Teema: Ei soovi kaotada oma meest :(

Sa paku välja perenõustamine. Naine, sa oled siiski üle elanud raseduse, sünnituse ja beebiaasta. LOOGILINE et see aeg oli raske ja juba hormonaalselt olid sa täiesti teisest puust, seda tahtega ei muuda. Imetav ema on looduse poolt juba agressiivse käitumisega. Sa oled just sellest jamast taastumas ja mees paneb nagu poisike plehku. Talle oleks spetsialisti vaja, kes talle selgitaks, mille tema naine on läbinud sisuliselt üksi ja hüljatuna end tundes. Sa ei ole milleski süüdi. Mees on teadmatuses ja nõrk. Kirjuta talle kiri ja räägi oma tunnetest, mis syl viimase 3a jooksul on olnud. Palu võimalust uueks alguseks. Ütle et pool aastat pingutame mõlemad ja kui jääb ikka okas hinge lähme lahku. Mehed ei andesta vaid unustavad. Naised andestavad aga ei unusta.

Kägu kirjutas:

Ma saatsin mehele veel ühe kirja, just lapse teemal. Et tegu on ju ometi tema oma lapsega, lõpetagu ometi see hullus.
Aga mulle hakkab tunduma, et ta ei kavatse tõesti meid enam oma ellu kaasata. Igaljuhul praegu oleme küll üle parda ju reaalselt.

Sellisele kirjale saab vastata ainult loogiliselt ja kainelt – kui see on sinu laps, siis lepime kokku kohtumiste graafiku ja hakka parem kohe elatusmiinimumi maksma. Oma lapse eest pead sa vähemalt nii palju hoolitsema.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Ma saatsin mehele veel ühe kirja, just lapse teemal. Et tegu on ju ometi tema oma lapsega, lõpetagu ometi see hullus.
Aga mulle hakkab tunduma, et ta ei kavatse tõesti meid enam oma ellu kaasata. Igaljuhul praegu oleme küll üle parda ju reaalselt.

Sellisele kirjale saab vastata ainult loogiliselt ja kainelt – kui see on sinu laps, siis lepime kokku kohtumiste graafiku ja hakka parem kohe elatusmiinimumi maksma. Oma lapse eest pead sa vähemalt nii palju hoolitsema.

Naine saatis mehele selle kirja ju, millele ta vastama peab?

Aa, lugesin valesti, et mees vastas naisele nii. Oh, mul pea magab ikka veel.
Nojah.
Asi on halb teemaalgataja jaoks ja elatise nõude sisseandmine on ainus asi, mida ta reaalselt saab teha.

Kägu kirjutas:

Ma saatsin mehele veel ühe kirja, just lapse teemal. Et tegu on ju ometi tema oma lapsega, lõpetagu ometi see hullus.
Aga mulle hakkab tunduma, et ta ei kavatse tõesti meid enam oma ellu kaasata. Igaljuhul praegu oleme küll üle parda ju reaalselt.

Selline kiri ei ole küll kuidagi lepitust soosiv. Mehel käskida hullus lõpetada… See tekitab enamikes meestes pigem trotsi juurde. Selleni, mis on mehe vastutus ja mehe huvi, peab mees ise jõudma. See ei ole asi, mida on võimalik käskida. Kui naine ette kirjutab, milline peab olema õige isa ja õige ellusuhtumine, ei anna see mingit head tulemust. Selliseid väärtushinnanguid tuleb külvata hoopis kavalamal ja kaudsemal moel muu jutu sees. Aga kindlasti mitte faasis, kus olete niikuinii nugade peal.

Suhet parandavas kirjas on pigem vaid lepitus, armastus ja igatsus, võibolla ka pakkumised kompromissiks (kui oskad seda mitte pealesuruval kombel väljendada), ning see, mida enda poolelt parandada plaanid, mitte süüdistused.

Miks sa ei vasta kahele küsimusele – kelle oma on elupind ja kas isa lapsele elatist maksab?

Ma ei sa aru, miks siin ikka ja jälle elatisest räägitaks. Kuna teemalgataja ise rahast ei räägi, siis ma oletan, et rahaline pool esialgu veel toimib, on nii teemaalgataja? Mees on harjunud ise arved maksma ja naisele söögi- ja kuluraha kandma ja teeb seda ilmselt siiani, kuigi ise mujal elab? Kui nii, siis on elatisest rääkida vara.

