Mul on 2a tubli ja terve poeg. Aga temaga tegelemine on minu jaoks puhas piin, peale kahte tundi tuleb juba nutt peale. Kes ehk midagi sarnast kogenud, kas ja kuidas oleks võimalik õppida koosolemist nautima?
Äkki on sul lapsega tegelemise osas endale liiga kõrged nõudmised seatud? Paljud esmaemad tunnevad, et nad peavad pühenduma vaid lapsele.
Just täna, kui end siruli korraks voodisse viskasin, mõtlesin, et olen ikka jube ema, üldse ei viitsi teha põnevaid lasteasju oma 2aastasega. Muidugi käime väljas, uurime maailma, loeme raamatuid, vestleme… aga selline igapäevane rutiin on muidugi väsitav: lähme õues, tatsume seal veidi ühe koha peal, külm hakkab, siis ta tahab joosta autoteele, või kellegi uksest sisse, või lihtsalt teadmata suunas minema… siis tuleme koju, ta tahab, et ma lohistaksin teda jalgupidi mööda põrandat või kruvikeerajaga seina sisse täkkeid teha või ronida ohtlikusse kõrgusse riiulile… ja mina tahaks lihtsalt voodis lösutada ja raamatut lugeda või iPadis sobrada. See on just see iga, kus temaga ei saa väga veel selliseid “huvitavaid lasteasju” teha (ehitasin talle täiesti tapetseeritud mininukumaja, mille ta lihtsalt lõhki kiskus – noh, tore, et tal oli lõbus, aga mul natuke kadus motivatsioon), ja pigem ongi selline tatsumine ja järelejooksmine. See on minu jaoks kõige tüütum. …Aga õnneks on igas päevas ka neid mittetüütuid ja väga toredaid hetki. Aga, jah, ma saan sellest tundest aru. Üks asi, mida mina pole eriti teinud (pole jälle viitsinud, heh), on käia kuskil mänguringides või kas või ujumas. Peaksingi minema….
Meil on nii vahva koos. Ta juba räägib midagi ja on muidu terane ja asjalik ning uudishimulik.
Muidugi mul käib ta aias ja igatsus on suur päeval, koosolemise aeg sellevõrra väga nauditav.
Teie vist juba 2.a kodus passinud.
Siiski on niiiii palju arendavaid mänge ja tegevusi 2 aastastele, lööge vaid nett lahti.
Nad on nagu shvammid kes imevad teadmisi sisse. Ärge laske neil igavleda ja potentsiaalil hääbuda..
Agressiivsus võib tulla ka puhtast igavusest
Mul on 2a tubli ja terve poeg. Aga temaga tegelemine on minu jaoks puhas piin, peale kahte tundi tuleb juba nutt peale. Kes ehk midagi sarnast kogenud, kas ja kuidas oleks võimalik õppida koosolemist nautima?
sul on deprekas.
sa võiksid oma perearstiga natuke rääkida
Just täna, kui end siruli korraks voodisse viskasin, mõtlesin, et olen ikka jube ema, üldse ei viitsi teha põnevaid lasteasju oma 2aastasega. Muidugi käime väljas, uurime maailma, loeme raamatuid, vestleme… aga selline igapäevane rutiin on muidugi väsitav: lähme õues, tatsume seal veidi ühe koha peal, külm hakkab, siis ta tahab joosta autoteele, või kellegi uksest sisse, või lihtsalt teadmata suunas minema… siis tuleme koju, ta tahab, et ma lohistaksin teda jalgupidi mööda põrandat või kruvikeerajaga seina sisse täkkeid teha või ronida ohtlikusse kõrgusse riiulile… ja mina tahaks lihtsalt voodis lösutada ja raamatut lugeda või iPadis sobrada. See on just see iga, kus temaga ei saa väga veel selliseid “huvitavaid lasteasju” teha (ehitasin talle täiesti tapetseeritud mininukumaja, mille ta lihtsalt lõhki kiskus – noh, tore, et tal oli lõbus, aga mul natuke kadus motivatsioon), ja pigem ongi selline tatsumine ja järelejooksmine. See on minu jaoks kõige tüütum. …Aga õnneks on igas päevas ka neid mittetüütuid ja väga toredaid hetki. Aga, jah, ma saan sellest tundest aru. Üks asi, mida mina pole eriti teinud (pole jälle viitsinud, heh), on käia kuskil mänguringides või kas või ujumas. Peaksingi minema….
