Teema: Ei saa last jagatud

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kallis inimene. Kui on kuskil 3-aastane, kes sinu jutu järgi kohe kindlalt on hooletusse jäetud, siis miks sa asjaga ei tegele? Siin oled väga enesekindlalt rääkinud, kuidas see naine ei ole üldse piisavalt vastutustundlik, et last kasvatada. Kuidas ta muudkui hulgub ringi ja üldse…

Aga kui täpsemaid selgitusi küsida, siis hakkab mingi skisofreeniline, vabandust, möla, selle kohta, kuidas minusuguste arvates ei jäta emad lapsi hooletusse.

Normaalsed naised ja emad ei jätagi, mitte kunagi. Aga näiteks narkomaanid jätavad. Mitte ainult minu arvates, vaid kõigi teada.

Sina väidad, et see naine on oma lapse hooletusse jätnud. Samas ei ole sul kavas midagi ette võtta ning targutad veel tähtsalt, et \”sinu arust ei ole see ju võimalik\”.

Kas 3-aastase lapse reaalse olukorra määravad kellegi arvamused või ikkagi konkreetse ema käitumine? Kas on siis hooletusse jäetud laps? Kas on nii, et ema ei hoolitse ja tegelikult polegi suuteline hoolitsema? Kui ei ole, siis on jutt mingist hulkumisest ja vastutustundetusest paremal juhul ebaadekvaatse inimese rumalus, halvemal juhul aga küüniline ja kalkuleeritud alatus.

On su mõttetöö ikka hariliku täiskasvanu oma? Kogu vestlus on kulgenud nii, nagu räägiks armeenia raadioga.

Sa väidad sisuliselt, et ema on toime pannud kuriteo oma 3-aastase suhtes, aga ei tee lapse aitamiseks midagi, välja arvatud see, et ässitad oma meest jõuga söögiraha ära võtma lapselt või siis teda vägisi lasteaeda toppima. Ja tuled veel siia küsima, kas kohus saaks neis asjus kuidagi aidata.

Kas sa muidu funktsioneerid adekvaatselt? Tavaelus suudad situatsioone hinnata ja aru saada, millest räägitakse?

[/tsitaat]Kuule, mida sa jogad jälle? Ma pole teemaalgataja, ma pole rääkinud hooleta jäetud 3aastastest.

sa oled end umbeni täis tõmmanud või, et ei jaga, mida ja kus suunas pritsid? ma pole teemaalgataja, mitmendat korda üritan selgitada.

ja muuseas, teemaalgataja on oma sõnavõtud sulle eristamiseks lihtsaks teinud, märkides nime taha sulgudes ‘teemaalgataja’..

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Missugune naine õigustab ema, kes oma last tema teise kõige kallima inimesega kokku ei lase???
Ma küsin umbes sajandat korda MIKS SA ÕIGUSTAD LAPSE PIINAMIST EMA POOLT???[/tsitaat]

Lapse piinamist? Et kui lapse ema ei täida mehe uue naise korraldusi lapsega kohtumise osas, siis on see lapse piinamine? Mulle hakkab üha enam tunduma, et peamine põhjus miks ema nii käitub, pole mitte lapse isa vaid uue naise suutmatus end teiste asjadest kõrvale hoida. Ilmselt on ta seda juba algusest peale teinud, tundub juba selline vastik surkija tüüp, kel meeldib haavadele soola raputada ja seda olukorda siis nautida.
Ilmselt peab see isa endale selgeks tegema, kes talle tähtsam on, laps või uus naine, kes on valmis oma tahtmise saamiseks üle laipade minema ja siis valiku tegema. Kõike head siin ilmas ikka ei saa, eriti teiste valu ja kannatuste hinnaga! Nii, et jääb loota, et on siiski mõistlik mees ja valib oma lapse ja saadab teemaalgataja kuu peale!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kuskohast sa võtsid, et lapsega kohtumine on uue naise korraldus??? Kas sinu arvates ema tohib eirata lapse palveid ja isa seaduslikke nõudmisi sel põhjusel, et talle ei meeldi isa uus naine???????[/tsitaat]

