Olen värske emana mõtteid mõlgutamas, et minu pojast võiks kasvada õiglane, töökas, hea ja aus mees. Väiksem osa on ju geenidest ja suurem kasvatusest.
Usun,et seda tahavad kõik emad aga paljudest osadest poegadest kasvavad siiski mehed kelle üle ei saa just uhkust tunda.
Kas on siin selliseid emasid, kes on nüüd tagantjärele targad? Mis olid need vead, mida tegite?
Kui eesti mehed on sead, siis ongi eesti naised nad sellisteks kasvatanud. Meil ju laste kasvatamise küsimuses õigused ainult naisel. Mees peab vaid raha andma ja naiselt seksi lunima.
Mul poeg tubli ja töökas firmaomanik aga tütrest kasvas narkomaan . Ei teagi ,mis valesti tegin või tegemata jätsin.
Miks peab ema või miks peavad vanemad tingimata midagi valesti teinud olema? Elus sõltub ikka väga palju, äärmiselt palju juhusest. Kasvõi see näide eespool, kus üks laps on edukas firmaomanik ja teine narkomaan – mõlemal võivad eeldused ja kasvukeskkond samad olla, aga ühe elutee juhtus selliste sõprade ja selliste sündmuste juurde, mille tagajärjel sündis firma, teise elutee aga viis narkomaanide juurde. Eks ema-isa saavad lapsele ellu võimalikult palju häid relvi kaasa panna, nagu haridus, kasvatus, eeskujud ja kaasavara, kuid neist ei pruugi piisata, kui sekka juhtub nn. x-faktor – silmini armumine valel hetkel või valesse inimesse, valed sõbrad, vale töökoht. Küllap iga lapsevanem saab hõlbustada oma lapse teed hea ja nn. “õige” elu poole, kuid garanteerida, et pingutusi tingimata hea tulemus saadab, ei ole võimalik.
Mina arvan, et geenid mõjutavad tihti rohkem kui me tahame. Ise tean kahte lapsendatud last, kelle bioloogilised vanemad olid asotsiaalid, kuid kasuvanemad igati haritud ja korralikud inimesed. Mõlemad olid kuni teismeeani toredad ja korralikud lapsed – üks neist oli mu klassiõde ja ma sain temaga väga hästi läbi. Kahjuks läksid mõlemad kusagil teisemeeas halvale teele, liitusid pätikampadega ja hakkasid jooma. Minu klassiõde sai üsna noorelt lapse, kes samuti jäi tema kasuvanemate kasvatada, sest lapse ema käis ainult allamäge (ei teagi kas ta elab üldse veel…).
Siiski – ma olin ise ka hirmul, et minu poeg on pärinud mõned minu eksmehe halvemad omadused – krooniline valetamine, alkoholi- ja sigaretisõltuvus. Aga vähemalt siiani tundub, et see nii pole läinud – poeg juba edukalt ülikooli jõudnud. On olnud probleemide algeid, aga olen üritanud võimalikult mõistlikult reageerida, et need millekski suuremaks ei kasvaks. Oluline on mõistev suhtumine, hea positiivne kontakt lapsega ka keerulises teismeeas, hoidumine ülereageerimisest ja ülekontrollimisest. Arvan seda sellepärast, et minuarvates olid minu eksmehe probleemid osalt tingitud tema ülimalt autoritaarsete ja kontrollivate vanemate kasvatustööst.
Kui siiski peaks nii minema, et laps läheb seda teed, mida ise iial heaks ei kiidaks – ma arvan, et mingil hetkel tuleb distantseeruda. Kui ta on täisealine, siis vastutab ta ise oma tegude eest, teeb ise vigu ja peab toime tulema tagajärgedega. Emana ei saa ma võtta vastutust täiskasvanud lapse sigaduste eest. Me võime ju alati oletada (nt minu oletused eksmehe teemal), et lapse probleemid tulevad ühest või teisest vanemate tehtud veast, aga me ei saa iial kindlad olla, et neid vigu mitte tehes oleks ta elu teisiti läinud.
