Teemaalgataja, kõigepealt saadan sulle ühe pika sooja tugeva kallistuse või kui sa kallistaja-inimene pole, siis lihtsalt kõik kallistuse mitte-füüsilised head aspektid. 🙂 Elan sulle väga kaasa.
Minu lugu on sinu omale mingis mõttes sarnane. Tõrjusin meest samuti pikka aega – vähemalt aasta või rohkemgi. Muidugi jagus ka sellesse aega nii paremaid kui halvemaid päevi. Mõnikord naersime koos või käisime jalutamas ja tundsin, et kõik on hästi. Mõnel harval korral isegi seksisime, aga südames oli mul ikkagi jää tema vastu ja suuremal osal ajast paistis see isegi välja. Selline valu- ja armastusesegune külmus, kus ootad nii väga, et teine näitaks sulle, kui väga ta sinust hoolib isegi siis, kui sa ise ei pingutaks, ja sulataks selle jää oma soojusega. Olin ise ka solvunud, haiget saanud oma mehe poolt, depressioonis ja ootasin, et ta mõistaks seda jne. Aga ma ju südames armastasin teda meeletult. Tülisid oli nii palju, midagi selgeks rääkida ei õnnestunud, tasapisi hakkas ta igasugust rääkimist niimoodi kartma ja vihkama, et lihtsam oli tal üldse minust eemale hoida. Ühesõnaga ta väsis mu emotsioonidest ja külmusest ja läks ära. Umbes samamoodi nagu sinugi mees. Lihtsalt kadus ja keeldus igasugusest suhtlusest.
Kõige raskem mu jaoks oligi see teadmatus, et mis edasi saab ja süütunne, et mina olen seda kõike põhjustanud. Nö. alandasin ennast veel palju rohkem kui sina. Helistasin, kirjutasin öiseid südantlõhestavaid kirju, saatsin SMS-e jne. Hullusin täiesti. Need kontaktiotsimise päevad vaheldusid nendega, kus lubasin endale, et nüüd olen tugev uhke naine, lepin paratamatusega ja hakkan elama ainult iseendale. Ja siis jälle ei pidanud vastu, murdsin endale antud lubadust ja kirjutasin järjekordse kirja. See tunnete pendeldamine oli nii kurnav ja hing oli nii katki, et palju kordi seisin 16-nda korruse rõdul ja kujutlesin ennast sealt alla hüppavat. Palju polnud puudu, et mind ei oleks enam elavate seas.
Teadsin ainult seda, et mees elab ema juures ja et ta ei suuda minu ja sellise eluga enam jätkata. Ta ütles samamoodi need sõnad, et “annab mu vabaks” ega täpsustanud midagi. Küsimused, kas see on lõplik lahkuminek, või kui paus, siis kui kauaks, või kas tal on keegi teine, või kas ta tahaks oma asjadele järele tulla, jäeti lihtsalt vastuseta. Isegi siis, kui kogu hingest püüdsin esitada neid küsimusi nii neutraalselt ja mõistlikult kui võimalik. See kõik oli kirjeldamatult valus ja kestis umbes kolm kuud.
Siis tuli pööre minus endas. Mees ignoreeris mu kirju endiselt, aga ma tundsin, et kui temapoolset otsust ei tule, siis pean ma ise selle tegema – ja tõesti hakkamagi keskenduma omaenda eluga edasiminemisele. Hingevalu ja igatsus olid endiselt kohutavad, aga hakkasin teadlikult suunama oma mõtteid selles suunas, et tekitada oma südame ümber nö. kaitsekiht, mis ei laseks mehega seotud tunnetel enam mulle haiget teha. Olen natuke esoteerikahuviline, seega hakkasin tegelema visualiseerimisega – s.t. kujustasin neid nähtamatuid kuldseid energianiite, mis mind minu mehega seovad (neid oli hääästi palju) ja hakkasin neid vaikselt enda südame küljest lahti harutama. Oleksin võinud need niidid ka lihtsalt läbi lõigata, aga see tundus liiga vägivaldne. Nii ma siis harutasin iga kord, kui mõte mehe peale läks, ja praavitasin harutatud koha puhta valguse ja helgusega. Päriselt ka, see mõjus mulle hästi. Kui usud sellistesse asjadesse, siis proovi. Tegin muid asju ka. Sundisin ennast tänaval naeratama teistele meestele – niimoodi lihtsalt ja sõbralikult; sundisin ennast väljas käima ja suhtlema tuttavatega, kellega ammu polnud suhelnud jne. Sundisin ennast oma välimust korda tegema ja poputasin ennast oma võimaluste piires ilusate ja heade asjadega jne. Ehk siis ravitsesin oma hinge. Tagantjärele mõeldes olekski olnud parem, kui oleksin selle kõigega jätkanud, aga minu lugu läheb edasi teisiti.
