Sarnaseid teemasid on sind kindlasti küll ja küll olnud. Kirjutan enda loo ka.
Päevad jäid ära ja rasedustest näitas positiivset tulemust. Panin kohe aja günekoloogi juurde, et saada kinnitust, kas olen rase või mitte – läksime günekoloogi juurde kohe järgmisel päeval. Võtsin kaasa ka oma elukaaslase. Günekoloog kinnitas, et olen kindlasti rase (6. nädal).
Enne arsti juurde minekut arutasime korraks naljaga, et lapse kasvatamine polegi nii raske ja meie mõlema vanemad ju hakkama saanud jne. Aga samas ka mõtlesime, et uurime abordi võimalusi günekoloogilt, sest et siiski see tuli meile mõlemale ootamatult.
Minu elukaaslane uuris günekoloogilt abordi võimaluste kohta ja saime kaasa ka lugemismaterjali. Günekoloog selgitas, et kuni 9. nädalani võimalik tabletiabort.
Pärast günekoloogi külastust on minu elukaaslase suhtumine järgnev „see ei olnud planeeritud, neela see tablett alla ja ongi kõik“. Ehk siis minu elukaaslane ütleb, et pean tegema abordi, panime koos ka juba aja kirja, aga mina olen siiski kahtleval seisukohal. Minu elukaaslane ei ole nõus teemat üldse enam edasi arutama.
Meie suhe on olnud keeruline. Minu elukaaslasele meeldivad arvutimängud ja oleme selle pärast päris palju tülitsenud lausa viimastel aastatel. Lisaks on ka muid keerulisi teemasid, mille pärast oleme päris palju tülitsenud viimasel ajal.
Veidi enne rasedusest teada saamist läks mu elukaaslane oma ema ajutiselt vabasse korterisse elama, et minust puhata (ja arvutimänge hommikust õhtuni puhkuse ajal mängida). Nüüd on ta seal vahelduvalt (mõned ööd minu juures, enamik öid eemal) ööbinud umbes nädala ja viimased päevad pole me üldse suhelnud.
Mul nii raske olla – nii nõrk on olla ja iiveldab ja elukaaslast pole kõrval. Abordi aeg on juba homme pärastlõunal. Ma ei tea mida teha…
Teema: Elukaaslane tahab, et teeksin aborti
Lihtne: kas sa tahad seda last ja oled valmis üksinda last kasvatama?
Ilmselgelt saab teie suhe abordiga lõpu. Nii nagu lõpeb see suhe ka siis, kui sa sünnitad. Otsuse pead sa vastu võtma 100% ise, muidu jääb ikka midagi kripeldama.
Mõtle läbi, kas oled valmis ja suuteline lapse üksi üles kasvatama. Vastavalt sellele otsusta.
nagu eelmine ütles.
teie suhe on läbi nii või naa. kui teed aborti (see tabletiabort ei ole midagi nii tore, et neelad tableti ja unustatud. see on ikka päris kole) siis jääb see sind elulõpuni painama ja sina jätad elukaaslase maha esimesel võimalusel. Kui sa ei tee, kisub elukaaslane tüli üles ja kaob.
See on siiski sinu otsus nüüd. Sa tead, mida elukaaslane tahab, kuid pead läbi mõtlema ka selle, mida sina tahad. Sa pead oma otsuses olema 100% kindel. Kui kübegi kahtled, siis jääb painama.
Kui sul on võimalik last ka üksi kasvatada ja sa ei soovi aborti teha, ära tee.
Aga see teie suhe on nüüd läbi ükskõik kummas suunas liikudes.
Teeksin aborti ja lõpetaksin ka suhte.
Otsusta üks asi korraga. Kõigepealt tõsta elukaaslase asjad ukse taha. Usu, teil ei saa olema sellist pereelu, nagu sa soovid. Elukaaslane on lapse suhtes otsustanud, teda ei saagi su kõrval olema.
