VII klass, eelmisel tunnistusel oli kolm kahte, hetkel tüürib samas suunas. Olen proovinud aidata, õpetada – ei jaksa enam.
Jääbki siis põhiharidusega, mis teha.
Jäta klassi kordama siis, palka abiõpetaja, uuri kas on võimalik lihtsustatud õppekavaga klassi koht saada. Osadel kutsekoolidel on ka õppekohti ilma põhihariduseta.
Millist abi laps vajab ja miks on selline olukord hetkeks välja kujunenud?
Siin tänitamine ja targutamine ei aita, püüa selgusele saada mis toimub ja siis võimalik ka abi osutada.
Leia abiõpetaja, võõrast kuulavad nad reeglina paremini.
Ja kui hetkel minna lased siis pole see põhiharidus ka kindel.
VII klass, eelmisel tunnistusel oli kolm kahte, hetkel tüürib samas suunas.
Kui sa eelmise tunnistuse all pead silmas eelmist õppeveerandit, siis ei tohiks ju aastahinneteks kahtesid tulla.
Millist abi laps vajab ja miks on selline olukord hetkeks välja kujunenud?
Siin tänitamine ja targutamine ei aita, püüa selgusele saada mis toimub ja siis võimalik ka abi osutada.
Leia abiõpetaja, võõrast kuulavad nad reeglina paremini.
Ja kui hetkel minna lased siis pole see põhiharidus ka kindel.Kas ei peaks see lapse enda asi olema? Mis mõttes mina lasen minna? Laps on ju see, kes laseb minna. Kas ei peaks mitte nii suur laps ise hakkama saama, vastutama? Kogu vastutus ja lahendus lasub lapsevanemal?
Peaks küll, aga nad ei vastuta. Suured neiud ja noorukidki ei suuda, käivad koolis lolli mängimas ja telefoni näppimas. Lapsevanem saab aidata, see peaks olema tema enda huvides. Samas on tõsi ka see, et inimest, kes ise üldse midagi ei taha, on võimatu aidata. Ehk oleks kasu mingist perenõustamisest kusagil (kuigi sellega imet ju ka ei tee).
Tuleb tunnistada, et hiljeks oled oma kasvatamisega jäänud. Käekõrval ja pidevalt toetad last kui ta on lasteaias. Algklassides hoiad piltlikult öeldes ühte kätt õla, suunamas ja vajadusel toetamas. Alates 5. klassist peab ja oskab laps juba ise vastutust võtta.
Las laps hakkab lõpuks ise oma tegude eest vastutama, kuid ole tema jaoks vajadusel abi, kui tahab õppimises tuge.
lugesin ühe ema edulugu hiljuti siit, kuidas tema laps sai järje peale. et võttis suveks õpikud ja õppis koos lapsega. ei leidnud seda lugu. aga ehk keegi mäletab ja leiab?
lugesin ühe ema edulugu hiljuti siit, kuidas tema laps sai järje peale. et võttis suveks õpikud ja õppis koos lapsega. ei leidnud seda lugu. aga ehk keegi mäletab ja leiab?
http://foorum.perekool.ee/teema/julgustuseks-ja-innustuseks-kuidas-kolmelisest-poisist-sai-uleoo-viieline/ Seda vist mõtled?
Mis ained need kahelised on, kui küsida tohib?
loomulikult vastutad sina lapse eest, kes siis veel? lükkad vastutuse lapse ja kooli kaela või?
Oskad sa öelda, miks tal kahed on? Kas ta on keskmisest kõvema peaga ja on õppimine raske? Või möllab puberteet ja tal lihtsalt koolist ükskõik ja ei viitsi õppida?
Kui on kõva pea ja ei sa asjadest aru, kaaluksin eraõpetjat, et ta üheksanda lõpuni aidata ja siis sobiva eriala ja kutseka leida.
Kui on laisk ja koolist ükskõik, siis pole hetkeseisus eraõpetjal mõtet. Pigem tuleb aidata tal kuidgi sellest seisust välja saada, et ta jälle õppimise vajalikut nägema hakkaks ja siis võib juba eraõpetaja võtta või ise õpetada või loota, et tark laps ise hakkama saab järgi õppimisega.
