No täitsa hull olukord… Käin huvialaga seotud eratundides ja olen täiesti lootusetult armunud oma õpetajasse. Ütlen veel ära, et need tunnid ei ole seotud ühegi kooliga, lihtsalt omavahelisel kokkuleppel hobiga seotud eratunnid. Muidu mõlemad oleme täiskasvanud inimesed, vanus 20-ndate teises pooles. Sotsiaalmeedias oleva info põhjal paistab, et oma tüdrukut tal ka vist pole (ise tema käest ma ju ometi sellist asja otse ei küsiks). Tõesti tunnen ennast praegu nagu teismeline, mõtlen ja unistan temast kogu aeg, käin pidevalt ta pilte vaatamas ja olen rõõmust pöörane, kui näen, et ta näiteks facebookis ka mõnda minu pilti vms asja like’nud on 😀 Kõlab ehk veidi hullumeelse või lapsikuna, aga ma ei saa sinna midagi teha, et ma nii tunnen 😀
Et äkki on kellelgi mingit mõistlikku nõu anda, mida teha? Või kas üldse midagi teha? Ma arvan, et otse oma tunnetega talle peale lennata poleks küll hea mõte, ei taha teda kuidagi ära ehmatada ega mingit ebamugavat olukorda tekitada, sest tahaks ka ikka tema tundides edasi käia. See on lisaks ka praegu üldse ainuke võimalus, et teda näha.
Äkki on kellelgi mingeid ideid, kuidas ehk kuidagi talle vihjata, et ta mulle meeldib?
Teema: Armunud oma õpetajasse (tegemist täiskasvanutega)
Kutsu järgmise tunni lõpus ta kohvikusse veidiks. Kui ta nõus on, siis järelikult oled talle ka vähemalt sümpaatne ning eks sealt kulgeb asi juba ise edasi.
Kui ta keeldub ja ei paku mingit muud alternatiivi tunniväliseks kohtumiseks, siis temal tõenäoliselt huvi puudub.
Üks võimalus on ka oodata mingit sündmust – olgu selleks pidu, töötoad vms, midagi, mis sa tead et võiks talle huvi pakkuda (eelduslikult seotud teie ühise hobiga) ja kutsuda ta kaasa.
Või kui tuleb sünnipäev, siis kutsud ka tema sünnipäevapeole.
Niisama hoobilt välja kutsumine, võib olla riskantne, kui ei ole kindel, kuidas ta sinusse suhtub. Aga selline neutraalselt pinnalt alustamine, mille algatamiseks ka süütu ettekääne oli, võib anda ka sulle aimu, kas oleks lootust. Ja kui keeldub, siis ilmselt sa rohkem ei kutsuks ka.
Mehena ma ütlen kõigepealt, et ega mehedki pole selgeltnägijad. Kõige naljakamad ongi need olukorrad kus kaks inimest kes üksteisele meeldivad, käivad nagu ümber palava pudru ja mingeid küsimusi ei julgeta üksteiselt küsida. Siis mõeldaksegi, et huvitav kas ta on ikka vallaline ja kas tasub mingit esimest sammu astuda. Nii et ei maksa imestada kui selle mehe peas on sarnased mõtted nagu sinul ja ta kahtleb, kas ikka sobib õpilasele niimoodi peale lennata.
Nippidest. Tegelikult seesama küsimus, kas inimene on vaba või hõivatud, ongi põhiline barjäär, mis tuleks murda. Kui kumbki otse küsida ei julge, siis üks pool peab ise ütlema. Kui teil muidu on hea koos olla ja suhtlete vabalt ja tundub, et huvi võiks olla, siis päris kaval nipp mida ma naiste puhul näinud olen, on märku anda, et oled üksi – näiteks räägid midagi oma elust mingi loo kust tuleb välja et elad üksi, omaette. See annab mehele märku, et sul pole elukaaslast või kindlat suhet ja nii on temal jälle lihtne sind välja kutsuda (“Kui sa seal üksi kodus juba oled, siis äkki teeme hoopis midagi”).
Kui ta kuulab, mida sa räägid ja vähegi vihjetest aru saab, siis järgmise sammu tegemisega peaks hakkama saama juba tema. Mõnedele meestele muidugi vihjetest ei piisa, tuleb suur lennurada maha märkida kuhu maanduda tuleb, aga ehk läheb sinu puhul lihtsamalt.
kuidagi narr on oma juhendaja, õpetajaga, ülemusega vms suhet arendama hakata. rohkem väärikust võiks olla.
kuidagi narr on oma juhendaja, õpetajaga, ülemusega vms suhet arendama hakata. rohkem väärikust võiks olla.
Ega ta kogu eluks õpetajaks jää!
kuidagi narr on oma juhendaja, õpetajaga, ülemusega vms suhet arendama hakata. rohkem väärikust võiks olla.