Tsiteerin iseennast. Mõtlesin nüüd järele, et tegelikult eks asi on muidugi enda vaimses meeleolus; kuna olen nüüd rase, seljataga on päris stressirikas periood, siis saan aru, et olen lihtsalt ise ka laisk ja raskesti motiveeritav. Tegelikult võiks muidugi leida kümneid tegevusi, mida temaga teha, kui ainult ise viitsida, ja tihti ta ise võtab mängu üle. Näiteks esimest korda mängisime teeõhtut nukkudega (ta on ise poiss) – katsime väikese laua, igal ühel mingi taldrikulaadne asi ees, sellel klotsid, mis tähistavad kooke ja kotlette jms… Ja ta jäi päris pikalt mängima selle “misanstseeniga”. Nii et, jah, asi on vist meis endis ka, peab tõdema.
Ma ka ei talu. 2 aastat kodus istuda pea 24/h in liiga ränk.Hakkan tänasest päevast lapsele hoiukohta otsima ,et mitte pãris hulluks minna. Mul pigem seeasi,et uldse ei kuulata sõna. Poes teeb ainult häbi ja kakub asju ja maiustusi. Viskab pikali ja irvitab.. peksab jalgadega. Kui toit voi jook ei meeldi kodus valab maha kõik. Kuude viisi seleta aga ei miskit. Hakkan juba arvama ,et tegu mône erivajadusega..ma lähen iga asja peale juba nii närvi,et pea lõhub otsas meeletult. Midagi teha ja taha ega ei suuda. Kellelgi last pole hoida ja viia. Mehele vaid peale tood vahel tund voi 2. Kui ta väga väsinud pole… igatsen elu kus sai ka ensale pyhenduda,sellise lapse korvalt kes pãevläbi ainult koik segi ajab ja sonagi ei kuula on väga raske inimeseks jaada. Ometi olen seletanud ,opetada pyydnud nii hea kui halvaga. Vahel karjun ta peale kõvasti,tema vaid naerab ja teeb edasi mida tahab. Mina sinu kõrval ikka päris läbikukkunud ema,pole enam lapsele midagi anda ja mina,kes viimane kanaema ja last hoiulegi pole iial andnud -tahan temast lopuks rahu.Lihtsalt rahu!
Mina ikka kaasan lapsed enda tegevustesse, mitte vastupidi. Luban lastel, kui nad minu tegevustest tüdinevad, vabalt mängigda, aga ma ei arva, et mina nendega pidevalt peaks mängima, ma jagan aeg-ajalt neile ideesid aga koos lastega mängin haruharva. Ei paku see klotsitorni ehitamine mulle midagi. Seega näitan kiirelt ette end sundisdes paar korda ja edasi lasen lapsel teha.
Õhtul hoiad mõne tunni ja lähed hulluks juba ja sööd rohtusid? Äkki peaks haiglasse minema?
Oeh. Tunnen ise sama, et vahel on lapsega koos olemine piin. Lihtsalt kõik tundub nii vaevaline. Ma tahan temaga mängida ja tegevusi teha, aga ta justkui pole neist eritiliselt motiveeritud mu uutest tegevustest ja siis tunnen ennast läbikukkunud emana kuna ei suuda oma last kaasata ja motiveerida.
Ma ei saa oma last niisamagi òieti klotsidest torni ehitama rääkimata sellest, et eemaldun ja ta siis ise mängiks millegagi. Või milliseid klotse te kasutate tornide ehitamiseks???
Ehk on mu ootused liiga suured… aga jah, see oleneb ikka palju lapsest. Mõni laps on rohkem orienteeritud täiskasvanuga koostööks rohkem ja temaga on lust ning lihtne kasvatada. Teist kasvata palju tahad, aga progress on nii pikk ja vaevaline.
Mul on tihti tunne, et saan ühe väikse edusammu ja siis justkui tuleb kukkumine tagasi.
Iga asjaga muudkui kemple, ei aita ka laulud eriti jne. Koguaeg nuput muudkui ja see on nii väsitav. Öised ärkamised… Akiitvsemate lastega on raskem. Tunnen, et olen lihtsalt mega väsinud.
