Teema: Eesti elatismaksud on üks kõige ebaõnnestuim asi

Kägu kirjutas:

Mul oleks küsimus. Kas tundub, et lapse kooliminekuga kulud kasvavad või kahanevad?

Minu laps – elan Tartus. Lasteaias olid kulud – lasteaed 80, ring 35, trenn 30 (3xnädalas kokku). No kinos lapsele 6…maks saab käia 2 x kuus st kuu peale on see 12. Kohvikus käisime harva…kokku kuus 15 lapse kulu. Sünnipäevad 1 x kuus umbes…15 kingiks. Riided siiani saime kasutatud (juurde olen nüüd ostnud). Ehk siis täitsa otsesed kulud 80+35+30+12+15+15=187. Ausalt öelda, kui last ei oleks, ei teekski vist kodus süüa…seega ilmselt läheks mu söögiarve suuremaks…no söögile oletame et kulub ka 100…paneme sinna juurde siis, et riided ka 100 (mida mul pole siiani õnnestunud küll kulutada…). 387 saan ma kokku.

Minul on näiteks eelarve kasvanud, selgus, et huviringid on umbes sama kallid kui oli lasteaiamaks varem. Paraku ei saa enam kaltsukast riideid suurematele lastele, olen muidu küll suur taaskasutuse fanaatik. Paraku on nii, et näiteks eelmisel aastal viimane laps lõpetas lasteaia, ostsin talle lasteaia lõpuks riided, millega ka esimesel septembril kooli minna, mis aga kolm kuud hiljem selgus – ei jalanõud ega riided enam selga ei mahu. Keskmine laps kasvab teistsuguse rütmiga, mistõttu esimese lapse hooajalised rõivad on talle alati kas liiga väikesed või liiga suured õigel aastaajal. Üks laps suutis sel aastal ära lõhkuda kuus paari kummikuid ja välja kasvada ühe aasta jooksul kolmest paarist talvistest jalanõudest. Vanema lapse jalanõud aga enamasti ei sobi kuna jala kuju on teine, jalg pealt liiga kõrge. Viimane kord tuli jälle kehalisest kasvatusest, oli jalgpallis oma uuena ostetud head hingavad spordiriided täiesti lõhki kukkunud. Teine unustas äsja ostetud ujumisvarustuse bussijaama ja kätte me seda enam ei saanudki, vana trikoo, mille taaskasutusest saime, paistis paraku märjana läbi, oli nii hõredaks kulunud. Mulle endalegi üllatuseks lähevad rõivad ikka päris kalliks. Lisaks tekib suuremate lastega probleem, et nad söövad üüratuid koguseid. teismelisena lisanduvad vinnivastase kosmeetika hinnad. Kui laps vajab prille siis läheb veel kallimaks, need lähevad alguses sageli katki. Lisandunud on igasugu telefoniarved ja netiarved, mida lasteaialastega ei olnud, samuti ühistranspordi piletid. Väga palju on koolis igasugu väljasõite, teistel lastel on alati taskuraha kaasas, ei saa enda last ilma jätta. Kohati on ühes kuus mitu sünnipäeva, seltskonnaelu muutub lastel järjest vilkamaks. Lisaks tekib endal kihk rohkem ringi rännata, suurematele lastele tuleb ju ka juba avaramat maailma näidata, lapsed juba suured, ei vingu enam. Tahaks Läti riikigi kasvõi avastada, üks pilet kusagile Turaida lossi ei ole kallis, lastega koos aga kipub eelarve tunduvalt suuremaks minema, söögid, muud vaatamisväärsused jne. Kui lähed maratonile, teatab laps, et tema tahab ka, jälle osta topelt piletid jne. Lasteaiaealistele on igal pool soodustused, hiljem maksad täie vinnaga. jne.

Kägu kirjutas:

Mis on see värske kraam, mida sööb lasteaialaps? Eeldusel, et laps on -5ni lasteaias….ja siis veel kolmel päeval käib ringis….ehk reaalselt laps ei ole ka kodus väga pikka aegagi? Minu laps sööb ka -kaks õuna vb…mitte iga päev…mõnikord granaatõuna…marjad on külmas (need on suvest). Kuidagi ei söö 10 euro eest päevas värsket kraami? Kuidas on sinu lasteaia laps võimeline sellises koguses sööma ja lisaks veel tavalist toitu?