Tuleks kindlaks teha miks on kahed ja vaadata, et laps teeks kodused tööd ära, samuti järeltööd ja osaleks konsultatsioonitundides (need on paljudes koolides pärast veerandi/perioodihinnet 2 kohustuslikud).
Võibolla on vaja õpiabi? Kas teie koolis on see võimalus olemas?
Võibolla on vaja individuaalset õppekava neis ainetes, kus ei saa hakkama?
Kui tahad, et laps põhikooli ära lõpetaks ja tal oleks võimalus edasi õppima minna, siis tuleb asi nüüd kätte võtta. Koolid (ja Rajaleidja) pakuvad palju erinevaid lahendusi sellistele probleemidele, kui vanemad vähegi huvi üles näitavad. Vahel juhtub, et individuaalsust on rakendatud juba vanemat teavitamata (seda tegelikult ei tohiks, aga noh, kerge öelda, raske järgida), sel juhul on probleem tõsisem. Ja võibolla tüürib LÕK suunas, kuigi esialgu on vara arvata, et seda vaja on. Lihtsustatud õppekava rakendatakse muidu tavaliselt sama klassiga koos õppides kus ta seni on õppinud, lihtsalt õppekava on siis teine.
Kui on probleem motivatsioonis, siis tuleks lisaks psühholoogilist abi lapsele otsida.
Kõige hullem on probleemi ignoreerimine ja minnalaskmine. 95% lastest ise mõistust pähe ei võta ja kui juba mitu veerandit/perioodi kahed, siis on lüngad tekkinud, mille tõttu on tagasi reele saada järjest raskem.
VII klass, eelmisel tunnistusel oli kolm kahte, hetkel tüürib samas suunas. Olen proovinud aidata, õpetada – ei jaksa enam.
Jääbki siis põhiharidusega, mis teha.
miks sa talle eraõpetajat ei võta?
kas ta on armunud?
kas kasutab kanepit?? sulle ta seda nagunii ei ytleks 😛
Kui sa tahad oma last aidata siis võta ühendust kooli sotsiaalpedagoogiga ning hakake koostöös lapsega probleeme lahendama. Muidugi siis pead unustama selle “pole minu asi” mentaliteedi.
Kui sa tahad oma last aidata siis võta ühendust kooli sotsiaalpedagoogiga ning hakake koostöös lapsega probleeme lahendama. Muidugi siis pead unustama selle “pole minu asi” mentaliteedi.
Mil viisil on abiks kooli sotsiaalpedagoog, kui laps matemaatikat, saksa keelt ja bioloogiat ei oska? Täpsemalt, bioloogias on lihtsalt tegematajätmised, aga matemaatika ja saksa keel on tõesti ülinõrgad. Ja näha on, et ei oska. On õpiabis ehk konsultatsioonides käinud, samuti eraõpetaja juures, kasu pole.
Teised ained on neljad ja viied.
Su lapsel on õpiraskused, need ei teki üleöö ja neil on alati põhjus. Kummaline, et sotsiaalpedagoog juba sekkunud ei ole. Üks tõenäoline variant on, et last pole õigel ajal piisavalt toetatud, kui need raskused tekkisid. Tagantjärele on juba märksa keerulisem. Kui lapsel on teistes aineted neljad-viied siis ei ole tegu “laisa” lapsega.
Väga utreeritud näide – kui keegi sulle hiinakeelse (eeldusel, et sa seda ei oska) raamatu näppu annab ja käsib selle otsast lõpuni läbi lugeda ning ümber jutustada, kui motiveeritud oleksid sa seda tegema?
Ära näita lapse peale näpuga vaid vaata ennekõike enda sisse ning analüüsi.
Äkki on tal düskalkuulia? Guugelda ja vaata, kas selle sümptomid kirjeldavad sinu last.
Ehk tal ongi mingit laadi õpihäired, nt sügav hirm, mis takistab õppimist?