Mõtlesin ka pealkirja lugedes, et miks ometi siis lapsehoidjana töötada, kui lapsehoidmist ei talu 🙂 Ok, tegu hoopis oma lapsega tegelemisega. Ma ei tea, kas siin keegi saab Sulle adekvaatset nõu anda, kui probleem nii tõsine on. Lisaks ravimitele võiks ehk tõesti psühholoogi poole pöörduda.
Mina sain oma lapse läbi selliste ponnistuste ja pisarate… olin juba ahastuses lootusetusest. Ja lõpuks sain ta!
Ma hullupööra vihastasin teemaalgataja peale. Ma mõistusega tean, et see on minust tobe, inimesel endal on mure jne… Aga £$€$€ {€$@£$ €$$[{ MÕNI annaks pool maailma ja enda elu ja veel rohkem, et sinu olukorras olla ja sina #¤%#”” %&&¤¤ (//&&%&&& räägid, et raske on nautida ##¤¤%% %%##!!!!????!!
Oeh. Peaks psühholoogi poole pöörduma vist.
P.S. Teemaalgataja, ära võta isiklikult, asi on ilmselgelt minus. Sulle saaks soovitusi anda, kui sa olukorda täpsemalt lahti seletaks.
Oeh. Tunnen ise sama, et vahel on lapsega koos olemine piin. Lihtsalt kõik tundub nii vaevaline. Ma tahan temaga mängida ja tegevusi teha, aga ta justkui pole neist eritiliselt motiveeritud mu uutest tegevustest ja siis tunnen ennast läbikukkunud emana kuna ei suuda oma last kaasata ja motiveerida.
Ma ei saa oma last niisamagi òieti klotsidest torni ehitama rääkimata sellest, et eemaldun ja ta siis ise mängiks millegagi. Või milliseid klotse te kasutate tornide ehitamiseks???
Ehk on mu ootused liiga suured… aga jah, see oleneb ikka palju lapsest. Mõni laps on rohkem orienteeritud täiskasvanuga koostööks rohkem ja temaga on lust ning lihtne kasvatada. Teist kasvata palju tahad, aga progress on nii pikk ja vaevaline.
Mul on tihti tunne, et saan ühe väikse edusammu ja siis justkui tuleb kukkumine tagasi.
Iga asjaga muudkui kemple, ei aita ka laulud eriti jne. Koguaeg nuput muudkui ja see on nii väsitav. Öised ärkamised… Akiitvsemate lastega on raskem. Tunnen, et olen lihtsalt mega väsinud.
Mul on tunne, et sa ootad lapselt liiga palju. Mina ei sunni lapsi eriti midagi tegema. Pigem meelitan aga kui vedu ei võta, siis las olla. Kui näitan klotsitorni ette (olgu siis lego-duplodega või suvaliste puust klotsidega), ja laps ei huvitu, siis las olla. Kõik lapsed ei peagi klotsidest torne ehitama. Teen oma toimetusi ja ennast huvitavaid asju edasi, see kui laps näeb ema midagi huvitavat päris asja tegemas, motiveerib lapsi enamasti palju rohkem. Õpetan tähti muude tegevuste vahelt näidates piimapakilt I-d, kui laps ei huvitu, siis edasi ei pressi. Pigem kasutan juhust, kui näen, et laps ise huvi tunneb. Mõne aja pärast katsetan korraks uuesti. Samas käin palju ringi last kaasa vedades ja talle asju näidates-rääkides ja nii vaikselt tekib huvi maailma asjade vastu. Hiljem on nii, et kui laps näeb midagi ägedat, siis niisama kätte ei anna, ette ei loe, vaid ütlen, et kui tahad, teeme koos, aitan, aga ise ära ei tee. Üks laps mu kolmest lapsest algul ei huvitunud millestgi, ainult tahtis omaette mängida, ei tahtnud kusagile minna, jalgrattaga sõitu õppida vm. ta ei soovinud. Lasin tal olla, ma ei saa sundida inimest olema keegi, kes ta ei ole. Ja tulemusena nüüd lasteaia lõpuaastatel on ta äkki hakanud huvi ilmutama, kaasa tahtma jne. Iseenda meelt tuleb lahutada ikka peamiselt nende tegevustega, mis sulle huvi pakuvad, ei saa loota lapsest enda lõbustajat. Kõik laabub palju paremini, kui õpid lapse kõrval tegelema endale mõnusat rahuldust pakkuvate tegevustega. vajab ainult natuke leiutamist ja vaimu teritamist, kuidas seda lapsega koos, või tema kõrval teha. Mõne jaoks on see kokkamine, mõni õmbleb, mõni teeb muud käsitööd, mõni maalib, mõni armastab käia pikkadel jalutusretkedel, mõni osaleb lapse kõrvalt e-kursustel, mõni kirjutab blogi jne. Oma aktiivsete lastega veetsin mina palju kusagil metsas, kus nad võisid täiest kõrist röökida, joosta, puude otsas turnida, kiikuda maani paindunud okste küljes. Samal ajal mina kuulasin, mis tahtsin, kõrvaklappides, istusin netis sealsamas metsas. Soojad riided selga ja elu looduses on võimalik olla, kodu ei lähe sassi, laps saab möllata ja mina saan netis istuda. Fotografeerimine on selline hobi, mida annab arendada ja harrastada ka viletsa ilmaga. Õppisin tegema väikeseid youtube klippe jne. Ei filminud ja pildistanud sugugi lapsi, vaid õppisin ümbrust nägema uute nurkade alt – mikromaailma võlusid.