Mu laps ei käi iga päev lasteaias, käib 2-4 päeva nädalas. Eile ostsin maasikaid, mureleid ja mustikaid. Arve oli 23 eurot. Murelid sõi laps üksi ära, maasikaid sõi ka. Täna ostame uued murelid ja maasikad. Kui on, siis ostame ka vaarikaid ja herneid.
Talvel kasutame palju külmutatud marju, sest teeme smuutisid. Kogu talveks ei jõua ise külmutada, nii et ka need tuleb poest osta. Kui laps lepib päevas 1 õunaga, siis saad tõesti odavalt läbi.

Juhin tähelepanu ühele väiksele asjale. Laps ei jää igavesti lapseks. Nt minnakse lahku, lapsed on 8a ja 10a. Elatist tuleb maksta, kuni laps õpib ja maksimum 21. eluaastani. Seega ühele lapsele 11 a, teisele 13 a. Ja ongi see nn laia käega pappi loopinud papa prii. Ema aga (üldjuhul) jääb lapsele toeks ja ka vajadusel majanduslikult aitama kuni jaksab. Hoolitseb veel ka lapselaste eest jne.

Ja selle rahakese väiksusest on hea rääkida sellel, kes ei ela koos lastega. Temale kaugelt on kõik ülilihtne ja excelisse pandav. Tegelik elu on midagi muud. Ta ei näe lapse kurvastust, kui ta ei saa nt võistlustele vm huviringiga seotud üritustele rahapuudusel minna… Ta ei näe, kuidas ema kombineerib, et jaguks kõigie, ja et talle endale ka midagi jääks, kas või elementaarseteks riieteks, hambaraviks.

Jäi silma tänastest uudistest:

Euroopa Komisjon juhtis tähelepanu ka sissetulekute ebavõrdsusele Eestis, mis on on üks ELi suuremaid. Rikkaima 20% inimeste sissetulekute suhe vaeseima 20% inimeste sissetulekutesse kasvas 2012. aasta 5,4-lt 2015. aastaks 6,2-ni.
Seega soovitab komisjon Eestil tagada paremini sotsiaalse turvavõrgu piisavus. Lisaks soovitatakse Eestil võtta meetmeid soolise palgalõhe vähendamiseks. Eeskätt tuleks selleks suurendada palkade läbipaistvust ja muuta vanemahüvitise süsteemi.

Mitu huviringi, reisid, meelepärased marjad ja puuviljad hooajavälisel ajal, kindlasti just uuena ostetavad riided poest – kas need on tõesti just need asjad, mis ilmtingimata peaksid kuuluma selle miinimumi sisse, millele igal lapsel on pöördumatu õigus ka siis, kui elatise maksjal parajasti hästi ei lähe? Kas elatisest ootamatuste puhuks reservi peaks koguma elatise saaja, või siiski pigem see, kes elatist maksma peab? Tuleb ju just viimasele kohtutäitur kaela, kui elatise maksmisega mingi tõrge tekib.

Tänane probleem selle miinimum elatisega kipub olema esmalt see, et elatise saajate arvates peaks see võimaldama mugavat äraelamist koos kõigi võimalike hüvedega, mida jõukam rahvas endale lubada saab. Teisalt puudub igasugune paindlikus makseraskuste tekkimisel. Kui perena koos elatakse, siis raskuste puhul tõmbavad kõik oma kulusid kokku. Ei saa laps sel kuul uusi riideid, ehk ei lähe sünnipäevadele, kinno, ei saa niipalju taskuraha jne. Järgmine kuu on ehk juba kõik jälle hästi. Lahus elades aga ei tohi isa probleemid last mingil moel mõjutada. Või kui siis vaid pärast spetsiaalset kohtuvaidlust. Seetõttu ei kipu raskused sel puhul ka olema ajutised, vaid et isa saab kaela võla ja kohtutäituri ning veniva kohtuasja, siis on ka lapsel jama vaat et aastateks.

