise hea enesetundega arvestada.
Antud olukorras mõjub ämm peresuhetele sama laastavalt kui mõjuks armuke. Sest mehe suhe tema emaga ongi vaimselt lähedasem kui naisega ja see on olnud mehe enda valik. Sellise olukorra kohta on üks psühhiaater kunagi tabavalt kirjutanud, et sellised memmepojad ei võtakski naist, sest suhe emaga on nende jaoks täiesti piisav, kuid on üks asi, mida ema neile pakkuda ei saa ja see on seks, sellepärast tuleb siiski kellegagi abielluda, aga ka pärast abiellumist jääb ema endiselt naiseks nr 1 nende elus. Kõlab jõhkralt, isegi perversselt, aga nii see on.
Milles probleem? Ämm toob supi – sul kergem, ei pea tegema. Osatb mehele pesu – jääb teie pere eelarveese rohkem raha. Ämm tuleb teile – super, saategi mehega või saad sõbrannadega välja minna.
Nagu eespool öeldud – ämma sa muuta ei saa, saad muuta oma suhtumist.Oma suhtumist peab muutma ikka ämm aga mitte antud pere perenaine. Iga pere ikka otsustab ise mis toitu teeb ja kuidas lapsi kasvatab, kui on supi toomise päevad kokkulepidud ja see sobib perenaisele siis tuleb sellest 1:1 kinni pidada.
Peab, aga ei muuda. Mis edasi? Inimene saab muuta ainult ennast, mitte teisi.
Kui heade suhete hoidmine peres muutub olulisemaks iga pereliikme vaimsest heaolust, siis kisub asi ikka jaburaks. Nagu selles teemas ongi. Heade peresuhete eelduseks on see, et KÕIK pereliikmed suudavad üksteisega arvestada ja vajadusel kompromisse teha. Siin soovitatakse kompromisse teha ainult naisel, sest mees ja meheema tunnevad end ju suurepäraselt, järelikult neil nagu polekski vaja naise hea enesetundega arvestada.
Antud olukorras mõjub ämm peresuhetele sama laastavalt kui mõjuks armuke. Sest mehe suhe tema emaga ongi vaimselt lähedasem kui naisega ja see on olnud mehe enda valik. Sellise olukorra kohta on üks psühhiaater kunagi tabavalt kirjutanud, et sellised memmepojad ei võtakski naist, sest suhe emaga on nende jaoks täiesti piisav, kuid on üks asi, mida ema neile pakkuda ei saa ja see on seks, sellepärast tuleb siiski kellegagi abielluda, aga ka pärast abiellumist jääb ema endiselt naiseks nr 1 nende elus. Kõlab jõhkralt, isegi perversselt, aga nii see on.
Kui selle mehega on saadud mitu last, siis alguses millegipärast sobis nii? Sellepärast, et naiselel enam ei meeldi, ei tohiks küll lapsi perest ilma jätta.
Milles probleem? Ämm toob supi – sul kergem, ei pea tegema. Osatb mehele pesu – jääb teie pere eelarveese rohkem raha. Ämm tuleb teile – super, saategi mehega või saad sõbrannadega välja minna.
Nagu eespool öeldud – ämma sa muuta ei saa, saad muuta oma suhtumist.Oma suhtumist peab muutma ikka ämm aga mitte antud pere perenaine. Iga pere ikka otsustab ise mis toitu teeb ja kuidas lapsi kasvatab, kui on supi toomise päevad kokkulepidud ja see sobib perenaisele siis tuleb sellest 1:1 kinni pidada.
Peab, aga ei muuda. Mis edasi? Inimene saab muuta ainult ennast, mitte teisi.
