t6tsile veel: tänapäeval võib juurahariduse omandada igaüks, kes vähegi õppida viitsib ja selleks ei pea mingi geenius olema. Alles hiljuti ilmus ajakirjanduses artikkel, et Eestis on juristide osas üleproduktsioon. Vist oli mingi a 200-300 aastas võeti kõikide kõrgkoolide peale kokku vastu sellel aastal (jah, ma tean kõik ei lõpeta) aga Eestil ei ole neid niipalju vaja.
Eks siis need lõpetanud püüavadki, kuidas keegi, ennast tõestada ning diplomiga vehkides tarka panna. Sellistega ongi kõige raskem. Kogemus ja kohtupraktika neil puudub, liiati veel nii keerulises ja spetsiifilises valdkonnas nagu perekonnaõigus kuid teoreetiliselt on enda arust kõvad tegijad, ajades suust välja kõike, mis koolist vähegi meenub.
Vabandused kõikide juristide ees, kes on tõesti tasemel ja kogemustega.
Teema: Ei saa last jagatud
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sellest käibki jutt. Kui isa on peast soe ja tõmbab pere juurest mingi maama juurde, kes suures hirmus mees uuesti lapse emale kaotada, hakkab välja mõtlema igasugu intriige, et mehe ja naise vahele vaenu külvata ja kiilu lüüa (ning mis saaks selleks parem olla kui lapsega manipuleerimine), siis otse loomulikult ma sellise naise seltskonda oma last ei lase ja seda EELKÕIGE lapse heaolule mõeldes!!![/tsitaat]
Sa tõesti arvad, et uuel naisel pole targemat teha? Millist kiilu lööma? Mees ja tema exnaine on lahus ja mehel on uus suhe. Mida peaks uus naine kartma? Ega ilmaasjata mees oma exnaist maha ei jätnud. Uuel naisel pole siin midagi karta ega ussitada, pigem on ussitamine ikka eksnaise pool, sest armukadedus ja mahajätmise kibestumus murravad kaine mõistuse. Laps ei ole selles süüdi, et temaga manipuleerida-mitte isa juurde lasta. Kellele sa sellega kõige rohkem haiget teed-ikka lapsele.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]t6ts kirjutas:[/small]
Ei olnud sellel naisel mõtteski kedagi lapsega kohtuma sundida, tema sooviks oli ja ta eeldas et lapse huvides, lõpetada lapse isaga vaidlused lapsega kohtumiste üle, loodava suhtluskorra näol, sest too isa nõudis last ainult siis kui TALLE sobis, arvestamata, kas too aeg ja kell ka lapsele/emale sobisid ning süüdistas ema AVALIKULT, et too takistab tal lapsega kohtumast.
Kas me võiksime nüüd sõbralikult sulgeda arutelu: \”Kohus on enamasti emade poolel, sest nad on emad vs kohus ei ole enamasti emade poolel\” ?[/tsitaat]
Kui ütled, et enamasti ei ole kohus emade poolel, tuleb välja, et enamasti on ta isade poolel. Mõtlesin ikkagi seda, et lapse elukoht jääb enamasti ema juurde ju, kui viimane endast just midagi väga ekstreemset ei kujuta või kui isa just väga võimukas pole. Ütlesid ju ise ka, et laps jääb pärast lahkuminekut tavaliselt emaga ja kohus siis kinnitab olukorra – aga miks see siis on nii? Sest seda peetakse loomulikuks.
Nii et kui mees soovib last endale, siis tuleb tal pärast lahutust lapsega jalga lasta lihtsalt ja olekski kõik? Kohus kinnitaks pärast olukorra? Kas laps jääbki siis sellele, kes ta lihtsalt endale krabab?
Ega mina ei tea. Tean vaid seda, et isasid, kes ähvardavad naist lapse äravõtmisega, loetakse juba ette ebaõnnestujateks, irvitatakse, et pole lootustki. Nüüd siis selgub, et ähvarduste asemel tuleks hoopis tegutseda: laps lahku minnes endaga kaasa, elukoht enda juurde registreerida – ja kohus kinnitabki olukorra. Kas see käibki siis nii?
[small]t6ts kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kui ütled, et enamasti ei ole kohus emade poolel, tuleb välja, et enamasti on ta isade poolel. Mõtlesin ikkagi seda, et lapse elukoht jääb enamasti ema juurde ju, kui viimane endast just midagi väga ekstreemset ei kujuta või kui isa just väga võimukas pole. Ütlesid ju ise ka, et laps jääb pärast lahkuminekut tavaliselt emaga ja kohus siis kinnitab olukorra – aga miks see siis on nii? Sest seda peetakse loomulikuks.
Nii et kui mees soovib last endale, siis tuleb tal pärast lahutust lapsega jalga lasta lihtsalt ja olekski kõik? Kohus kinnitaks pärast olukorra? Kas laps jääbki siis sellele, kes ta lihtsalt endale krabab?
Ega mina ei tea. Tean vaid seda, et isasid, kes ähvardavad naist lapse äravõtmisega, loetakse juba ette ebaõnnestujateks, irvitatakse, et pole lootustki. Nüüd siis selgub, et ähvarduste asemel tuleks hoopis tegutseda: laps lahku minnes endaga kaasa, elukoht enda juurde registreerida – ja kohus kinnitabki olukorra. Kas see käibki siis nii? [/tsitaat]Eile,kuskil eespool selgitasin oma nägemuse elukoha määramisest ja minu arvates on see lapse huvides vägagi õiglane. Samuti seda, kes ja mis põhjustel lapse võtab ja kes mitte. Hetkel ei ole aega ning ka tahtmist enam seda üle kordama hakata.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa tõesti arvad, et uuel naisel pole targemat teha? Millist kiilu lööma? Mees ja tema exnaine on lahus ja mehel on uus suhe. Mida peaks uus naine kartma? Ega ilmaasjata mees oma exnaist maha ei jätnud. Uuel naisel pole siin midagi karta ega ussitada, pigem on ussitamine ikka eksnaise pool, sest armukadedus ja mahajätmise kibestumus murravad kaine mõistuse. Laps ei ole selles süüdi, et temaga manipuleerida-mitte isa juurde lasta. Kellele sa sellega kõige rohkem haiget teed-ikka lapsele.[/tsitaat]Kas selle peale ei tule, et vahel jätavad ka naised mehi? Samas on väga huvitav, et neid naisi süüdistatakse niisamuti kohtumiste takistamises. Mis peaks olema küll nende naiste motiiv?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Sa tõesti arvad, et uuel naisel pole targemat teha? Millist kiilu lööma? Mees ja tema exnaine on lahus ja mehel on uus suhe. Mida peaks uus naine kartma? Ega ilmaasjata mees oma exnaist maha ei jätnud. Uuel naisel pole siin midagi karta ega ussitada, pigem on ussitamine ikka eksnaise pool, sest armukadedus ja mahajätmise kibestumus murravad kaine mõistuse. Laps ei ole selles süüdi, et temaga manipuleerida-mitte isa juurde lasta. Kellele sa sellega kõige rohkem haiget teed-ikka lapsele.[/tsitaat]
Vaat, mina pole ühtegi pere kunagi lahku ajanud, küll aga on seda teinud teine naine minu perega ja on seda juhtunud ka minu lähikondsete hulgas, kus mees jalutab pere juurest teise juurde. Ma tõesti ei tea, miks need uued naised kardavad ja mis probleem neil on, aga nad on lausa paranoilised teadmaks kui mees oma pere juures käib. Tihti ongi ju tegu sellega, et ega mees ei taha lahutust oma naisest ja hea meelega käib kodus käimas. Kui nüüd oma tutvusringkonnast rääkida, siis on nendel uutel naistel ka kõvasti põhjust olnud pabistamiseks, sest rohkem kui pooled mehed on lõpetanud tagasi oma pere juures ja veel üks osa, kes seda on tahtnud teha, aga kahjuks enam ei võeta. selle uue naise juurde on aga jäänud napilt 10%. Eks see on ka põhjus, miks selliste ülemineku naiste juurde oma lapsi ei lasta!