No tundub küll nii. Täpselt sellise fuuriana teemaalagataja end väljendab. Ja ei ole kusagilt teada, KUI väga see 3-aastane tegelikult isaga koos olla tahab. Siit loeme vaid teemaalgataja ühepoolset kirjeldust situatsioonile. Mina näiteks küll ei sooviks nii pisikest last, kes ilmselgelt oma soove veel adekvaatselt väljendada ei suuda, lasta kuhugi, kus elutseb teemaalgataja sugune uss.
Kuna laps võiks loomulikult läbi käia nii ema kui isaga, siis teeks hoopis ettepaneku isal need 8 päeva kuus veeta oma lapse ja lapse ema kodus. Eks ema siis vaatab, kas leiab selleks ajaks muud tegevust vms.
Nii peaks ometi kõik rahul olema.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kas lõpuks tunnistad, et ka lapse ema on ehk midagi valesti teinud? Tobe on see isa uue naise sõimamine kurjategijaks. Varem või hiljem puutub laps nagunii selle inimesega kokku, see ei ole enam lapse ema kontrolli all. [/tsitaat]

Miks ma pean lapse ema süüdi tunnistama selles, et ta oma last kaitseb? Väga tubli ema! Loodetavasti jääb ta ikka endale kindlaks ja ei lase mingil võõral ja asjasse puutumatul tädil endale pähe istuda!
Mis su viimasesse lausesse puutub, siis parem hiljem kui varem! Äärmiselt kahtlane, et mees selle uue naisega niikuinii kokku jääb, sest reeglina ärkavad selliste küüned endal poole naiste poolt ära aetud mehed varem või hiljem. Milleks siis last veel enam ärritada ja segadusse ajada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Laps peab isaga kohtuma. Kas laps kohtub seejuures ka isa elukaaslasega, see on ainult isa otsustada. Nii et igati targem oleks oma vituviha alla neelata. [/tsitaat]

Las ta siis kohtub, aga oma enda kodus. Isa tuleb ise lapse juurde ja elab seal kõik need 4 päeva järjest , 2 korda kuus. Teemaalagatajale peaks ju selline lahendus vägagi sobima, sest tal ju ainult isa ja lapse huvid mängus:)

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Las ta siis kohtub, aga oma enda kodus. Isa tuleb ise lapse juurde ja elab seal kõik need 4 päeva järjest , 2 korda kuus. Teemaalagatajale peaks ju selline lahendus vägagi sobima, sest tal ju ainult isa ja lapse huvid mängus:)[/tsitaat]

Ema ei saa ette dikteerida, kus ja kuidas isa lapsega kohtub.
Mõnel siin on suurusehullustus-käsen, poon, lasen.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Päris kahju on vaadata, et paljud õigustavad laste ja isade kohtumiste takistamist. Kas tõesti arvate, et laps ütleb teile tulevikus aitäh selle eest?[/tsitaat]Veel rohkem kahju on vaadata kui paljud õigustavad petmist, pere hülgamist, vägivalda naiste suhtes jne Mis teha, elu ongi kirju. Mis ühe jaoks õige, see teise jaoks täiesti vale.
Usun siiski, et mitte keegi ei õigusta põhjendamatut takistamist ning seda eksisteerib kui üldse, võrreldamatult vähem elatise maksmisest kõrvale manipuleerimisega.
Üsna sageli kui hakkad huvi tundma, mis on selle nn väidetava \”takistamise\” tagamaad, selguvad asjaolud, mille süüdistaja on seni maha vaikinud, esitleb väljamõeldistena või keeldub osavalt kommenteerimast.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Võibolla võetakse vanema ütlus siis, kui vanema enda aadress on ainult linna (või linnaosa) täpsusega. Minu laste elukoht ilmus registrisse automaatselt ja see on minu sissekirjutuse aadress. Tõsi küll, ma olen ka selle korteri omanik. [/tsitaat]

Minu lapse elukohaks pandi automaatselt minu elukoht (isa oma on erinev). Oleksime tahtnud küll isa elukoha panna, aga selle jaoks oleksin pidanud tegema mina eraldi avalduse, et olen nõus lapse elukoha muutusega. Ilma emapoolse nõusolekuta ei saa järelikult ka sünnihetkel lapsele teist elukohta määrata. Vaikimisi läheb ema juurde.