Kui räägime lasteaialapsest, kes siis 2 päeva lasteaias ja ülejäänud lapsehoidjaga, siis ilmselgelt on kulud suuremad. Kuitõesti laps sööb iga päev 1 kg mureleid ja siis veiseliha või kalamarja sinna otsa…kusjuures siis iga päev, siis on ka kulu arusaadav.
Ma ise söön ka päris palju seda värsket kraami – praegu maasikaid ei osta eriti tihti…ootan Eesti omad ära. Murel samamoodi – see mürk, mis sinna otsa kupatatakse, kui seda iga päev oma lapsele pakuksin, siis tuleks nutt peale. Tomatit (holland-öko) ükspäev ostsin….ei oot, see oli kuu aega tagasi….siiani on ilus ja punane ja plekitu. Ühtepidi on tore, et seda värsket kaupa poest saab….teistpidi on see lapsetapp ilmselt, kui sa näed, kuidas see värske kaup säilib.
Seega, siiani ei kujuta ette, et kuidas lapsele iga päev seda värsket kaupa saab 10 euro eest sisse panna.
Jah – reise ma ei arvasta. Arvan, et ka isal on õigus oma lapsega reisile minna. Kas siis maksab ema pool lapse reisist kinni? No koolireisidest saan aru…võimalik, et need muutuvad ka kallimaks minigil hetkel.
Minu laps käis terve talve ühe jalanõuga (sai ostetud natikene suuremad) 20 eurot. Koolis sisejalanõud kekaks 20 eurot ja tennised 20 eurot. Koolialguseks sai viisakas jalanõu 40. Pükse olen ostnud 2 paari vist alates sügisest…viisakad. Dresse olen ostnud 6 paari 14+14eurot (3-kahe hinnaga).
See, et perekooli emad nii hästi elavad, et kõik saavad lubada, et laps käib ainult 2 päeva lasteaias – see on tore. Suur osa perekondi elavad kuidagi ikka selliselt, et kui on lasteaed, siis on lasteaed. Pean tunnistama, et ma pole kordagi lapsehoidjat kasutanud. Sai veetud laps kaasa alati, kui vaja. Siis kui laps sai 6, siis sai laps üksi hakkama juba tunde. Kui vanale lapsele seda lapsehoidjat veel vaja on? Kas esimese klassi lapsele on ka hoidjat vaja? Või eeldatakse, et esimese klassi laps saab ise hakkama? Oma laps on iseseisev – kõik ta sõbrad samamoodi. Vanemad on kõik viieni tööl. Keegi ei valva ega hoia kätt.
Kool vs lasteaed – riide kulu ju sama….esialgu söögikulu vast ka sama. Lasteaiamaks ja hoidja kulud vähenevad justkui…trenni hinnad on minul samad.
Kasutuseelist on minu meelest natukene julm jah…et kas siis see naine elaks poole vähema rahaga üksinda ära? Olen nõus, et on olukordi, kus see õigustab ennast…aga kui lapsest tehakse rahatootmismasin, siis see on väiklane.
Mina elan majas…kui võtaksin võrdväärse maja üüri, siis on hind 700-kommunaalid. Noh, et lapse elatustase ei langeks, siis on laps harjunud ka suvilas käima. Mees peaks siis selle kõik kinni maksma??? Kas see ei tundu natukene rahategemisena. Mina oma vara pealt saan lapse isa käest raha?! Sest mul on võimalik seda küsida…nüüd järsku peab isa pimesi nõustuma kõigi kuludega. Olgu kuludeks siis iga päev 1 kg mureleid või 2 kg jäätist.
Ma arvan ka, et elatiskulud on üsna ebaõnnestunud. Tuleks lähtuda ikkagi mõistlikkuse printsiibist. Loomulikult ei tohi olla kannatajaks laps. Samas, kui lapsest tehakse rahamasin, sest see on riigikohtulahendi puhul võimalik, siis see ei tundu ka normaalne…Eks sellepärast vist käiaksegi kohtus, et ehk seal saadakse siis mõistlik lahendus.
Aga jah – mina elaksin edasi ka selles majas juhul kui laps elaks isaga…käiskin samamoodi edasi ka suvilas…seega pool maja kulu lapse arvele kirjutada minu seisukohast tunduks mulle ebaõiglane (isegi kui mul see võimalus on – isegi kui ma arvan, et mu eks on maailma kõige ebanormaalsem inimene). Ei koliks kuidagi ära vanasse paneelikasse üksinda….ja mu elamiskulud ei lange sellest poole võrra.

Miinimumelatisega ei saa keegi jõukaks ega isegi hästi elada ja ammugi pole sellise summaga laps rahatootmismasin. Annab ikka sellise asja peale tulla. Üks naine kirjutas kenasti eespool, et …

Kägu kirjutas:

Eraldi elamine on ju tunduvalt kulukam kui koos elamine. Ilmselgelt lahus elava paari puhul peavad nii mees kui naine pidevalt tööl käima, et last-lapsi ülal jaksaks pidada ning samal ajal veel kaht eluaset omada (koos elades on ju vaja kahe peale vaid üht eluaset).

