Postituse pealkiri on liiga üldine, sisu on keerulisem.
Olen töötanud ühe aasta väikses firmas. Eelmine firma koondati ja mind kutsuti praegusesse firmasse kohe tööle. Teadsin kohe alguses, et töö pole päris 100% minu töö (hõlmab ka endas müügitööd, mis pole minu teema), kuid tööd on ju vaja teha ning võtsin pakkumise vastu.
Selle aasta jooksul on olnud nii madalseise, kui ka veidi paremaid aegu, kuid nüüd olen töö pärast väga suures stressis. Võeti vastu üks väga suur projekt, mille kohta ma kohe alguses ütlesin, et see toob ainult palju jama kaela ning ma ei tahaks seda projekti vedada. Ülemus nägi selles tohutut võimalust ja praegu istungi oma suure stressikoorma otsas, sest tunnen, et mu jõud ei käi sellest üle ning samuti puudub meie kollektiivil vajalik kompetents selle projekti tegemiseks (olen oma loomult põhjalik inimene – tunnen, et ma ei saa selle projektiga hakkama, kui ma ei suuda ja ei jõua seda põhjalikult ja korrektselt teha).
Hetkel ei suuda otsustada, kas esitada lahkumisavaldus või mitte. See projekt kestab veel ca 3-4 kuud, ilmselt tekitaksin oma lahkumisega ülemuses pettumust ning ilmselt ka probleeme, kuna enamuses olen mina selle projektiga tegelenud.
Küsimus ongi see, et kas olla praegu enesekeskne ning esitada nö tuimalt lahkumisavaldus ja leida uus töö või jääda edasi vähemalt selle projekti lõpuni, no nö viisakusest (ehk siis ca 3-4 kuud on mul veel öösiti tööalased unenäod jne).
Uue töökoha leidmine – see pole antud juhul eriti oluline, s.t et oleksin heameelega paar kuud kodus, samas olen saanud ka mõned esmatasandil uued tööpakkumised.
Teema: Ei ole töökohaga rahul – mida teha?
Igaljuhul pead alati olema esmakohal SINA.
Aga sa oma seisundist ylemusele oled rääkinud?
Võta stressiga haigusleht.
tee projekt üle p….
kas sul uus koht on, tee tööpakkumiste portaal lahti
Igaljuhul pead alati olema esmakohal SINA.
Inimene peabki esikohale panema ise enda, sest kui sa endaga läbi ei saa, siis on ka muu halvas seisus.
Ma räägiks kõigepealt ülemusega. Mitte kurjalt, vingudes ega solvunult vaid faktidele tuginedes, et seis on nüüd selline. Annad talle kaks valikut, kas mõtlete koos välja sulle sobiva lahenduse projekti lõpuni või sa lahkud.
Kuidas selline asi üldse võimalik on, et hakatakse tegema projekti, mille jaoks puudub kompetents ja projektijuhiks pannakse inimene, kes juba alguses ütles, et ta ka ei oska ega taha? Kas see firmaomanik on mingi hull? Teostamata või halvasti tehtud projekt pole mitte ainult rahaline kahju, vaid võib ka firma maine ja edasised võimalused antud valdkonnas ära nullida.
Igal juhul räägi tööandjaga, aga isegi kui minema lähed, pead ikka ju uut inimest välja õpetama ja talle projekti lõpetamisel abiks olema, ainult palka ei saa. Ma teeks pigem ise selle lõpuni.
Või nojah, juriidiliselt ilmselt oled vaba 30 päeva pärast minema kõndima ja kõik pikalt saatma. Kuidas see aga sinu mainele mõjub, on iseküsimus.
Mis mõttes? Uuele inimesele antakse asjad üle ikkagi sel ajal, kui ise veel tööl ollakse ja palka saadakse. Pluss siis jäetakse oma kontakt, juhuks, kui uus inimene peaks veel mingi nõus vajama selle teemaga seoses, mida sina valdasid. Ma pole iial kohanud varianti, kus inimene läheb töölt ära ja siis veel oma vabast ajast seal kedagi välja õpetab.
Jah, väljendusin valesti. Väljaõpetades ja kuni lahkumisavalduse jõustumiseni tööl olles saab muidugi palka, aga olenevalt projekti keerukusest võib uue inimese kuuajane väljaõpe olla ebapiisav. No ja siis jäetaksegi edasiseks kontakt. Ainult et edaspidi helistab sulle igapäevaselt hullunud asendaja, kes vabandab ette ja taha, et jälle tülitab, aga ta on unustanud poole sellest, mida sai räägitud ja ülejäänud poolest ei saanud aru, seega põhimõtteliselt oled projektijuht edasi, rahu ikka ei saa ja palka ka mitte 🙂
Olen ise palju suuri projekte juhtinud ja mõnikord on need nii spetsiifilised, et oluliselt lihtsam on endal ära teha, kui kedagi õpetada. Kui projekti lõpuni on kolm kuud, siis ma isegi ei kaaluks pooleli jätmist, aga eks see sõltub ikka asjaoludest. Kui ülemus pani jõuga juhtima projekti, mida ei valda, siis on natuke teine teema.