Nüüd see tüüp-jutt. Kui oled kindel, et tahad last ja suudad tema üksinda üles kasvatada… Selliselt tropilt ei tahaks elatist ka, jääd eluaeg närve rikkuma, kadugu minema! Või tee abort ja asu endale normaalset meest otsima. Kui saad aru, et mehest abikaasat ei tule, tuleb maha jätta, mitte aastaid kakelda, loota, et mees muutub. Oleneb ka, kui vana oled.
Raske olukord, aga soovin Sulle parimat. Kui Sa abordiks valmis ei ole, siis tühista homne aeg ära. Sul on ju veel mõned nädalad aega mõelda ja otsustada. On üsna selge, et elukaaslane Sulle toeks ei ole ja mina Sinu asemel tema arvamusega ei arvestaks. Arvesta, et last hakkad kasvatama Sina üksi ja tee seda, mida ise õigeks pead.
Igaljuhul ära lase ennast survestada ja tagant kiirustada! Kui mees Sinust vähegi hooliks, siis ta oleks pakkunud, et vaatame ja mõtleme, aga selline tagant kiirustav suhtumine näitab, et teda huvitab ainult see, et ta ei peaks ennast Sinuga siduma ega elatist maksma.
Jõudu!
Rahaliselt ma usun, et saaksin hakkama – mul on hea töökoht ja samuti olemas elukoht.
Olen 27 aastat vana – ma ei ole enam enam väga noor, ka arst mainis seda. Ma kardan tüsistusi, mis võivad abordiga kaasneda.
Mina sünnitasin lapse üksi, 38-aastasena. Läksime samuti raseduse ajal lahku. Kõige hullem aasta on see aasta kui laps läheb esimest korda lasteaeda. Aga muidu üksi rase olla, üksi imikuga tegeleda – sellega saab hakkama. Kui raha on enamvähem ja elukoht olemas, siis ainult üksijäämise pärast pole vaja karta. Iseenesest on sul aga veel vähemalt 10 aastat aega lapsi saada, minul see kell tiksus veidi hilisema peal.
Abordiga kaasnevad tüsistused, selles on arstil õigus. Ei pruugi, aga võivad. Hingelised haavad nagunii, eriti kui sa kahtled ja pole päris kindel, et abort on see, mida peaksid tegema.
Lapsega kaasneb palju muret ja vaeva ja väsimust, aga ka õnne ja rõõmu on kuhjaga. Kui laps on terve, siis seda õnnetunnet on ülekaalus, päike igas päevas.
Ma soovitan sul homne aeg tühistada ja rahulikult veel mõelda. Sul on katkestamiseks veel aega kui otsustad katkestada, aga ära otsustamisega liialt kiirusta. Pead oma otsuses hästi kindel olema.
Aga mida sa ise tahad?? 27 aastasena.
Muu nõu on eespool juba antud.
Väga keeruline otsustamise koht.
100% on teie suhe läbi, füüsiliselt küll mitte, sest olete vahelduva eduga koos. Küll, aga realistlik olles, teie suhe ei toimi. Sul ei ole meest, kes lapse eest hoolitseks ja sina ilmselt samamoodi teatud “probleemidega”
Mõtle laiemalt, mitte vaid endale ja mehele. See, kelle sa siia maailma sünnitaksid, ehk ka lapse ehk kolmanda inimese peale. Sa ei peaks mõtlema sedasi, et saaksid hakkama ka üksikvanemana. Loomulikul tasandil ei lapsed loodud kasvama ühe vanema kaitse, õpetuste ja eeskuju all. Isata kasvanud lapsed erandjuhul kipuvad olema samuti teatud spetsiifiliste probleemidega. Vaata emade poegi nt., isade tütreid, kõigil väga sarnased “eripärad”. Seega, väga raske valik, aga pigem proovi leida suhe, kus ikka mõlemad vanemad oleksid täisväärtuslikud vanemad oma lapsele. Muul viisil lood maailma vaid kannatusi ja õnnetust, ka. üksikvanemana olles. See pole õige.