Samuti jätaks ma ära igasugused emotsionaalsed kirjad ja kohtumiste väljapressimised. See viimane kiri oli juba üsna kindlalt üleliigne.

Igasuguste kokkulepete tegemiseks ei ole vaja tingimata kokku saada. Mees ilmselt kardab seda kokkusaamist hetkel, kardab naisele otsa vaadata, naise emotsioone. Selle asemel ma suhtleks kainete ettepanekutega kirja teel.

Seega nüüd peaks ma mingi aja (nädal, kaks?) vahet ja siis saadaks ühe väga konkreetse kirja konkreetse ettpanekuga. Kiri võiks olla umbes selline “oled nüüd 1,5 kuud juba lapsest eemal olnud. Ma arvan, et oleks aeg kokku leppida, millal sa edaspidi lapsega suhtlema hakkad. Minu ettepanek on, et võtad lapse enda juurde igal teisel nädalavahetusel laupäeval kell 11.00 ja tood koju pühapäeval kell 17.00. Esimene selline nädalavahetus võiks olla 11.-12 veebruar. Anna palun teada kas see sobib sulle või milline oleks sinu ettepanek lapsega kohtumisteks.” No loomulikult pane sinna selline kohtumiskord, mida ise reaalseks ja mõistlikuks pead, kui arvad, et isa lapsega esialgu öösel hakkama ei saa, võid pakkuda ka ainult laupäeva või pühapäeva.

Sellise kirja eelised on päris mitmed. Sedasi kohtumiskorda kokku leppides ei pea mees kartma, et lapse kohtumiskorra kokkuleppimiseks kohtudes sa hakkad tegelikult nutma ja teda tagasi nuruma. Kõik on kaine ja paberil, ilma emotsioonideta. Lisaks tuletab see mehele meelde tema vastutust, toob niiöelda reaalsuse kohale, et kas see ongi nüüd nii, et me olemegi lahus? Tahan ma seda päriselt? Ja kolmandaks, kui asi ikka päriselt lahku läheb ja peaks näiteks kohtus suhtlemiskorra kokkuleppeni jõudma, siis on hea, kui on näha kirjalik alus, et sa oled juba head tahet näidanud ja lapse huvidest lähtudes proovinud mingit suhtluskava kokku leppida.

Kägu kirjutas:

Mees läks kodust ära, sest tahab emotsioonidest puhata. See on mehele tegelikult vajalik praegu. Naine ei anna talle hellust ja armastust ja hoolimist kuna tal läheb see kõik lapsele. Kaua sa ikka tühja kaevu ääres kükitad. Nüüd on vaja saada kontakti temaga, aga mitte selleks, et haliseda ja süüdistada. Kuidas siis alustada puhtalt lehelt? Tuleb asjad sirgeks rääkida ja teha kõik, et tekitada ühiseid positiivseid mälestusi nende halbade mälestuste peale… et unustada need halvad ajad ja minna edasi. Ühine korter toob need vanad mälestused kõik meelde, äkki kutsud ta jalutama või kohvikusse või teatrisse, kuhugi kus alguses armunuina käisite ja millega seostuvad head mälestused. Ühesõnaga kohtuge neutraalsel pinnal ja löö ennast maksimaalselt üles ja sära. Võid saata tulbikimbu ja spapileti kena kaardiga, et ta on sinu jaoks ainus, kellest hoolid ja keda hoida ja armastada soovid, äkki kutsub sinugi kaasa siis spasse. Lisa pilt, kus olete koos õnnelikud, nt raamitult, luuletus taga. Näita hoolitsust! Siis muuda oma välimust ka uueks: pane ära vana parfüüm, käi juuksuris, anna ära vanad rõivad. Osta midagi sinist endale selga ja mingi uus hea parfüüm. Kodus vaheta ära voodipesu uute vastu, kardinad, laudlinad, käterätid jms millega nagu uuenduskuur teha. Saada kiri, millisena näed teie tulevikku nüüd kui rasked ajad on möödas. Mida sa oled õppinud elust, enda kohta ja tema kohta, mida hakanud väärtustama. Milles pettusid, aga oled valmis andestama, kui ta vaid kõik unustaks. Kinnita, et tahad ikka tema oma oma olla ja tema eest hoolitseda. Alguses võib see kõik ka sulle nõme ja raske olla ja tunduda enese allasurumisena, aga kui vaja, käi ise psühholoogi juures ja loe nt Mehed on Marsilt, naised Veenuselt raamatut. Ole see kangelane, kes tuleb ja ennastohverdavalt päästab selle suhte, teeb esimese sammu. Las mees arvab, et sina oled kõiges süüdi. Võida ta endale tagasi positiivsusega!