Head meest ja perepead ei tule sellest, kes ei ole harjunud oma tegude eest vastutust võtma ehk siis üks viga, mida tehakse, on see, et õigustatakse ja leitakse lapsele vabandusi olukordades, kus oleks vaja talle näidata, et tegudel on tagajärjed. Muidugi teine asi on see kodutöödesse panustamine, mis kindlasti ka aitab heale pereelule kaasa, kui seda on lapsepõlves õpetatud. Samas on kasvatus ja vanemad ainult üks (kuigi väga oluline) osa, ühiskond, isiksus, sõbrad mõjutavad muidugi ja muidugi lapse enda soovid, võib juhtuda, et ta lihtsalt ei tahagi olla hea pereisa ja edukas, tahab rahulikult oma elu kuidagi võimalikult mugavalt ära kulgeda (mitte siis luksuslikult, muidu peaks ju edukas olema). Narkootikumide teema on hoopis keeruline, see võib ära rikkuda igasuguse eduloo. Inimeste vastuvõtlikkus sõltuvusainetele on erinev ja jällegi oleneb asjaoludest, organismist, tahtejõust, mulle nt on mõistmatu, miks ja kuidas ikka nii madalale langetakse nagu päris põhjakäinud joodikud ja aktiivsed narkomaanid. Lihtsaim viis tundub olevat neist ainetest üldse hoiduda, aga nt alkoholi tarbivad ikka paljud ju, ma isegi, ja noored katsetavad ka narkootikumidega tänapäeval. Õnneks mina oma noorusajal olin piisavalt nohik, et mulle lihtalt narkootikume ei pakutud, muidu mine tea, mis minust oleks saanud, olen ka küllalt sõltlase iseloomuga, kuigi alkohol õnneks nii tugevalt ei peibuta, et ma seda väga tihti või ohtralt peaks tarbima.
Head meest ja perepead ei tule sellest, kes ei ole harjunud oma tegude eest vastutust võtma ehk siis üks viga, mida tehakse, on see, et õigustatakse ja leitakse lapsele vabandusi olukordades, kus oleks vaja talle näidata, et tegudel on tagajärjed.
See muidugi on kuldne tõde, vastutuse õpetamine kipub tõesti tihti lapsepõlves tegemata jääma ning siis ongi loterii, mille peal ja mis olukorras laps selle asja selgeks edaspidi saab.
ma ei ole küll mees, aga kes ütles, et naine ei võiks koduhoidev ja mitteluuser olla, nii et võibolla on minu näitest kellelegi kasu
vanemad on mul siiani abielus, edukad, töökad, hoolitsevad oma kodu ja siiani ka minu eest, nii et geenide ja eeskuju poolest midagi hullu ei ole
kasvatuse kohapealt olen ainuke laps, kontrollifriikluseni ülehoolitsetud, mingeid kohustusi või vastutust mul ei olnud
jõhkard ma küll pole, aga ambitsioonideta küll, kõrgharidus on, aga teen lihtsat mugavat äraolemist võimaldavat tööd
perest hoolin ainult nii palju kui minul sellest kasu on, korra olen lahutatud ja läheksin ka praegu päevapealt mehe ja laste juurest ära kui parema variandi leiaks
lapsed on põhiliselt mehe kraes, kodu eest hoolitsen nii vähe kui hädapärast tarvis, süüa teen harva ja enamasti ainult endale
Ma olen oma kunagise kaaslase ema peale mõelnud selles kontekstis – just, et mida see naine on teinud või tegemata jätnud, et tal on mõlemad pojad pehmelt öeldes imelikud. Üks ei ole suuteline suhteid hoidma, teine pole suuteline neid isegi mitte looma. Mõlemad elavad keskealistena endiselt emaga. Ja minumeelest peab siin olema mingi süsteemi viga.
ma olen mõelnud, et küll minu ämm võib olla uhke ja õnnelik oma poegade üle. pereinimesed esimese ringiga, ameti poolest edukad. mõtlevad suurelt. nad äiaga on kasvatanud tublid kodanikud, maksumaksjad eesti riigile.
ainuke mida nad pole suutnud õpetada on naistetööd. nii me mehe vendade naistega peame tegema neid koduseid töid ise või tülitsema nende pärast. sest mehed mõtlevad suurelt. mis tolm, mis mustad nõud, mis pesu-see on kõik nii tühiasi nende firmade ja nende toimimise kõrval.
Kas sul värske emana on olemas kõrval ka värske isa?
Ei saa laste kasvatamist ja nende probleeme täiskasvanueas laduda ainult ühe sugupoole õlgadele, miks sa ei küsi: lapsevanemad…? Miks just emad? Miks sa (ainult) naistel süüd näed?
