Kahjuks otsing millegipärast ei tööta, võimalik, et siin on sellest juttu olnud.
Olen väga mures oma nov 4-aastaseks saava poja pärast, kes läks septembrist lasteaeda. Tal on toitumisprobleemid päris pisikesest peale, perearst on sellest teadlik, ent siiani oleme olnud nö jälgimisel, psühhiaatri juurde veel jõudnud ei ole. Tahtsin ära näha, kuidas ta kollektiivis olema hakkab, enne kui “paanikat teen”. Nimelt on lapsel mõningaid autistlikke jooni, päris tavaline laps ei ole ta kohe kindlasti, samas ka mitte tüüpiline autist (olen ise autistlike inimestega tööga seoses kokku puutunud). Tal on omad kiiksud peamiselt seoses riietumise ja söömisega ja kuigi lasteaias püütakse igati vastu tulla, siis on suur probleem, sest ta ei söö sealseid toite, kus kõik on kokku segatud ja töödeldud. Kindlasti on paljudel erivajadustega lastel söögiga seotud probleeme – kuidas olete need lahendanud – eriti lasteaias? Kas keegi on käinud lapsega toitumisnõustaja juures, on saanud nt konkreetse menüü, mida kodus järgida, et laps kõik vajaliku siiski kätte saaks? Peres on veel neli last ja teistega selliseid muresid pole. Üks leer (perearst ja sugulased) soovitab, et jäta laps söömata kui ei söö teistega sama sööki, küll sööma hakkab (ei tööta, proovitud), teine leer ütleb, et mine arstile (peaksin alustama lastepsühhiaatrist? Järjekorrad on ilmselt kuude pikkused). Aga mida saaksin kohe lapse heaks teha, palun andke nõu, kel sama mure olnud! Laps väga kleenuke ja sööb tõesti halvasti.
Teema: Autistliku lapse söömisharjumused
Minul on kodus autistlike joontega laps, asperger, hetkel 9,5. Söömisveidrused on igapäevane teema alates sellest hetkest kui nö kodutoidule üle läks. Nt pole ta elus joonud lonksugi ühtegi vedelikku peale puhta vee (loomulikult ilma sidruni, kurgi või muu “imelikuta”) ja paar aastat hiljem ka kakao. Algsues ei joonud isegi värvilisest tassist, sest vesi tundus siis mingit värvi. Ei ole söönud kunagi ühtegi marja, enamust puuvilju, sööb eranditult vaid pruuni värvi magustoite jne jne. Need lihtsalt mõningad näited paljudest.
Olime ka vahepeal mures vitamiinide jms pärast, tegime testid. Kõik on tegelikult tasakaalus. Pole seda teemat ka psühholoogiga eraldi teemaks võtnud, sest tegelikult sööb ta meil meeletus koguses. Ja aja jooksul asi ikka vaikselt läheb paremaks ja avardab ise oma menüüd. Nt vahest avastab enda jaoks jälle mõne toiduaine, mis kergelt öeldes tundub kummaline, et see nii selgete toidueelistustega lapsele meeldida võiks, aga näe- meeldib. Ja teatud asjad ei ole ka omavahel kuidagi loogilises seoses. Nt muidu “kokku segatud toite” ei söö, pigem eraldi, aga hakklihakastet, mille sees on ka riivitud porgandit või muid juurikaid, võib süüa üksi terve pannitäie ära.
Muidugi võid konsulteerida spetsialistiga, aga ma ise arvan, et kui ta midagi ikka sööb, siis tuleb natuke kohaneda ja aja jooksul ta ilmselt ka ise laiendab oma menüüd.