Sa oled ta ema. Palju vanem ja kogenum. Jah, lapsega koos õppimine on väga tüütu, ma õppisin koos oma lapsega iga päev, kuni ta jõudis neljandasse. Tõesti iga viimane kui päev. Ja sageli kulus pool ajast lapse veenmisele ja lohutamisele. Alternatiiv olnuks laps abita jätta. Aga mis mõtet sellel on?
Sa oled tubli ja hooliv ema. Ilmselgelt on ka su laps samasugune, aga tal on vaja abi, et aru saada, mis takistab tal nende ainete omandamist vähemalt niipaljugi, et ta positiivse hinde kätte saaks. Ära jäta oma last tema probleemidega üksi, aita tal lahendus leida.
Ohh, su lapsel on lihtsalt kõva pea ja madal töötahe.
Inimesel pidavat mingi vastutustunne tekkima 24-aastaselt. Enne seda on kõik üks suur emotsioneerimine. Nii et 7. klassi lapselt ma küll mingit sügavat vastutustunnet ja tulevikunägemust ei ootaks.
No kui asi on nii, et laps ei ole laisk, aga lihtsalt teatud ainetest ei saa aru, siis lapse enda vastutusest hetkel küll väga rääkida ei saa. See, kui sa last süüdistad ja õiendad, et miks ta ise ei vastuta, teeb asja ainult hullemaks. Laps saab nii lõpuks depressiooni ja jaksab veel vähem. Palun ära tee seda oma lapsele, sa ju armastad teda?
Tuleb otsida neid variante, mis su last aitavad. Võimalik on nätieks neis rasketes aintes, mida pea üldse ei jaga, läbida lihtsustatud õppekava. Ja peale üheksandat sisi kutsekool ja eriala, millega endale kunagi leuba teenima hakkab. Kas on näha huvisid, mis suunas see kunagine töö võiks tal olla? On midagi, milles ta võiks tugev olla?
http://www.rajaleidja.ee/hevkasulikkulugemist/
PS. Kooli sotisaalpedagoog või eripedagoog peaks teid aidata küll suutma. Aitama leida neid võimalusi, mis HEV lastele olemas on ja aitama sobivat valida ja rakendada.
Kui sa tahad oma last aidata siis võta ühendust kooli sotsiaalpedagoogiga ning hakake koostöös lapsega probleeme lahendama. Muidugi siis pead unustama selle “pole minu asi” mentaliteedi.
Mil viisil on abiks kooli sotsiaalpedagoog, kui laps matemaatikat, saksa keelt ja bioloogiat ei oska? Täpsemalt, bioloogias on lihtsalt tegematajätmised, aga matemaatika ja saksa keel on tõesti ülinõrgad. Ja näha on, et ei oska. On õpiabis ehk konsultatsioonides käinud, samuti eraõpetaja juures, kasu pole.
Teised ained on neljad ja viied.Su lapsel on õpiraskused, need ei teki üleöö ja neil on alati põhjus. Kummaline, et sotsiaalpedagoog juba sekkunud ei ole. Üks tõenäoline variant on, et last pole õigel ajal piisavalt toetatud, kui need raskused tekkisid. Tagantjärele on juba märksa keerulisem. Kui lapsel on teistes aineted neljad-viied siis ei ole tegu “laisa” lapsega.
Väga utreeritud näide – kui keegi sulle hiinakeelse (eeldusel, et sa seda ei oska) raamatu näppu annab ja käsib selle otsast lõpuni läbi lugeda ning ümber jutustada, kui motiveeritud oleksid sa seda tegema?
Ära näita lapse peale näpuga vaid vaata ennekõike enda sisse ning analüüsi.
Ma ei näita kellegi peale sõrmega, ei lapse ega kooli. Kuid ma leian, et VII klassi laps peaks ise oma asjade eest vastutama, lahendused leidma, teadvustama jne. Seda enam, et teda pole unarusse jäetud, kodu ja kool käsikäes on teda aidata üritanud. Pluss eraõpetaja. Vahepeal justkui läheb paremini, eriti kui olen tunde istunud kõrval ja aidanud, aga siis jälle kahed.