Okei, ma räägin nüüd “ülemuse” seisukohalt. Ma pole teemaalgataja käo ülemus, aga proovin natuke selle teemaalgataja käo ülemuse vaatenurka valgustada.
Inimesed on oma töökohal tihti mugavustsoonis. Neile meeldivad tuttavad ülesanded ja see kui asjad on lihtsad. Lihtsaid asju teevad nad kiiresti, sest nad on vilunud nendega hakkama saamises (loe: tööl tekib vaba aega). Millest nad aru ei saa on see, et lühiajaline mugavustsoon on normaalne ja stressi leevendav nähtus, aga töö eesmärk ei tohiks olla aastate kaupa mugavustsoonis vegeteerimine. Uued tööülesanded, vaheldusrikkad projektid jms. on see, mis iga töötajat tegelikult arendab ja seda kompetentsi kasvatab. Tihti tuleb selleks mingeid barjääre murda – esialgu aetakse vastu ja öeldakse, et “ei oska”. Pärast hakkama saamist ollakse uhked ja küsitakse veel sarnaseid ülesandeid. Nii tuleb ka palgatõus ja edutamine, sest – miks peaks keegi teie palka tõstma kui te täpselt samasugust tööd edasi teete mida eelmised paar aastat olete teinud?
Nii et – ülemuse töö ongi tõmmata oma inimestest välja neid oskusi mida nad ei arva endal olevat ja avada nende potentsiaali. Ja usaldada, et nad saavad iseseisvalt hakkama.
Olles nüüd seda kõike öelnud, tuleb tunnistada – mõnikord läheb natuke kraavi ka. Hinnatakse võimeid, tööaega ja oskusi üle. Alahinnatakse erialase kompetentsi vajadust. Sellisel juhul on oluline aus tagasiside sellest, kuidas läheb. Kui esialgu ei julgeta aus olla, siis varsti on “sein ees”, mis tähendabki lahkumisavaldust või kõige p…. laskmist. Nii kaugele ei tohiks asju lasta. See on allaandmine – ära vea oma tööandjat ja meeskonda alt.
Soovitused – broneeri ülemuse kalendris tund aega ja rääkige rahulikult asjad lahti:
1) ole aus – räägi mis on valesti, aga proovi see õigesti lahti mõttestada. “Ei saa hakkama” on sisutühi fraas. Räägi täpsemalt – millega sa hakkama ei saa, mis osa on keeruline või mis töölõigu jaoks ei jätku kompetentsi. Nii on fookus sellel, kuidas probleemi lahendada.
2) ole osa lahendusest – väga ebameeldiv, kui inimene võtab seisukoha, et “mina ei taha sellega tegeleda”. Mida sa siis seal firmas üldse teed? Ütle parem “mina võin enda peale võtta selle lõigu (osa tööst), aga teisest osast ei käi jõud üle”. Sama kehtib juhul kui su enda töökoormus on suur ja ajaliselt ei jõua kõike. Ülemust ei aita teadmine, et “sa ei jõua”. Ülemust aitab see, kui sa oskad oma töö jagada sellisteks tükkideks, millega ta saab edasi tegeleda – sulle abilise leida ja temale juba öelda: “aita Katit, võta enda peale see osa tööst”. Nii on rollid jaotatud ja selge, kes millega edasi tegeleb.
3) mõelge lahendus koos välja – kas suurendada projektitiimi, värvata uus inimene tööle, outsource’ida see osa tööst mida võimalik vms. Ära jäta ülemust selle probleemiga üksi – nii oled jätkuvalt osa tema meeskonnast.
4) kõige halvemal juhul – pange paika väljumisstrateegia. Kui ikka kõik feilib ja ongi nii, et projekt ei saagi õnnestuda, minimeerige kahjud ja kulud, mis firma sellega kannab.
Okei, ma räägin nüüd “ülemuse” seisukohalt. Ma pole teemaalgataja käo ülemus, aga proovin natuke selle teemaalgataja käo ülemuse vaatenurka valgustada.
Inimesed on oma töökohal tihti mugavustsoonis. Neile meeldivad tuttavad ülesanded ja see kui asjad on lihtsad. Lihtsaid asju teevad nad kiiresti, sest nad on vilunud nendega hakkama saamises (loe: tööl tekib vaba aega). Millest nad aru ei saa on see, et lühiajaline mugavustsoon on normaalne ja stressi leevendav nähtus, aga töö eesmärk ei tohiks olla aastate kaupa mugavustsoonis vegeteerimine. Uued tööülesanded, vaheldusrikkad projektid jms. on see, mis iga töötajat tegelikult arendab ja seda kompetentsi kasvatab. Tihti tuleb selleks mingeid barjääre murda – esialgu aetakse vastu ja öeldakse, et “ei oska”. Pärast hakkama saamist ollakse uhked ja küsitakse veel sarnaseid ülesandeid. Nii tuleb ka palgatõus ja edutamine, sest – miks peaks keegi teie palka tõstma kui te täpselt samasugust tööd edasi teete mida eelmised paar aastat olete teinud?