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Vaat, mina pole ühtegi pere kunagi lahku ajanud, küll aga on seda teinud teine naine minu perega ja on seda juhtunud ka minu lähikondsete hulgas, kus mees jalutab pere juurest teise juurde. Ma tõesti ei tea, miks need uued naised kardavad ja mis probleem neil on, aga nad on lausa paranoilised teadmaks kui mees oma pere juures käib. Tihti ongi ju tegu sellega, et ega mees ei taha lahutust oma naisest ja hea meelega käib kodus käimas. Kui nüüd oma tutvusringkonnast rääkida, siis on nendel uutel naistel ka kõvasti põhjust olnud pabistamiseks, sest rohkem kui pooled mehed on lõpetanud tagasi oma pere juures ja veel üks osa, kes seda on tahtnud teha, aga kahjuks enam ei võeta. selle uue naise juurde on aga jäänud napilt 10%. Eks see on ka põhjus, miks selliste ülemineku naiste juurde oma lapsi ei lasta!
[/tsitaat]Jagan seda arvamust, Emal on ju ometi ühena lapsevanemast õigus kaasa rääkida, millist mehe eeskuju ta soovib, seda eriti poisslastele. Kui on ikkagi eelneva põhjal alust arvata, et tegemist on pelgalt üleminekusuhtega, siis usun, et üsna paljud ei sooviks, et tema laps saab oma isalt kaasa arusaama, et ühe naise juurest teise juurde jalutamine ongi normaalne peremudel. Kõik me loodame mingil hetkel, et meie lapsed ei peaks lahutama, eriti kui endal selline vastik kogemus seljataga. Niisamuti ei meeldiks ka ühele isale, kes tütart kasvatab emaeeskujuna naine, kes iga paari aasta tagant lapsele enda uut elukaaslast esitleb.
Pigem on see vast jah soov enda last, seda nägemast säästa kui armukadedus eksi või selle uue suhte vastu
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Kas selle peale ei tule, et vahel jätavad ka naised mehi? Samas on väga huvitav, et neid naisi süüdistatakse niisamuti kohtumiste takistamises. Mis peaks olema küll nende naiste motiiv?[/tsitaat]
Ju siis on mees kas joodik, vägivaldne või muul moel mitte kooselukõlblik.
Nii sellistel juhtudel, kui muidu ka on kohtumistega seotud jama motiiviks kaitseinstinkt lapse suhtes ja kohtumiste takistamise põhjuseks on sageli usalduskriis. Kõik need lood on seotud ju suhteliselt väikeste lastega, mitte enam teismelistega. Väikeste laste suhtes ongi emad tugevalt kaitsepositsioonil.
Küsite nüüd, et miks on vaja, kui isa näol on ju tegemist ju teise lapsevanemaga. Aga küsimus ongi selles, et mees on sageli kaotanud igasuguse usaldusväärsuse naise silmis (pettis, reetis, läks teise naise juurde, käitus nõmedalt jms). Saan aru, et mitte alati ei peaks seda isa lapse suhtes mitte usaldama, aga see on psühholoogiline tõrge. Kas sa usaldaksid oma väikest last kellegi hoolde, keda sa absoluutselt ei usalda?
Mida väiksemad on lapsed, seda tugevam on ema kaitseinstinkt. Eriti veel, kui isa on reaalselt perest eemal, lapse igapäevarutiiniga väga kursis pole, siis ta ei tea paljusid lapsega seotud asju ja laps ei pruugi osata ka enda eest seista.
Usalduskriis on see põhjus. Ja see tekib alati, kui pere lõhutakse ühepoolselt. Reedetul tekib usalduskriis terve maailma suhtes, aga kõige teravamalt selle inimese suhtes, kes selle talle põhjustas.
Ei ole ma veel kuulnud, et probleemid \”lapsejagamisega\” tekiksid peredes, kus lahku on mindud inimeste kombel \”sõbralikult, kokku leppides\”. Need probleemid tekivad eranditult siis, kui üks pool (enamasti mees) petab ja teise naise juurde uttu tõmbab.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ju siis on mees kas joodik, vägivaldne või muul moel mitte kooselukõlblik.
Nii sellistel juhtudel, kui muidu ka on kohtumistega seotud jama motiiviks kaitseinstinkt lapse suhtes ja kohtumiste takistamise põhjuseks on sageli usalduskriis. Kõik need lood on seotud ju suhteliselt väikeste lastega, mitte enam teismelistega. Väikeste laste suhtes ongi emad tugevalt kaitsepositsioonil.
Küsite nüüd, et miks on vaja, kui isa näol on ju tegemist ju teise lapsevanemaga. Aga küsimus ongi selles, et mees on sageli kaotanud igasuguse usaldusväärsuse naise silmis (pettis, reetis, läks teise naise juurde, käitus nõmedalt jms). Saan aru, et mitte alati ei peaks seda isa lapse suhtes mitte usaldama, aga see on psühholoogiline tõrge. Kas sa usaldaksid oma väikest last kellegi hoolde, keda sa absoluutselt ei usalda?
Mida väiksemad on lapsed, seda tugevam on ema kaitseinstinkt. Eriti veel, kui isa on reaalselt perest eemal, lapse igapäevarutiiniga väga kursis pole, siis ta ei tea paljusid lapsega seotud asju ja laps ei pruugi osata ka enda eest seista.
Usalduskriis on see põhjus. Ja see tekib alati, kui pere lõhutakse ühepoolselt. Reedetul tekib usalduskriis terve maailma suhtes, aga kõige teravamalt selle inimese suhtes, kes selle talle põhjustas. [/tsitaat]
Enam paremini ei saakski ilmselt kogu seda situatsiooni (teemaalgatus) ja ema (tegelikult kõikide emade) käitumist põhjendada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Jagan seda arvamust, Emal on ju ometi ühena lapsevanemast õigus kaasa rääkida, millist mehe eeskuju ta soovib, seda eriti poisslastele. Kui on ikkagi eelneva põhjal alust arvata, et tegemist on pelgalt üleminekusuhtega, siis usun, et üsna paljud ei sooviks, et tema laps saab oma isalt kaasa arusaama, et ühe naise juurest teise juurde jalutamine ongi normaalne peremudel. Kõik me loodame mingil hetkel, et meie lapsed ei peaks lahutama, eriti kui endal selline vastik kogemus seljataga. Niisamuti ei meeldiks ka ühele isale, kes tütart kasvatab emaeeskujuna naine, kes iga paari aasta tagant lapsele enda uut elukaaslast esitleb.