Olgem ausad, sitakeerajaid on mõlemalt poolt, nii meeste kui naiste hulgas. Oleks ju tore mõelda, et lapsevanemad on alati suuremeelsed inimesed, kes omavahelistest probleemidest üle on ja kõiges vaid laste huve arvestavad, aga see pole alati nii. Enamikul juhtudel pole – sest inimesed lihtsalt on sellised, nagu nad on: väiklased, omakasupüüdlikud, kättemaksuhimulised, kompleksides, kõrvaliste isikute mõju all, omaenda kogemustes kinni jne. Selline on elu, pole midagi teha.

On tõesti olemas emasid, kes last isa eest varjavad, ilma et põhjuseks oleks isa vägivaldsus, vaimuhaigus, sõltuvus vms. Põhjuseks võib olla ka kibestumus mahajätmise pärast (seda, et mahajätmise ta enda kehv iseloom või käitumine põhjustas, selline iial ei usu), soov kätte maksta (ka siis, kui naine on algselt ise mehe juurest lapsega ära läinud, kuid uues mehes pettunud ja avastanud, et vana mees ei ootagi avasüli tagasi, on hoopis uue naise leidnud). On ka naisi, kes käituvad kui koer heintel, ise ei söö, aga teistele ei anna. Kuni mees elab üksi, lubatakse last meeleldi tema juurde, aga nii kui tekib uus naine, keelatakse korraga ära (armukadedus, kes kelle maha jättis, pole olulinegi). Tihti on põhjuseks naise enda uus mees. Näiteks soovitakse, et laps uue issiga harjuks, vana visatakse elust välja (raha võetakse küll meeleldi vastu). Samas võib uue mehe ilmumine vana meest lapsega suhtlemisel aidata: kui uus mees majas, ei lasta vana enam üle ukseläve (kuigi varem rõhutati, et lapse huvides tuleb kohtuda just nimelt ema elukohas) või saadetakse laps uue armastuse jalust isa juurde.

Enne kui hakata isa süüdistama ei tea milles, tuleb selgeks teha, mis on selle põhjus, miks ema lapsega kohtuda ei luba. Ei saa hoobilt kleepida kellelegi joodiku ja vägivallatseja silti, ei saa automaatselt eeldada, et normaalsele isale ei keelaks last keegi. Normaalne naine muidugi ei keelaks, aga me ei tea ju, kas praegu on tegu normaalse naisega. Ei tea lihtsalt ja kõik.

Olukorras, kus on tehtud kohtumisgraafik (saan aru, et mõlemapoolselt kokku lepitud), ei saa küll süüdistada isa selles, et sõidab suvaliselt ema ellu sisse. Need sissesõitjad on päriselt olemas küll, kuid nemad kas hoiduvad graafikutest või rikuvad neid ise. Muidugi võib laps ootamatult haigeks jääda või sünnipäevakutse saada, aga kui need haigused last ikka nädalate kaupa just isaga kohtumise päeval tabavad või jääb ema \”haige\” lapsega kaubanduskeskuses vahele, siis on asi natuke kahtlane. Sellest on palju juttu olnud, et kui ema ikka ei taha last näidata, siis isa on tegelikult kaitsetu. Ta võib olla hea inimene, ise naise poolt maha jäetud vms – ta on kaitsetu.