Meie Aspergeri tunnustega lapse söömisharjumustele ei ole ka psühhiaatritel pakkuda ühest retsepti. Ikka soovitatakse pakkuda, pakkuda ja veelkord pakkuda erinevaid toite, serveeringuid jms. ning mitte loobuda. Näiteks, kui keeldub laps söömast vorsti, et siis enam kunagi vorsti ei paku. Ikka ja jälle tuleb proovida. Mingil hetkel käib “kiiks” ja võtab vastu. Meie puhul on aidanud erinevad lõbusad pakendid ja väike kavalus. Näiteks lihast keeldumisel ei paku ma mitte lihapalle, vaid Ampsiku palle. Nendes liha ei ole 🙂 🙂 Toimib. Aga lapsed on erinevad. Aja jooksul oleme leidnud niimoodi uusi lemmikuid. Lasteaias oleks meile kõige parem lahendus, kui lubataks oma toidukarbike kaasa. Kasvõi võileiva ja juurvilja/puuvilja ampsuga vms. Näiteks paarinädalases lastehoius meil lubati ja kõigil oli süda rahul, et laps ei olnud tervet päeva täiesti söömata. Lateaias aga ei lubata ja laps ei söö seal MITTE MIDAGI. Terved päevad. Tõuseme hommikul varem ja nämmutame nii palju, kui annab, hommikusöögiks. Ja kohe kui õhtul koju tuleme, siis sööb. Vähemalt ise näen palju vaeva, et pakkuda seda, mida ta sööb, sobivalt taldrikult jne. On aegu, kus sujub päris hästi. Aga on ka tagasilööke. Kindlalt julgen väita, et nn vanakooli õpetus, ehk söömata hoidmine (a-la küll hakkab sööma kui näljas on) selliste laste puhul ei toimi.
Väiksemal oli lasteaias alguses sektoritega taldrik, kuhu sai siis eraldi tõsta nt kartuli, kastme ja salati, nii et need üksteisega kokku ei puutunud. Muidugi salat ja kaste võivad ise juba kahtlased olla, aga kui sel viisil vähemalt kartuli (või riisi vm) ära sööb, on see ju juba parem kui mitte midagi. Lisaks lootus, et ehk proovib ikka muud ka. Millalgi.
Suuremaga enam ei kaklegi. Temale salatid ei sobi ja keedetud köögiviljad ka mitte, aga õnneks tervelt-toorelt sööb neid hea meelega. Annangi siis terve kurgi porgandi, tomati vms kätte ja läheb. Isegi terve kapsapea pealt “kaovad” kapsalehed ära ning lillkapsast serveerin ka terve ja toorena laual – sealt murtakse siis vähehaaval suuremaid tükke. Endal ka lihtsam ju, kui ei pea hakkima, segama, maitsestama 😉 Väiksemale meeldivad külmutatud herned – kallan korraks kuuma veel peale, et liiga külmad pole, ja siis pistab kausist paljaid herneid.
Muidu tuleb ikka järjepidevalt katsetada – aeg-ajalt on neil ikka väga ootamatud asjad, mis jällegi sobivad. No ja eks palju on ka lihtsalt harjumuses kinni, nii et neid piire tuleb ikka pidevalt kombata ja võimalusel tõugata. Suuremaga on meil kokkulepe, et maitsta vähemalt tuleb uut toitu.
Suuremaga rääkides olen aru saanud, et tal enamasti on probleem pigem tekstuuri kui maitsega. Samas seda ta ei ole suutnud mulle ikka veel selgitada, miks terve kurk on üks lemmiktoite tal, aga viilutatult enam ei kõlba süüa 😀
Minu lapse rühmas oli tugeva allergiaga tüdruk, tema sõigi iga päev lasteaias ema karbiga kaasa pandud toitu. See soojendati mikros üles. Isegi lasteaia söögiraha ei maksnud. Mina teeks söömisest keelduva lapsega samamoodi. Mu oma laps oli lasteaias ok, aga nüüd koolis ei söö enamasti. Ka see vormiroogade teema. Kool on aga vara läbi, nii et kannatab ära, ja läheme koos lõunat sööma lihtsalt.
Oma taldrik on hea idee. Minu laps ei söönud väiksena mitte midagi punast ja ühel hetkel, koos teise lapsega, hakkas tomativiile sööma ja nüüd on nii, et mida värvilisem toit, seda parem.
Meil lubati lasteaeda oma söögikarp kaasa, aga see ununes paaril korral maha. Siis kasvataja ütles, et tegelikult ta vähemalt proovib sealset toitu (nt kastet) kui oma sööki kaasas ei ole. Kuigi, jah, peamiselt sõi leiba. Ja tegelikult ega ta kodust kaasapandud toitu ka eriti lasteaias ei söönud.