Pigem on see vast jah soov enda last, seda nägemast säästa kui armukadedus eksi või selle uue suhte vastu[/tsitaat]
Kaitsta??? Tean naist, kes jalutas mehe juurest minema, kuna oli tekkinud uus silmarõõm. Laps jäeti isaga. Mõne aja pärast tuli naine ja viis lapse kaasa, kuna nii on õige. Isa rabas tööd teha, et last ülal pidada, maksis edasi naisele rohkem elatist, kui miinimum. Tänaseks on lapsel olnud juba mitu uut issit, vahepeal kaks issit korraga. Pärisisa juurde ei lubata, kuna tollel on uus naine ja mehel kodus kõik nii hästi. Kord kolme kuu jooksul lastakse ja siis tunniks ajaks, mille peale teatab laps nukralt, et tahaks kauem isa juures olla…
Kuna kellelgi on kindlasti raske uskuda, et see tõesti nii on, ja ju ikka mees mölakas on, siis ei, ei ole mingi mölakas. Jah, olen ise uus naine. Ei, mul ei ole mehe lapse vastu midagi. Jah, mul on mehega ühine laps, keda mehe laps väga hoiab. Tema laps tuli ükskord meile ja rääkis, kuidas emme oli öelnud, et issi teda enam ei armasta. Mina seepeale rääkisin lapsega, et see ei ole nii, issi armastab mõlemaid oma lapsi, võib-olla teda isegi rohkem, kuna tema on issil kauem olemas olnud ja issi teda jõudnud ju rohkem armastada. Laps muutus seepeale väga rõõmsaks ja mängis väiksemaga edasi. Ja küsimusele, miks isa ise seda lapsele ei seletanud, siis laps rääkis seda just mulle ja kuna isa viibis hetkel eemal, siis tundsin, et võin ise talle seda seletada. Mehe lapsele meeldib väga minuga koos olla, kui tahan poodi minna, tahab kaasa tulla. Kui teen süüa, tahab aidata, kui vannitan väiksemat, tahab meid aidata. Tahab mul juukseid kammida, patsi teha, küüsi värvida, minuga koos joonistada. Issiga mängib ka. Kõik on ju hästi.
Aga vot see ei meeldi mehe eksnaisele. Sellest ei olene midagi, olgu ma lapsega hea või halb, last lihtsalt ei lubata meie juurde. Ja mees on ka väsinud sellest, kuna tema võttis mind oma ellu eeldusega, et meist saab ühel päeval pere ja ei saa nüüd mulle öelda, et kuule, mine ära mujale niikauaks või lähen sõidan teise linna lapsega kohtuma, kuna mu eksnaine on manipulaator. Mainiks veel ära, et mind (tulin mehe ellu kuskil 2 aastat pärast lahutust)tutvustati lapsele vähekaupa, kuid juba kolmandal kohtumisel lapsega tuli laps mulle sülle ja äraminekul kallistas. Kas siis tõesti on ema ainuke võimalus ”kaitsta” oma last sellise uue tädi eest? Isa on süüdi selles, et tema pereelu on stabiilne ning emal seda ei ole? Sest ise ta seda räägib – vaatamata saadavale pea kahekordsele miinimumelatisele, on emal ikka raske toime tulla, sest tema peab kõike üksi tegema.
Läksin nüüd endast välja ja jutt venis pikale, aga ma lihtsalt ei saa olla vait, kui üritatakse tõestada, et emal on lubatud last isale mitte näidata, kui soovib enda arust last isa eest kaitsta. Miinustage nüüd palju tahate, mind see ei morjenda, kuna ei ole nagunii perekooli igapäevane kasutaja, aga tahtsin jagada oma kogemust ja seda, et kõik ei ole must ja valge.
Tulihingelisele 8:44
Küsimus ei olegi ju sinus. Saa üle nüüd.
Küsimus on sinu mehe eksnaise ja sinu mehe suhetes, mis on nässus. Põhjust me ei tea, eks. Sina näed oma meest praegu imetoretupsununnuna, aga su kommentaari tähelepanelikumalt lugedes võib sealt tuletada, et mehe laps ilmselt väga vana ei ole ja kui teil juba omavahel laps on ja teie suhe kaks aastat peale lahutust algas, siis ajateljele kantuna läksid nad laiali suhteliselt väikese lapsega. Vaevalt seal mõistlikku lahkuminekut oli. Eksnaise elu ja kombeid arvustama oled sa mihkel. Me ei tea, miks naisele silmarõõm tekkis jne. Jutust tuleb küll välja, et on kahtlaste elukommetega, aga see on sinu versioon asjadest. Subjektiivne.
Ma tahan öelda seda, et suhtekorraldaja peaks olema mees, või siis see, kes need nässu keeras, siis mõnel juhul ka naine. Mitte mingil juhul uus elukaaslane või sõbranna. Kui on probleem ekskaasade vahel, siis seda probleemi saavad lahendada ainult nemad. Antud teema algatus aga on just selline juhtum.
Kahjuks on nii, et perehülgajad, petjad ja reetjad ongi süüdimatu käitumismustriga ning suhtlemises mühakad, sest vastasel juhul poleks tekkinudki sellist sõjaolukorda ja poleks petmist/reetmist toimunud. See, et perehülgaja on naine, kes lapse maha jätab, on ikka pigem erand.
Ma ei arva, et vägisi peab koos elama. Kui inimesed ei sobi, kui ikka üldse ei sobi ja hakkama ei saa oma suhtega, siis tuleb lahku minna, muidugi. Küsimus on ainult selles, kuidas seda lahkuminekut toimetatakse.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Tulihingelisele 8:44
Küsimus ei olegi ju sinus. Saa üle nüüd.
Küsimus on sinu mehe eksnaise ja sinu mehe suhetes, mis on nässus. Põhjust me ei tea, eks. Sina näed oma meest praegu imetoretupsununnuna, aga su kommentaari tähelepanelikumalt lugedes võib sealt tuletada, et mehe laps ilmselt väga vana ei ole ja kui teil juba omavahel laps on ja teie suhe kaks aastat peale lahutust algas, siis ajateljele kantuna läksid nad laiali suhteliselt väikese lapsega. Vaevalt seal mõistlikku lahkuminekut oli. Eksnaise elu ja kombeid arvustama oled sa mihkel. Me ei tea, miks naisele silmarõõm tekkis jne. Jutust tuleb küll välja, et on kahtlaste elukommetega, aga see on sinu versioon asjadest. Subjektiivne.
Ma tahan öelda seda, et suhtekorraldaja peaks olema mees, või siis see, kes need nässu keeras, siis mõnel juhul ka naine. Mitte mingil juhul uus elukaaslane või sõbranna. Kui on probleem ekskaasade vahel, siis seda probleemi saavad lahendada ainult nemad. Antud teema algatus aga on just selline juhtum.
Kahjuks on nii, et perehülgajad, petjad ja reetjad ongi süüdimatu käitumismustriga ning suhtlemises mühakad, sest vastasel juhul poleks tekkinudki sellist sõjaolukorda ja poleks petmist/reetmist toimunud. See, et perehülgaja on naine, kes lapse maha jätab, on ikka pigem erand.
Ma ei arva, et vägisi peab koos elama. Kui inimesed ei sobi, kui ikka üldse ei sobi ja hakkama ei saa oma suhtega, siis tuleb lahku minna, muidugi. Küsimus on ainult selles, kuidas seda lahkuminekut toimetatakse.
[/tsitaat]
Kuidas ei ole asi minus? Kui enne mind nägi isa last ikka palju rohkem, ka veel minuga koos olles, kui ema ei olnud minust veel teadlik? Mina ei sekkugi nendevahelisse suhtlemisse, nemad suhtlevad naisega omavahel, aga isa suhtlemist ja koosolemist lapsegajääb järjest vähemaks, justnimelt naise väitel, et laps ei taha hetkel isa juurde tulla. Rääkides lapsega on aga asi vastupidine, laps tahab tulla, aga siis kommenteerib ema tagantpoolt, et oi, neil just muud plaanid tehtud. Ja kui järgmine kord isa helistab, siis öeldakse, et laps on juba vanaema juures, ega taha või pole aega isa juurde tulla. Sellepärast tõingi oma näite, et mina ei näe adekvaatset põhjust lapse isa juurde mitte lubamist, peale selle, et mina olemas olen. Milles muus võib veel asi olla, kui isa oleks olnud paha, kas ema oleks tõesti lasteaialapse isale jätnud ja ise nelja tuule poole kadunud? Kuidas ma kommenteerin teemat ja teisi postitusi, kui ma ei too välja konkreetset näidet millega ise kokku puutunud olen? Kui keegi midagi ütleb, siis teebki ta seda enda vaatevinklist, mitte mõne asjaosalise või naabrinaise omast. Punkt.
