. Ei teagi, mida siit perekoolist ootasin. Võib-olla tahtsin lihtsalt teada, kas on siin inimesi, kes on ise midagi sarnast kogenud – seda, et hingevalu oma välimuse pärast muutub nii suureks, et hakkab tugevalt kogu elu kahjustama, ja et mis siis lõpuks saanud on? Kas ja kuidas olete osanud endaga rahu teha? Sest mina tunnen, et ei oska oma mina-pilti muuta.
Mul on täpselt sama probleem. Olen loobunud üldse partnersuhetest. Ei suuda. Ja tean ka seda lootusetuse tunnet, enesepõlgust, kaalu pendeldamist ja ahastust. Kui saaksin, ei läheks üldse kodunt välja, aga väljas etendan enesekindlat humoorikat inimest. Minusuguste järgi ongi vist tekkinud see stereotüüp, et paksukesed on lõbusad ja heasüdamlikud. Tegelikult olen ahastuses depressiivik.
Jah ja see tunne, kuidas kaal lihtsalt ei lange, tee mis tahad. Inimesel pole võimalik kogu elu mööda nööri käia. Kui sellele veel õieti näkku vaatan, sellele lootusetusele, ja ühiskondlikule põlgusele, mis on siingi olemas ja näitab oma mõistmatut palet (mul oli viis kilo ülekaalu, aga ma tegelesin endaga!) ja mina tegelikult mõistan neid – nende elukogemus on teistsugune -, siis tahaks lihtsalt surra.
On päevi, kus ma tahaksin lihtsalt surra. Sest väljapääsu ei näe. Ja sinust saan hästi aru, sul on veel topelt põhjus masetseda, sest sa usud, et su mees väärib paremat ja et ta tegelikult sind jälestab.
See on õudne elu. Rasvumine on raske haigus, mida on äärmiselt kurnav kontrolli all hoida. Isegi seda sada-pluss kilo on raske stabiilsena hoida. Kusjuures kogu ühiskond usub, et asi on kättevõtmises.
Paksud ise teavad, kuidas nad ennast tegelikult pidevalt ainult kätte võtavadki. Aga et seda pole näha, siis ei usu seda ka mitte keegi.
MIs meil siis üle jääb? Ma ei tea. Tuleb paksuna surra, aga kuidas paksuna elada, seda ei saa keegi õpetada, sest ainus õpetus oleks: aga saa siis peenikeseks.