Kummaline on ka teemaalgataja süüdistamine selles, et ta ei salli last ja seepärast tahabki teda enda juurde. On väga palju uusi naisi, kes mehe last ei salli, aga kui palju on ikkagi nende seas rafineeritud sadiste, kes nõuavad seda vihatud last enda juurde, et teda seal piinama hakata? Enamik selliseid mittesallijaid lihtsalt teeb kõik, et meest \”endisest\” lapsest eemal hoida. Iial ei hakka sellised nõu küsima, kuidas isa lapsega rohkem kohtuda saaks, pigem annavad isale ultimaatumi, et kui laps nende ellu segab, on suhe läbi. On siingi ju olnud lugusid, kuidas \”vanu\” lapsi ei lubata uude koju tuua, isa peab nendega linna peal aega veetma.

Ka on siin teemas palju väljamõeldisi ja oletusi. Üks näide: teemaalgataja viskas repliigi, et lapse ema hulgub ringi. Minu meelest heitis ta ette, et kui isa kokku lepitud ajal ühendust võtab ja tahab last saada, siis ema vastab, et ollakse kuskil teises linnas lapsega, ei ole võimalik kohtuda. See oligi see \”hulkumine\” – ema \”hulgub\” koos lapsega, isa ei saa last kätte. Mina küll aru ei saanud, et teemaalgataja oleks ema süüdistanud ringiaelemises, endal laps üksi kodus. Aga just nii see asi keerati. Jah, teemaalgataja pole ehk kõige parema väljendus- ja argumenteerimusoskusega, ei seleta asju põhjalikult. Paraku pole head jutujooksu kõigile antud, mis parata.

Kahjuks on siin teemas tõesti vähe infot, et öelda, kummal poolel õigus on. Pole ju välistatud, et isa ongi vägivallatseja ja tema uus naine pime tööriist psühhopaadi küüsis. Aga võib olla ka nii, et ema ise on psühhopaat, kes lapsega minema läks ja teda nüüd \”tugevama õigusega\” oma valduses hoiab (Eesti kohtusüsteemis on ema paraku tugevam pool, pole midagi teha). Muidugi võib ta olla ka mehe peale solvunud vms. Me ei tea sellest emast ju õieti midagi, vaid seda, et takistab isa ja lapse kohtumist. Miks takistab, see on jälle saladus. Mees võib ise süüdi olla, aga ei pruugi. Naisi on igasuguseid.

Ma pole nõus ka suhtumisega, et suhted mehe lapsega pole uue naise asi. Kas tõesti on normaalne nii, et peres on üks liige hädas, teine aga kehitab õlgu ja ütleb: \”Pole minu asi, vaata ise, kuidas saad!\”? Oletame, et vana naine ongi pahatahtlik, isa kannatab, kas tema uus naine ei tohiks üldse aidata? Kui lapsega seotu liiga emotsioone üles kütab, võtaks mingi muu situatsiooni, nt ühe abikaasa isa vajab hooldamist, abikaasa õed-vennad vingerdavad kõrvale, abikaasa on hädas. Kas siis peaks ka teine abikaasa ütlema, et pole minu suguvõsa, pole minu asi, vaata ise, kuidas saad! Ehk jah ei peaks isiklikult tormama kohale kedagi sõimama või asju klaarima, aga kuskil foorumis anonüümsena nõu küsimine nüüd küll eriline patt ei ole. Asju uurida ja infot teisele edasi anda, vajadusel asjaajamisel abistada oleks ju normaalne, kui tegu ühe perega.