Ma ei saa aru, kas teil empaatiavõimet üldse ei ole?
Emad armastavad oma lapsi. Ma usun, et omal moel armastab ka see ema oma last, kes silmarõõmuga minema kaapis ja lapse isaga jättis, aga see on erand.
Miks nad siis nii käituvad … No mõelge nüüd veidi – sul on pere, lapsed ja mees (no suhted on, nagu elus ikka, eksole) ja siis ühel hetkel sa saad teada, et su mees, keda sa seni oled usaldanud ja pidanud lähedaseks, lihtsalt reedab sind, või on reetnud juba tükk aega. No lähete suure sõjaga lahku (mees kolib teise kaissu), aga sinu kui naise maailm kukub kolinal kokku. Keda pole hüljatud, see ei tea, mis tunne see on. Kõik on kildudeks – aga kõige rohkem sa ise ja su enesehinnang. Ja ükskõik kui palju sa siis ennast laste pärast kokku võtta suudad – kodus on kriis, närviline õhkkond, lein jne. Sooja ja mõnusat kodutunnet igatahes seal ei ole. Selge, et lapsed kannatavad, esiteks nad ei mõista olukorda, ema on närviline, teinekord on majanduslikud raskused, kolimine vms.
Ja teisel pool on siis see isa. Kes on nüüd NII ÕNNELIK. Rahulolev, armunud, sageli kõikelubav, sest veits on süümekaid ka. SEAL \”kodus\” on teistmoodi – sest kõik on ju õnnelikud, head …eriti kui \”see uus\” on sulavalt sõbralik. Võib-olla tulebki laps koju ja ütleb emale, et issi juures on nii mõnus…
Pange ennast nüüd selle mahajäetud naise rolli. Psühooloogiliselt. Ta on kaotanud oma unistuse, oma mina, oma enesehinnangu ja tal tekib tunne, et ta kaotab äkki ka lapse. Missest, et tegelikult ta ei kaota, aga talle tundub, et ta kaotab, sest ta ei usalda enam ei maailma ega mitte midagi/kedagi muud. See oleks ju aga viimane hoop, eksole.
Ja võib-olla ta sellepärast natuke ei tahagi, et laps sinna \”õnnelikku teise kodusse\” läheb. Alateadlikult.
Ja siis tuleb mingi tibi ja seletab, et küll neil on ikka mehega tore olla ja soe ja lahke kodu ka mehe \”eelmistele lastele\”, et kuidas see eks ikka on nõid ja paha ja manipuleerib lapsega. Ja kõrvalt võib tunduda, et ongi nii.
Selliste hinnangute andmine on ALATU.
Ei osata ega tahetagi ennast panna eksnaise olukorda, kellega – ma kordan veel – ei ole mindud lahku vastastikusel kokkuleppel, vaid kes on lihtsalt mehe poolt visatud minema, nagu tarbetu narts. Võib-olla ta ei tulegi mitu aastat oma eluga toime ei emotsionaalselt ega majanduslikult, äkki ta saigi eluaegse trauma. Jube lihtne on targutada, et mine eluga edasi ja laste nimel tee seda ja teist, aga kui lihtne või raske see tegelikult on, seda ei tea väljaspool seisja. Jube loogiline on targutada, et lapsed pole kellegi ainuomand, aga sellele minemavisatud naisele on nad ilmselt tükiks ajaks AINUKESED lähedased inimesed.
Niiet, kui teie meeste eksnaised on kurjad, pahad ja õelad manipulaatorid, siis vaadake oma meeste otsa – nemad on selle põhjuseks.
See, et nad teie suhtes hetkel on ninnunännutupsununnud, et tähenda seda, et nad varasemalt poleks mingit sitta kokku keeranud.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]
Kuidas ei ole asi minus? Kui enne mind nägi isa last ikka palju rohkem, ka veel minuga koos olles, kui ema ei olnud minust veel teadlik? Mina ei sekkugi nendevahelisse suhtlemisse, nemad suhtlevad naisega omavahel, aga isa suhtlemist ja koosolemist lapsegajääb järjest vähemaks, justnimelt naise väitel, et laps ei taha hetkel isa juurde tulla. Rääkides lapsega on aga asi vastupidine, laps tahab tulla, aga siis kommenteerib ema tagantpoolt, et oi, neil just muud plaanid tehtud. Ja kui järgmine kord isa helistab, siis öeldakse, et laps on juba vanaema juures, ega taha või pole aega isa juurde tulla. Sellepärast tõingi oma näite, et mina ei näe adekvaatset põhjust lapse isa juurde mitte lubamist, peale selle, et mina olemas olen. Milles muus võib veel asi olla, kui isa oleks olnud paha, kas ema oleks tõesti lasteaialapse isale jätnud ja ise nelja tuule poole kadunud? Kuidas ma kommenteerin teemat ja teisi postitusi, kui ma ei too välja konkreetset näidet millega ise kokku puutunud olen? Kui keegi midagi ütleb, siis teebki ta seda enda vaatevinklist, mitte mõne asjaosalise või naabrinaise omast. Punkt.[/tsitaat]
Eksnaised, üksikud mehed ja teised rahulolematud – see teade on teile:
koguge oma postitused kokku ja saatke adressaadile – või olete \”tema(kese)le\” juba edastanud perekooli aadressi ja oma kasutajanime?
Saan aru, et siin saab mõni kord ka mõistliku nõu, aga enamuses on see ikkagi aja raiskamine.
Rääkige, kellega on vaja rääkida!
Kasutajad, kes on oma kasutajanimega – mulle huvi pakkujate kohta oskan juba ette aimata käitumismustrit – kas te ei karda enda tuvastamist või just seda ootate? Tähelepanuvajadus? Uskuge, te saate selle rahuldatud niipea kui oma probleemid lahendate.
Ärge raisake siin aega.
Kas tõesti asendab mingi foorum tõelist elu? Teie omad sõbrad tunnevad teid, arutlege nendega. Teie eksid jt adressaadid oskaksid paremini aru saada kui räägite konkreetselt, manipuleerimine tekitab vaid segadust.
Julgege elada.
100% tsiteeritavale!
Ära plärtsu
Sappi pritsimas käivad siin Käod
Vaevalt keegi oma kasutajanimega siin väga kilgata tahab, kuidas ta kellegi pereelusse kiilu pani või oma mehe last vihkab 🙂 Äratundmine või kellegi tuvastamine ei anna globaalses plaanis mitte midagi – maksupettusi, terroriakte või muud keelatut ei arutata siin foorumis ei nimega ega nimeta. Muudes asjades oleme kõik oma hädade ja probleemidega võrdsed või sa arvad, et kui sul õnnestub varjata oma lahutust maailma ees, siis sinust peetakse kuidagi teistmoodi lugu?
Ja see, kui sa ise käid siin kasutajanimega kommenteerijatest mingeid tegelaskujusid profileerimas, on ka veits haiglane. Loe kommentaare ja süvene teemasse, mitte ära nuputa, kes kus elab ja kellega ja kes ta reaalelus on.
No ja oletame, et tunned kellegi ära – minu näiteks 🙂 Saad teada, kes ma olen ja paned siit kildudest kokku mingi loo minust ja minu elust JA EDASI? Mida sa selle infoga peale hakkad? Käid klat¨imas ja jutte levitamas, siis näitab see su enda taset. Hoiad seda enda sees ja peas – no siis ei muutu sellest ju ei sinu, ega minu ega kellegi kolmanda elu.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa aru, kas teil empaatiavõimet üldse ei ole?