Nagu ikka ongi nii, et koos on odavam ja kergem, olgu pered lastega või kaks pensionäri, alati on nii.

Kui lahku minnakse, peab lahus elama hakkav vanem maksma lapsele elatist ulatuses, mis säilitaks tema senise elustandardi. Kui seni elas eluasemes kolm inimest, ja üks vanem välja kolib ning nüüd elab seal kaks inimest, siis väljakolinu vastutus on pool lapse eluaseme kuludest. Lapse eluasemekulud moodustasid seni kolmandiku selle eluaseme kuludest, seega peaks tagama kogukulust kuuendiku. Kui lapsega jääv vanem tahab säilitada sama eluaset, siis on see juba tema enda isiklik huvi ja tahtmine. Oodata, et lahuselav vanem maksaks kinni veerandi eluasemekuludest ainult sellepärast, et nüüd elatakse seal kahekesi, oleks põhjendamatu. Lahuselav vanem ei pea maksma kinni lapse elutingimuste paranemist (rohkem ruutmeetreid inimese kohta). Kui senine eluase käib lapsega elaval vanemal üle jõu, siis on tal võimalik vahetada see väiksema ja odavama vastu. Samamoodi nagu lahkukolival vanemal on võimalik soetada väiksem ja odavam eluase, kui see milles ta seni elas. Kommunaalkulud on reeglina seotud mitte ainult eluaseme suurusega, vaid ka selles elavate inimeste hulgaga – väiksem hulk inimesi peaks vähemasti teoreetiliselt kulutama ka proportsionaalselt vähem vett ja elektrit.

Lühidalt väide, et lahku kolides eluasemekulud kahekordistuksid, ei pea paika.

PS. Kes sendi täpsemalt pooleks lööb saab auhinnaks jalgsimatka Munamäele omal kulul.

Kui mu teksti uuesti mõttega loed, siis täpselt seda ma väitsingi. Elutingimused paranesid naisel, kes mehe välja tõstis. Tema peaks kandma ka eluasemekulude vahe. Laste elutingimused ei muutunud, miks peaks hakkama mees nende eluaseme kulusid rohkem maksma. Sinu näitel – seni kulus lastele kummalegi neljandik eluaseme kogukuludest, mees saadeti minema, naisel elutingimused lahedamad, miks peaks nüüd laste eluasemekulud järsku suuremad olema. Peaks arvestatama endiselt kummalegi neljandik kogukuludest…

Kohtus siiski päris nii ei arvutata. Arvatakse lapsele pind tema toas või proportsionaalne osa lastetoast, kui ta seda jagab teis(t)ega ning proportsionaalne osa ühisruumidest mingi määrani (mälu järgi max 14 m2), mitte proportsionaalne osa suvalise suurusega majast.

Mina arvan, et 250eur on täitsa piisav elatusraha. Olen ise isa ja maksan 2 lapse eest 500+lastega väljaskäigud maksan mina ka kinni. Saan küll 2000 palka aga seda summat pole kerge maksta. Ja saan aru ka meestest kel sama olukord aga palk 500-mida nemad teevad???

Mõistan täielikult mehi kel väike sissetulek ja elatissumma suur tundub, Eesti palgad ei ole elatise maksmisega proportsioonis. Elatise summa tuleks sõltuma panna mehe või ka naise palganumbrist. On ebanormaalne, et 5000 euri kuus teeniv isa võib samuti maksta vaid 235 eur kuus, samas kui 500 eurot kätte saav mees, peab ära andma pool teenistusest.

Samuti nõustun eelkõnelejaga, kes kirjutas:
“Ja lisaksin, et tegelikult peaks nn laste arvul olema väike indeks. a la 1 laps 250 2 last 400 3 last 525Sest seal tekib sünergia-riietes söggis vb tarvetes jne”

Kägu kirjutas:

Mina arvan, et 250eur on täitsa piisav elatusraha. Olen ise isa ja maksan 2 lapse eest 500+lastega väljaskäigud maksan mina ka kinni. Saan küll 2000 palka aga seda summat pole kerge maksta. Ja saan aru ka meestest kel sama olukord aga palk 500-mida nemad teevad???

Kui mees teenib 500 eur ja pole võimalik lastele maksta, mis siis saab? Isal pole võimalik, aga emal peab ikka olema lastele süüa anda, riideid selga anda. Mees ütleb, anna andeks, mul pole võimalik maksta, kolisin üürikorterisse Tallinnas, üür 300 eur, mul ei jää midagi üle, isegi saan vaevalt hakkama… Lapse paneme riiulisse selleks ajaks, kuni isa rohkem teenima hakkab?

