Kuidas käituda inimesega, kes on väga aus? Ausus seisneb selles, et ega ütlemistega ta ei hellita. Ise ta seda nimetab nii, et on aus ja otsekohene. Teistele me peres ja mullegi tundub see ebaviisakus ja ebasõbralikkus.
See inimene on minu tütar, kes on juba suur inimene. Võib muidugi öelda nüüd, et ise oled ta selliseks kasvatanud. Jah, nimelt olengi mina teda kasvatanud, aga mitte selliseks ei tahtnud ma teda kasvatada. Ma olen püüdnud teda kasvatada lahkemaks, sõbralikumaks ja taktitundelisemaks. Tema ütleb aga, et kõik need aastad oled sa tahtnud näha mus kedagi teist, mind ümberkasvatada ja kuidas sa pole selle 18aastaga harjunud, et ma olengi selline-aus, otsekohene, kui pole tuju ei räägi midagi. Et rääkige minuga siis, kui mul on hea tuju.
Teised me peres ei olevat ausad tütre arust. Teised tegevat ka halva asja või tuju korral head nägu. see olevat nii võlts.
Kas inimesed, kes te peate end ausaks ongi sellised?
Muidugi on vahel tema arvamusest ka head meelt. Kui tahad tõesti teada, kuidas miski sulle sobib või no sellised teemad, kus inimesed ei taha solvata sind ausa väljaütlemisega. aga isegi seda ei saa pidada suureks plussiks, sest inimestele meeldivadki erinevad asjad, riided, sisustus.
Teema: Aus olemine ja ebasõbralikkus
Tuleb juhtida tähelepanu konstruktiivse kriitika – aususe – ja lihtsalt s**apea olemise erinevusele. Ühest on midagi kasu, teine on… noh, lihtsalt ühe inimese kehva iseloomu väljaelamine. Kui sellest ka aru ei saa, siis pole suurt midagi teha.
Lisaks: ükskord kohtab ta kedagi, kes on sama “aus ja otsekohene”, aga veel karmim. Siis alles hakkab nalja saama. Sellised inimesed ise on tavaliselt kõige kõvemad solvujad, kui nendega sama “aus ja otsekohene” olla.
aga kas ta teiste samasugust käitumist talub hästi ja teised ka tohivad temaga tujutseda ja plärtsuda nii nagu torust tuleb? kui mitte, siis ei ole ta ise siiras.
Kui tegu on 18-aastasega, siis täiesti normaalne on tal arvata, et tema ongi aus ja avameelne ja teised tema ümber võltsid. Loe “Kuristis rukkis” ja saad aru, et tegu on ealise iseärasusega.
Tütrele võid öelda, et vaikimine on ka ausus ja igat asja, mida sülg suhu toob, ei pea välja prahvatama. Ehk siis, kui inimesel on kõverad jalad, siis võib rahumeeli eeldada, et ta seda juba teab ja seda tõde pole vaja talle kuulutama minna.
Minu õde on ka selline omastarust aus. Teiste jaoks lihtsalt taktitundetu vibguviiul. Head tema suust kuuleb harva, vaja ikka öelda seda, mis ei meeldi. Ja täiesti taktitundetult. Kui keegi on valmistanud söögi, siis ta alati nokib seda ja kohe kindlasti peab ta mainima, et liiga kuiv, liiga rasvane, üleküpsenud jne. Isegi kui see sinuarvates nii on, siis jeerum austa inimest, kes sulle toitu on valmistanud. Alati on see tekitanud nii piinlikkust. Aastaid juba kui vanematel külas istumine, siis peale sööki kiidetakse kokka ja lisatakse juurde, et ” **** sinu arvamust ei paluta”. Kui keegi ostab uue riideeseme, tehnika või auto vms, siis ta alati toob välja vead. Ta ütleb kohe koledasti ka, et issand, sellega lähedki välja v? Ema pole talle juba aastaid omi uusi asju näidanud, sest alati saab solvata.