Üks asi, mida ma soovitan sul teha, on see, et kindlasti õpeta poeg koristama, süüa tegema ja teistest inimestest lugu pidama, nii poistest kui tüdrukutest, naistest kui meestest.
Ära tee poja eest kõike kodus ette ja taha ära selle põhjendusega, et “ta on ju mees”.
Kasvata temast Inimene. Ja lase isal ka kasvatada.
suur viga on hoopis heade isade puudumine ajal, kui poeg kasvas. pole ka teist mees-eeskuju. need mehed ei tea ega ole kogenud, mida tähendab olla mees. ema ei suuda olla isa. naine ei saa olla mees.
Kuidas siis ikkagi kasvatatakse neid väikeseid poisse kes tulevikus pereeluks kõlbmatud ja kelle hingehaavad nii suured, et otsivad abi alkoholist ja “lahendavad” probleeme vägivallatsedes?
Neid on kasvatanud kas ema üksi või kärgpere. Pea eranditult. Väga harva tuleb tervest normaalsest (joodikutest ja narkaritest ei räägi, nemad on teistpidi haiged ja sageli samuti kärjed) perest perelõhkuja, jõhkard või luuser.
Ma olen oma kunagise kaaslase ema peale mõelnud selles kontekstis – just, et mida see naine on teinud või tegemata jätnud, et tal on mõlemad pojad pehmelt öeldes imelikud. Üks ei ole suuteline suhteid hoidma, teine pole suuteline neid isegi mitte looma. Mõlemad elavad keskealistena endiselt emaga. Ja minumeelest peab siin olema mingi süsteemi viga.
Ja kus isa oli? Et siis isa laseb jalga ja ema on süüdi, et pole poistest mehi kasvatanud? Seesama ongi see süsteemi viga.
Ja sellesse prakku taovad homod ja femiäärmuslased oma kiilu järelejätmatult.
Mu sõbranna on teismelise poja ema, ja tema poeg on aastaid rääkinud, et tahab minu tütrega suureks saades abielluda. Vanusevahe on neil suur, sellegipoolest saavad omavahel hästi läbi.
Nali naljaks, aga selle ema käitumist ja suhtumist vaadates mina küll ei julge oma tütart tema pojale “anda”. Näiteks istusime nende kodus veinitamas, kui ta 16-a poeg tuli ema juurde, kutsus ta kõrvale ja küsis midagi vaikselt. Ema hakkas karjuma ja saatis poisi käeviipega minema. Siis istus tagasi minu juurde ja selgitas: “Ta pidi minema ühele sünnipäevale ja tuli mult küsima kas mul juhtub olema kondoomi. Hull peast- mis tema sellega teeb?! Ega siis tema rasedaks jää!”
Samas mina olen oma 8-aastase tütrega juba (lapse enda küsimiste peale) tasapisi selgitanud, misasi on kondoom ja mille jaoks seda põhimõtteliselt kasutatakse. Niisugust juttu nagu kirjeldasin, oli ühe poja ema suust kurb kuulda ja tundub, et ta on ka kõikides muudes asjades kasvatanud poega selles vaimus, et mees ei pea mitte millegi eest vastutama, see töö tuleb jätta naistele. Samuti maalib too ema pojale pilte tulevase elu võimalikkusest koos naisega ikka üsna mustades toonides; kirjeldab kuis kuri naine sunniks teda prügikotti välja viima, ei lubaks kaua väljas olla ja teeks tal elu muidu ka põrguks. Ning poja isakssaamist ei pea ta üldse võimalikuks ning väljendab seda arvamust tihti ja häälekalt. Kui olen talt küsinud, et kas sa siis päriselt ka sooviksid, et su poeg veel 45-aastasena elaks sinu kaela peal, peretuna ja üksikuna, teeb ta näo nagu ei saaks küsimusest aru.
Muidu päris normaalne sõbranna, ainult poja emana kuidagi kummaline, minu kui tütreema jaoks siis. Ka minu ämm on muide samasugune- temagi tahtis, et poeg jääks elu lõpuni tema juurde elama ega looks mingit peret. Meie lapsesaamise uudise peale sõimas ta meil näo täis (ehkki olime abielus ning mees juba ligi 40-aastane). Suurel osal poegade emadest näikse olema justkui sihuke hull plaan, hoida poeg endale (ja sellisel juhul ei lähe tal muidugi tarvis mitte mingeid teadmisi kondoomidest ega oskusi majapidamistöid sooritada). Kui minu ämm 17 aasta vältel ikka ei suutnud leppida minu kui minia, ning hiljem ka meie laste olemasoluga, siis lõpuks teatas mees talle lihtsalt, et lõpetab temaga suhtlemise ära. Mul on ämmast kahju, aga midagi pole teha.
