Kuidas kedagi solvamata ja delikaatselt teha ämmale, äiale, isale, emale, sugulastele ja teistele lähedastele jne selgeks, et sorry, aga me ei soovi enam lapsi? Ühest piisab.
Ja meile piisab.
Juba see et vihjati et oi, te peate küll kiirustama järgmisteks, vanus, vanus..
See ajas sisemiselt täiesti keema. Ei taha enam neid olukordi ja välja keerutamist. Ei meeldi vassida.
Lihtsalt tahaks rahu.
Lohutuseks, et see teema ei puuduta ei ühe, kahe ega tont-teab kui palju lapselisi. Lihtsalt teatud seltskond arvabki, et peab igavesti jääma heietama järgmise lapse teemadel. Sellistele kas vasta soovitusega peeglisse vaadata (juhul kui mõni neist on samuti ainult ühe lapse vanem) või ignoreeri rääkijat.
Ja ega see ka mõnda takista kui laps on kriitiliselt saabunud. Mul kolmas oli raske raseduse tulemusel enneaegne aga juba lapse 3.elukuul tuli üks ühelapseline mees mulle küsivalt ütlema, et varsti siis neljas…. Vastasin, et vaadaku kõigepealt peeglisse. Siis mõmises ja hakkas vabandama oma ütlemist.
Minul 4 last ja sellega ka piirdume aga ikka on ütlejaid, et “no teil hoog sees, tehke veel, olete tublid ja töökad jne jne jne” Ma tõesti ei pea vajalikuks kõigi ütlejatega lahata miks mehega oleme just nelja kasuks otsustanud ja miks rohkem lapsi ei tee. Laste arv on mehe-naise vaheline otsus mille osas ei ole vaja maailma heakskiitu!
Üle otse, et ei taha rohkem, mis siin ikka keerutada.
Ma võin ka lohutuseks öelda, et isegi meilt (3 last perest) nuiatakse/naljatatakse, et kaugel see neljas nüüd veel… Mul on tunne, et see teema on inimestele kohati nö jutujätk. Umbes, et midagi muud tarka pole öelda, siis hakatakse lapse teemal urgitsema.
Mulle tundub ka, et juba ühe lapse saanud perelt küsitakse pigem jutu jätkuks. Küll aga on eriti taktitundetu ja rumal küsida pikka aega koos olnud, kuid lastetult paarilt, millal nad lapse saavad. Kui juba üks laps peres on, siis on selge, et inimesed on ikka fertiilsed, aag kui pole, siis üsna tihti võib see oli ülivalus teema. Ja vahel küsitakse seda ka täiesti vallaliselt inimeselt, kes juba “teatud eas”. Siis tekib küll tahtmine küsida et kas lähen poodi ja ostan lapse või? (olin 30-selt selles olukorras, nüüd enam mitte).
Aga eks need küsimused ole tüütud kõikidele.
kui on 4 või 5 last, siis hakkab ohkimine “ega te ometi rohkem lapsi ei taha!?”
Ei jõua selle maailma meele järele keegi olla 🙂 see on osadele nagu ilma üle nurisemine, mida tegelikult tõsiselt ei mõelda, lihtsalt jutujätkuks ja mõne meelest vaimukas.
Ma ütleks mitte, et oleme otsustanud jääda ühe lapsega (siis tuleb lalin, et küll ümber mõtlete ja mängukaaslane ja kuidas ikka üksikust lapsest egoist kasvab (nagu see oleks sellega seotud!) jne), vaid et selliseid asju otsustatakse omavahel ja teiste hõimlaste arvamust tavaliselt pereplaneerimise juures ei vajata, saab neid lapsi siis palju saab. Kui sellega ära harjutatud või otse selgeks tehtud, siis ei kobiseta ka, kui peaksitegi ümber mõtlema vms. No otseütlemisest viisakuse piiridesse jäädes peaks täiskavand inime ometi mõikama.
Kusjuures olen pannud tähele, et need küsijad/vihjajad ongi alati kas
A) meesterahvad
B) lasteta või ühe, juba suurema lapsega inimesed
C) vanemad, juba täiskasvanud lastega inimesed
Mitte kunagi ei hakka sellist teemat tõstatama vanemad kellel endal 2+ last.
Meie perre ka ilmselt rohkem lapsi juurde ei tule, kuna esimesega on olnud väga raske ja probleeme küllaga. Küsijatele olengi lõpuks hakanud vastama veidi teravama noodiga, sest muidu rahu ei saa. Olen lihtsalt küsinud vastu, et kui mitu last sina oled tissitanud/üles kasvatanud? Kui mitu aastat sina oled magamata olnud? Kuidas sul on karjäär lapse kõrvalt läinud? Selle peale ei osata tavaliselt enam midagi kosta.
Meil oli eriti fun. Kohe kui esimene laps sündis hakkasid paljud küsima, millal teine tuleb. Vastasin kõigile ka ausalt, et esimesel võimalusel tulebki. Ise tahtsin kahte väikese vanusega last, aga kuna esimine oli erakorraline keiser, ei julgenud kohe teist nö tegema hakata:) ja nii kui jäin lapseootele ( vanem oli siis 1,3 a) hakkasid need samad küsijad ohkama ja mind haletsema, et oi kuidas teil küll nii õnnetult läks? Mis te nüüd tegema hakate, vaesekesed! Jne:)))
Selgitada, et rasedus oli planeeritud oli siis mõttetu. Kõige valusam oli seda oma enda ema käest kuulda:(
Lohutuseks, et see teema ei puuduta ei ühe, kahe ega tont-teab kui palju lapselisi. Lihtsalt teatud seltskond arvabki, et peab igavesti jääma heietama järgmise lapse teemadel.
Täitsa õige. Meil on kaks last ja ikka kuuleme neid kommentaare, et millal siis kolmandat on oodata või et kaks tüdrukut on, nüüd on nime edasiviijat ka vaja. Tüütu.
Ma olen tavaliselt vastanud, et meile kahest piisab. Ei ole edasi midagi selgitanud või põhjendanud, võtan lihtsalt mingi muu jututeema üles.
Ütle, et lasid end steriliseerida…
See on väga ebaeetiline küsimus. See teema on sügavalt personaalne. Ma ei küsi kunagi kelleltki, millal järgmine tuleb või veel hullem – millal siis laps tuleb. Me tegelikult ei tea, miks kellelgi lapsi pole. Kui nad tahavad rääkida, siis räägivad ise.
See on väga ebaeetiline küsimus. See teema on sügavalt personaalne. Ma ei küsi kunagi kelleltki, millal järgmine tuleb või veel hullem – millal siis laps tuleb. Me tegelikult ei tea, miks kellelgi lapsi pole. Kui nad tahavad rääkida, siis räägivad ise.
kahjuks ei tea väga paljud eetikast mitte kui midagi
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