Nii et – ülemuse töö ongi tõmmata oma inimestest välja neid oskusi mida nad ei arva endal olevat ja avada nende potentsiaali. Ja usaldada, et nad saavad iseseisvalt hakkama.Olles nüüd seda kõike öelnud, tuleb tunnistada – mõnikord läheb natuke kraavi ka. Hinnatakse võimeid, tööaega ja oskusi üle. Alahinnatakse erialase kompetentsi vajadust. Sellisel juhul on oluline aus tagasiside sellest, kuidas läheb. Kui esialgu ei julgeta aus olla, siis varsti on “sein ees”, mis tähendabki lahkumisavaldust või kõige p…. laskmist. Nii kaugele ei tohiks asju lasta. See on allaandmine – ära vea oma tööandjat ja meeskonda alt.
Soovitused – broneeri ülemuse kalendris tund aega ja rääkige rahulikult asjad lahti:
1) ole aus – räägi mis on valesti, aga proovi see õigesti lahti mõttestada. “Ei saa hakkama” on sisutühi fraas. Räägi täpsemalt – millega sa hakkama ei saa, mis osa on keeruline või mis töölõigu jaoks ei jätku kompetentsi. Nii on fookus sellel, kuidas probleemi lahendada.
2) ole osa lahendusest – väga ebameeldiv, kui inimene võtab seisukoha, et “mina ei taha sellega tegeleda”. Mida sa siis seal firmas üldse teed? Ütle parem “mina võin enda peale võtta selle lõigu (osa tööst), aga teisest osast ei käi jõud üle”. Sama kehtib juhul kui su enda töökoormus on suur ja ajaliselt ei jõua kõike. Ülemust ei aita teadmine, et “sa ei jõua”. Ülemust aitab see, kui sa oskad oma töö jagada sellisteks tükkideks, millega ta saab edasi tegeleda – sulle abilise leida ja temale juba öelda: “aita Katit, võta enda peale see osa tööst”. Nii on rollid jaotatud ja selge, kes millega edasi tegeleb.
3) mõelge lahendus koos välja – kas suurendada projektitiimi, värvata uus inimene tööle, outsource’ida see osa tööst mida võimalik vms. Ära jäta ülemust selle probleemiga üksi – nii oled jätkuvalt osa tema meeskonnast.
4) kõige halvemal juhul – pange paika väljumisstrateegia. Kui ikka kõik feilib ja ongi nii, et projekt ei saagi õnnestuda, minimeerige kahjud ja kulud, mis firma sellega kannab.
Mulle meeldib küll aastaid mugavustsoonis tööd teha. Pole veel täheldanud, et “väljakutsete” eest (uus programm või töökoormuse tõus) Eesti tööandja palka tõstaks. Siin tõstetakse palka vaid pugemisoskuse eest.
“Ära jäta tööandjat üksi” ja mis kõik need haledad loosungid sul olid… Töövõtja on Eestis tööl pidevalt üksi.
Mulle meeldib küll aastaid mugavustsoonis tööd teha. Pole veel täheldanud, et “väljakutsete” eest (uus programm või töökoormuse tõus) Eesti tööandja palka tõstaks. Siin tõstetakse palka vaid pugemisoskuse eest.
“Ära jäta tööandjat üksi” ja mis kõik need haledad loosungid sul olid… Töövõtja on Eestis tööl pidevalt üksi.
See ongi üks suur põhjus, miks naised sageli saavad madalamat palka, neile meeldib olla mugavustsoonis (muuseas ise olen ka naine). See pugemise jutt on headel töökohtadel jama. Jah, enesereklaamis tugev olemine annab kindlasti lisavõimaluse. Aga headel töökohtadel on ikka isiklikud võimed ja panus see, mis edasiliikumist lubab. Mina olen Jimmy jutuga vägagi nõus.
Mulle meeldib küll aastaid mugavustsoonis tööd teha. Pole veel täheldanud, et “väljakutsete” eest (uus programm või töökoormuse tõus) Eesti tööandja palka tõstaks. Siin tõstetakse palka vaid pugemisoskuse eest.
“Ära jäta tööandjat üksi” ja mis kõik need haledad loosungid sul olid… Töövõtja on Eestis tööl pidevalt üksi.
mis see idiootsuse tunnus oligi, tehes sama asja ja loota teistsugust tulemust.
Mulle meeldib küll aastaid mugavustsoonis tööd teha. Pole veel täheldanud, et “väljakutsete” eest (uus programm või töökoormuse tõus) Eesti tööandja palka tõstaks. Siin tõstetakse palka vaid pugemisoskuse eest.
“Ära jäta tööandjat üksi” ja mis kõik need haledad loosungid sul olid… Töövõtja on Eestis tööl pidevalt üksi.
Siinse foorumi tööeluga seotud postitused illustreerivad päris hästi, miks palka ei tõsteta. Polegi põhjust, kui ebasobiva graafiku puhul “võetakse haiguslehte”, iga väiksema lisaülesande puhul on nina kirtsu jne.
