Võlgnikuga koos elavatele lastele elatuvahendite mitte jätmine
selle vastu aitab ju samuti elatise väljamõistmine.
Aga kui elatisvõlglane on ise ka üksikvanem ja teist vanemat pole teada või on surnud? Iseendalt ei saa endaga elavale lapsele elatist välja nõuda. Isegi elatisabi pole siis võimalik endaga elavale lapsele saada. Ka hiljuti siit läbikäinud juhtumis pidi üks selline üksikvanem kohtutäiturilt eraldi endale ja endaga elavale lapsele makstud toetusi tagasi taotlema. Kuidas ja millest peaksid nad aga seni elama, kuni taotlust menetletakse? Kas selliseid olukordi peab tõesti kuid, kui mitte aastaid vältavates kohtuvaidlustes lahendama, kui tegemist on ometi lihtsalt kellegi juhuslikust liigsest agarusest tekkinud näpukaga?
Muuseas pole osalusveebis tehtud sellesisulisele seadusemuudatuse ideele isegi mitte õigustavat vastust suudetud välja mõelda. Ilmselgelt on asi vigane.
aga nüüd sain aru, milles tegelik hala peitub – riik on rikkamaks ja heldemaks muutunud ja tõusnud peretoetused ei mahu mõne kadeda rongavanema hinge ära enam.
Aga tõusvad kohustused peavad mahtuma. Asi ei ole tasakaalus. Pikas perspektiivis elatise maksjad sellises süsteemis vaesuvad ning muutuvad oma lastele toe pakkujatest neilt abivajajaiks. Vaesuvad ka nendega elavad lapsed, sest ootamatult selgub, et kuigi neil on kaks vanemat õde-venda, kellele nende vanem peab elatist maksma, ei ole nad ise mitte oma vanema kolmandad-neljandad lapsed, ega vääri seega vastavat toetust. Kas see võiks tõesti olla soovitav eesmärk?
PS. Rongavanemaks nimetatakse vanemat, kes oma lapsed hülgab, mitte seda, kes laste elus osaleb ja neile elatist maksab. Antud juhul on ilmselgelt tegemist alatu solvanguga. Kas pöördun moderaatori poole, või peaksin ka sel puhul oma eksi kohtusse kaebama?
