Tahaksin võõraste, täiesti neutraalsete inimeste arvamust…
Olen 2 lapse üksikema, üks põhikooliealine, teine lasteaias.Lahutasime 3 a tagasi. Laste isa meid momendil rahaliselt ei toeta. Isaga lastel on aga kontakt olemas…
Mul on rahaliselt väga raske, tulen ots-otsaga kokku.
1,5 a tagasi tekkis mul suhe mehega kes elab Soomes, mees ise eestlane. Ta teenib väga hästi, on ka Soome mõistes kõrgepalgaline…
Kui suhe oli algusfaasis, siis alati kui ta oli Eestisse tulemas, kokkasin ma ja ootasin teda. Ta käib nädalavahetustel, samas mitte iga nädalavahetus, aeg ajalt on ta tööl ja aeg ajalt on ta oma lapsega koos (mainin ära, et ta on lahutatud ja tal on laps). Kui me kuskil käisime- kinos, teatris, söömas, siis alati tema maksis. Suhte aluses käisime kergel 5 päevasel reisil,mille ka tema kinni maksis. Ühe korra oleme ka spa-s käinud mille tema samuti maksis.
Samas kui läksime toidupoodi, siis maksin mina, ei saa mainimata jätta, et ootasin, et ka tema aeg ajalt maksaks, sest tema sõi meie juures kui meie pool oli. Aeg ajalt kui poes olime, siis kassalindil pani vahepulga vahele ja maksis valikuliselt, a la kartulikrõpsud ja coca ja kooki mis oli ostnud lauamängude õhtu jaoks. See meie traditsioon koos minu lastega monopoli mängida .
Ütleme, et aasta jooksul oli vast korra kord,kus ta tulles mu vanema lapsega ujulast oli toidupoest läbi käinud ja süüa ostnud, millest lõunat valmistada…
Tavaliselt tuleb ta Eestisse jalgsi ja me sõidame siin minu autoga. Paaril korral kui läksime koos tankima, siis ma tõesti arvasin, et oleks tema poolt viisakas pakkuda, et tema maksab,kuna ma olen teda autoga palju sõidutanud, käin tal alati autoga vastas kui ta Eestisse tuleb.
Selle teema võtsin ma ükskord ülesse,kuigi mul oli kohutavalt piinlik, siis ta ütles, et ei arvanud, et see mingi probeelm võiks olla ja et miks ma pole varem öelnud, a la ta võib iga kord mulle kütuse raha anda.
Mind on aga hakanud häirima asjaolu, et olles koos inimesega kes väidab mind armastavat ja plaanib minuga ühist elu(ta on mind korduvalt Soome kutsunud elama)selleks momendiks kui ta Eestisse tagasi tuleb, ei paku ta mulle kordagi abi. Ma ei räägi siin mingst krediitkaardist…
Nimelt lõpetasin ma autoga tööl käimise, sest see pole rahaliselt enam võimalik, bussiga tuleb odavam. Olen teinud endale nii mõnegi ostu kasutatud rõivaste poest. Ja tema teab seda kõike.
Mind ei häiri mitte see, et ma käin bussiga tööl või kust ma riideid ostan, vaid asjaolu, et kas see vastab ikka tõele, et inimene kes väidab mind armastavat, ei paku mulle oma tuge?
Ma ei arva, et ta peaks tulema mu juurde ja ütlema, et kuule lähme nüüd stockmanni ja ma ostan sulle uue garderoobi… oh ei. Vaid see, et ta pole mulle kordagi maininud, et kui sul ikka väga raske on, siis tea, et võid minu abile loota. Ma alles hiljuti mainisin, et mul jääb iga kuu lõpp söögirahastki puudu, ta vastas ainult, et tal on minust kohutavalt kahju, et mul nii raske on.
Üks pool minust ütleb, et see pole armastus, samas teine pool ütleb, et ta ei elagi ju siin ja need polegi tema lapsed ja ta ei peagi sellist pakkumist tegema…
Ma lihtsalt tahan teada kuidas teised seda asja kõrvalt näevad. Kas ma kujutan omale midagi ette?
Tema oma last toetab rahaliselt. Ta on ses mõttes tubli isa. Kunagi on ta maininud ka, et iga isa peab oma lapse eest ise maksma. Ma lausa kardan seda, et kui me hakkaks koos elama, siis me ei saakski midagi koos teha,no näiteks reisile minna, sest mina ei saa oma lastele seda lubada ja tema kindlasti leiaks, et tema nende eest maksma ei pea… Muidu on tema suhtumine minu lastesse väga viisakas ja mu lastele ta samuti väga meeldib.
See jutt sai nüüd küll väga segane, loodan, et mingi ülevaate saab. Kuidas teistel üksikemadel, kas teie partnerid (nii ta ise väidab olevat) teid toetavad? Veel mainiks ära, et tema sõnad on olnud, et tema kodu on seal kus olen mina, et kodu ei tee mitte asjad ja koht, vaid inimesed kes seal on…