Tööturul väärtustatakse inimesi, kes saavad hakkama ja teevad asju ära. Mitte neid, kes ajavad näpuga järge ametijuhendis ja mõõdavad kolleegide tööletuleku-kojumineku kellaaegu. Kui sina oled see inimene, kes teeb asju ära ja saab hakkama rohkemaga kui palganumber eeldaks, siis see annab aluse palgatõusu nõuda. Ja siis antakse ka. Kui oma juht on tühm ja ei saa sinu väärtusest aru (seda võib alati juhtuda) siis üsna kindlasti märkavad seda varem või hiljem teised – kliendid, koostööpartnerid ja konkurendid. Ja inimestele, kes teevad asju ära, tehakse paremaid tööpakkumisi ka ilma mingi konkursita.
Isegi kui mingit rahalist kompensatsiooni kohe ei järgne, on need erinevad projektid ja ärategemine hea müügiargument su CV-s. Sul võib olla CV-s üks rida – pikalt ühel ametikohal töötamine ühe tööandja juures – aga kui sa saad seda rida täiendada sellega, mida sa selle aja jooksul ära tegid, mis projekte vedasid ja mida sa nendest kogemustest õppisid, siis ütleb see rohkem kui mõne teise konkurendi kirju CV mitmete eri ametikohtadega.
Muidugi jääb ka võimalus, et töö on ainult elatusallikas ja mitte eneseteostus. Et töötaja tahab lihtsalt oma väikese lõigu ära teha, õhtul koju minnes tööasjadele mitte mõelda ja et keegi tema mugavustsooni ei lõhuks. Nii võib ka elada ja kindlasti on niimoodi stressi mõneti vähem. Aga sellisel juhul on ka palgatõusu ootused alusetud ja ühel hetkelvõid avastada, et oled 10-20 aastat oma tööealisest elust veetnud niimoodi vegeteerides, ilma uusi oskusi omandamata ja mõistes, et sinu töökogemus sellisel kujul ei maksa tööturul suurt midagi.
Mulle meeldib küll aastaid mugavustsoonis tööd teha. Pole veel täheldanud, et “väljakutsete” eest (uus programm või töökoormuse tõus) Eesti tööandja palka tõstaks. Siin tõstetakse palka vaid pugemisoskuse eest.
“Ära jäta tööandjat üksi” ja mis kõik need haledad loosungid sul olid… Töövõtja on Eestis tööl pidevalt üksi.
mis see idiootsuse tunnus oligi, tehes sama asja ja loota teistsugust tulemust.
Ma ei ootagi tööandjalt ega töölt mingit tulemust. Väga mõnus on mingi kindla palga eest aastast aastasse tiksuda. Milleks mulle need väljakutsed? Palk sellest küll ei tõuse. Ma saan vorsti omale leiva peale erinevaid käsunduslepingualaseid töid tehes. Ülimõnus töötamise viis ja tunnitasu on ka päris kena. Täielik vabadus teha tööd nii, nagu ise õigeks pean.
Palgatöö on pornograafia, aga mingi kindel papp iga kuu on kahjuks vajalik. Aga hoidku jumal, et palgatöö pärast peaksin ennast kuskilt otsast lõhestama hakkama. Mina ei saa sellest eneseületusest mitte kõige vähematki. Areng? Mind ei huvita see “areng”, mida suvaline palgatöö mulle pakub. Palgatöö on vaid igapäevaste arvete maksmiseks. Arendage ennast ise, Eesti juhid. Teil, jah, sõltub sellest karjäär, tavalisel palgatöötajal on aga täielikud pohlad sellest.
Minu areng on mu lisatöö, samuti mu laps ja mu kodu.
Mulle meeldib küll aastaid mugavustsoonis tööd teha. Pole veel täheldanud, et “väljakutsete” eest (uus programm või töökoormuse tõus) Eesti tööandja palka tõstaks. Siin tõstetakse palka vaid pugemisoskuse eest.
“Ära jäta tööandjat üksi” ja mis kõik need haledad loosungid sul olid… Töövõtja on Eestis tööl pidevalt üksi.Siinse foorumi tööeluga seotud postitused illustreerivad päris hästi, miks palka ei tõsteta. Polegi põhjust, kui ebasobiva graafiku puhul “võetakse haiguslehte”, iga väiksema lisaülesande puhul on nina kirtsu jne.
Tööturul väärtustatakse inimesi, kes saavad hakkama ja teevad asju ära. Mitte neid, kes ajavad näpuga järge ametijuhendis ja mõõdavad kolleegide tööletuleku-kojumineku kellaaegu. Kui sina oled see inimene, kes teeb asju ära ja saab hakkama rohkemaga kui palganumber eeldaks, siis see annab aluse palgatõusu nõuda. Ja siis antakse ka. Kui oma juht on tühm ja ei saa sinu väärtusest aru (seda võib alati juhtuda) siis üsna kindlasti märkavad seda varem või hiljem teised – kliendid, koostööpartnerid ja konkurendid. Ja inimestele, kes teevad asju ära, tehakse paremaid tööpakkumisi ka ilma mingi konkursita.