Soovitaks ka oma asjad kohtus korda ajada.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ära palun üldista. See, et sina paari juhtumit näinud oled, ei tähenda, et enamik isasid meeleldi eksnaise koju läheb.
Vaevalt, et eksnaiselgi mugav ja veelvähem on see mugav isale, kes otsustas oma elu elada mitte koos eksnaisega. Normaalne inimene saab ise ka aru, et miks sellist pingelist õhkkonda luua lapse juuresolekul,kus kõigil osapooltel ebamugav on.
Kui lapsel on nn isaga koos aeg, siis isa otsustab kus ja millal ta lapsega kohtub.Kordan veelkord ema ei saa ette dikteerida mida,kus ja millal isa lapsega tegema peab. Punkt.
[/tsitaat]Aga kas isa saab ja tohib ette dikteerida kus ja millal ta lapsega kohtub? Mina ei ole see keda sa tsiteerisid kuid mul on temaga täpselt sama kogemus. Nimelt, dikteeris minu lapse isa pikka aega ette timgimusi, mis tähendas seda, et oli nõus lapsega kohtuma ainult minu juuresolekul ja meie kodus kuniks ma sellele lõpu tegin. Kui ma üritasin ära minna ajal kui tema meil oli, päädis see temapoolse solvangute ja mõnituste rahega stiilis \”saad ära lennata jah\”
p.s Temal oli sel ajal naissoost uus silmarõõm, mitte minul.
Minu sooviks oli vaid korraks eemalduda kuna ülejäänu aja olin mina 24/7 lapsega niikuinii.
On see tõesti sinu arust normaalne, et ainult lahusolev vanem tingimusi seab?

[small]t6ts kirjutas:[/small]
[tsitaat]Olgem ausad, sitakeerajaid on mõlemalt poolt, nii meeste kui naiste hulgas. Oleks ju tore mõelda, et lapsevanemad on alati suuremeelsed inimesed, kes omavahelistest probleemidest üle on ja kõiges vaid laste huve arvestavad, aga see pole alati nii. Enamikul juhtudel pole – sest inimesed lihtsalt on sellised, nagu nad on: väiklased, omakasupüüdlikud, kättemaksuhimulised, kompleksides, kõrvaliste isikute mõju all, omaenda kogemustes kinni jne. Selline on elu, pole midagi teha.

On tõesti olemas emasid, kes last isa eest varjavad, ilma et põhjuseks oleks isa vägivaldsus, vaimuhaigus, sõltuvus vms. Põhjuseks võib olla ka kibestumus mahajätmise pärast (seda, et mahajätmise ta enda kehv iseloom või käitumine põhjustas, selline iial ei usu), soov kätte maksta (ka siis, kui naine on algselt ise mehe juurest lapsega ära läinud, kuid uues mehes pettunud ja avastanud, et vana mees ei ootagi avasüli tagasi, on hoopis uue naise leidnud). On ka naisi, kes käituvad kui koer heintel, ise ei söö, aga teistele ei anna. Kuni mees elab üksi, lubatakse last meeleldi tema juurde, aga nii kui tekib uus naine, keelatakse korraga ära (armukadedus, kes kelle maha jättis, pole olulinegi). Tihti on põhjuseks naise enda uus mees. Näiteks soovitakse, et laps uue issiga harjuks, vana visatakse elust välja (raha võetakse küll meeleldi vastu). Samas võib uue mehe ilmumine vana meest lapsega suhtlemisel aidata: kui uus mees majas, ei lasta vana enam üle ukseläve (kuigi varem rõhutati, et lapse huvides tuleb kohtuda just nimelt ema elukohas) või saadetakse laps uue armastuse jalust isa juurde.

Enne kui hakata isa süüdistama ei tea milles, tuleb selgeks teha, mis on selle põhjus, miks ema lapsega kohtuda ei luba. Ei saa hoobilt kleepida kellelegi joodiku ja vägivallatseja silti, ei saa automaatselt eeldada, et normaalsele isale ei keelaks last keegi. Normaalne naine muidugi ei keelaks, aga me ei tea ju, kas praegu on tegu normaalse naisega. Ei tea lihtsalt ja kõik.