Emad armastavad oma lapsi. Ma usun, et omal moel armastab ka see ema oma last, kes silmarõõmuga minema kaapis ja lapse isaga jättis, aga see on erand.
Miks nad siis nii käituvad … No mõelge nüüd veidi – sul on pere, lapsed ja mees (no suhted on, nagu elus ikka, eksole) ja siis ühel hetkel sa saad teada, et su mees, keda sa seni oled usaldanud ja pidanud lähedaseks, lihtsalt reedab sind, või on reetnud juba tükk aega. No lähete suure sõjaga lahku (mees kolib teise kaissu), aga sinu kui naise maailm kukub kolinal kokku. Keda pole hüljatud, see ei tea, mis tunne see on. Kõik on kildudeks – aga kõige rohkem sa ise ja su enesehinnang. Ja ükskõik kui palju sa siis ennast laste pärast kokku võtta suudad – kodus on kriis, närviline õhkkond, lein jne. Sooja ja mõnusat kodutunnet igatahes seal ei ole. Selge, et lapsed kannatavad, esiteks nad ei mõista olukorda, ema on närviline, teinekord on majanduslikud raskused, kolimine vms.
Ja teisel pool on siis see isa. Kes on nüüd NII ÕNNELIK. Rahulolev, armunud, sageli kõikelubav, sest veits on süümekaid ka. SEAL \”kodus\” on teistmoodi – sest kõik on ju õnnelikud, head …eriti kui \”see uus\” on sulavalt sõbralik. Võib-olla tulebki laps koju ja ütleb emale, et issi juures on nii mõnus…
Pange ennast nüüd selle mahajäetud naise rolli. Psühooloogiliselt. Ta on kaotanud oma unistuse, oma mina, oma enesehinnangu ja tal tekib tunne, et ta kaotab äkki ka lapse. Missest, et tegelikult ta ei kaota, aga talle tundub, et ta kaotab, sest ta ei usalda enam ei maailma ega mitte midagi/kedagi muud. See oleks ju aga viimane hoop, eksole.
Ja võib-olla ta sellepärast natuke ei tahagi, et laps sinna \”õnnelikku teise kodusse\” läheb. Alateadlikult.
Ja siis tuleb mingi tibi ja seletab, et küll neil on ikka mehega tore olla ja soe ja lahke kodu ka mehe \”eelmistele lastele\”, et kuidas see eks ikka on nõid ja paha ja manipuleerib lapsega. Ja kõrvalt võib tunduda, et ongi nii.
Selliste hinnangute andmine on ALATU.
Ei osata ega tahetagi ennast panna eksnaise olukorda, kellega – ma kordan veel – ei ole mindud lahku vastastikusel kokkuleppel, vaid kes on lihtsalt mehe poolt visatud minema, nagu tarbetu narts. Võib-olla ta ei tulegi mitu aastat oma eluga toime ei emotsionaalselt ega majanduslikult, äkki ta saigi eluaegse trauma. Jube lihtne on targutada, et mine eluga edasi ja laste nimel tee seda ja teist, aga kui lihtne või raske see tegelikult on, seda ei tea väljaspool seisja.
Niiet, kui teie meeste eksnaised on kurjad, pahad ja õelad manipulaatorid, siis vaadake oma meeste otsa – nemad on selle põhjuseks.
See, et nad teie suhtes hetkel on ninnunännutupsununnud, et tähenda seda, et nad varasemalt poleks mingit sitta kokku keeranud.
[/tsitaat]
Tänan sind! Mina kui maha jäetud naine kuulen ka neid jutte, et lahku minnakse ikka mõlema osapoole tõttu ja nüüd ole õnnelik, et saada lastega olla, liigu edasi, juu see oli milleski hea, nüüd alles tõeline õnn sinu ellu tuleb ja bla-bla-bla. Kõik see on õige, kuid täiesti normaalne mees on käitunud minuga nagu tõeline sittapea, peab seda igati normaalselt, kõik peavad seda ka OK-ks. Mulle on alati lapsed esikohal olnud, mistõttu ajab ikka sitta keema küll, kui mees äkki kargab endale sobilikul hetkel oma istunnetega välja, kuigi suhte nimel vaeva ei näinud, lahutuse korral laste emotsionaalse poolega ei tegelenud, enda vastutada võttis alguses vaid nappi elatusraha maksmise jne. Mina vastutagu ning kraapigu ennast emotsionaalset kokku ning kui kõik laste elus laabub juba, siis kargab \”issi\” välja ja avastab, et ta tahaks koos uue naisega kärgperet mängida. Pangu põlema ennast! Mees peab oskama suhelda, kuid minul on küll nii, et mees mõtleb oma peas midagi välja ja siis eeldab, et nii hakkabki toimuma. Ei arvestanud tema minu ja lastega, kuid äkki peab peale lahutust elu tema ümber keerlema. Muidugi on uuel naiselt nüüd head haldjat mängida, kuid tegelikult on nii, et vanadel naistel on sitta maitse suus. Meie liiguma ka kenasti lastega positiivselt edasi, kuid ei ole meil seda mehe ja tema uue naise \”oleme nüüd kõik koos sõbrad\” sitta meile edasi suhu vaja kühveldada.
Vabandan väljendite eest, kuid lihtsalt mul siin isiklikus plaanis on olnud juhtumeid, kus isa isa olla ei taha, kuid tore meeleahutaja ja kärgperetaja küll, kuid kõik on tehtud sedasi, et temal hea oleks, kuid kõik teised tunnevad ennast ebamugavalt.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa aru, kas teil empaatiavõimet üldse ei ole?
Emad armastavad oma lapsi. Ma usun, et omal moel armastab ka see ema oma last, kes silmarõõmuga minema kaapis ja lapse isaga jättis, aga see on erand.
Miks nad siis nii käituvad … No mõelge nüüd veidi – sul on pere, lapsed ja mees (no suhted on, nagu elus ikka, eksole) ja siis ühel hetkel sa saad teada, et su mees, keda sa seni oled usaldanud ja pidanud lähedaseks, lihtsalt reedab sind, või on reetnud juba tükk aega. No lähete suure sõjaga lahku (mees kolib teise kaissu), aga sinu kui naise maailm kukub kolinal kokku. Keda pole hüljatud, see ei tea, mis tunne see on. Kõik on kildudeks – aga kõige rohkem sa ise ja su enesehinnang. Ja ükskõik kui palju sa siis ennast laste pärast kokku võtta suudad – kodus on kriis, närviline õhkkond, lein jne. Sooja ja mõnusat kodutunnet igatahes seal ei ole. Selge, et lapsed kannatavad, esiteks nad ei mõista olukorda, ema on närviline, teinekord on majanduslikud raskused, kolimine vms.
Ja teisel pool on siis see isa. Kes on nüüd NII ÕNNELIK. Rahulolev, armunud, sageli kõikelubav, sest veits on süümekaid ka. SEAL \”kodus\” on teistmoodi – sest kõik on ju õnnelikud, head …eriti kui \”see uus\” on sulavalt sõbralik. Võib-olla tulebki laps koju ja ütleb emale, et issi juures on nii mõnus…
Pange ennast nüüd selle mahajäetud naise rolli. Psühooloogiliselt. Ta on kaotanud oma unistuse, oma mina, oma enesehinnangu ja tal tekib tunne, et ta kaotab äkki ka lapse. Missest, et tegelikult ta ei kaota, aga talle tundub, et ta kaotab, sest ta ei usalda enam ei maailma ega mitte midagi/kedagi muud. See oleks ju aga viimane hoop, eksole.