Nimelt tuli mu mees pärast kolme kuud tagasi. Ütles, et jõudis endas selgusele ja proovime ikkagi edasi. Kuidagi oskas ta vajutada minu sellistele punktidele, et tundsingi, et ainuisikuliselt mina olin süüdi tema äraolekus – seega tundsin suurt tänutunnet, et ta mulle nö. uue võimaluse andis. See tähendas, et uuesti proovimine saab teoks vaid siis, kui me ennast täielikult muudame. Ja me püüdsimegi ja vindusime niimoodi koos veel umbes kaks aastat. Kõige hullem oli see, et ma täpselt nagu ei saanudki aru, kuidas ja milliseks ma ennast muutma pean. Omast arust ma ju armastasin teda – olin alati armastanud – ja see ongi ju suhtes kõige tähtsam. Ma ei suutnud mõista, kuidas ma saan mehega seksida, kui ma tegelikult tunnen, et ei taha seda. Või kuidas ma saan talle naeratada, kui tegelikult tunnen ikka sedasama solvumist, mida tundsin ennegi, kui ta ära läks. Nüüd oli selle lahusoldud aja pärast lisandunud veel tohutu haavumine ja ebakindlus (sest ta oli vahepeal tõesti olnud armunud teisesse naisesse, kes küll temast huvitatud ei olnud, aga täitis mind teadmisega, et mina olen siiski vaid nö. tagavaravariant), mis tegi kõik veel hullemaks. Või kui sunningi ennast kodurahu huvides seksima või naeratama, siis lõhub see ju nii meeletult hinge, et ühel hetkel plahvatan niikuinii ja tuleb järjekordne tüli. Ühesõnaga, ma ei teadnud, milliseks ma ennast muutma pean, aga püüdsin seda ikkagi teha!!! Selle käigus kaotasin iseennast täiesti ära ja langesin veelgi sügavamasse depressiooni. Ja mulle tundus, et tema läbis sama protsessi. See oli kohutav aeg, see uuesti proovimine. Miski ei läinud paremaks.
Lõppes asi sellega, et (taaskord) mees väsis ja läks päevapealt teise naise juurde. Ja seekord oli asi minu jaoks hoopis teisiti. Ei mingit vindumist, ootust, kahtlusi. Teadsin, et nüüd on lõpp – üheselt ja selgelt – ja hakkasin kohe keskenduma oma uuele elule. Sulgesin omalt poolt lõplikult ukse meie vahel. Nii oli lihtsam.
Ma tean, et sul on raskem, sest sul on ka laps mängus, aga sina ja sinu tunded on samuti ülitähtsad. Isa suhtlemine lapsega selgub tulevikus niikuinii, aga praegu keskendu just omaenda emotsionaalse seisundi tervendamisele. Ära kaota ennast pikaks ajaks ära, nagu mina seda tegin, ja mõtle hoolega, kui avali sa tahad ja suudad oma südant mehe jaoks hoida, ilma et see sind ennast kahjustaks. Ja arvesta sellegagi, et sinugi mees võib tahta tagasi tulla ja see ei pruugi üldsegi olla hea variant.
Minu seis on nii, et hetkel – s.t. ca 2 aastat hiljem – suhtlen oma eksmehega juba pikka aega üsna tihedalt ja täiesti sõbralikult, aga nii minu kui temapoolsetest tunnetest on kõik igatsuse ja armastusega seotu täiesti kadunud. Kadunud on ka halb pinge ja kõik muud negatiivsed emotsioonid. Hea lihtne on suhelda ja vanu mälestusi meenutada. 🙂 Ja leidsin endale ka uue elukaaslase, kellega olen nii õnnelik, nagu kunagi varem pole olnud ja kelle kõrval mõistan, mida tähendab tõeline harmoonia ja üksmeel.
Võib-olla pole sul minu pikast loost suuremat kasu, aga siis lihtsalt tea, et sa pole üksi, sind mõistetakse ja sinu peale mõeldakse. Ja usu, et sinugi elu läheb veel korda ja see praegune valu, mida tunned, on mööduv. Kallistan sind veelkord.