Ega ta kogu eluks õpetajaks jää!
Siis võikski oodata, kuni tegu enam ei ole õpetaja-õpilase suhtega. Mul oli näiteks imelik õpetajale “sina” öelda, kuigi ta oli teises situatsioonis ka kolleeg. Alles siis suutsin “sina” peale minna, kui ta enam mu õpetaja ei olnud.
siiski on see nagu erikohtlemise välja kauplemine ja kaotad sa ise. suhte tekkimine paneb ka teda sinu tegevusse teistmoodi suhtuma. aga miinustamine näitab kui vähe on inimestes väärikust, alustada suhet võrdses positsioonis. ikka domineerib kahmamine ja siis pärast pettumine jne jne jne.
selle, kas tal naine on või ei, saab ju väga kergesti teada. nt mainid tunni lõpul, et lähed juuksurisse/maniküüri ja siis küsid, et kus tema kaasa käib, et su juuksur kolib varsti teise linna, et vaja uus leida. kui ta vastab, et ei tea, kus naine käib või vastab, et mul polegi naist, ongi vastus teada 🙂
aga, nojah, nende humanitaaridega on ka nii, et ta võib küll suhtes olla, aga see elukaaslane ei pruugigi üldse naine olla.
Proovi teema viia mingi ühise hobi üritusele või filmidele, et jutu käigus oleks võimalik nii muuseas kutsuda teda koos minema kuskile. Või peale koolituspäeva kutsu ta veel kohvile või kuskile istuma veel vms. Kui korra juba kutsud kuskile, siis peaks kohe selgeks saama, kas ta on huvitatud või mitte ja kui kutse on selline neutraalne, siis ei tohiks hiljem väga piinlik olla koolitusel edasi käia ka.
selle, kas tal naine on või ei, saab ju väga kergesti teada. nt mainid tunni lõpul, et lähed juuksurisse/maniküüri ja siis küsid, et kus tema kaasa käib, et su juuksur kolib varsti teise linna, et vaja uus leida. kui ta vastab, et ei tea, kus naine käib või vastab, et mul polegi naist, ongi vastus teada
aga, nojah, nende humanitaaridega on ka nii, et ta võib küll suhtes olla, aga see elukaaslane ei pruugigi üldse naine olla.
ma küll ei kujuta ette sellist vestlust poolvõõra inimese, juhendajaga, justkui liiga eraeluline või nõme. kui on intelligentne mees, siis sellise pläma ajamise tõttu võid ta ära unustada. Ma ei kujuta ette… et nokitsed tunni lõpus asju kokku panna, tema pakib laptoppi kokku ja siis järsku küsid, et ou, kuule, mul juuksurisse vaja minna, mu oma juuksur kolib ära, kus su naine käib? ikka väga veider.
Mina arvan, et kuna tegemist on mingite väga eraviisiliste kokkuleppeliste eratundidega, siis küll see õpetaja juba oleks leidnud võimaluse sind ise välja kutsuda või lähemat tutvust sobitada, kui ta seal just mingi eriline nohik ei ole või väga-väga tagasihoidlik meesterahvas. Iga muu mees oleks juba ammu sulle vihjeid teinud kui ta sinust ikka huvitatud on. Tõenäoliselt tal siiski juba on keegi või ei ole sina tema maitse.
Paljud on kevadel väga kiimased.
Olen ise kunagi sellises olukorras olnud, armusin tõesti esimesest silmapilgust 28-aastasena külalisõppejõusse. Tegin eksami ära ja pärast seda läksin tema juurde ja ütlesin, et tahaksin temaga veel kohtuda. Järgmisel päeval kohvikus kohtusime ja meie suhe kestis 9 aastat. Väga tore inimene oli.
Tema enda hilisemad kommentaarid olid, et ta tajus meievahelist sädet juba loengute ajal. Aga et meesõppejõududel pole üldiselt kombeks naisüliõpilaste puhul lähenemiskatseid teha, kuna nii võib väga kiiresti väga halva kuulsuse pälvida. Et tema lähtus sellest, et kui naisüliõpilasel on huvi tema vastu, peab naisõliõpilane ise paar pikemat sammu astuma – täpselt tema sõnad 🙂
Kui tunned ikka tõmmet, ära jäta neid samme astumata, muidugi oleks hea, kui teievaheline õpetaja-õpilase suhe oleks selleks ajaks lõppenud. Muidu jääd kauaks mõtlema, et mis oleks, kui oleks …
Mul oli tookord ikka aega mitu kuud mõelda, et kas läheneda, ja kuidas läheneda. Lõpuks kukkus see lähenemine küll väga juhuslikult välja, aga täitis oma eesmärgi. Väga rahul olen, et ei jätnud asja juhuse hooleks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