Ja võib-olla ta sellepärast natuke ei tahagi, et laps sinna \”õnnelikku teise kodusse\” läheb. Alateadlikult.
Ja siis tuleb mingi tibi ja seletab, et küll neil on ikka mehega tore olla ja soe ja lahke kodu ka mehe \”eelmistele lastele\”, et kuidas see eks ikka on nõid ja paha ja manipuleerib lapsega. Ja kõrvalt võib tunduda, et ongi nii.
Selliste hinnangute andmine on ALATU.
Ei osata ega tahetagi ennast panna eksnaise olukorda, kellega – ma kordan veel – ei ole mindud lahku vastastikusel kokkuleppel, vaid kes on lihtsalt mehe poolt visatud minema, nagu tarbetu narts. Võib-olla ta ei tulegi mitu aastat oma eluga toime ei emotsionaalselt ega majanduslikult, äkki ta saigi eluaegse trauma. Jube lihtne on targutada, et mine eluga edasi ja laste nimel tee seda ja teist, aga kui lihtne või raske see tegelikult on, seda ei tea väljaspool seisja. Jube loogiline on targutada, et lapsed pole kellegi ainuomand, aga sellele minemavisatud naisele on nad ilmselt tükiks ajaks AINUKESED lähedased inimesed.
Niiet, kui teie meeste eksnaised on kurjad, pahad ja õelad manipulaatorid, siis vaadake oma meeste otsa – nemad on selle põhjuseks.
See, et nad teie suhtes hetkel on ninnunännutupsununnud, et tähenda seda, et nad varasemalt poleks mingit sitta kokku keeranud.
[/tsitaat]
Ei tea olukorda, kus paarisuhtes oleks üks teinud kõik õigesti ja teine kõik valesti.
Naisele/mehele tehti haiget…
Kui nii raske on taluda, et teine on õnnelik, siis on probleem sellel, kes ei ole õnnelik. Ole ka õnnelik. Halb oli teil mõlemal, seepärast lahku mindi.
Üks leidis õnne teine mitte. Põhjus, et teine ei ole õnnelik kuna tal on lapsed? Las siis see üks kasvatab lapsi – lastele on kindlasti õnnelik kasvukeskkond parem kui õnnetu.
Aga ka sellega ei ole õnnetu nõus seepärast et ta tahab edasi olla õnnetu.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]
Ei tea olukorda, kus paarisuhtes oleks üks teinud kõik õigesti ja teine kõik valesti.
Naisele/mehele tehti haiget…
Kui nii raske on taluda, et teine on õnnelik, siis on probleem sellel, kes ei ole õnnelik. Ole ka õnnelik. Halb oli teil mõlemal, seepärast lahku mindi.
Üks leidis õnne teine mitte. Põhjus, et teine ei ole õnnelik kuna tal on lapsed? Las siis see üks kasvatab lapsi – lastele on kindlasti õnnelik kasvukeskkond parem kui õnnetu.
Aga ka sellega ei ole õnnetu nõus seepärast et ta tahab edasi olla õnnetu.[/tsitaat]
Teate, maha jäetud naised on ka õnnelikud. Mina küll olen, sest mina elan ju lastega ning ega ma ikka seda meest enam ei taha, kes minuga nii alatult on käitunud. Viha tekitabki just see, et endise mehe ja naise vahel on vaja dialoogi, kuid suhtest lahkuvad mehed ei viitsi suhtest lahkudes suhelda ning pärast laste küsimuses käituvad nad samuti nii. Mind ajad ikka totaalselt kurjaks, et ma olen sellele mehele kinkinud nii lahedad lapsed, kuid ta käitus minuga väga koledasti. Jah, inimesed armuvad ja liiguvad edasi, kuid see ei õigusta, et eelmise naisega võib halvasti käituda. Minuga nii tehti ning mees arvab, et see on OK. Aga sealt edasi eeldab, et laste jagamine on sedasi, kuidas tema oma peas välja mõtleb. Ei ole nii, kuna kooselus tõstsin mina lapsed esikohale ning ei lahkunud seetõttu suhtest, siis on lastega suhtlusel ka minul sõnaõigus, mitte aga nii, et isa koos oma uue naisega hakkavad nüüd minu ja laste elu korraldama.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Ei tea olukorda, kus paarisuhtes oleks üks teinud kõik õigesti ja teine kõik valesti.
Naisele/mehele tehti haiget…
Kui nii raske on taluda, et teine on õnnelik, siis on probleem sellel, kes ei ole õnnelik. Ole ka õnnelik. Halb oli teil mõlemal, seepärast lahku mindi.
Üks leidis õnne teine mitte. Põhjus, et teine ei ole õnnelik kuna tal on lapsed? Las siis see üks kasvatab lapsi – lastele on kindlasti õnnelik kasvukeskkond parem kui õnnetu.
Aga ka sellega ei ole õnnetu nõus seepärast et ta tahab edasi olla õnnetu.[/tsitaat]
Mine sa ka tead kuu peale
See \”ole ise ka õnnelik\” jutt on täpselt samasse auku, kui see:
Rikas valitseja suhtleb tõllaaknast kerjustega. \”Meil ei ole üldse süüa, me oleme näljas, valitseja!\” … \”no aga miks te ei osta endale süüa\” imestab valitseja.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Mine sa ka tead kuu peale
See \”ole ise ka õnnelik\” jutt on täpselt samasse auku, kui see:
Rikas valitseja suhtleb tõllaaknast kerjustega. \”Meil ei ole üldse süüa, me oleme näljas, valitseja!\” … \”no aga miks te ei osta endale süüa\” imestab valitseja.
[/tsitaat]
Miks kakled tagajärgede mitte põhjuse üle?
Minu eesmärgiks oli mõttekoht tekitada.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]
Miks kakled tagajärgede mitte põhjuse üle?
Minu eesmärgiks oli mõttekoht tekitada.[/tsitaat]
Las ma pakun, sina oled uus naine, keda pole kunagi päeva pealt, koos lastega maha jäetud? See oleks ainuke vabandus su napakatele kommentaaridele!
Sa oled liiga palju esoteerilist jampsi lugenud 🙂
Mahajäetud naisele on äärmiselt eluvõõras soovitada, et ole ikka ka õnnelik ja rõõmusta oma eksmehe uue õnne üle koos temaga. Või siis seda, et andku lapsed ka veel mehele üle 🙂 Ilmselt sul lapsi ei ole.
No tõesti…
Ära rohkem sõna võta selles teemas
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei saa aru, kas teil empaatiavõimet üldse ei ole?
Emad armastavad oma lapsi. Ma usun, et omal moel armastab ka see ema oma last, kes silmarõõmuga minema kaapis ja lapse isaga jättis, aga see on erand.
Miks nad siis nii käituvad … No mõelge nüüd veidi – sul on pere, lapsed ja mees (no suhted on, nagu elus ikka, eksole) ja siis ühel hetkel sa saad teada, et su mees, keda sa seni oled usaldanud ja pidanud lähedaseks, lihtsalt reedab sind, või on reetnud juba tükk aega. No lähete suure sõjaga lahku (mees kolib teise kaissu), aga sinu kui naise maailm kukub kolinal kokku. Keda pole hüljatud, see ei tea, mis tunne see on. Kõik on kildudeks – aga kõige rohkem sa ise ja su enesehinnang. Ja ükskõik kui palju sa siis ennast laste pärast kokku võtta suudad – kodus on kriis, närviline õhkkond, lein jne. Sooja ja mõnusat kodutunnet igatahes seal ei ole. Selge, et lapsed kannatavad, esiteks nad ei mõista olukorda, ema on närviline, teinekord on majanduslikud raskused, kolimine vms.
