Mind ajaks ka närvi, kui mees helistaks ämmale praktiliselt terve päeva. Ämma peale ei oleks pahane, mehe peale küll, sest terve päev telefoni otsas rippumist tähendab seda, et kõik mehe tehtavad asjad on paratamatult ülejala tehtud. Siiski arvan, et see 7 korda päevas helistamise jutt on kerge kunstiline liialdus. Või mine tea…
Samuti häiriks mind, kui ämm või ükskõik kes teine elaks minujuures ca 8 päeva kuus, just nendel aegadel, kui meil on ühised puhkepäevad. Sellisel juhul teeks suu lahti ja ütleks. Ja kahel korral kuus laseks ikka tulla, siis teeks omi asju, perega või ilma. Kui tegu pole just paariaastaste laste ja dementse vanainimesega, siis keeraksin halva enda kasuks. Ämm ei taha lapsi hoida? Ja siis? Paned fakti ette ja ta hoiab, sest ta on ju juba nagunii seal. Hoiab kas või selle väikese aja, et saate mehega kahekesi poodi minna või jalutama kaheks tunniks. See, et mees on memmepoeg, tähendab reeglina seda, et see memmepoeg ei täida mitte ainult ema soove vaid ka naise omi, kui naine need soovid konkreetselt ja näägutamata esitab.
Minu elu ajaks vist ka osad inimesed täiesti pöördesse. Ämm elab kõrvalmajas ja me näeme teda seitse päeva nädalas. Õnneks ei jää ta ööbima. Ämm tassib ka suppi, banaane, muud sööki, lastele igasuguseid hilpe, mehele sokke, istub vahel paar tundi mu diivanil või õuenurgas ja räägib juttu. Mul ka mees on üksikema memmepoeg, hilja naise võtnud. Õnneks pole ainuke laps, aga teised lapsed elavad kaugel.
Esimesed paar aastat oli mul ka raske harjuda, aga ma proovisin. Olin leebe ja kange samal ajal.
Söögid võtsin vastu, sest miks mitte. See teeb minu elu kergemaks ja õnneks tean, et mingit aegunud rämpsu ei tooda ka. Muidugi kõik asjad ei maitsenud, aga siis viskasin pärast minema. Ei söönud vägisi, sest ei suuda toitu ära visata. Kui nüüd mõelda, et lõpuks läheb see toit ikka ühtemoodi kõige kaduva teed, siis pole ju tegelikult üldse vahet, kas see saab ära visatud otse või läbib enne seedekulgla.
Kui ämm tuleb ja mul on tegemist, siis ma teen omi asju ja ämm istub lastevalves. Tahab või ei taha, aga kuna ta võtab osa meie pere ajast, siis peab ta midagi ka vastu andma. Ma ei käi ämma külas olles kannatajanäoga ringi ega ohka ahastavalt silmi pööritades. Ütlengi: oh, väga hea, et tulid, mul ongi vaja poes ära käia/aiatöid teha/koristada/kuskile pikemalt helistada/kaks tundi uinakut teha/mehega minna sinna ja tänna. Ämmal on seepeale täpselt kaks varianti – kas keelduda ja ära minna või siis olla abiks. Ja kuna asjad pole kunagi ühepoolsed, siis olen ka mina talle abiks, koos mehega või üksi, kuidas kunagi.
Üllataval kombel minu memmepojast mees lasi paari aastaga ema põllepaeltest lahti. Eks ma alguses nägin selle nimel natuke vaeva ka, panin mehe rakkesse ja mitte ainult meie pere heaks, ema jaoks ikka ka. Ämma kutsusin last hoidma, mehel palusin ämma puud riita laduda, ise niitsin ära nii meie kui ka ämma hoovi. Mitte mossitades, ikka rõõmsalt ja tegusalt. Pole võimalik lõhkuda teiste sidet, ise midagi vastu andmata ja lootes, et teiste kurbuse najal minu isiklik pereõnn õitseb. Nii need asjad lihtsalt ei käi. Sa kas loobud täielikult või proovid asja muuta, nii et võidaksid kõik.
Minu jaoks oli alguses täiesti vastuvõetamatu, et lisaks mehele on mul ka pidevalt kohalviibiv ämm, aga möödunud on üle kümne aasta ja ütlen ausalt, et olen väga rahul. Mehe ja ta ema vahel valitsevad ikka soojad suhted, aga ma näen ja tunnen, et ämm hoolib minust isegi rohkem. Või siis vähemalt arvestab rohkem minu arvamusega. Me ei ole just otse sõbrannad, aga lähedased küll. Teise ema eest on ta mulle. Eks ma pidin ennast ka muutma, mõnede asjadega harjuma ja laskma neil asjadel saada uueks normaalsuseks. Minu mehe ema ei pea tundma, et ta on sissetungija, pigem tunneb ta, et saab väikeste asjadega meile abiks olla, meie samas anname vastu ja oleme abiks suurte asjadega. Ja sealjuures mind üldse ei häiri, et mees käib ringi ema ostetud sokipaariga. Ämm tahab oma sokkide ja suppidega ju ainult head, mitte ainult mehele – ikka tervele perele.
Oma lapsi vaadates ma saan ju ometigi aru, et emaarmastus ei saa otsa põhjustel, et laps saab juba ise hakkama, et tal on teisi inimesi kõrval, et vanus on titeeast suurem. Tahaks ju isegi tulevikus oma laste eludest osa saada, mingil määral ka igapäevaelust, mitte aastast aastasse oodata vaid sünnipäevi või jõule.