Mis meid aitas: hommikul sõi köhu hästi kõvasti täis ja õhtul kodus jälle.
Oma söömisprobleemist oleme rääkinud isegi psühhiaatrile, aga üldiselt abi ei mingisugust. Vereproovid siiani korras ja arsti korraldusel anname vitamiine kogu aeg lisaks. Ta ei söö üldse puu- ja juurvilja ega liha. Ega kartulit. Kui laps on ise oma menüüst sellised asjad välistanud, siis ei aita siin midagi. Ainuke asi, et ka edaspidi ikkagi neid toite pakkuda ning loota, et äkki ühel hetkel hakkab (uuesti) sööma. Kastmed on praegu ainus asi, mida on ta valmis aga ka uue maitsena proovima (seal ei tohi ühtegi tükki olla).
Aga üldiselt: selliste lastega näljutamine ei aita, sest nemad jätavad ennast nälga.
Meie lapse lasteaias arvestatakse küll lapse toitumise eripärasid. Õpetaja abi küsib lastelt, kes soovib kastet ja kes mitte, sest muidu osad lapsed ei söö ka kartulit. Üks laps ei joo piima ja sellele lapsele ei pane õpetaja abi magustoidu peale piima. Tegemist tavalasteaiaga, kus on 11 rühma ja tavarühmaga 🙂 Usun, et kui ilusti rääkida lasteaias, et palun serveerida lapse toit eraldi, siis tullakse sellele vastu.
Ma lähen oma 2,5a pojaga pediaatri juurde, kuna laps ka kogu aeg kehva söömisega olnud ja muidu ka pisike. Perearst siiani ainult rääkinud, et olgu ma kannatlik ja järjekindel. Viimati juhtus nii, et laps jäi kõrge palavikuga viirushaigusesse ja ei söönud umbes ööpäev. Jäi väga nõrgaks ja kutsusime kiirabi, viidi haiglasse ja tilguti alla 2 ööpäevaks. Vereproov on tal korras. Lasteaias ikka midagi sööb, kuigi valikuliselt. Kohupiima kisselliga ei söö, aga paljast kohupiima näiteks sööb. Kodus on tal lihtsalt kitsam menüü kui õel, kes on hea isuga laps. Poiss võib ühel päeval lihatüki kätte võtta ja ära süüa, teisel päeval sööb ainult kartulit. Mingi meelitamine ei aita. Lasteaias sattusin ükskord peale, kuidas teda sööma sunniti, laps nuttis, lõpuks hakkas sööma. Seda ma õigeks ka ei pea. Kui pikk ja palju su 4a laps kaalub? Mu poiss on 11kg ja 87cm. Autistlikke jooni pole lapses täheldanud ja keegi teine ka pole. Sündis väheke enneaegsena ja oli väikse sünnikaaluga, aga ühtegi haigust pole diagnoositud. Närvikava on natuke tundlik, vajab palju lähedust ja võõras kohas võib kartlik olla. Kokkuvõttes saab siiski hakkama ja lasteaias pigem tubli laps.
minu lapsed on juba suured aga tagantjärgi mõeldes on olnud perioode kus sõid vaid valitud toiduaineid.
ja lasin neil kokku panna asjad mida soovisid- piimasupp nuudlite, suhkru ja ketšupiga näiteks.
ühe lapse puhul olen loobunud nö sooja toidu nõudest. ainus soe toit mida ta sööb, on hamburger, hot-dog, friikartulid, viinerid.kiirnuudlid.
friikartuleid teen kodus pannil. viinerite puhul on meil edasiminek- kui enne söödi vaid Rakvere viinerit, siis nüüd ka muid sorte ( ostan siis lihasisalduse järgi)
kuna teismeline ja arvutis palju ,siis sokutan käeulatusse tooreid köögivilju (keedetuna neid ei sööda)
viimastel kuudel on meil kapsapea laual kust tükikesi ise rebitakse.
lasteaias aitas omal ajal ,et kõik komponendid pandi eraldi, kastet kartulitele ei pandud näiteks ja kui oli supipäev, sõigi vaid leiba.