Arvan, et nii tütarde kui ka poegade emad ja üldse vanemad peaksid valmistama oma lapsi ette tulevaseks eluks, see olekski kogu kasvatuse eesmärk. Tulevane elu tähendab oskust luua ja hoida suhteid vastassooga, luua oma pere, saada oma lastele heaks vanemaks, tulla toime tööelus ja osata ka koduseid majapidamistöid jne. Siis on lapsed õnnelikud ja nende eakad vanemad samuti.
Metsa võib minna kasvatusega nii tüdrukute kui ka poiste juures. Aga miskipärast usun, et kui teemaalgataja juba niisuguste asjade peale mõtleb, siis on seegi tegelikult väga oluline samm edasi.
Aga mismoodi võiks üksikemad oma pisikesi poegi ja tulevasi mehi kasvtada, kui isa puudub sootuks?
Aga mismoodi võiks üksikemad oma pisikesi poegi ja tulevasi mehi kasvtada, kui isa puudub sootuks?
Nad võiks sellisel juhul lapsed üldse tegemata jätta, kui isa puudub.
Aga mismoodi võiks üksikemad oma pisikesi poegi ja tulevasi mehi kasvtada, kui isa puudub sootuks?
püha vaim käis külas ja tegi lapse?
Minu sugulasel, oli isa poolt suguvõsast kõik alkoholiga liialdavad inimesed, tema 2 lapsest üks jõi ennast põhja, hülgas oma 2 last ja naise, jäi invaliidiks ja nüüd elab sugulase pensist ja on töötu ja joomisest peadt puudulik.
Sugulane ise ega ta kadunud mees ei joonud üldse.
Teine laps on abielus, hea töö, lõpetas ülikooli ja elab pereelu. Täitsa tunne et alko geenid pärandusid sellele ühele lapsele. Sugulane ise tunneb muret et lapselapsed neid geene ei päriks.
Aga tegelikult ei tasu liiga palju muretseda sellepärast, et äkki läheb poeg “raisku”. Kui oled värske ema, siis paku oma pojale palju armastust ja kasvata teda nii, nagu sa südames õigeks pead. Kui sul endal on süda ja väärtushinnangud õige koha peal, siis ei tasu väga muretseda, et pojast midagi väga teistsugust saab. Liigne muretsemine viibki just liiga kontrolliva ja autoritaarse vanem-laps suhteni, mis on paljude hilisemate probleemide allikas. Usalda oma last ja usu temasse – ja anna positiivset eeskuju.
ma olen mõelnud, et küll minu ämm võib olla uhke ja õnnelik oma poegade üle. pereinimesed esimese ringiga, ameti poolest edukad. mõtlevad suurelt. nad äiaga on kasvatanud tublid kodanikud, maksumaksjad eesti riigile.
ainuke mida nad pole suutnud õpetada on naistetööd. nii me mehe vendade naistega peame tegema neid koduseid töid ise või tülitsema nende pärast. sest mehed mõtlevad suurelt. mis tolm, mis mustad nõud, mis pesu-see on kõik nii tühiasi nende firmade ja nende toimimise kõrval.
Tavalised jobud ju.
Minu ämm on ka nii uhke oma poja üle, sest poeg on edukas ja teenib palju. Ämm arvab, et tema kasvatus oli ideaalne. Tegelikult ikka ei olnud küll, nende peres ei olnud asjad sugugi korras, kuigi nad on mehega siiani koos. Mehel oli palju armukesi, kodus ei liigutanud lillegi, tülitseti palju. Kui pojal 40 kukkus, hakkas ka armukesi pidama, läksime lahku. Ämm ütles mulle, et miks sellisest asjast nüüd numbrit teha, mehed ongi ju sellised. Oma poja pärast olen mures, sest tema isa käitumine on praegu kõige muud kui tore. Tema naised on kõik abielus, vahelduvad päris tihti. Ühega sai nüüd lapse ka veel, see naine käib mind ja mu poega kimbutamas ja sekkub meie ellu. Ma ei tea, kas minu poeg hakkab kõike seda kunagi normaalseks pereeluks pidama. Selle esimese abielunaisega oli koos minu poja juuresolekul, arvasid, et laps on liiga väike ja ei pea oma suhet varjama. Tegelikult oli viis ja mäletab kõike väga hästi.