Siis tulebki käituda nii, et inimene aru saab. Mina ei pea kindlasti õigeks, et minia saab hakata elama alles siis kui ämm sureb, Stalinistlik mõtteviis, et pole inimest, pole probleemi. Iga ema kasvatab oma lapsi, aga mitte vanaema ja teab mis suguselt. Antud teemas ei pea naine ennast muutma ja leppima ämma mõtteviisiga ja elukorraldusega, teemaalgataja on küllalt vana et ise oma tahtsi oma elu elada ja oma lapsi kasvatada, ämma aeg om läbi. Lagutusi on nii palju ja ei imesta, et suur protsent on ämmade põhjustatud otseselt.
Milles probleem? Ämm toob supi – sul kergem, ei pea tegema. Osatb mehele pesu – jääb teie pere eelarveese rohkem raha. Ämm tuleb teile – super, saategi mehega või saad sõbrannadega välja minna.
Nagu eespool öeldud – ämma sa muuta ei saa, saad muuta oma suhtumist.Oma suhtumist peab muutma ikka ämm aga mitte antud pere perenaine. Iga pere ikka otsustab ise mis toitu teeb ja kuidas lapsi kasvatab, kui on supi toomise päevad kokkulepidud ja see sobib perenaisele siis tuleb sellest 1:1 kinni pidada.
Peab, aga ei muuda. Mis edasi? Inimene saab muuta ainult ennast, mitte teisi.
Siis tulebki käituda nii, et inimene aru saab. Mina ei pea kindlasti õigeks, et minia saab hakata elama alles siis kui ämm sureb, Stalinistlik mõtteviis, et pole inimest, pole probleemi. Iga ema kasvatab oma lapsi, aga mitte vanaema ja teab mis suguselt. Antud teemas ei pea naine ennast muutma ja leppima ämma mõtteviisiga ja elukorraldusega, teemaalgataja on küllalt vana et ise oma tahtsi oma elu elada ja oma lapsi kasvatada, ämma aeg om läbi. Lagutusi on nii palju ja ei imesta, et suur protsent on ämmade põhjustatud otseselt.
Su on õigus, ämm peab muutuma. Kuidas see teemaalgatajat aitab?
Su on õigus, ämm peab muutuma. Kuidas see teemaalgatajat aitab?
Ei, mees peab muutuma. Kuidas see oligi seal jumalasõnas, et “mees jätab oma ema ja isa ja hoiab oma naise poole” vms? Praegu tundub tõesti, et teemaalgataja on naine nr.2 ja arusaadav, et see roll teda ei rahulda. Arvatavasti eeldas naine mehega koos elama hakates, et mees tasapisi ikka ema põllepaeltest lahti laseb, see oleks ju asjade loomulik käik. Aga jah, öeldakse ju sedagi, et eeldamine on kõigi ämbrite ema :(.
Nagu igas olukorras: sa ei saa muuta kedagi ega midagi peale selle, et muudad ennast ja enda suhtumisi.
Ei noh, su filosoofiline targutus on õige küll, aga antud olukorras – kuidas sa kujutad ette, et naine peaks ennast või enda suhtumist muutma? Kuhu poole? Hakkama ämmaga sõbrannaks, sisimas järjest rohkem depressiooni langedes, või plahvatama asjaosaliste ees, tegema draamat, ähvardama, karjuma, nutma? Kummal juhul oleks loo lahendusele rohkem potentsiaali? Minu arust ei kummalgi juhul. Ja ei peagi olema – tulebki minna sinna, kus on vähem stressi, st. mammapojast ja tema emast kaugemale. Miks üks pereliige peab kannatama (ega lapsedki kindlasti lollid ole – ka neile mõjub ema stress väga laastavalt). KUID! kindlasti peab lahutuse põhjuseks ka seda neile ütlema. Muul juhul jätad õhku nii palju lahtisi otsi, ja nagu näha, siis need kaks inimest põhjus-tagajärg seost ei oska kokku viia.
Minu ämm peab ka oma elu suurimaks saavutuseks kaks sünnitust. Emana oli ta oma väikestele poegadele türann ja vägivallatseja.