Isegi kui mingit rahalist kompensatsiooni kohe ei järgne, on need erinevad projektid ja ärategemine hea müügiargument su CV-s. Sul võib olla CV-s üks rida – pikalt ühel ametikohal töötamine ühe tööandja juures – aga kui sa saad seda rida täiendada sellega, mida sa selle aja jooksul ära tegid, mis projekte vedasid ja mida sa nendest kogemustest õppisid, siis ütleb see rohkem kui mõne teise konkurendi kirju CV mitmete eri ametikohtadega.
Muidugi jääb ka võimalus, et töö on ainult elatusallikas ja mitte eneseteostus. Et töötaja tahab lihtsalt oma väikese lõigu ära teha, õhtul koju minnes tööasjadele mitte mõelda ja et keegi tema mugavustsooni ei lõhuks. Nii võib ka elada ja kindlasti on niimoodi stressi mõneti vähem. Aga sellisel juhul on ka palgatõusu ootused alusetud ja ühel hetkelvõid avastada, et oled 10-20 aastat oma tööealisest elust veetnud niimoodi vegeteerides, ilma uusi oskusi omandamata ja mõistes, et sinu töökogemus sellisel kujul ei maksa tööturul suurt midagi.
Tavalise lihttöötaja kogemus ei maksagi tööturul mitte midagi. Samas massi, kes neid tüütuid asju teeks, on alati vaja. Ja see mass tahabki rahulikult tööl tiksuda, mitte ülemuste “väljakutseid” täita. Ülemused saavad nende väljakutsete esitlemisega näidata, kui head ja innovaatilised juhid nad on. Tavatöötajal ei muutu sellest küll mitte halligi, et uus programm võeti tööl kasutusse, rohkem kliente on läbi käidud või tehakse ületunnitööd või rohkem, kui palk ette näeb. Sellest ei muutu absoluutselt mitte miski tavatöötaja elus. No hea küll, tõstetakse palka 100 eurot kuus. Kas need ületunnid ja pere arvelt rabamine on seda 100 eurot väärt? Ei ole. Otsige mujalt lollikesi. Ma teen pigem kuus 6-8h lisatööd ja saan selle 100 eurot lisaraha niigi kätte.
Nii väikeste palkadega nagu Eestis, võivad tööandjad aktiivsetest ullikestest tööl unistama jäädagi.
Jimmy kirjeldatud ülemused on tihti ise väga võimekad ja suure arenemissooviga, arvavad et kõik teised on samasugused. Aga paljud pole samasugused ja see on ka põhjus miks nad pole ülemused, vaid tavalised töötajad, kes tahavad kella kukkudes koju minna. Selline ülemus peakski komplekteerime oma meeskonna selliste inimestega, kes tahavad kõvasti areneda, tavalised on sellised ülemused valmis ka norm palka maksma.
Kuid teemaalgatuses kirjeldatud nö firmajuht pakkus mulle kõvasti äratundmist. Endalgi oli aastaid tagasi kokkupuude sellise naisülemusega, kellel olid sellised maailmavallutusplaanid, et suu kukkus ammuli kuulates. Tema tahtis ka kõiksugu projekte vastu võtta, 100 asja korraga teha = ehk siis tema töötajad pidid tegema. Ise muidugi maksis samal ajal miinimumpalka ja põhjuseks tõi, et teil pole ju kogemusi! Aga samas arvas et kõigega saame hakkama ilma kogemusteta. Samal ajal puudus tal endal absoluutselt oskus tööd korraldada, inimestega suhelda ja neid juhtida, rääkis oma töötajatega nii nagu tema on suur emand ja töötajad kari lambaid. Palgapäevadel alati ohkis, et ohissand jälle nii palju raha läheb. Kui oli paha tuju siis mõnitas oma töötajaid ja nt kommenteeris, et mulle ei meeldi su küünelaki värv jms. Äri oli/on tal siis mehega koos ja see mees oli vähe leebem, aga oma naise vastu ei julgenud midagi öelda töötajate kaitseks. Olin siis veel noor ja roheline, see oli mul esimene selline suurem ja tõsisem töökoht, ei osanudki nagu seisukohta siis võtta. Kuid lõpuks mõne kuu möödudes tulin sealt ise ära, ei suutnud seda stressi enam taluda. Tagantjärele mõeldes oleks veel varem pidanud ära tulema ja ütlema otse, mis ma sellisest juhtimisstiilist arvan ja üldse rohkem vastu hakkama enda kaitseks.
Peale mind on sellelt kohalt päris mitu inimest läbi käinud, iga paari kuu tagant oli kuulutus jälle üleval. Ükspäev just vaatasin selle firma andmeid, riiklikud maksud 0, tööjõumaksud 0, ehk siis tegevust pole. Järelikult ikka inimesed ei soovi nii väga areneda ja igasugu lollustega kaasas käia miinimupalga eest. Nagu see ülemus armastas öelda, et näe, inimesed ei taha tööd teha. Kunagi kohtusin juhuslikult selle töötajaga, kes tuli peale mind ja siis ta ütles mulle, et ta saab aru küll miks ma sealt äta tulin 😀 et tema tuli ka.