Mul on tunne, et sa ootad lapselt liiga palju. Mina ei sunni lapsi eriti midagi tegema. Pigem meelitan aga kui vedu ei võta, siis las olla. Kui näitan klotsitorni ette (olgu siis lego-duplodega või suvaliste puust klotsidega), ja laps ei huvitu, siis las olla. Kõik lapsed ei peagi klotsidest torne ehitama. Teen oma toimetusi ja ennast huvitavaid asju edasi, see kui laps näeb ema midagi huvitavat päris asja tegemas, motiveerib lapsi enamasti palju rohkem. Õpetan tähti muude tegevuste vahelt näidates piimapakilt I-d, kui laps ei huvitu, siis edasi ei pressi. Pigem kasutan juhust, kui näen, et laps ise huvi tunneb. Mõne aja pärast katsetan korraks uuesti. Samas käin palju ringi last kaasa vedades ja talle asju näidates-rääkides ja nii vaikselt tekib huvi maailma asjade vastu. Hiljem on nii, et kui laps näeb midagi ägedat, siis niisama kätte ei anna, ette ei loe, vaid ütlen, et kui tahad, teeme koos, aitan, aga ise ära ei tee. Üks laps mu kolmest lapsest algul ei huvitunud millestgi, ainult tahtis omaette mängida, ei tahtnud kusagile minna, jalgrattaga sõitu õppida vm. ta ei soovinud. Lasin tal olla, ma ei saa sundida inimest olema keegi, kes ta ei ole. Ja tulemusena nüüd lasteaia lõpuaastatel on ta äkki hakanud huvi ilmutama, kaasa tahtma jne. Iseenda meelt tuleb lahutada ikka peamiselt nende tegevustega, mis sulle huvi pakuvad, ei saa loota lapsest enda lõbustajat. Kõik laabub palju paremini, kui õpid lapse kõrval tegelema endale mõnusat rahuldust pakkuvate tegevustega. vajab ainult natuke leiutamist ja vaimu teritamist, kuidas seda lapsega koos, või tema kõrval teha. Mõne jaoks on see kokkamine, mõni õmbleb, mõni teeb muud käsitööd, mõni maalib, mõni armastab käia pikkadel jalutusretkedel, mõni osaleb lapse kõrvalt e-kursustel, mõni kirjutab blogi jne. Oma aktiivsete lastega veetsin mina palju kusagil metsas, kus nad võisid täiest kõrist röökida, joosta, puude otsas turnida, kiikuda maani paindunud okste küljes. Samal ajal mina kuulasin, mis tahtsin, kõrvaklappides, istusin netis sealsamas metsas. Soojad riided selga ja elu looduses on võimalik olla, kodu ei lähe sassi, laps saab möllata ja mina saan netis istuda. Fotografeerimine on selline hobi, mida annab arendada ja harrastada ka viletsa ilmaga. Õppisin tegema väikeseid youtube klippe jne. Ei filminud ja pildistanud sugugi lapsi, vaid õppisin ümbrust nägema uute nurkade alt – mikromaailma võlusid.
