Ütlesin seda juba eelmises Marikaru teemas ja ütlen ka praegu – Marikaru, jäta võõras laps ja võõras naine rahule!
Saan aru küll, et isal on mure, tahab lapse elus osaleda, aga niimoodi võõrast inimest siin mustates sa seda küll ei saavuta. Pealegi, nagu sa isegi ütlesid, sa ei tea tagamaid.
Kui mina oleksin selle lapse ema, ma ka ei julgeks oma last teie perre saata. Jah, sa tundud omamoodi hooliv, aga samas väga ahistavalt hooliv. Hoolimata “tervekstunnistamisest” lausa psühhopaatiline. Ja kui lapse isa on kas või pooltki samasugune…
Vaevalt, et ükski naine ei lase lapsel isaga kohtuda, kui see isa on üdine normaalne ja kohusetundlik ning on näha, et ta tõesti tahab lapsega tegeleda. Tegelemine ei pea tingimata tähendama, et see toimub Marikaru kodus või üldse Marikaru valvsa silma all. Las see isa ollagi siis lihtsalt pidevalt pildil, olgugi, et see pole päris see, mis ühe katuse all. Kas isa üle lapse kodu läve lastakse? Kui ei, siis uuri oma mehe käest, miks. Kui hull asi on pidanud juhtuma, et see nii on? Mainisid, et minevikus olid neil tülid ja riiud – sa ei või teada, kas asjad läksid äkki hoopis nii hulluks, et lapse ema jaoks oli olemas reaalne oht.
Tõenäoliselt kuskil midagi mädaneb nii kõvasti, et lapse ema peab paremaks oma last lihtsalt eemal hoida. Ja see pole üldsegi vale, iga normaalne ema teeks sama.