Olukorras, kus on tehtud kohtumisgraafik (saan aru, et mõlemapoolselt kokku lepitud), ei saa küll süüdistada isa selles, et sõidab suvaliselt ema ellu sisse. Need sissesõitjad on päriselt olemas küll, kuid nemad kas hoiduvad graafikutest või rikuvad neid ise. Muidugi võib laps ootamatult haigeks jääda või sünnipäevakutse saada, aga kui need haigused last ikka nädalate kaupa just isaga kohtumise päeval tabavad või jääb ema \”haige\” lapsega kaubanduskeskuses vahele, siis on asi natuke kahtlane. Sellest on palju juttu olnud, et kui ema ikka ei taha last näidata, siis isa on tegelikult kaitsetu. Ta võib olla hea inimene, ise naise poolt maha jäetud vms – ta on kaitsetu.

Kummaline on ka teemaalgataja süüdistamine selles, et ta ei salli last ja seepärast tahabki teda enda juurde. On väga palju uusi naisi, kes mehe last ei salli, aga kui palju on ikkagi nende seas rafineeritud sadiste, kes nõuavad seda vihatud last enda juurde, et teda seal piinama hakata? Enamik selliseid mittesallijaid lihtsalt teeb kõik, et meest \”endisest\” lapsest eemal hoida. Iial ei hakka sellised nõu küsima, kuidas isa lapsega rohkem kohtuda saaks, pigem annavad isale ultimaatumi, et kui laps nende ellu segab, on suhe läbi. On siingi ju olnud lugusid, kuidas \”vanu\” lapsi ei lubata uude koju tuua, isa peab nendega linna peal aega veetma.

Ka on siin teemas palju väljamõeldisi ja oletusi. Üks näide: teemaalgataja viskas repliigi, et lapse ema hulgub ringi. Minu meelest heitis ta ette, et kui isa kokku lepitud ajal ühendust võtab ja tahab last saada, siis ema vastab, et ollakse kuskil teises linnas lapsega, ei ole võimalik kohtuda. See oligi see \”hulkumine\” – ema \”hulgub\” koos lapsega, isa ei saa last kätte. Mina küll aru ei saanud, et teemaalgataja oleks ema süüdistanud ringiaelemises, endal laps üksi kodus. Aga just nii see asi keerati. Jah, teemaalgataja pole ehk kõige parema väljendus- ja argumenteerimusoskusega, ei seleta asju põhjalikult. Paraku pole head jutujooksu kõigile antud, mis parata.

Kahjuks on siin teemas tõesti vähe infot, et öelda, kummal poolel õigus on. Pole ju välistatud, et isa ongi vägivallatseja ja tema uus naine pime tööriist psühhopaadi küüsis. Aga võib olla ka nii, et ema ise on psühhopaat, kes lapsega minema läks ja teda nüüd \”tugevama õigusega\” oma valduses hoiab (Eesti kohtusüsteemis on ema paraku tugevam pool, pole midagi teha). Muidugi võib ta olla ka mehe peale solvunud vms. Me ei tea sellest emast ju õieti midagi, vaid seda, et takistab isa ja lapse kohtumist. Miks takistab, see on jälle saladus. Mees võib ise süüdi olla, aga ei pruugi. Naisi on igasuguseid.

Ma pole nõus ka suhtumisega, et suhted mehe lapsega pole uue naise asi. Kas tõesti on normaalne nii, et peres on üks liige hädas, teine aga kehitab õlgu ja ütleb: \”Pole minu asi, vaata ise, kuidas saad!\”? Oletame, et vana naine ongi pahatahtlik, isa kannatab, kas tema uus naine ei tohiks üldse aidata? Kui lapsega seotu liiga emotsioone üles kütab, võtaks mingi muu situatsiooni, nt ühe abikaasa isa vajab hooldamist, abikaasa õed-vennad vingerdavad kõrvale, abikaasa on hädas. Kas siis peaks ka teine abikaasa ütlema, et pole minu suguvõsa, pole minu asi, vaata ise, kuidas saad! Ehk jah ei peaks isiklikult tormama kohale kedagi sõimama või asju klaarima, aga kuskil foorumis anonüümsena nõu küsimine nüüd küll eriline patt ei ole. Asju uurida ja infot teisele edasi anda, vajadusel asjaajamisel abistada oleks ju normaalne, kui tegu ühe perega.