Aitäh inspireeriva vastuse eest. Tunnen justkui otsiks ja planeerikski asju mida lapsele teha, et oleksid õpetlikud ja arendavad tegevused. Kui ma lapsega parasjagu ei tegele, siis ta siblib niisama ringi ja loobib, vehib mänguasjadega ning see hullult häirib mind. Tunnen, et pean temaga pidevalt tegema. Muidu turnib radikate najal, üritab lauale ronida jne. Paneb niisama asju suhu. Tunnen, et pean teda pidevalt arendama, sest lihtsalt öeldakse et mida rohkem lapsega tegeleda ja arendada seda parem.
Aga no nii saab enda tass ikka väga tühjaks…
Milliste mängudega sinu lapsed omaette tegutsesid? Mul üks laps ja üksi ka igavam.
Aitäh inspireeriva vastuse eest. Tunnen justkui otsiks ja planeerikski asju mida lapsele teha, et oleksid õpetlikud ja arendavad tegevused. Kui ma lapsega parasjagu ei tegele, siis ta siblib niisama ringi ja loobib, vehib mänguasjadega ning see hullult häirib mind. Tunnen, et pean temaga pidevalt tegema. Muidu turnib radikate najal, üritab lauale ronida jne. Paneb niisama asju suhu. Tunnen, et pean teda pidevalt arendama, sest lihtsalt öeldakse et mida rohkem lapsega tegeleda ja arendada seda parem.
Aga no nii saab enda tass ikka väga tühjaks…Milliste mängudega sinu lapsed omaette tegutsesid? Mul üks laps ja üksi ka igavam.
No see ongi ju normaalne mäng, kui laps siblib niisama ringi ja loobib, vehib mänguasjadega. Kui laps ei nuta, siis mina küll end tema “mängudesse” ei sega. Isegi kui need mängud tähendavad mänguasjade laialiloopimist ja mängukaru jalgadest mööda tube vedamist. Eile 1,5aastane “pesi” põrandat.
Ainus huvi on vanemate tagatoas arvutis vahtida.
No selliseid tüüpe on alati olnud, ei tulene ainult vanematest, et lasid lastel olla. Üleüldse, vene ajal ei toimunud erilist lastega mängimist, lastigi neid olla ja kasvas neid igasuguseid. Mõni nüüd ka istub ainult arvutis, teisel on sada huvi.
Tegelikult ei pea ju lapsega järjepanu 2 h tegelema ja meeletult arendavaid tegevusi otsima (selles vanuses on ka lihtsad igapäevatoimingud tegelikult arendavad, kasvõi see, kui saab ise osaliselt riided selga või katsetab kodus mingite asjadega, ronib, mängib jne). Kui laps on kodus, on näha, et tahab tähelepanu ja vanemaga koos midagi teha, siis alustate koos mingit mängu, kui näed, et ta on juba hoos, siis lased tal edasi tegutseda ja eemaldud vaikselt oma asju tegema. Kui on selline päev, et väga ei taha midagi välja mõelda, et mida meisterdada või mida õues teha, siis on igal lapsel ju mingi asi, mida vanem teab, mis on selline nö päästeplaan, millega ikka tegeleda tahab, nt mõnel on see kineetiline liiv, mõnel mõni lastelaulude plaat või Jänku-Jussi multikad või hoopis võimalus nukke vannitada. Mõni päev lihtsalt võibki lõdvalt võtta. Kui kodutöid teed, siis lased lapsel seda matkida, tõesti, lased kasvõi põrandat pesta.
“ei talu lapsehoidmist” on muidugi kummaline väljend. Võib-olla tasub sellegi üle mõelda, et see ei ole laps, keda sa hoiad ja pead uneajast uneajani “välja kannatama”, vaid see on väike inimene, kes elab oma kodus, tegeleb oma asjadega ja tahab vahepeal oma vanemaga koos ka midagi teha.
Mul on kaks väikelast (praegu 5,5 a ja 4 a), nii et ma tean väga hästi neid hetki, kui lihtsalt tahakski teise tuppa oma laste eest peitu pugeda, aga teise lapsega õnneks sain aru, et esimesega pingutasingi üle, et tegelikult oleks võinud palju asju võtta rahulikumalt ja mitte nii suure pingega, et ma nüüd pean ja mis kõik lapse jaoks tuleb teha.
Ma tean juhust, kus lapsel lasti olla (ei sunnitud nt kodutöid tegema jmt) ning nüüd täiskasvanuna ei huvitu samuti millestki. Välja arvatud arvuti, kus tal lubati olla. Last ju huvitas. Kõike muid tegevusi teeb läbi vaeva, ei oskagi eriti endaga hakkama saada. Ainus huvi on vanemate tagatoas arvutis vahtida.
