Teema: D-vitamiin

Arstide väitel on meie laiuskraadil ja kliimas väga-väga paljudel D-vitamiini defitsiit(ka täiskasvanutel), seda peaks kogu aeg kontrollima ja vähemalt beebidel kogu aeg st kõik kuud, ka suvekuud(beebi ei saa naha kaudu kindlasti piisavalt) ja väikelastel ka siis sügisest kevadeni(hea meelde jätta, et kuudel kus nimetuses on “r” st september, oktoober…aprill) võtta lisaks.

Allergiat võ lihtsalt rahutust tekitab enamasti õli milles D-vitamiin on lahustatud (ka neid on erinevaid, mõni võib sobida), seega veega on ehk turvalisem variant.

Mina olen andnud ja annaks ka nüüd(hetkel lapsed suuremad) vähemalt kuni 3a kindlasti ja laseks aeg-ajalt ka vanemal lapsel kontrollida.

No siin soovitatakse jah ka täiskasvanutel elu lõpuni võtta.

Oma 2-aastasele annan veel, kuigi “nagu jumal juhatab”.

esimesele lapsel, kes siis praegu 2-aastane, andsin/annan ikka veel apoviti ja minisuni, kuidas parasjagu apteegis on. temal mingeid gaasiprobleeme ei, on meil selline paras puuksupeeter sünnist saadik, nii kui tüdruk kummardub, tuleb kärr-purr-pauk 😀

teisel lapsel, hetkel 2-kuune, tekkisid gaasivalud juba paaripäevaselt. Nii et temale hakkasime kohe Gefiluse d-vitamiini andma, ei hakanud tavalistega igaks juhuks katsetamagi. Suuremad gaasivaldu on küll möödanik, aga aegajalt ikka öösiti segavad und ja seetõttu niipea muid d-vitamiine ei katseta, kuna ta selline õrna soolestikuga meil.

Meil nüüd kolmas laps aastane. Saab tavalist 5 tilga d-vitamiini. Varem oli see vitamiin, mida anti 1 tilk, aga sellega jamada oli keerulisem. Seda pidi otse suhu andma ja siis ootad, millal see tilk kukub ning just sel hetkel laps keerab pea ära. Aga beebina olid ka lapsel koolikud. Arst ütles kohe, et d-vitamiin vaevalt selles süüdi on. Mina salaja katsetasin ja jätsin d-vitamiini kaheks nädalaks ära. Arstil oli õigus. Koolikud olid edasi lapsel.
Soome Jekoviti sai meie esimene laps, aga sellest on 10 aastat möödas. Talle nimelt ei sobinud need Eestis õlibaasil d-vitamiinid. Ma ei mäleta, aga vist oli sel ajal maapähkliõli baasil. Laps läks näost täiesti punaseks. Lasin Soomest Jekoviti tuua. Tol korral ma ei teadnud sellest midagi, et see nii hästi ei imendu.
Nüüd suvel ma vist ikkagi ei anna d-vitamiini väiksemale. Suuremad lapsed nagunii ei saa. Kui me korteris elaksime, siis oleks teine asi. Annaks ka suvel. Aga me enamus ajast õues olemegi ja meie aed on otse lõuna poole. Enamusajast on päike siin, aga samas on ka varjulisi kohti. Mina pole lapsi kunagi mingite päikesekreemidega kreemitanud. Isegi mütsid pole neil eriti peas seisnud. Päris paljalt nad ka ringi ei jookse. Pole ükski lastest mitte kunagi päikesepõletust saanud. Kui randa lähme mängima või siis üldse soojale maale, siis võtaks päevituskreemid kaasa.
Ma ise söön praegu d-vitamiini. Seda kõige kangemat. Mõnikord annan ka lastele. Aga minu arust enesetundel küll mingit vahet pole. Mõni sööb d-vitamiini ja ikka on loid, väsinud. Teisel kõva d-vitamiini puudus ja ei saa arugi sellest. Mina pole eriti kindel selle d-vitamiini vajalikkusest olenemata sellest, mis need arstid räägivad või apteekrid sulle pähe määrivad. Vitamiinid on suur äri. Ma üldse ei imestaks, et kuna eestlased on siin laiuskraadidel juba tuhandeid aastaid elanud, siis meie organism ongi vähese d-vitamiiniga harjunud. Ega siis 100 aastat tagasi rohkem päikest polnud kui praegu. Aga kui inimesed päikeselised päevad kontoris veedavad või vabal ajal igat päikesekiirt väldivad ja end kreemitavad, siis neile kindlasti on d-vitamiini vaja.