Panen oma loo. Abielus, üks laps oli olemas. Ei tohtinud kasutada hormonaalseid vahendeid ja mehele kondoon ei sobinud. Sai kasutatud kalendrimeetodit, samas olin valmis ka selleks, et kui jään lapse otele, siis sünnitan. Eeldasin, et mees ka arvestanud sellega. Jäingi aasta möödudes rasedaks ja olin õnnelik. Kuid siis juhtus see, et mees teatas, et ta ei soovi last ja kõik. Mul ei jäänud muud üle, kui mehe survel tegin abordi, 7s nädal ja tableti oma. Enne siis tablett sisse võetud ja arsti juures pandi teine sisse. Siis koju ja hakkas see süünnitus valu ja toimus abort. See oli kohutav, kõige kohutavam oli see, et ma nägin seda loodet. Peale seda psüühiliselt olin omadega läbi. Kõige raskemal ajal mees ei olnud kõrval, sest tema jaoks oli abort mingi tühine asi. Alles siis mõistsin, et kellega olin abielus. Sündimata laps avas silmad ja peale seda lahutasin. Kas ma kahetsen? Nii ja naa. Muidugi kriibib hinge, et hävitasin elu. Samas see avas silmad ja see oli vajalik.
Ise pead jõudma otsusele. Kindel on see, et suhe teil nii või naa ei toimi ja oledp aremat väärt. Samas kui tunned, et suudad ja soovid selle lapse sünnitada ja kasvatada, siis tee seda. Küll leiad tulevikus ka üksikemana suhte,kõik on võimalik, kui ise soovida ja tahta.
Mina isiklikult jätaksin mehe maha, aga lapse saaksin. 27 on ikka piisav vanus juba, et esimene laps saada. Mehega või ilma meheta. Nagu siin öeldud, siis suhe läbi niikuinii. Kuni ükskord uus suhe tekib ja lastesaamise faasi jõuab, võib aastaid minna. Siis aga võid avastada, et vanus teeb oma töö ja rasestumine oi kui keeruline. Minul oli. Aastaid võttis aega. Ära riski sellega! Lontust mehe arvamus pole tähtis.
Olen nõus, et lapsel on vaja mõlemat vanemat. Ka mina kasvasin ainult emaga (isaga juhtus õnnetus kui olin paari kuune). Samuti kasvas minu elukaaslane enamik ajast vaid emaga. Tema vanemad läksid lahku, ta jäi algul isa ja uue naisega elama, aga hiljem tuli ema juurde tagasi.
Teemaalgataja
Ma ei arva nii. Lapsel on eelkõige vaja turvalist ja toetavat keskkonda. Kui see on võimalik tagada ilma teise vanemata, siis nii on. Ka kahe vanemaga pered pole probleemivabad ja hakkamasaavate üksikvanematega kasvavaid lapsi on terve Eesti täis. Armastus peab olema, isa võib olla.
Mina jätsin alles lapse, kui mees tahtis, et teeksin abordi. Ma ei ole seda kunagi kahetsenud ja see on mu ainus laps. Kokku mehega me ei jäänud, kuid ta on aidanud nii materiaalselt kui ka lapsega tegelemisel. Ma arvan, et praegu oleks tal piinlik meenutada, et tegelikult soovitas ta abordi teha. Lasteaia-aastad olid tõesti rasked, aga sealt edasi enam mitte.
Samas olen kuulnud naisi rääkimas, et mehe esimene reaktsioon on olnud, et kas ei saaks ikka aborti teha. Hiljem on mehed aga lapsemõttega harjunud.
Nii et kui tahad last, siis soovitan sünnitada.
Ma sain esimese lapse seisus, kus meespool soovis aborti (ta avaldas selle soovi küll siis, kui enam aborti teha ei saanud). Olin siis kahekümnendate alguses.
Igasuguseid aegu on olnud, aga mul on tugivõrgustik olnud alati olemas, pere ja sõbrad. Ma ei ole seda otsust kunagi kahetsenud. Ei takistanud see laps mul uuesti armumast ja abiellumast. Viimased aastad olen isegi elatist saanud, alguses selle teemaga ei sujunud.
Kui sa otsustad abordi kasuks, siis olgu see sinu ja vaid sinu otsus. Mõtle rahulikult kõik läbi. Sa ei ole enam 18, 27-aastaselt suudad kindlasti küpse otsuse teha.