Kui sa teenid 2000 ja 500 on lastele raske maksta, siis anna andeks, oled lihtsalt kooner.

Alustame nüüd sellest, et elatis on 235 eurot hetkel lahuselavavanema jaoks….see tähendab, et ema panustab lapse heaolusse sama suure summa! See teeb lapse peale kokku juba 470 eurot. Siis edasi noh, lapse peale kulub 470…vaevalt et ema siis enda peale vähem kulutab…ehk siis emal peab olema sissetulek kätte vähemalt 470(ema)+235(lapse osa).
Kuidas siis protsent palgast. Oletame korra, et laps elab isaga. Isa teenib 1000. Ema teenib 3000. Lapsele ei kulu üle 400….aga elatist peab naine makmsa siis protsendi oma palgast, nii et isa lõpuks nagu teenib lapse pealt?
Et kui isa teenib palju, siis maksku palju, lihtsalt sellepärast, et ta teenib palju. Täitsa ebaloogiline minu meelest. Oletame, et mehele meeldib panustadagi nt sellega, et käib rattaga sõitmas lapsega või telkimas. Ema käib teatris ja mujal väljas. Ema esitab muudkui arveid, mehel pole loodusest ühtegi arvet esitada. Isegi kui telgi ostab selle nimel, et lapsega koos telkima minna (ja isegi kui iial üksi telkimas ei käiks). Kas isa ostetud ratta eest siis maksab ka ema pool. Mkmmm….seda kulutust ju pm poleks lapse elamiseks vajalik ka teha. Ema juurde jalgratta ostu eest samas isa jälle peab maksma!!! Samamoodi on mööbliga. Uus voodi ema juures, isa maksu….Kui isa ostab uue voodi lapsele, siis ema ei pea midagi maksma! Ema käib spaas koos lapsega, isa maksku. Isa läheb spaasse, siis ema ei maksa.
Lõpuks on hea kui isa üldse last näeb, sest kui ema ei taha, et talle kohtus vastu pannakse kõik isa tehtud jooksvad kulutused, siis on kõige parem, kui laps isaga koos ei ole, siis isa ei saa teha ka lapse peale kulutusi!
Muide, alati ei ole ka nii, et isa kõnnib uue armukese juurde. Kurb, et standard on küll selles suunas.