Sellepärast on palju tülisi olnud, ta ise nimetab ennast lihtsalt ausaks.
klassiõde kiitles, et teda ei sallita tema aususe ja otsekohesuse pärast. Ütlesin siis otsekoheselt, et tee ikka vahet otsekohesusel ja taktitundetusel. Solvus, huvitav miks? Arvas, et on mingi tõekuulutaja, tegelikult ebaviiskas ja taktitundetu inimene.
sellise “väga ausa ja otsekohese” inimesega tuleb sama ausalt ja otsekoheselt käituda.
võibolla jõuab kohale. või siis mitte.
Küll elu õpetab. Kas inimene õppust võtab, on iseasi.
Asi ei pruugigi olla kasvatuses, võib-olla on tal autismispektri häire. Mitte nii tugev, et muud elu mõjutaks ja diagnoosimist nõuaks, aga selline sotsiaalselt lubamatu otsekohesus viitab küll sellele.
https://aspiyhing.wordpress.com/aspergerid-kasutamata-potentsiaaliga-tootajad/
http://peaasi.ee/autismispektri-haired/
Võid need kirjeldused üle lugeda ja vaadata, kas mõni muu aspekt veel sobib.
Kui jah, siis … Ega vist ei ole midagi teha. Lihtsalt arvestad edaspidi, et asi pole mitte pahatahtlikkuses, vaid ta ei olegi võimeline end teise olukorda panema ega aru saama, kuidas tema ausalt välja öeldu teisele võib haiget teha. Eluaeg longanud lapselt sa ju ei ootaks, et ta hakkaks võidujooksudel osalema? Puue on puue.
Ka autismi pektriga inimesi annab teatud määral kujundada.
Ütleks et ei usu et ealine isepära, mõned ongi sellise s*ta iseloomuga, küllalt ju siingi lugenud sellstest kolleegidest, ülemustest jne.
Eks elu lihvib natuke ja mõistust on siis võtab õppust aga jah, kujutan ette et võib üpris vastik sellisega koos elada.
Minul on olnud selline kolleeg, kes ise end juba otsekoheseks inimeseks pidas.
Tegelikkuses oli tegemist lihtsalt ebaviisaka vingatsiga, kes samas ise kriitikat grammigi ei talunud. See on selliste inimeste puhul kahjuks tavapärane, et otsekohesuse austamine saab neil joonelt otsa, kui seda otsekohesust nende endi puhul kasutada 🙂
Kes on näinud Taani-Rootsi seriaali “Sild” (“Bron”) ja selle peategelast blondi krimiuurijat Saga Noreni, siis tema pealt on hästi näha, mida tähendab otsekohesus/ausus inimese puhul, kellel on autismispektri häire. Ta on selline valusalt otsekohene, ütleb lapsesuuna välja asju, mida viisakad inimesed enda teada jätavad jne, aga ta ei ole kindlasti õel ega sapine ega kiuslik. Ta lihtsalt ei oska teistmoodi. Mõnikord ta üritab teistelt nõu küsida, kuid tema olekust on aru saada, et ta tajub inimsuhteid teistmoodi. Kindlasti puudub temas selline “olen teistmoodi ja seega teist parem” olek.
Niisiis ma arvan, et kui inimene väga rõhutab oma ausust ja otsekohesust ja süüdistab teisi võlts või kahepalgeline olemises, siis see ei ole mitte diagnoos, vaid lihtsalt sotsiaalne kogenematus (noor ja trotslik) või siis kehv iseloom: enda paremaks pidamine teistest.
Kui ta ise aru saab ja õigustab seda si**stiütlemist, et näe, vot olengi otsekohene, siis ei ole see mingi autism, ta saab väga hästi aru, mida ta ütleb ja kuidas see teisele mõjub. Ainult et ta ei hooli sellest küllalt. Enese naba imetleja ja ülbe. Eks kui sina ei ole õpetanud, küll elu õpetab. Sellistel on kõige enne pill lahti, kui keegi sama tema peal kasutada julgeb. Aga eks selleks peab ta endast veel ülbema ja ebaviisakama leidma.