Sinu suhtest aga.. Ma päris ausalt arvan, et sul on selle meheta parem. Ükskõik mis otsuse teed. Tundub, et ta pole isegi veel suureks saanud.
Edu ja rahulikku meelt sulle, kindlasti teed õige otsuse!
Kõigepealt, sa ei ole vana. Kõigi nö sekkuvate meditsiiniliste meetodite puhul on teatud riskid, aga see, millest jutt käib, on kontrollitud tingimustes ja pole põhjust karta, et midagi valesti läheb.
Ma arvan, et hirm, mis tulevikus saab (kas ikka leiad uue mehe jne), pole õige põhjus last saada.
Sinu postitustest pole välja lugenud suurt soovi praegu emaks saada ning tundub, et põhimõtteliselt kalduksid abordi suunas.
Selles pole midagi halba, kui praegune hetk sinu elus pole lihtsalt õige lapse saamiseks.
Mitte näägutamiseks, kuid järgmises suhtes siis rasedusvastased vahendid kasutusele, kuni on mõlemapoolne otsus laps saada, eks?
Ole tubli, tee enda jaoks õige otsus!
Siin elus juhtub kõik põhjusega. Ka see laps on tulnud sinule ja sinu lapse isale midagi õpetama. Olen olnud kunagi sarnases olukorras ning valisin lapse. Ei kahetse ning ka lapse isa on lapsest ääretult sisse võetud ning toetab igakülgselt. Üksi on ikka olnud vahel raske, aga see siiras armastus mida väike laps enda särasilmade ja naeratusega iga päev annab, kaalub kõik tuhat korda üle. Olen kunagi nooremana teinud aborti, mehe soovil. Muidugi ei jäänud me mehega kokku ning mitu aastat oli hing ikka päris haige selle kaotatud lapse pärast. Mehed tulevad ja lähevad, aga laps jääb.
Kas kellelgi on olnud veel kogemust tabletiabordiga?
Ma olen lugenud ernevaid arvamusi. Üks eelpool kirjutaja väitis, et tema tegi 7. nädalal ja nägi kuidas loode tuli välja. Selleks ajaks ju ei ole veel loodet. Ma tean, et verd tuleb rohkem kui päevade ajal ja kuni 2 nädalat järjest.
Loote areng 6-8 nädalal: http://www.ehd.org/resources_bpd_illustrated.php?page=8&language=26
Kõigepealt, sa ei ole vana. Kõigi nö sekkuvate meditsiiniliste meetodite puhul on teatud riskid, aga see, millest jutt käib, on kontrollitud tingimustes ja pole põhjust karta, et midagi valesti läheb.
Nalja teed või?
Minu lugu:
Olen ühe lapse ema, 34-aastane. Väga tahaksin, et mul oleks veel lapsi, aga seda ei saa kunagi olema. Peale esimese lapse sündi katkes kaks rasedust kolme aasta jooksul. 9dal nädalal ja 7dal nädalal. Loode on näha ja see jääb eluks ajaks kummitama. Peale viimast katkemist jäin uuesti rasedaks, aga tegu oli emakavälise rasedusega. 5dal nädalal tehti tabletiabort, mille tagajärjel kaotasin emaka. Haiglatingimustes!
Abordi tagajärjel on emaka kaotanud ka minu sõbranna, niisama infektsioone jms tean rohkem ja neid lugusid leiab kasvõi siit Perekoolistki.
Mis teemaalgataja loosse puutub, siis mängusõltlasest ei saa normaalset meest nagunii kunagi. On olnud sellisega suhe 4a. Isaks selline ei kõlba. Oma eksi pealt näen, et kuigi nad on oma naisega koos ja neil on laps, võiks see naine sama hästi olla üksikema. Teeb ja kasvatab ainult ema. Isal on arvutimängud. Tegemist on pea 40-aastase mehega!
Mina ei läheks aborti tegema. Ma pole mitte kunagi, mitte kordagi oma lapse olemasolu kahetsenud. Seda rõõmu, mida lapsed toovad, ei saa kirjeldada inimesele kes seda ise kogenud pole. Saan vaid seda öelda, et enne lapsi ei olnud ma täielik – mu elus oli midagi puudu. Tol ajal ma sellest aru ei saanud ja puudust ei tundnud, aga enam ei vahetaks ealeski elu selle vastu mis oli enne last. Lapsed annavad elule mõtte ja sisu.