Soovitaks ka oma asjad kohtus korda ajada.

[/tsitaat]t6ts, kas sa tõesti usud, et eesti kohtusüsteemis on naine tugevam pool?
eesti kohtusüsteemis on tugevam pool see, kes paremini manipuleerida ja osavamalt valetada oskab. võin sulle vabalt näite tuua aga sa seda ei usuks niikuinii.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina pole näinud ühtegi ema, kes takistaks oma lapsel hooliva ja hea isaga kohtumast.[/tsitaat]

Esiteks, oma isikliku kogemuse põhjal ei saa teha üldistusi.

Teiseks, hea ja hooliva mehe pilt on eri inimeste silmis erinev. Ma ei viitsi üle kontrollida, kas just selles teemas, aga Perekoolis üldiselt on läbi käinud mõte, et hea ja hooliv mees on see, kes elab oma perega koos. See, kes lahku läheb, ei ole enam hea ja hooliv. Ta reetis oma pere, seega on kaabakas ja lapsi loomulikult pole vaja tema juurde viia. Ja isegi kui naine ise ära läks – ju tal oli siis põhjus. Ju oli mees siis halb, halva mehe juurde pole aga lastel asja.

Teine äärmus on see, et heaks ja hoolivaks nimetatakse iga meest, kes laste üleandmise hetkel parasjagu purupurjus pole või lapsi ei peksa ega näljuta. Isegi elatise maksmine pole oluline, noh, äkki tal pole raha lihtsalt, on selline õnnetu luuser, aga süda on nii hea, nii hea ja lastest ju tegelikult oma hingepõhjas hoolib.

Ei, suurem osa emasid ei takista kohtumisi. Ma pole kunagi vastupidist arvanud. Enamik inimesi on ikka normaalsed, hulle on vähe (kuigi need vähesed suudavad teha nii palju lärmi,et jääb mulje, et neid on palju). Ema ei võida kohtus isa tavaliselt mitte seepärast, et ta oleks parema suuvärgiga, vaid seepärast, et ta on ema. Oi kui palju on siin lohutatud naisi, kelle mees on ähvardanud lapse ära võtta, et mis sa kardad, kui ei ole joodik ega kodutu või paberitega hull, ega siis ei võta keegi sult last ära. See näide, mida sina tood, on erandlik. Selliseid hulle manipulaatoreid, kes suudavad kõik ümberringi ära petta, on väga vähe, ja nendest, kes suudaksid, enamik ei oma sellist positsiooni, et ennast maksma panna.

Manipulaatoritest ei maksa mulle aga rääkima tulla, mul on endal kogemusi küllalt. Õnneks minu manipulaatoril ei olnud võimu, oli selline omaette hoidev veidrik, raha tal ka ei olnud. Aga vastasel korral, mine tea, oleks ka äkki kohus uskuma jäänud tema juttu, kuidas tema, minust kaalult kaks korda suurem mees, elas aastaid minuga surmahirmus ja minu käest kogu aeg haledalt peksa sai, üritas küll mind psühhiaatri juurde viia, kes mu tohutut vägivaldsust taltsutaks, aga ei õnnestunud, mis teha.

Normaalne mees ei võida normaalset naist, isegi ebanormaalse naisega tekivad raskused. Võitmiseks peabki olema mees kas naisest tõesti palju parem või siis psühhopaat, kel on võimu ja kes suudab asjaosalised ümber sõrme keerata. Sinu mees oligi seda.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Aga kas isa saab ja tohib ette dikteerida kus ja millal ta lapsega kohtub? Mina ei ole see keda sa tsiteerisid kuid mul on temaga täpselt sama kogemus. Nimelt, dikteeris minu lapse isa pikka aega ette timgimusi, mis tähendas seda, et oli nõus lapsega kohtuma ainult minu juuresolekul ja meie kodus kuniks ma sellele lõpu tegin. Kui ma üritasin ära minna ajal kui tema meil oli, päädis see temapoolse solvangute ja mõnituste rahega stiilis \”saad ära lennata jah\”
p.s Temal oli sel ajal naissoost uus silmarõõm, mitte minul.
Minu sooviks oli vaid korraks eemalduda kuna ülejäänu aja olin mina 24/7 lapsega niikuinii.
On see tõesti sinu arust normaalne, et ainult lahusolev vanem tingimusi seab?[/tsitaat]