Seal on suur vahe, kas mitte üldse tegeleda lapsega, või pisteliselt proovides õige hetke, õige meeleolu ja õige lähenemisviisi leidmine. Pidevalt tuleb sekka üritada, pakkuda võimalusi, aga mitte kindlalt otsustada, et nüüd ja praegu hakkame torni ehitama, sest nii on raamatus kirjas. Vaid sa proovid ja proovidaeg-ajalt ja kui siis ühel hetkel laps võtab vedu, kasutad selle ära. Pisitasa nihutad piire, kui huvi ja püsivus hakkab kaduma, venitad veel, aga mitte sundides vaid põnevust luues. Lisaks kui lapsevanem ise tegeleb väga erinevate põnevate asjadega, tekitab see 90% lastest huvi. Kui lapsevanem ainult istub tülpinult su kõrval klotsidega ja ülejäänud osa ajast vedeleb diivanil, on tunduvalt väiksem tõenäosus et last erinevad tegevused huvitama hakkavad. Kui loomuliku uudishimu ära kasutamise asemel kasutatakse sundi, ei tule sellest miskit head välja. Nii väikese lapse mängud ongi enamasti lihtsalt füüsikaseadustega tutvumine, lihaste treenimine ja lõbus kilkamine.
Mina arvasin, et ei talu lapsehoidmist mõttes, et ei taha nt vanavanematele hoida anda.
Palun otsi abi! Ehk aitaks psühholoogiga rääkimine, kindlasti tugivõrgustik sulle enda vaba aja võimaldamiseks. Depressioon?
Loodan, et su laps on ikka hoitud ja armastatud.
Kohe on käes valge aeg, kevad – saate olla palju õues.
Ma ei tea, kus sa elad. Kui suuremas linnas, siis on ju palju kohti, kust kodust välja lapsega käia.
Kodus nt kleepige kleepsuraamatuid, maalige värvipintslitega, mürage. Kutsuge külalisi (hea, kui sama vana lapsega sõbranna), käige ise külas.
on muidugi, on ka rohud välja kirjutatud, ega need ei võta seda tunnet ära. olen ka erinevaid rohtusid proovinud, aga ilmselt sellist rohtu pole olemas, mis paneks mind lapsehoidmist nautima
päeval käin küll tööl, aga õhtuti pean vahel ikka mõne tunni hoidma ja ma ei talu seda
Kuule, sul on siis asjad kohe päris kehvasti 🙁 Sain teemast alguses aru nõnda, et istud kaheaastasega päevade viisi kodus. Nüüd aga selgub, et käid pikapäevaga tööl ning oma last silmad vaid “õhtuti ikka mõne tunni”. Väljendusid oma pealkirjas paraku tõesti õigesti: sa hoiad oma last, tegelikud tema üleskasvatajad on lasteaiapedagoogid. Aga kas tõesti peavadki asjad nii käima?
Üks põhjus on muidugi sinu depressioon. Aga selles pole laps süüdi.
Omadest kogemustest ütleks, et selles, miks paaritunnine lapse nägemine sinus piina tekitab, võib vabalt olla üheks suureks põhjuseks nimelt teie liiga vähene koosolemine. Mida rohkem oma lapsega koos aega veedate, seda rohkem teil ühiseid tegevusi, ühiseid jututeemasid, nalju, krutskeid jne-jne tekib. Kui aga last väga harva näha, siis tõesti ei oskagi temaga midagi peale hakata, vahite vaid igavledes teineteisele otsa. Sest teil on liiga vähe ühiseid mälestusi, mida jagada, tunnete teineteist liiga vähe ega tea, mis teisele meeldida või teda huvitada võiks. Sama teema võib tekkida nt lahutatud vanemate puhul. Seega soovitan ikkagi harjutada ennast need paar tundi välja kannatama ning lapsega tegelema.
Praegu valge aeg juba, minge kas või natuke välja jalutama. Või vaadake kodus koos raamatuid või pange koos puslet kokku. See on ikkagi sinu laps, ja kui juba praegu, 2-aastasega, võõrandumine tekib, ega see siis ajaga ilmselt paremaks ei lähe. Teineteisega seotuks jääte aga kogu eluks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