Ja teisel pool on siis see isa. Kes on nüüd NII ÕNNELIK. Rahulolev, armunud, sageli kõikelubav, sest veits on süümekaid ka. SEAL \”kodus\” on teistmoodi – sest kõik on ju õnnelikud, head …eriti kui \”see uus\” on sulavalt sõbralik. Võib-olla tulebki laps koju ja ütleb emale, et issi juures on nii mõnus…
Pange ennast nüüd selle mahajäetud naise rolli. Psühooloogiliselt. Ta on kaotanud oma unistuse, oma mina, oma enesehinnangu ja tal tekib tunne, et ta kaotab äkki ka lapse. Missest, et tegelikult ta ei kaota, aga talle tundub, et ta kaotab, sest ta ei usalda enam ei maailma ega mitte midagi/kedagi muud. See oleks ju aga viimane hoop, eksole.
Ja võib-olla ta sellepärast natuke ei tahagi, et laps sinna \”õnnelikku teise kodusse\” läheb. Alateadlikult.
Ja siis tuleb mingi tibi ja seletab, et küll neil on ikka mehega tore olla ja soe ja lahke kodu ka mehe \”eelmistele lastele\”, et kuidas see eks ikka on nõid ja paha ja manipuleerib lapsega. Ja kõrvalt võib tunduda, et ongi nii.
Selliste hinnangute andmine on ALATU.
Ei osata ega tahetagi ennast panna eksnaise olukorda, kellega – ma kordan veel – ei ole mindud lahku vastastikusel kokkuleppel, vaid kes on lihtsalt mehe poolt visatud minema, nagu tarbetu narts. Võib-olla ta ei tulegi mitu aastat oma eluga toime ei emotsionaalselt ega majanduslikult, äkki ta saigi eluaegse trauma. Jube lihtne on targutada, et mine eluga edasi ja laste nimel tee seda ja teist, aga kui lihtne või raske see tegelikult on, seda ei tea väljaspool seisja. Jube loogiline on targutada, et lapsed pole kellegi ainuomand, aga sellele minemavisatud naisele on nad ilmselt tükiks ajaks AINUKESED lähedased inimesed.
Niiet, kui teie meeste eksnaised on kurjad, pahad ja õelad manipulaatorid, siis vaadake oma meeste otsa – nemad on selle põhjuseks.
See, et nad teie suhtes hetkel on ninnunännutupsununnud, et tähenda seda, et nad varasemalt poleks mingit sitta kokku keeranud.
[/tsitaat]
Lahkuminekud on alati rasked, eriti veel siis, kui lapsed on mängus.
Loomulikult on naisel raskem, sest kogu vastutus on nüüd 1 kanda.
Aga ema peab oma hirmudest üle olema-kirjeldasid, et kardab nüüd ka lapsed kaotada alateadlikult. Keelates lapsi isa juurde, teed sa ju kõige rohkem haiget oma kõige kallimatele ehk lastele. Tähtis ei ole ju see, kuidas sina ennast tunned ja enda emotsioonidega peale lahkuminekut hakkama saad, vaid laps-lapsed. Mida nemad tunnevad ja mõtlevad. Nagunii ema ja isa enam koos ei ela, nüüd ei näe me issit enam ka. Kui sassi lööb see lapse maailma. Ema on täiskasvanud ja PEAB oma tunnetega hakkama saama just lapse heaolu nimel.Lapse jaoks on oluline, et tal on 2 vanemat,kes teda kõige rohkem maailmas armastavad, kui 1 vanem teadlikult takistab teise vanemaga suhtlemist, siis kannatab eelkõige laps.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]
Lahkuminekud on alati rasked, eriti veel siis, kui lapsed on mängus.
Loomulikult on naisel raskem, sest kogu vastutus on nüüd 1 kanda.
Aga ema peab oma hirmudest üle olema-kirjeldasid, et kardab nüüd ka lapsed kaotada alateadlikult. Keelates lapsi isa juurde, teed sa ju kõige rohkem haiget oma kõige kallimatele ehk lastele. Tähtis ei ole ju see, kuidas sina ennast tunned ja enda emotsioonidega peale lahkuminekut hakkama saad, vaid laps-lapsed. Mida nemad tunnevad ja mõtlevad. Nagunii ema ja isa enam koos ei ela, nüüd ei näe me issit enam ka. Kui sassi lööb see lapse maailma. Ema on täiskasvanud ja PEAB oma tunnetega hakkama saama just lapse heaolu nimel.Lapse jaoks on oluline, et tal on 2 vanemat,kes teda kõige rohkem maailmas armastavad, kui 1 vanem teadlikult takistab teise vanemaga suhtlemist, siis kannatab eelkõige laps.[/tsitaat]
Sul on teoreetiliselt täiesti õigus, ma ei vaidlegi sellele vastu.
Ühel hetkel ema saabki emotsionaalselt jalad alla, kindel see. Aga alguses on tal väga raske ja ta võib ise ka teada, et ta PEAB (laste nimel jne), aga tal võib see mitte eriti hästi välja tulla.
Lahutusest toibumine võtab aega. Mõnikord lausa mitu aastat. Aga seda aega naisele enamasti ei anta, sest lugupeetud isa tõmbab sageli ju piltlikult öeldes otsejoones teise juurde ja hakkab seal kodu mängima. Ehk, et olukorrale keeratakse veel mõned vindid peale.
Ma ju räägin, et sõda laste pärast tekib siis, kui papa tõmbab uttu armukese juurde. Kui inimesed läheksid normaalselt kokkuleppega lahku ja annaksid mõlemale poolele paar aastat aega, enne kui uue pere loovad, siis selliseid olukordi oleks palju vähem. Lisaks on täiesti äraleierdatud tõde see, et ka ISEENDALE on vaja eelmisest suhtest paranemiseks aega anda.
[small]mullamaia kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Ju siis on mees kas joodik, vägivaldne või muul moel mitte kooselukõlblik.
Nii sellistel juhtudel, kui muidu ka on kohtumistega seotud jama motiiviks kaitseinstinkt lapse suhtes ja kohtumiste takistamise põhjuseks on sageli usalduskriis. Kõik need lood on seotud ju suhteliselt väikeste lastega, mitte enam teismelistega. Väikeste laste suhtes ongi emad tugevalt kaitsepositsioonil.
Küsite nüüd, et miks on vaja, kui isa näol on ju tegemist ju teise lapsevanemaga. Aga küsimus ongi selles, et mees on sageli kaotanud igasuguse usaldusväärsuse naise silmis (pettis, reetis, läks teise naise juurde, käitus nõmedalt jms). Saan aru, et mitte alati ei peaks seda isa lapse suhtes mitte usaldama, aga see on psühholoogiline tõrge. Kas sa usaldaksid oma väikest last kellegi hoolde, keda sa absoluutselt ei usalda?
Mida väiksemad on lapsed, seda tugevam on ema kaitseinstinkt. Eriti veel, kui isa on reaalselt perest eemal, lapse igapäevarutiiniga väga kursis pole, siis ta ei tea paljusid lapsega seotud asju ja laps ei pruugi osata ka enda eest seista.
Usalduskriis on see põhjus. Ja see tekib alati, kui pere lõhutakse ühepoolselt. Reedetul tekib usalduskriis terve maailma suhtes, aga kõige teravamalt selle inimese suhtes, kes selle talle põhjustas.