Misasja ???? see võib mingi ime läbi isegi toimida, aga kes suudaks midagi sellist teha? Sellises olukorras hüljatud naine…

Kuidas selliselt käituvat meest edaspidi usaldada? Kes niimoodi oma naise ja veel hullem, lapse hülgab?

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kuidas selliselt käituvat meest edaspidi usaldada? Kes niimoodi oma naise ja veel hullem, lapse hülgab?

Eks sama moodi, nagu mees peab välja mõtlema, kas suudab usaldada, et naine ei muutu taas samasuguseks ülereageerijaks ja päevast-päeva mossitavaks ja näägutavaks tegelaseks. Mees tegelikult ei tunneta, et ta nii väikesele lapsele veel kuigi oluline on emotsionaalses plaanis. Meestel sageli toimub see lapse külge kasvamine pikemalt. Naised on siin selges eelises, kuna meil tekib seoses rasedusega ja imetamisega verre hulk hormoone, mis spetsiaalselt kiindumist ja altruismi soodustavad. Meestel sellist hormoonide sünteesi kehas ei toimu lapse sündides.

Kooselu on tunduvalt lihtsam, kui inimesed on lisaks solvumisele võimelised ka päriselt andestama.

Mehel peaks küll mingi vigastus olema sel juhul, kui ta ei saa aru, mida isaks olemine tähendab. Vbla ongi “emotsionaalses plaanis” siis puudujääke, kui arvab, et kaheaastase lapse elust järsku välja jalutamine ei jäta mingit jälge. Kahe aastaga ka mingit sidet ei teki, millal see veel tekib siis?

Mehel peaks küll mingi vigastus olema sel juhul, kui ta ei saa aru, mida isaks olemine tähendab. Vbla ongi “emotsionaalses plaanis” siis puudujääke, kui arvab, et kaheaastase lapse elust järsku välja jalutamine ei jäta mingit jälge. Kahe aastaga ka mingit sidet ei teki, millal see veel tekib siis?

Puhtalt bioloogilistel põhjustel on leitud, et isa kiindumus tekib sageli aja jooksul ning enamasti hakkab hoogustuma ajal, mil lapsel tekib juba võime end kõnes väljendada, näitkes loe: https://en.wikipedia.org/wiki/Human_bonding vaata peatükki “paternal bonding”.

Me võime imestada palju tahes, et kuidas siis isa ei tunne enda sidet lapsega, meie naistena ei saagi sellest aru. Lugege ise siitsamast perekoolist kui paljudel naistel on mure, et mees beebiga eriti ei tegele. Nii ongi väga paljude meeste puhul. Sügavam side tekib neil juba rääkiva lapsega ning hakkab sealtpeale süvenema, kusjuures mehe testosterroonitase seejuures langeb. Isa ja lapse vaheline kiindumustunne võib elu jooksul siia-sinna veel päris palju kõikuda.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mehel peaks küll mingi vigastus olema sel juhul, kui ta ei saa aru, mida isaks olemine tähendab. Vbla ongi “emotsionaalses plaanis” siis puudujääke, kui arvab, et kaheaastase lapse elust järsku välja jalutamine ei jäta mingit jälge. Kahe aastaga ka mingit sidet ei teki, millal see veel tekib siis?

Puhtalt bioloogilistel põhjustel on leitud, et isa kiindumus tekib sageli aja jooksul ning enamasti hakkab hoogustuma ajal, mil lapsel tekib juba võime end kõnes väljendada, näitkes loe: https://en.wikipedia.org/wiki/Human_bonding vaata peatükki “paternal bonding”.

Me võime imestada palju tahes, et kuidas siis isa ei tunne enda sidet lapsega, meie naistena ei saagi sellest aru. Lugege ise siitsamast perekoolist kui paljudel naistel on mure, et mees beebiga eriti ei tegele. Nii ongi väga paljude meeste puhul. Sügavam side tekib neil juba rääkiva lapsega ning hakkab sealtpeale süvenema, kusjuures mehe testosterroonitase seejuures langeb. Isa ja lapse vaheline kiindumustunne võib elu jooksul siia-sinna veel päris palju kõikuda.