Olen ise ka selline aus inimene. Suvalisele võõrale ei lähe ütlema, et ta on kole, sest see pole kuidagi vajalik, aga ütlen, mida mõtlen.
Paraku ei saada aru, et minul ja teistel otsekohestel on raske näha maskide taha ning üldse suhtlusest aru saada, kui mõnda asja öeldakse viisakusest, teist mitte, aga samal ajal näed, et keegi on häiritud, välja ka ei ütle ja siis oota ja mõistata.
Minu jaoks on just see tunduvalt ebaviisakam, kui halva tuju juures head nägu tehakse, sest siis ei saagi aru, et kas tal on halb tuju, kas mina tegin midagi valesti, kas midagi juhtus vms. Muidugi võib küsida, aga küsimusi ja võimalusi on ju miljoneid ja kui pole vestluses nii andekas, siis ei oskagi midagi küsida.
Viisakuse puhul ei tea kunagi, mis on tõsi ja mis jääb ütlemata. Just seetõttu leian, et olulised asjad, st asjad, mis mõjutavad inimeste omavahelist suhet, tuleks alati välja öelda. Suvalisi ebaviisakusi tõesti mitte, et sul on kõver nina ja kõõrdis pilk, sest see ei muuda midagi. Kuigi, kui ise küsiks enda välimuse kohta, siis tahan teda tõde ja mitte viisakust, sest küsin seda ju enesearendamise eesmärgil. Maitses olen piisavalt kindel, et seda mitte kuulda võtta, aga just asjad, mida ise tähele ei pane.
Teiseks, inimestel on erinev temperament, mõni vihastab äkiliselt, teine on introvertne, kolmas peab pikka viha jms. Inimesed jäävadki erinevad olema.
Minu õde on ka selline omastarust aus. Teiste jaoks lihtsalt taktitundetu vibguviiul. Head tema suust kuuleb harva, vaja ikka öelda seda, mis ei meeldi. Ja täiesti taktitundetult. Kui keegi on valmistanud söögi, siis ta alati nokib seda ja kohe kindlasti peab ta mainima, et liiga kuiv, liiga rasvane, üleküpsenud jne. Isegi kui see sinuarvates nii on, siis jeerum austa inimest, kes sulle toitu on valmistanud. Alati on see tekitanud nii piinlikkust. Aastaid juba kui vanematel külas istumine, siis peale sööki kiidetakse kokka ja lisatakse juurde, et ” **** sinu arvamust ei paluta”. Kui keegi ostab uue riideeseme, tehnika või auto vms, siis ta alati toob välja vead. Ta ütleb kohe koledasti ka, et issand, sellega lähedki välja v? Ema pole talle juba aastaid omi uusi asju näidanud, sest alati saab solvata.
Sellepärast on palju tülisi olnud, ta ise nimetab ennast lihtsalt ausaks.
talle võib öelda, et enda arvamust avaldagu ainult siis, kui seda küsitakse. vastasel korral (Kui keegi midagi ei küsi) näitab tema nn. ausus ainult kasvatamatust ja on väga takitundetu.
Laps lapseks, kasvab ehk välja, aga mida arvata täiskasvanud mehest?
Minu ekskaaslane on selline (oli või on edasi… puudub teave). Omast arust aus, tegelikult lihtsalt taktitundetu mats. Kusjuures “ausust” lubas endale ainult omadega, võõraste eest puges ja lipitses (kassapidajaid ja teenindajaid sinatas jms). Kui tahtis ja pingutas, siis võis käituda nagu härrasmees. Kui ei tahtnud, siis … Väljaütlemised sõltusid tujust, elas omaste peal oma emotsioone välja.
Asjadest, mis tegelikult AUSUST nõudsid, nendest ei rääkinud.
Läbinisti võlts inimene.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
