Mul ei ole kumbki laps eriline sülelemb olnud. Mõlemad on olnud juba väga väiksest peale ülimalt uudishimulikud kogu ümbritseva maailma suhtes ning ema süles piiratud vaateväljaga viibimine lihtsalt pole neid rahuldanud. Suurem tüdruk on nüüd 3 a. Hästi julge, iseseisev ja rõõmsameelne, samas väga hoiab mind, poeb kaissu, tahab kallistada, musitada, palju paisid saada. Peaaegu igas mõttes ideaalne kolmene minu jaoks. 🙂
Noorem laps on praegu 10-kuune ja siiani lausa ahistav emmekas. See, et ta süles ei tahtnud eriti olla, algas ka juba 1,5–2-kuuselt umbes, aga see-eest soovis (loe: nõudis) ta minu pidevat silmsidet ja temaga suhtlemist sellestsamast ajast saadik. Tarvitses mul vaid hetkeks pilk kõrvale pöörata, kui vihane kisa oli taevani. Appi, kui väsitav aeg! Paremaks läks siis, kui ta roomama ja istuma hakkas, siis ta leidis muud tegevust ka kui minuga 24/7 suhtlemine. Praegu on ses mõttes päris hea, et kui temaga samas toas olen, on ta üldiselt täitsa rõõmus ja toimetab suht omal käel. Aga tarvitseb mul vaid hetkeks kasvõi WCsse minna, kui kisa on taevani. Ja MITTE KEEGI teine ei sobi, AINULT mina. Ma ei saa mitte kuhugi, ei juuksurisse, ei hambaarsti juurde, ei suurema lapsega omapäi midagi tegema, ei üldse kuskile. Isegi mitte pooleks tunniks … Suht väsitav, aga eks ma olen harjunud nüüd juba (ja eks see, kui väga ta minu küljes kinni on, on ju ka omal moel liigutavalt armas) . Ja selles mõttes on varasemaga võrreldes tõesti juba väga kerge, et kuni ma temaga samas ruumis olen, on ta tavaliselt rõõmus ja tegus, minu juuresolekul ei karda ka võõraid. Eks ta vahel ikka riputab end mulle pikemaks ajaks jala külge, kui mul toimetada on vaja, ja just viimasel ajal on pisut rohkem tekkinud seda, et küsib sülle, toetab pea mu õlale ja surub end kogu kehaga minu vastu, aga see kestab üldiselt vaid sekundeid, siis jälle sülest maha ja muud toimetused käsil. Eriline sülelaps ta mul küll endiselt ei ole.
Ühesõnaga, ma tahtsin öelda, et minu kogemuse järgi ei ole sülesoovil just erilist seost sellega, kas emme “meeldib” või mitte. Mõne lapse armastus ja klammerdumine on füüsilisem, mõni vajab rohkem just pilkkontakti ja muidu emme olemasolu, mõnel on kindlasti veel kuidagi kolmandat moodi.
PS. Ma arvan küll ka, et ühekuuse lapse puhul ei saa rääkida mingist ärahellitamisest, aga samas ma siiski pigem ei pea õigeks seda, kui ema põhimõtte pärast lohistab last 24/7 süles nii hullusti, et tal endal selg, õlad, käed pidevalt valutavad ja löövad tuld — eriti veel juhul, kui laps seda nii hirmus väga ei nõuagi. Mõnel juhul ilmselt ei jää muud üle (kui laps sülest pannes alati lohutamatult nutab), aga üldiselt oleks siin mõistlik ikka mingit kuldset keskteed otsida, mitte ema poolsandiks väsitada.