See mees lubas oma naisele enne nende lapse sündi, et nad on selles teemas koos. Ta murdis oma sõna.
Isegi, kui tal tõesti pole KAHE AASTA jooksul tekkinud MITTE MINGIT sidet oma lapsega, mis ajendaks kuu jooksul kas või korra küsima, kuidas lapsel läheb, või avaldama soovi teda näha, siis sõnapidaja-inimene teeks seda sellepärast, et ta LUBAS lapsekasvatuses osaleda. Kaheaastasel lapsel muidu on reeglina kõne juba olemas suuremal või vähemal määral, nii et kui sel isal endiselt kiindumussuhe puudub, siis on probleem ikka olemas ka emotsionaalsel tasandil. Normaalse tundeeluga mees tunneks huvi lapse vastu siiski sellepärast, et ta tunneb puudust temast.
Kui miski muu ei ajenda küsima, siis vähemasti ühiskondlik norm, see, et nii on kombeks, võiks survestada. Sellel meesterahval on aga täiesti ükskõik. Ja sellisele mehele peaks andma mingeid võimalusi? Miks? Mis selliste soovituste jagajatel viga on? Mulle tõesti ei jõua kohale see. Miks naine peab tegema sõnamurdja tagasivõitmiseks sada imet? Miks ei võiks see teemaalgataja jätta seda etappi seljataha ja üritada parem endale paremat elu üles ehitada, kus võib-olla ühel hetkel oleks keegi, kes ei murra antud sõna ja kes väärtustab pereelu?

See keegi võib olla, aga palju suurema tõenäosusega see keegi lapsega mitte bioloogilist sidet omav uus meesterahvas moodustab veel vähem tõenäoliselt tugeva kiindumussuhte selle lapsega. Selle kohta annab ka hulgaliselt kirjandust leida, kuivõrd sage on see, et uue mehe ja kasulapse vahel kiindumussuhet ei teki.

Sina tõenäoliselt oled haiget saanud ja seetõttu nii kompromissitu ja vihane oma sõnavõtus, aga kainelt kõrvalt vaadates see kuu aega täis väga suuri ja tuliseid emotsioone ei ole mingi aeg tegemaks pikaajalisi järeldusi.

Sa ju tead, et ka naistel võib tekkida selline asi nagu sünnitusjärgne depressioon, mis ei tähenda, et nad ülejäänud osa elust ei oleks head emad. On tore kui mees selle kõrvalt suudab oma naise kõrvale jääda ja veidi kannatada, kuni see kõige raskem aeg mööda läheb, et näha, kas mingite pikaajaliste järelduste tegemiseks ikka on alust. Samal moel võiks ka naise vastu suurt viha enese sisse kogunud mehele anda natuke aega maha jahtuda, perspektiivid paika seada ja alles seejärel teha mingid üldistused tuleviku kohta. Lihtsalt mina näen maailma nii. Aga eks igaüks peab oma valiku ise tegema.

See on mingi uskumatu järeldamisvõime, et kui ma ei teeks sõnamurdjaga kompromisse, siis järelikult ma olen ise haiget saanud 😀 Ei ole. Minu abikaasa ja laste isa on minu võrdne partner, ma olen seda juba öelnud. Mul on lihtsalt selge pilt enda jaoks olemas, misjuhul ma olen nõus kompromisse tegema ja mis on asjad, mida ma ei andesta. Koos vastuvõetud otsustest taganemine ja teise poole seeläbi hättajätmine on üks neist, mis ei ole minu silmis andestamist väärt.
Ka selle viha mõtled mu sõnavõttudele ise juurde. Kui miski minus siin viha tekitab, siis need sõnavõtjad, kes soovitavad muudkui oodata ja võimelda inimese pärast, kes ei taha oma naise ja lapsega suhelda. Miks oma elu raisata? Meil kõigil on neid ainult üks.
Väga sügavalt kahtlen, et sel mehel on depressioon või masenduski. Võrdlus SJDga on üsna kohatu, arvestades seda naistel tekitab SJDd raseduse ja sünnitusega paigast loksunud hormonaalne tasakaal. NAISE vastu võib mees oma viha koguda, palju jaksab. Antud mees on hüljanud oma lapse, kes pole mitte milleski süüdi.