Vastuolu tekib mul siin, et ma leian tõesti, et laps peaks suutma ise hakkama saada. Kuidas ta saab hakkama kogu oma ülejäänud eluga? Hetkel ongi mulje, et ta loodab, et küllap mina korraldan kuidagi midagi ära, et ta asjad selgeks saaks. Õpitud abitus. Samas saab aru küll milleks õppimine vajalik on. Näen teda koolilaua taga tundide viisi istumas ja õppimas. Ma ei taha, et temast saab tulevikus inimene, kes ise hakkama ei saa.
Sellisel juhul, kui on konkreetsed ained ja juba mitmendat õppeperioodi kahed, tuleks ikkagi Rajaleidjasse pöörduda. Soovitan seda enne kooliga läbi arutada. Täiesti võimalik, et õpiraskused ja võimetus üht-teist omandada on konkreetsete õppeainete piires. Mis siis ikka, tehakse individuaalne õppekava, et last järele aidata. Kui juba lüngad sees ja vajalik omandamata, pole mõtet edasi minna. Võib juhtuda, et individuaalne õppekava (nendes ainetes) jääbki kuni põhikooli lõpuni. Matemaatikaga on keerulisem, sest selles on vaja lõpuks eksam teha. Hea oleks, kui saaks selles õppeaines rohkem õpetust kui vaid koolitunnis. Aga kui eksam on 2 ja 9. kl aastahinne 3, siis saab põhikool ikkagi lõpetatud ja võimalus on õpinguid jätkata. Kutse(kesk)kool pole üldse halb variant.
Bioloogiat saab suurepäraselt õppida jupikaupa. Kui üks teema pole omandatud, on siiski võimalik järgmist õppida. Terviklikku maailmapilti siis küll tekkida ei pruugi, aga kui õpetaja on osav ja kõige põhilisemalt lihtsustatult muudkui kordab, jääb ehk seni keeruliseks osutunud teemagi külge.
Aga et probleemid on nii saksa keeles kui bioloogias, kus mõlemas on vaja mälu, siis võibolla on mäluga kergeid probleeme? Loodusõpetuses, geograafias, ajaloos on hinded head? Kui jah, siis pigem lihtsalt motivatsioonipuudus+juba tekkinud lüngad, mis paraku aina suurendavad motivatsioonipuudust.
7. klassi laps on parimas puberteedieas, ta ei ole sama mõistlik kui puberteedieelikud ega noorukid. Selles vanuses on paljudel nagu kerge ajukahjustus, eriti mis puudutab emotsioone, vastutusvõimet, enesekontrolli. Ka põhjus-tagajärg seoste tegemine on (osaliselt) seotud selle ajupiirkonnaga.
leian, et VII klassi laps peaks ise oma asjade eest vastutama, lahendused leidma, teadvustama jne. /../
Vastuolu tekib mul siin, et ma leian tõesti, et laps peaks suutma ise hakkama saada. Kuidas ta saab hakkama kogu oma ülejäänud eluga? Hetkel ongi mulje, et ta loodab, et küllap mina korraldan kuidagi midagi ära, et ta asjad selgeks saaks. Õpitud abitus.
Tundub, et selles asi ongi.
Kas sul endal täiskasvanuna ei ole kunagi olnud olukorda, kus vajad teiste abi?
Või mida sa ise praegu teed, kui siia kirjutad – ka õpitud abitus??
Ei, ma ei pea sind abituks, kuid tahsin välja tuua, et kõigil on olukordi, kus on vaja teiste nõu-abi ja tuge. On olukordi, kust ise välja ei saagi.
Kirjutad, et oled püüdnud teda aidata. Väga sageli unustatakse enne aktiivset aitamist selgitamata, millist abi inimene vajab ning aktiivse aitamisega tehakse asi veel hullemaks.
Sageli ei saa lähedasedki üksteise muredest aru. Peetakse tühiseks seda, mis teise jaoks on tõsine probleem. (Ei kuulata, mõeldakse enda elust sarnasele juhtumile ja paigutatakse abivajaja sinna keskkonda; aga abivajaja ei ole seal! Abi küsijal on hoopis teine olukord ja vajaminevad oskused-ressursid olukorra lahendamiseks puuduvad.)