Andke andeks, aga sinu lapse isa on siis küll päris napakas. Selline käitumine nüüd küll normaalne pole.
Mida mina tahtsin öelda, et kui on vanematel kokkulepitud, et sel päeval on laps isaga, siis ema ei saa öelda-nii nüüd kohtud lapsega ainult minu juures, last ma sulle kaasa ei anna. Ei saa öelda, et a-lakui kavatsed oma uue naise kaasa võtta, siis ma last ei anna. Normaalsed vanemad suudavad ka peale lahkuminekut inimeseks jääda ja mõelda eelkõige lapse huvides, mis lapsele kõige parem on.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]t6ts kirjutas:[/small]
See teema ei ole siin küll minust kuid siiski täiendaksin kui juba selle juurde jõudsime.
Pole mu lapse isal mingit positsiooni- tavaline ehitaja. Raha tal ka pole. Tema eest tegid selle töö teised, tema rolliks oli vaid haledat ohvrit mängida. Aga tean neid isasid küll, kes maksavad selle eest, et enda lastele mitte maksta.
Lisaks, see on küll minu arvamus, ei võida kohtus naine, mitte sellepärast, et ta on ema vaid enamasti sellepärast, et lapsed jäid juba lahutusehetkel temaga. Seetõttu, mis põhjusel peakski kohus nüüd ühtäkki lapsed isale määrama kui senini on ema lastekasvatusega hakkama saanud või mis põhjusel peaks kohus miinimumelatise määramata jätma lastele, kelle isa elatist ei maksa.
Need 2 teemat on ka pea ainsad, mille pärast emad enda laste isadega kohtus vaidlevad.
Isad vaidlevad tavaliselt lapsega suhtluskorra pärast ja siis võidavad jällegi nemad. Või tead sa mõnda isa, kes sellise vaidluse on kaotanud? Mina ei tea. Küll aga tean ema(laps elab emaga), kes sellise vaidluse algatas ja kaotas, sest isa põhimõtteliselt keeldus suhtluskorrast.
Usun, et pole olemas ühtki ema, kes viitsiks kohtus vaielda ja raha kulutada lõbu või isikliku kättemaksu pärast.
Kui elatise nõude esitaks isa, kes lapsi kasvataks, siis on ilmne, et võidaks tema. Võidaks ka lapse elukoha määramise enda juurde kui lapsed lahutuse ajal juba temaga jäid.
[/tsitaat]

See on siis küll tase – tavaline ehitajajorss ja räägib juruaharidusega naised enda poolele!

Aga miks peaks isa suhtluskorra vaidluse üldse kaotama? Miks sellega üldse kohtus peaks käima? Enamik emasid on ju nõus, et isa lapsega kohtub. Kui ema peaks takistama, siis loomulikult peab isa kohtusse minema. Samamoodi ju ema läheb kohtusse, kui isa ei maksa elatist, ja loomulik ju, et ema kasuks mõistetakse elatis välja. Neid isasid, kelle puhul on tõestatud, et ta lapsele ohtlik on, on ju väga vähe, seega loomulik ju, et isa saab oma suhtluskorra. Tema on ju see, kes tahab kohtuda. See ema, kes ei saanud isa lapsega kohtuma sundida, on hoopis teine asi – kui vanem ei soovi suhelda, siis ega teda ju sundida ei saa. Isad nõudsid kohtumisõigust endale, too ema aga kohtumissundi kellelegi teisele.