Ei ole ma veel kuulnud, et probleemid \”lapsejagamisega\” tekiksid peredes, kus lahku on mindud inimeste kombel \”sõbralikult, kokku leppides\”. Need probleemid tekivad eranditult siis, kui üks pool (enamasti mees) petab ja teise naise juurde uttu tõmbab. [/tsitaat]Üsna nöus, lisaksin juurde, et kui taolise usalduskriisi ajal juhtub tulema veel körvaline isik, kes hakkab seletama kuidas naine käitub väga valesti või et naine ei tohiks tunda mitte minisuguseid tundeid vöi veelgi enam, hoopis ära leppima ja tegema näo nagu midagi polekski juhtunudki( nagu on perelepituse eesmärk), siis on üsna töenäoline, et tekib veelgi suurem trots kui kaitsereakstioon. Mitmed perevägivallaga tegelevad spetsialistid Eestist väljaspool on korduvalt öelnud, et perevägivalla korral ei ole lepitamine ohvri huvides, selliste paaride puhul tuleb mõelda hoopis sellele kuidas vanemad ära lahutada. Silmas ei peeta mitte ainult füüsilist vägivalda.
Mulle tundub, et öeldu kehtib kõikide, tavapärasest keerulisemalt lõppenud kooselude puhul. Mis on aga meie LK spetsialistide hüüdlaused- vanemad peaksid ära leppima, teineteist usaldama,jne Leian, et lapse hooldusõigust puudutavatesse kohtuvaidlustesse tuleks alati kaasata perepsühholoog, mitte mingi riigi poolt määratud suvaline lapse advokaat, kellel väikse tasu tõttu puudub igasugune motivatsioon süveneda asjasse põhjalikult, parimal juhul kohtub lapsega korra ja vestlus lapsega kujutab ühte küsimust:\” Kelle juures sa elada tahad?\”, halvimal juhul aga ei ilmu istungilegi, nagu juhtus meie vaidluse puhul
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]
Kaitsta??? Tean naist, kes jalutas mehe juurest minema, kuna oli tekkinud uus silmarõõm. Laps jäeti isaga. Mõne aja pärast tuli naine ja viis lapse kaasa, kuna nii on õige. Isa rabas tööd teha, et last ülal pidada, maksis edasi naisele rohkem elatist, kui miinimum. Tänaseks on lapsel olnud juba mitu uut issit, vahepeal kaks issit korraga. Pärisisa juurde ei lubata, kuna tollel on uus naine ja mehel kodus kõik nii hästi. Kord kolme kuu jooksul lastakse ja siis tunniks ajaks, mille peale teatab laps nukralt, et tahaks kauem isa juures olla…
Kuna kellelgi on kindlasti raske uskuda, et see tõesti nii on, ja ju ikka mees mölakas on, siis ei, ei ole mingi mölakas. Jah, olen ise uus naine. Ei, mul ei ole mehe lapse vastu midagi. Jah, mul on mehega ühine laps, keda mehe laps väga hoiab. Tema laps tuli ükskord meile ja rääkis, kuidas emme oli öelnud, et issi teda enam ei armasta. Mina seepeale rääkisin lapsega, et see ei ole nii, issi armastab mõlemaid oma lapsi, võib-olla teda isegi rohkem, kuna tema on issil kauem olemas olnud ja issi teda jõudnud ju rohkem armastada. Laps muutus seepeale väga rõõmsaks ja mängis väiksemaga edasi. Ja küsimusele, miks isa ise seda lapsele ei seletanud, siis laps rääkis seda just mulle ja kuna isa viibis hetkel eemal, siis tundsin, et võin ise talle seda seletada. Mehe lapsele meeldib väga minuga koos olla, kui tahan poodi minna, tahab kaasa tulla. Kui teen süüa, tahab aidata, kui vannitan väiksemat, tahab meid aidata. Tahab mul juukseid kammida, patsi teha, küüsi värvida, minuga koos joonistada. Issiga mängib ka. Kõik on ju hästi.
Aga vot see ei meeldi mehe eksnaisele. Sellest ei olene midagi, olgu ma lapsega hea või halb, last lihtsalt ei lubata meie juurde. Ja mees on ka väsinud sellest, kuna tema võttis mind oma ellu eeldusega, et meist saab ühel päeval pere ja ei saa nüüd mulle öelda, et kuule, mine ära mujale niikauaks või lähen sõidan teise linna lapsega kohtuma, kuna mu eksnaine on manipulaator. Mainiks veel ära, et mind (tulin mehe ellu kuskil 2 aastat pärast lahutust)tutvustati lapsele vähekaupa, kuid juba kolmandal kohtumisel lapsega tuli laps mulle sülle ja äraminekul kallistas. Kas siis tõesti on ema ainuke võimalus ”kaitsta” oma last sellise uue tädi eest? Isa on süüdi selles, et tema pereelu on stabiilne ning emal seda ei ole? Sest ise ta seda räägib – vaatamata saadavale pea kahekordsele miinimumelatisele, on emal ikka raske toime tulla, sest tema peab kõike üksi tegema.
Läksin nüüd endast välja ja jutt venis pikale, aga ma lihtsalt ei saa olla vait, kui üritatakse tõestada, et emal on lubatud last isale mitte näidata, kui soovib enda arust last isa eest kaitsta. Miinustage nüüd palju tahate, mind see ei morjenda, kuna ei ole nagunii perekooli igapäevane kasutaja, aga tahtsin jagada oma kogemust ja seda, et kõik ei ole must ja valge.[/tsitaat] Kogu oma loo juures, ei suutnud näed sinagi mainimata jätta, et lapse emal on juba ei tea mitmes mees. Miks sa seda mainisid? Sest sa ka ise ei kiida sellist asja heaks. Miks peaks üks ema siis kiitma heaks seda kui lapse issil on juba ei tea mitmes naine ja köiki neid tutvustatakse ka lapsele? See oli minu eelmise kommentaari eesmärk.
Ps. ma ei kirjutanud enda kommentaaris kordagi sõna KAITSTA (lugesin üle). Ma kirjutasin SÄÄSTA. Neil kahel sõnal on olulin erinevus kui sügavamalt mõtled.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]mullamaia kirjutas:[/small]
Kuidas ei ole asi minus? Kui enne mind nägi isa last ikka palju rohkem, ka veel minuga koos olles, kui ema ei olnud minust veel teadlik? Mina ei sekkugi nendevahelisse suhtlemisse, nemad suhtlevad naisega omavahel, aga isa suhtlemist ja koosolemist lapsegajääb järjest vähemaks, justnimelt naise väitel, et laps ei taha hetkel isa juurde tulla. Rääkides lapsega on aga asi vastupidine, laps tahab tulla, aga siis kommenteerib ema tagantpoolt, et oi, neil just muud plaanid tehtud. Ja kui järgmine kord isa helistab, siis öeldakse, et laps on juba vanaema juures, ega taha või pole aega isa juurde tulla. Sellepärast tõingi oma näite, et mina ei näe adekvaatset põhjust lapse isa juurde mitte lubamist, peale selle, et mina olemas olen. Milles muus võib veel asi olla, kui isa oleks olnud paha, kas ema oleks tõesti lasteaialapse isale jätnud ja ise nelja tuule poole kadunud? Kuidas ma kommenteerin teemat ja teisi postitusi, kui ma ei too välja konkreetset näidet millega ise kokku puutunud olen? Kui keegi midagi ütleb, siis teebki ta seda enda vaatevinklist, mitte mõne asjaosalise või naabrinaise omast. Punkt.[/tsitaat]Väga tore, et sa enda mõtted siia kirja paned. Ilmselt paljud, mina kaasa arvatud käivad siin foorumis infot hankimas kuidas vastaspool mõtleb. reaalne vastaspool ju enda mõttekäiku paraku ei valda. Tänan sind sinu kommentaaride eest!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