Niiet ülemusel ja ülemusel on ikka vahe. On vahe kas ülemus suudab töötajaid motiveerida, neid juhtida, või eeldada et kogemusteta töötajad võtavad juhi ülesanded endale.
Jimmy kirjeldatud ülemused on tihti ise väga võimekad ja suure arenemissooviga, arvavad et kõik teised on samasugused. Aga paljud pole samasugused ja see on ka põhjus miks nad pole ülemused, vaid tavalised töötajad, kes tahavad kella kukkudes koju minna. Selline ülemus peakski komplekteerime oma meeskonna selliste inimestega, kes tahavad kõvasti areneda, tavalised on sellised ülemused valmis ka norm palka maksma.
Kuid teemaalgatuses kirjeldatud nö firmajuht pakkus mulle kõvasti äratundmist. Endalgi oli aastaid tagasi kokkupuude sellise naisülemusega, kellel olid sellised maailmavallutusplaanid, et suu kukkus ammuli kuulates. Tema tahtis ka kõiksugu projekte vastu võtta, 100 asja korraga teha = ehk siis tema töötajad pidid tegema. Ise muidugi maksis samal ajal miinimumpalka ja põhjuseks tõi, et teil pole ju kogemusi! Aga samas arvas et kõigega saame hakkama ilma kogemusteta. Samal ajal puudus tal endal absoluutselt oskus tööd korraldada, inimestega suhelda ja neid juhtida, rääkis oma töötajatega nii nagu tema on suur emand ja töötajad kari lambaid. Palgapäevadel alati ohkis, et ohissand jälle nii palju raha läheb. Kui oli paha tuju siis mõnitas oma töötajaid ja nt kommenteeris, et mulle ei meeldi su küünelaki värv jms. Äri oli/on tal siis mehega koos ja see mees oli vähe leebem, aga oma naise vastu ei julgenud midagi öelda töötajate kaitseks. Olin siis veel noor ja roheline, see oli mul esimene selline suurem ja tõsisem töökoht, ei osanudki nagu seisukohta siis võtta. Kuid lõpuks mõne kuu möödudes tulin sealt ise ära, ei suutnud seda stressi enam taluda. Tagantjärele mõeldes oleks veel varem pidanud ära tulema ja ütlema otse, mis ma sellisest juhtimisstiilist arvan ja üldse rohkem vastu hakkama enda kaitseks.
Peale mind on sellelt kohalt päris mitu inimest läbi käinud, iga paari kuu tagant oli kuulutus jälle üleval. Ükspäev just vaatasin selle firma andmeid, riiklikud maksud 0, tööjõumaksud 0, ehk siis tegevust pole. Järelikult ikka inimesed ei soovi nii väga areneda ja igasugu lollustega kaasas käia miinimupalga eest. Nagu see ülemus armastas öelda, et näe, inimesed ei taha tööd teha. Kunagi kohtusin juhuslikult selle töötajaga, kes tuli peale mind ja siis ta ütles mulle, et ta saab aru küll miks ma sealt äta tulinet tema tuli ka.
Niiet ülemusel ja ülemusel on ikka vahe. On vahe kas ülemus suudab töötajaid motiveerida, neid juhtida, või eeldada et kogemusteta töötajad võtavad juhi ülesanded endale.
Üldiselt nõus, aga Jimmy küll mingi tark ülemus ei ole. Enamik tema sõnavõtte siin pakatavad lollusest. Tüüpiline empaatiavõimetu kandiline eesti mees, kellel ego on taevas.
Jimmy kirjeldatud ülemused on tihti ise väga võimekad ja suure arenemissooviga, arvavad et kõik teised on samasugused. Aga paljud pole samasugused ja see on ka põhjus miks nad pole ülemused, vaid tavalised töötajad, kes tahavad kella kukkudes koju minna. Selline ülemus peakski komplekteerime oma meeskonna selliste inimestega, kes tahavad kõvasti areneda, tavalised on sellised ülemused valmis ka norm palka maksma.
Kuid teemaalgatuses kirjeldatud nö firmajuht pakkus mulle kõvasti äratundmist. Endalgi oli aastaid tagasi kokkupuude sellise naisülemusega, kellel olid sellised maailmavallutusplaanid, et suu kukkus ammuli kuulates. Tema tahtis ka kõiksugu projekte vastu võtta, 100 asja korraga teha = ehk siis tema töötajad pidid tegema. Ise muidugi maksis samal ajal miinimumpalka ja põhjuseks tõi, et teil pole ju kogemusi! Aga samas arvas et kõigega saame hakkama ilma kogemusteta. Samal ajal puudus tal endal absoluutselt oskus tööd korraldada, inimestega suhelda ja neid juhtida, rääkis oma töötajatega nii nagu tema on suur emand ja töötajad kari lambaid. Palgapäevadel alati ohkis, et ohissand jälle nii palju raha läheb. Kui oli paha tuju siis mõnitas oma töötajaid ja nt kommenteeris, et mulle ei meeldi su küünelaki värv jms. Äri oli/on tal siis mehega koos ja see mees oli vähe leebem, aga oma naise vastu ei julgenud midagi öelda töötajate kaitseks. Olin siis veel noor ja roheline, see oli mul esimene selline suurem ja tõsisem töökoht, ei osanudki nagu seisukohta siis võtta. Kuid lõpuks mõne kuu möödudes tulin sealt ise ära, ei suutnud seda stressi enam taluda. Tagantjärele mõeldes oleks veel varem pidanud ära tulema ja ütlema otse, mis ma sellisest juhtimisstiilist arvan ja üldse rohkem vastu hakkama enda kaitseks.