Kõigepealt kuula oma last! Millal hakkasid probleemid, mis abi ta ise küsib, siis saab lahendada.
Mõnikord ei sobigi aine klassikaline õpetamise meetod. (Minule näiteks ei sobi üldse. Koolis olin 3-line ja alles ülikoolis sain õppimise selgeks; diplom oli üks kursuse parimaid).
(Muidugi, kui ainus oodatava abi on eest ära tegemine vmt, siis see ei ole jah parim variant; siis peaks järgmise variandi leidma )
7. klassi lapsed on alles lapsed peast, mitte vastutajad. Vanemate töö ei ole veel tehtud. Gümnaasiumi viimases klassis muutuvad üllatavalt küpseks ja mõistlikuks. Kui teised hinded on 4-5, siis on need kolm ainet väga omapärane anomaalia. Vast ikka annab mingit õpiabi korraldada. Lohutan, et teistel on olnud lapsi, kellel on üheksandas klassis viis kuni seitse kahte. Kui põhikooli lõpuks ei ole asi paranenud, eks otsige mõni lähem maakool, mis ei taha gümnaasiumiosa sulgeda ja hakkab maale koolis käima. Praegu on veel vara põhiharidusega, kutseharidusega ja maakooliga hirmutada. Harjub mõttega ära ja millega siis edaspidi hirmutada?
Ma enda pealt vaatan, et no ei olnud ühel lainel osade õpetajatega. Õpetamis-stiil ja meetodid ei mõjunud nii, et kohale jõuaks. Tulemust ei tulnud. Samas, teise õpetajaga samades ainetes läks päris hästi. Et mingit õpiabi ilmselt oleks vaja. Ei ole loogiline, et neis ainetes on 2 aga ülejäänud on ok. See viitab, et vajab nt. pidevaid eratunde, et järje peale saada ja püsida. Eks mingil ajal läheb pea lahti. Vt. 13:55 juttu.
Minul olid 7ndas klassis veel neljad-viied, vist üks-kaks kolme ka, aga kaheksandast läks täiesti allamäge. Kolmejoru, sekka kahed, mõni neli ja viis ka. Õpimotivatsiooni ei olnud üldse, mind absoluutselt ei huvitanud, mis must saab. See jutt, et jäädki põhiharidusega jne – täiesti suva!
Kuna hinded läksid alla, tuli muidugi kodust näägutamist kamaluga. Vanemad isegi ei püüdnud mind toetada, nende poolt tuli ainult nõudmisi ja etteheiteid, kummastki muidugi kasu ei olnud. Mind oleks aidanud teadmine, et vanemad armastavad mind igal juhul, kui nad oleksid püüdnud mind toetada ja küsida, et mis toimub ja kas nad saaksid kuidagi aidata.
Kordasin nii kaheksandat kui üheksandat klassi. See tegi olukorra ainult raskemaks. Sama materjali uuesti õppida ei olnud kriipsuvõrragi kergem. Klassikaaslased olid kõik uued, tundsin end väljajäetuna. Õpetajad tänitasid nii kuis jaksasid. Gümnaasiumisse läksin teise kooli ja kuigi hinded läksid veidi paremaks, tuli ikka kahtesid ja puudumisi ka omajagu. Õnneks sain keskhariduse ikkagi kätte, eksamitulemused olid üllatavalt head ja ülikoole õnneks hinded ei huvitanudki, ainult eksamid.
Ülikoolis läks väga hästi, baka lõpetasin cum laude ja magistri lihtsalt heade tulemustega. Õppimist nautisin väga. Tänaseks päevaks olen oma alal hinnatud spetsialist, ei lõpetanudki rentslis.
Teismeiga on väga raske! Mina mäletan siiani kui segaduses ma olin, kui abituna end tundsin. Püüdke oma lapsi mõista ja toetada, sundimine ja kärkimine ei vii mitte kuhugi, toob ainult trotsi juurde.
Minul olid 7ndas klassis veel neljad-viied, vist üks-kaks kolme ka, aga kaheksandast läks täiesti allamäge. Kolmejoru, sekka kahed, mõni neli ja viis ka. Õpimotivatsiooni ei olnud üldse, mind absoluutselt ei huvitanud, mis must saab. See jutt, et jäädki põhiharidusega jne – täiesti suva!