meil toimis selline lahendus, et hakkasin tegema hommikusmuutisid, öeldes, et need on jäätisekokteilid. 🙂 sisuks värskeid marju (talvel külmutatud), õuna, banaani jms ja joogijogurtit. kõhukinnisuse vastu aitas ka. lisaks aitab toores redis, koorin ära. see on üldse seedimisele hea, erilisi vitamiine ei pidavat sisaldama. kuskilt lugesin. magusad krõbinad olen asendanud tatrapallidega ja hernekrõbuskitega, leivale vahelduseks pakun sarnase väljanägemisega täisteratooteid. makaronid on suht kindel valik, spets kuju ja firma peab muidugi olema.
Kui su laps sööb hommikukrõbinaid ja joob kakaod, siis annagi seda toitu. Kunagi oli TV-s üks saade, kus olid täiskasvanud inimesed, kes sõid ainult ühte teatud toitu juba lapsest saadik ja aastakümneid ja nende tervisenäitajad olid korras.
Loomulikult paku lapsele jätkuvalt ka teisi toite.
Aga mitte mingit mõtet ei ole end hulluks ajada lapse toitumisprobleemidega. See sinu enda ärevus ajab ka lapse veel ärevamaks ja ta ei suudagi midagi süüa.
Minul on autistlikke joontega tüdruk, kellega söömiseprobleemid sünnist saati. Juba sünnist saati ei tahtnud süüa. Mitte kordagi imikuna ei nutnud tühja kõhu pärast. Nuttis kui süüa anti. Mingi periood saimegi teda sööta kui magas (pool unes), kerge marli oli näo peal ja siis magades sõi. Söögikogused olid grammi pealt üle kaalutud, sest kui rohkem proovisid anda, siis oksendas kõik välja, ka eelmise päeva menüü. Oi milline trall meil selle söömisega käis/ käib. Veel 6-aastast toitsin ise lusikaga hommikuti enne lasteaeda minekut. Lasteaias ei söönud. Ma ise veel naiivsena arvasin, et neid toitusid ikka sööb, mida koduski. Siis ükskord tuli vestluses kasvatajatega välja, et ei söö. Ainult leiba ja vett (ta väga pikalt ei joonud mitte midagi peale vee, ei mahla, piima, keefiri, teed jne). Peale seda kui selgus, et laps lasteaia midagi söö, tegime kasvatajate ja lapsega kokkuleppe, et igal hommikul vaatame koos üle, mis menüüs on ja siis mina kasvatajatele ütlesin lapse juuresolekul mitu ampsu ja mida ta sööma peab. Kodus selgitasin, et neid asju, mida ma kindlalt tean, et ta sööb, neid peab ka lasteaias sööma. Ja nii oligi, kui menüüs oli toit, mida sööb, siis pidi sööma kausi tühjaks ( või vähemalt 15 ampsu), kui oli söök, mida vist ei söö, siis 5 ampsu. Igat toitu pidi maitsema vähemalt 1 ampsu. Au kasvatajatele, neil õnnestus mõnikord laps rohkem ampse sööma meelitada. Kahju ainult, et see mittesöömine nii hilja välja tuli, alles lasteaia viimasel aastal. Nüüd kooli minnes kahjuks enam õpetajaga seda teha ei saa ja nii ta koolis ei söö, ainult siis kui on makarone või borši supp.
Aastatega on ta toiduvalik mõne võrra suurenenud, kuid mitte märkimisväärselt.
Ta on väga tundlik igasuguste lõhnade, maitsete ja isegi toidu struktuuri osas.
Sotsiaalse suhtluse poolest on nagu täitsa tavaline laps, omad väiksed kiiksud on, kuid saab hästi hakkama kollektiivis.
Probleemid on siis söömisega (lõhnad, maitsed, toidustruktuur), helidega, riietusega (nahk on ka tundlik, kõik riided ei sobi, midagi ei tohi torkida, kare olla jne)
Kõige raskem ongi söömisega, sest laps ise ka pisike ja kasvab aeglaselt ( ja nii sünnist saati)
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