Peale mind on sellelt kohalt päris mitu inimest läbi käinud, iga paari kuu tagant oli kuulutus jälle üleval. Ükspäev just vaatasin selle firma andmeid, riiklikud maksud 0, tööjõumaksud 0, ehk siis tegevust pole. Järelikult ikka inimesed ei soovi nii väga areneda ja igasugu lollustega kaasas käia miinimupalga eest. Nagu see ülemus armastas öelda, et näe, inimesed ei taha tööd teha. Kunagi kohtusin juhuslikult selle töötajaga, kes tuli peale mind ja siis ta ütles mulle, et ta saab aru küll miks ma sealt äta tulinNiiet ülemusel ja ülemusel on ikka vahe. On vahe kas ülemus suudab töötajaid motiveerida, neid juhtida, või eeldada et kogemusteta töötajad võtavad juhi ülesanded endale.
Täpselt sama kogemus ühes firmas. Tööle võeti kogemusteta inimesed otse ülikoolist, palka maksti vähe, aga eeldati, et tööd tehakse lisaks tööajale ka vabast ajast ja eksperdi tasemel. Võeti ebareaalsete tähtaegadega projekte ja projektijuhid siis pidid seda suppi sööma. Aasta jooksul lahkusid kõik, kes minuga samal ajal töötasid ja näha on, et nad siiani otsivad iga mõne kuu järel uut töötajat, kuigi firma kasvanud ei ole.
Tööturul väärtustatakse inimesi, kes saavad hakkama ja teevad asju ära.
Teisisõnu: ülemused väärtustavad orje.
Aeg oleks oma mullist välja ronida. Kui tööandja ei paku sobivat tööd ja sellele tööle vastavat palka, siis töötaja läheb varem või hiljem ära. Ja lõpuks on tööandjal valida, kas teha üksi oma projekte või korrigeerida oma suhtumist töötajatesse.
Palka makstakse selle eest mis sa ära teed, kui suur on sinu tootlikkus või suutmine. Sahtlist saad sa raha võtta ainult siis kui sa seda enne panid. See, et sa terve päeva tühja sahtli juures kohusetundlikult istusid raha sinna ei tekita. See samuti mitte, et sa täna eriti ilusa soenguga seal istud.
Ise olen ka reatöötaja omal alal, teen üsna keerulist ja nõudlikku tööd, palga üle ka ei nurise, uuest aastast tõstetakse ilmselt veel, pole veel kindel.
Teemaalgataja peaks tõesti endale kasvõi paberile panema milles konkreetselt kompetents puudub, see ei saa hakkama on tõesti üldine. Oluline on teada millega ei saada ja kus on abi või toetust vaja. Nii nõrguke nüüd ka ei tohi olla, et kui on jama siis paned plagama ja hädaldad saateks : ma ei saa, ma ei oska, mul on nii stress.
Palka makstakse selle eest mis sa ära teed, kui suur on sinu tootlikkus või suutmine.
Järjekordne luul.
Palka makstakse selle eest, mis on kirjas töölepingus, st selle eest, mis tööandja töötajaga teda tööle võttes kokku leppis. Kui tööandja hiljem leiab, et töötaja võiks midagi muud veel teha, siis lepitakse see töötajaga kokku ning muudetakse lepingut, pannes sinna kirja lisaülesanded ning nende eest saadav täiendav tasu.
Õige, aga näita millises töölepingus on märgitud et sinu tööülesanded seisnevad selles, et tuled hommikul kohale, istud 8h, toimetad seal üht-teist ja siis lähed minutitäpsusega koju. Aga justnimelt seda tahaksid enamus teha, hea oleks veel kui saaks ka kõik isiklikud asjad tööajast korda ajada.
Absoluutselt kõike ei ole võimalik lahtikirjutada, kui tööülesandeks on projektijuhtimine, siis tuleb seda ka teha. Peab ikka päris idioot olema, et arvata, et kõik projektid on täpselt ühesugused ja imelihtsad. Väga vilets projektijuht ei oska töö käigus ära näha uusi, asjade käigus tekkinud raskusi ja oskust planeerida nende lahendusvõimalusi ja võimalikke lisakulude-tulude tasakaalu. Ei olegi vaja kõike ise osata, aga abi küsida ja selle vajadust korralikult põhjendada peab küll oskama. Palka juurde tuleb küsima minna kui sul on midagi ettenäidata, mitte projekti käigus väljapressides, et ma oskan küll, aga kui firma ei maksa, siis seda dokumenti ei koosta ka ja üldse lähen minema!