Minu vanemad on lahutatud ning isa ei toetanud absoluutselt, samuti nägime isa vb iga 5 aasta tagant. Ema käis kolme kohaga tööl ja võimaldas lastele väga head elu. Ei mäleta kordagi, Et ema oleks kaevanud, et raske on ja et kõik nii kallis on. Isegi kui midagi tahtsime, ütles ema alati, Et ok vaatame järgmine kuu, eks see võimaldas tal siis paremini majandada ja järgmine kui saimegi. Ühelgi lapsel polnud mingeid probleeme, kasvatatud olime iseseisvaks ja kokkuhoidvaks, sest ema oli pidevalt tööl. Samas, kui isa nägime suhtus Ta meisse väga hästi ja ostis, mis vaja sel hetkel, Aga muidu ei toetanud. Arvan, et selles kõiges miks isa eemale hoidis, mängis suurt rolli ema tuline iseloom. Jah see pole küll isa poolt õige käitumine, Aga inimesed reageerivadki erinevalt. Isa uut naist ei võtnud. Ema Aga püüdnud meile pidevalt sisendada, kui mõttetu mees isa on jne. Keelas suhelda isapoolse suguvõsaga jne. Ühesõnaga ehitas ise täieliku barjääri vahele, Aga elitist proovis küsida küll, käis isegi kohtus, Aga lõi lõpuks käega, tal olid ikkagi lapsed, keda oli endale tahtnud ja ei viitsinud sõdida. Lõpp kokkuvõttes, kui kõik lapsed on suure ka saanud, oleme sama meelt, et isa ei käitunud õigesti, kuid suures osas ema ise viis Ta selleni. Oma laste puhul olen Aga talitanud teisiti. Pigem sOlson isaga head läbisaamist, et neil oleks oma isaga eriline suhe, et lapsel ja isal oleks koos tore olla. Et laps ei näeks isa kui rahamasinat ja et lapsed tunnustaksid ja austaksid isa kui perepead. Lastel on alati hea meel kui isa koju tuleb ja nende silmis on isa nagu mõni superkangelane, see paneb omakorda isa rohkem pingutama. Olen näinud paljusid tuttavate pere mudeleid ning üldiselt on ikka nii, et ema on see supernaine, kes kõike teeb ja kõike jõuab, isegi mitut asja korraga ja siis kamandab mehe ka ennast liigutama. Lapsed ongi rohkem kiindunud emasse kui isasse, lapsed saavad kogu tähelepanu ja mees rahulolematu, otsib tegevust ja tähelepanu mujalt. Ja hiljem elatise maksmisest pole nad ka huvitatud, sest naine tugev saab ise hakkama ja lapsed ka meelde ei tule, sest nendega oli pidevalt mingi jama. Naiste kavalus on võimas relv. Mitte alati, Aga enamus ajast oleneb serveerimisest. Kui Ma ühel päeval mingil põhjusel peaksin oma mehest lahku minema, mida Ma muidugi loodan, et ei juhtu. Siis võimalik Ta pole minuga suhtlemisest huvitatud, Aga olen kindel, et lapsi Ta ei jätaks ja elatise üle sõdima ei peaks. Sest Ta praegugi enam vähem võistleb minuga laste tähelepanu eest. Ja ainult lastest räägibki. Isegi kui mehel on halb tuju ja Ta iseenesega maid jagab ning mina temaga jutule ei saa, siis lapsed parandavad isa viie minutiga ära, kuna isa on nende silmis midagi väga erilist. Aga ringi poolt ei näe Ma mingit süüd. Ja Ega need uued naised ka meestel alati halvad pole, mäletan, Et minu isa uut naist ei võtnud, Aga mingi pruut tal tekkis, kellega koos pikemalt oli meisse suhtus Ta väga hästi ja pigem aitas ja suunas isa, Et mida võiks meile osta või kuhu viia ja viitsis meiega mängida ja tegeleda, Meie emale Ta üldse ei meeldinud, sõdis igatepidi nendega, Aga Meie kui laste jaoks oligi Ta isa pruut ja ema oli ema, poleks neid iial võrrelnud või oma ema kuidagi vähem armastanud. Ühesõnaga võtan asja realistlikilt, kui kuidagi ei saa siis kuidagi ikka saab. Mida suuremaks murekoormaks oma lapsed teha seda vähem need isad huvituvad. Ja lapsel on siiski mõlemat vanemat vaja, olenemata, kas ema ja isa on koos või lahus. Ja tänapäeval tuleb riik palju rohkem vastu, kui vanasti.

Olen nõus sellega, et elatis võiks moodutada mingi protsendi palgast (kui vanemal läheb elus hästi, võiks ka lastel hästi minna) ja ka sellega, et see peaks olema astmeline sõltuvalt laste arvust. Miinimumelatist päris ära kaotada aga ka ei saa. Mingi surve laste nimel pingutada peab ju olema. Probleem on, et see tänane elatis on kogu aeg olnud seotud proportsionaalselt kõige kiiremini kasvava palganäitajaga. Kui enne masu jõudis keskmine palk kasvada umbes samas tempos ja miinimumelatis moodustas keskmisest stabiilselt 16-17% siis täna on miinimumelatis 25% keskmisest ja aina kasvab. Normaalsel kahe lapsega mehel on täna minu meelest põhjendamatu surve teenida oluliselt statistilist keskmist ületavat palka (kahe lapse elatise jagu, endale enam vähem kaks korda nii palju kui üks elatis, lisaks suutma veel ka mõistliku reservi koguda ootamatuste puhuks) ning lihtne loogika ütleb, et kahel kolmandikul meestest ei saa see võimalik olla. Enamus inimesi ei teeni üle keskmise palka, ükskõik kui ärimehed siis ka PK naiste ärakaranud mehed ei ole. Mõistlik oleks siduda miinimumelatis näiteks mediaanpalgaga ja määrani, kus vähemasti kaks kolmandiku meestest saaks selle maksmisega kindlasti hakkama. Siis ei oleks ühest küljest moraalset õigustust väikese palga kiginale ja teisalt ei peaks ka ema tõestama laste kulusid, kui isa sissetulek lubaks lapsele paremat elu võimaldada. Kõige selle eeldus oleks avalikud palgaandmed. Mustade palkade puhul on muus maailmas kombeks süüdlasile maksuamet kraesse saata. Ei pea ise kohtus käima ja seletama.