Nüüd, kus pojad edukad ja hästi hakkamasaavad, on emal igas seltskonnas teatada, et tema on nad sünnitanud. Huvitav jah, et tema juures käia ei taheta ja veel alaealistena pagesid pojad kumbki internaatkoolidesse, et kodus olema ei peaks. Minu lugupidamine sellise inimese vastu on null ja kuigi olen püüdnud keelt hammaste taga hoida, pole see alati kõige paremini õnnestunud ja kuulda on ikka “ega ema ei võigi enam külas käia – naine ju majas” -stiilis väljamõeldisi. Just nimelt väljamõeldisi, kuna selliselt pole mina ennast väljendanud.
Teemaalgataja loo puhul sama – peab ütlema nii mehele kui ämmale, mis on lahkumise põhjuseks (kui on nii otsustatud), muidu saab kuskilt samasugust ulmet kuulda, nagu minagi. Rumalam rahvas ei analüüsi, nad tormavad ko-he süüdistama (ja muidugi mitte ennast).
Ei, mees peab muutuma. Kuidas see oligi seal jumalasõnas, et “mees jätab oma ema ja isa ja hoiab oma naise poole” vms?
Ohoh, kus võetakse äkki jumalasõna appi. Jumalasõnas on see ka, et naine kartku meest. Miks me nii valikuliselt tsitaate nopime?
Milles probleem? Ämm toob supi – sul kergem, ei pea tegema. Osatb mehele pesu – jääb teie pere eelarveese rohkem raha. Ämm tuleb teile – super, saategi mehega või saad sõbrannadega välja minna.
Nagu eespool öeldud – ämma sa muuta ei saa, saad muuta oma suhtumist.Oma suhtumist peab muutma ikka ämm aga mitte antud pere perenaine. Iga pere ikka otsustab ise mis toitu teeb ja kuidas lapsi kasvatab, kui on supi toomise päevad kokkulepidud ja see sobib perenaisele siis tuleb sellest 1:1 kinni pidada.
Peab, aga ei muuda. Mis edasi? Inimene saab muuta ainult ennast, mitte teisi.
Siis tulebki käituda nii, et inimene aru saab. Mina ei pea kindlasti õigeks, et minia saab hakata elama alles siis kui ämm sureb, Stalinistlik mõtteviis, et pole inimest, pole probleemi. Iga ema kasvatab oma lapsi, aga mitte vanaema ja teab mis suguselt. Antud teemas ei pea naine ennast muutma ja leppima ämma mõtteviisiga ja elukorraldusega, teemaalgataja on küllalt vana et ise oma tahtsi oma elu elada ja oma lapsi kasvatada, ämma aeg om läbi. Lagutusi on nii palju ja ei imesta, et suur protsent on ämmade põhjustatud otseselt.
Su on õigus, ämm peab muutuma. Kuidas see teemaalgatajat aitab?
Sul on õigus, et mindagi/kedagi peab muutma ei aita mitte kedagi ka mitte teemaalgatajat, täiskasvanud inimest teine inimene ei saa muuta, tekivad ainult tülid. Teemaalgataja peab ise antud olukorda müütama, nagu kirjutasingi juba, et kui ämm ilmub kohale mitte kokkulepitud ajal oma supiga, siis ütlemagi viisakalt, et tore küll, aga meil on täna teine söök plaanis ja see supp jääbki reaalselt seisma, ämm on küll solvunud, aga kaua ta sedasi ikka toimetab, olukord ongi muutunud, etteteatamata külaskäikudega samuti, perenaine võtab lapsed ja lahkub, vot meil antud hetkel natuke kiire, kui lastele vaja hoidjat, ikka vahel tarvis, siis kutsub oma ema, usu olukord muutub ja ämm saab ka aru et antud perekond soovib ise oma elu elada. Algul on mehel muidugi raske, peab valima oma pere st abikaasa ja lapsed või emme, kui on normaalne mees siis valibki oma perekonna, kui suss siis emme põllesaba. Kui piirid on paika pandud, siis varsti on tore ka vahel ämmaga suhelda ja ehk lõpuks leiab vanaprouagi oma elu.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