Tõenäoliselt jään siia vähemalt selle projekti lõpuni – kuigi öösiti magada ei saa ja stress on suur, siis keegi mind meie kollektiivis aidata ei saa, kuid südametunnistus on see, mis ei luba lihtsalt ära minna. Kuigi – kui mingil hetkel see piir kätte jõuab, siis olen valmis kasvõi päevapealt lahkuma.
Aga mis see konkreetne asi on, mille pärast sa magada ei saa? Kolleegid sind aidata ei oska, ok. Aga ülemus ise oskab? Kui jah, siis palu temalt abi. Kui ülemus ka ei oska, siis ära tekita endas liigset stressi. Ma saan aru, et kohusetundliku töötajana tunned pinget, et pead sellega üksi hakkama saama. Samas on fakt, et ega üle oma varju ei hüppa ja kui sul tõepoolest pole pädevust seda projekti vedada, siis ära tunne ennast halvasti, sest sinu ülemus oli see, kes võttis riski ja kui risk realiseerub, siis on see puhtalt tema vastutus. Tean, et mul on jube lihtne seda öelda, aga kuna oled otsustanud jääda, siis pead aru saama, et juhul, kui annad endast parima, kuid sellest hoolimata oodatud tulemust ei saabu, ei saa vastutus olla sinu õlul.
To Jimmy – Sinu jutt on küll väga hästi kirjutatud, aga minu kogemused on näidanud, et selline mudel ei kehti. Mina näiteks pole kunagi väljakutseid kartnud, tööle minnes lubati mulle, et palk tõuseb kui näitan tulemust. Ok, rügasin aastakese, ületasin ootusi ja kas palk tõusis – ei. Öeldi, et kehvad ajad. Rügasin veel 6 a samas firmas, ühe korra sain preemiat, aga seda palka, mis alguses mainiti ei hakanud kunagi saama. Kokkuvõttes viidi firma kontor ühesse teise Balti riiki ja mulle jäi ainult “rõõm” suurest töövihtumisest.
Niiet mina ütleks pigem, et enamik firmasid survestab töötajaid just nii palju kui võimalik ja palka/boonust maksab just nii vähe kui võimalik. Seega vähemalt meie firmas võitsid kõige rohkem just need, kes kõige vähem pingutasid, pikki lõunaid pidasid ja ületunnitööd vältisid.
Ok, rügasin aastakese, ületasin ootusi ja kas palk tõusis – ei. Öeldi, et kehvad ajad. Rügasin veel 6 a samas firmas, ühe korra sain preemiat, aga seda palka, mis alguses mainiti ei hakanud kunagi saama.
kokku rügasid 7 aastat ja oleks veel rüganud ja ikka ei saanud aru, et lepped ei kehti?
Vabandust, aga ei tundu just väga kirka kriidina 😛
Teisisõnu: ülemused väärtustavad orje.
Seda orjajuttu kipuvad üldiselt rumalapoolsed inimesed rääkima. Miks on see nii?
Miks on see nii?
Ahjaa, see ei olnud retooriline küsimus. Kui keegi teab, siis tegelt ka huvitab.
Orjajuttu ajavad rumalad, kadedad ja laisad inimesed. Tavaliselt just sellised, kes tööd ei viitsi üldse teha, teevad nii vähe kui võimalik, ja siis vinguvad kogu aeg, et palk on vilets, kliendid on pahad, ülemus on orjapidaja ja riik ei tee midagi. Sellisele võid kehtestada mistahes tükitöösüsteemi või motivatsioonipaketi, ta viskab selle “päh” öeldes (või mitte midagi öeldes) üle laua tagasi või paneb sahtlisse, ja jätkab samamoodi, tehes nii vähe kui võimalik, et päev kuidagi õhtusse veeretada. Ja kohvinurgas kirub, et teda ei väärtustata, temale palka ei maksta, tema on “ori”.
Aga teemaalgataja ei tundu olevat seda tüüpi, temal käib lihtsalt üksi see projekt üle jõu. Inimene töötaks sageli väiksema stressiga, kui tal oleks kellelegi toetuda, nõu küsida, kuid praegu vist ongi probleem selles, et vastutus on liiga suur ja kellelegi toetuda ei ole.
Aga sa oma seisundist ylemusele oled rääkinud?
Võta stressiga haigusleht.
tee projekt üle p….
kas sul uus koht on, tee tööpakkumiste portaal lahti
Ülemusel on kindlasti ka stress, kellega tema räägib?
Aga sa oma seisundist ylemusele oled rääkinud?
Võta stressiga haigusleht.
tee projekt üle p….
kas sul uus koht on, tee tööpakkumiste portaal lahtiÜlemusel on kindlasti ka stress, kellega tema räägib?
oleneb ülemusest või kui palju temal veel ülemusi on.
Üks minu tuttavatest ntx käibki iga 6 nädala tagant puhkamas tööst. Ja puhkab aktiivselt.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