Vist veidi teine olukord (ka günekoloogilises mõttes), aga mul oli peetumine, loote suurus 7+0, ja tehti samuti tabletiabort. Ma jooksin nii hullusti verd, et kukkusin paar korda kokku (ma ei minesta muidu mitte kunagi!) ja hemoglobiin langes ca 135 pealt ca 85 peale. Mõned nädalad olin ikka väga nõrk ja jõuetu. Nii et ei ole see midagi “ah, lihtne tabletiabort”. Üks mu elu õudsemaid kogemusi.
Mina samas olukorras läheks sellest mehest lahku ja teeks ka abordi. 27 ei ole mingi vanus, 7-8 aastat veel aega, et lapsi saada, proovi ikkagi leida mees, kes on mees ja lapsele isa.
mina jäin ups-rasedaks oma abikaasaga, olin spiraali väljavõtnud ja uut ei olnud veel pannud. Vanust ka (40), mööda eestit trippides saigi laps valmis tehtud. Mees lõi alguses vedelaks – 2 last juba oli ja tal uus firma tegemisel, käis ka arglikult AB mõtte välja. ütlesin – olen nõus, kui tuled AB’le kaasa. Mees kohkus ära ja rohkem juttu ei teinud. Nüüd on ise rohkem kanaisa, kui mina – ninnutab ja nännutab seda pesamuna kõige rohkem. Räägib kõigile, et sai alles nüüd isaks (vanemad lapsed olid meil suht noorelt).
proovi ikkagi leida mees, kes on mees ja lapsele isa.
Seda ei tea sa kunagi paraku ette, kas ja kui mees see mees peale lapse sündi on. Või kui mees ta nt peale 10a on. Alati peaks igaks juhuks arvestama sellega, et kasvatad lapse üksi üles.
Mina teeksin aborti ja lõpetaksin suhte. Kui otsustad sünnitada, siis arvesta, et normaalset meest sul enam leida pole võimalik. Ükski mees ei soovi “kasutatud” naist ja võõrast last. Võid siit samast foorumist nende kärgpere probleemide kohta lugeda lõpmatuseni. Kui oled valmis elu lõpuni üksi (laps v.a) olema, siis sünnita.
Lisaks ära unusta, et esimesel trimestril on raseduse katkemise oht nagunii peaaegu 50%
Kas siis pole mingit vahet, millise mehega laps saada, kelle geene paljundada? Mingi suva tropiga soovitate tõesti noorel vallalisel naisel lapse saada? Miks nagu?
Kas siis pole mingit vahet, millise mehega laps saada, kelle geene paljundada? Mingi suva tropiga soovitate tõesti noorel vallalisel naisel lapse saada? Miks nagu?
Vaata, see rasedus on juba olemas. Geenid on ka naise omad, ega üksi mehe geenid seal pole.
Siin öeldakse, et kellegi teise arvamuse ajel ei ole vaja aborti teha ning öeldakse ka, et tabletiabort ei ole mingi kökimöki. Et naine teeks ISE otsuse aga samas et ta ei läheks aborti tegema sellise arvamusega, et see on umbes nagu vererohke menstruatsioon ja edasist elu ei mõjuta. Tabletiabort on üsna kontrollimatu protsess, isegi see pole kindel, et last ei saa, see töötab 98 korral 100st…
Olen ka tabletiabordi teinud. Jube vastik mälestus, aga õnneks mingeid komplikatsioone ei esinenud. Kui olete mehega kaua koos olnud, siis ta tõenäoliselt “lepib” olukorraga, alguses see mõte on paljudele meestele hirmutav. Ise pead analüüsima, kas tahad sellist meest kõrvale. Üksikvanemluses pole ammu enam midagi ala- ega põlastusväärset, ringi vaadates selgub, et paljud toredad naised kasvatavad lapsi üksi, küsimus on rohkem selles, kas lapsed ka isadega suhtlevad ning kas isad tunnevad huvi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