Kuna hinded läksid alla, tuli muidugi kodust näägutamist kamaluga. Vanemad isegi ei püüdnud mind toetada, nende poolt tuli ainult nõudmisi ja etteheiteid, kummastki muidugi kasu ei olnud. Mind oleks aidanud teadmine, et vanemad armastavad mind igal juhul, kui nad oleksid püüdnud mind toetada ja küsida, et mis toimub ja kas nad saaksid kuidagi aidata.
Kordasin nii kaheksandat kui üheksandat klassi. See tegi olukorra ainult raskemaks. Sama materjali uuesti õppida ei olnud kriipsuvõrragi kergem. Klassikaaslased olid kõik uued, tundsin end väljajäetuna. Õpetajad tänitasid nii kuis jaksasid. Gümnaasiumisse läksin teise kooli ja kuigi hinded läksid veidi paremaks, tuli ikka kahtesid ja puudumisi ka omajagu. Õnneks sain keskhariduse ikkagi kätte, eksamitulemused olid üllatavalt head ja ülikoole õnneks hinded ei huvitanudki, ainult eksamid.
Ülikoolis läks väga hästi, baka lõpetasin cum laude ja magistri lihtsalt heade tulemustega. Õppimist nautisin väga. Tänaseks päevaks olen oma alal hinnatud spetsialist, ei lõpetanudki rentslis.
Teismeiga on väga raske! Mina mäletan siiani kui segaduses ma olin, kui abituna end tundsin. Püüdke oma lapsi mõista ja toetada, sundimine ja kärkimine ei vii mitte kuhugi, toob ainult trotsi juurde.
Kurb lugeda. Aga kas sa praegu, täiskasvanuna, oskad öelda, miks sul see motivatsioon sel ajal nii alla läks?
Küsin, sest olen ise oma (praeguseks juba täiskasvanud) pojaga samas seisus olnud. Küll ilma istumajäämisteta, aga kohtuavate raskuste ja kahtedega oli ta mingil ajal. Ka oli õpimotivatsioon null muidu targal lapsel. Kuidagi suutsime koos sellest lõpuks ikka välja rabeleda ja nüüdseks on asjad jälle korras. Aga ma just hiljuti küsisin, et kas ta ise oskab praegu, aastaid hiljem, ütelda miks ta sellisesse seisu üldse jõudis, mis oli valesti. Ta väga selgelt ei osanud. Kas sina oskad? See teadmine võiks olla kasuks neile emadele, kelle lapsed nii ära vajuma hakkavad.
Ehk ei tasuks veel muretseda, et äkki lapsel ei olegi tulevikku. Pidin juba neljandast klassist ise õppima ja vanemad tegid selgeks, et õppimine on minu asi ja ise vastutan kui ei õpi. Et juba varakult hakkas elukool peale. Mingi klassini oli kõik korras kuid siis tekkis tagasilöök. Klassikiusamine, väsimus ja lihtsalt ei tahtnud enam õppida. Ehk siis see puberteet. Hinded kolinaga kukkusid, lisaks salajased puudumised jne, kuidagi hädaga vedasin keskkooli lõpuni. Tunnistus oli hirmus. Osad ained sain järje peale, aga probleem tekkis kindlates ainetes, sest kuna auk oli vahepeal sisse jäänud, siis oli väga raske uuesti rajale saada. Et isegi kui lõpuks oli motivatsioon, siis oli väga raske sammu pidada õppekavaga. Peale keskkooli aasta töötasin ja siis tundsin, et valmis uuesti õppima ja üllatus oli suur, erialal olin parimaid õpilasi. Lihtsalt kõik oli uus ja motivatsioon oli tagasi. Lisaks nagu mõistus jooksis lõpuks lahti ja palju lihtsam oli õppida.
Kui lapsel on kindlates ainetes probleeme, siis ehk võtta eelmiste klasside õpikud ja need vaikselt uuesti läbi uurida, ehk annab see midagi juurde.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