Minu ämm on ka nii uhke oma poja üle, sest poeg on edukas ja teenib palju. Ämm arvab, et tema kasvatus oli ideaalne. Tegelikult ikka ei olnud küll, nende peres ei olnud asjad sugugi korras, kuigi nad on mehega siiani koos. Mehel oli palju armukesi, kodus ei liigutanud lillegi, tülitseti palju. Kui pojal 40 kukkus, hakkas ka armukesi pidama, läksime lahku. Ämm ütles mulle, et miks sellisest asjast nüüd numbrit teha, mehed ongi ju sellised. Oma poja pärast olen mures, sest tema isa käitumine on praegu kõige muud kui tore. Tema naised on kõik abielus, vahelduvad päris tihti. Ühega sai nüüd lapse ka veel, see naine käib mind ja mu poega kimbutamas ja sekkub meie ellu. Ma ei tea, kas minu poeg hakkab kõike seda kunagi normaalseks pereeluks pidama. Selle esimese abielunaisega oli koos minu poja juuresolekul, arvasid, et laps on liiga väike ja ei pea oma suhet varjama. Tegelikult oli viis ja mäletab kõike väga hästi.
Sinu jutt, erinevalt sellest tütre-ema jutust, on vähemalt usutav.
Otsige abikaasa tervest perest. Uskuge, see ei ole vähetähtis, millises keskkonnas on keegi kasvanud. Kui su potentsiaalse tulevase vanemad on lahutatud, joodikud või ringitõmbajad, siis oleks tark selle tüübiga mitte abielluda ja lapsi saada.
Aga kes seda juttu kuulab, keegi ju ei arva, et temaga võiks miski juhtuda, kõik usuvad, et tema juhtum on erand.
Kas on siin selliseid emasid, kes on nüüd tagantjärele targad? Mis olid need vead, mida tegite?
väheusutav, et keegi sellest aru saab ja veel enam – tunnistab. oma arust elame me ju kõik õigesti. kui midagi ongi halvasti, siis on süüdlane väljastpoolt.
Aga mismoodi võiks üksikemad oma pisikesi poegi ja tulevasi mehi kasvtada, kui isa puudub sootuks?
püha vaim käis külas ja tegi lapse?
Aga kui ema on lesk?
Otsige abikaasa tervest perest. Uskuge, see ei ole vähetähtis, millises keskkonnas on keegi kasvanud. Kui su potentsiaalse tulevase vanemad on lahutatud, joodikud või ringitõmbajad, siis oleks tark selle tüübiga mitte abielluda ja lapsi saada.
Aga kes seda juttu kuulab, keegi ju ei arva, et temaga võiks miski juhtuda, kõik usuvad, et tema juhtum on erand.
Või siis ei ole neil lihtsalt nii palju valida.
Lapse eluheidikuks ja pätiks kasvamine on nagu puudega lapse sünd. Enamasti pole keegi süüdi ja süüdlase otsimine ei anna midagi juurde. Vahel on põhjus geenides, vahel loll juhus või trauma ja siis jah mingi osa neid, keda võib ema (vanemate) tehtu või tegemata jätmisega seostada. Puude puhul pean viimase all silmas siis ema tervisekäitumist raseduse ajal ja katkise inimese kasvamisel olukorda, kus kodu ei ole toetav olnud, seda siis vahel ja mitte mingil juhul ei ole vanem alati süüdi. Halvad asjad juhtuvad väga tihti nendega, kes seda ära pole teeninud.
Väga vastik on lugeda plärtsumist üksi last kasvatavate naiste suunas. Meest pole kõrval – seega valisid halva isa lastele, loll naine jne. Minu ema jäi leseks kui ma 2 olin. Võõrasisa ta mulle koju tuua ei tahtnud ja nii oligi. Iga kord kihvatab sees kui keegi jälle mainib, et kui naine üksi last kasvatab, poleks pidanud suvalise tölliga titte tegema.
Väga vastik on lugeda plärtsumist üksi last kasvatavate naiste suunas. Meest pole kõrval – seega valisid halva isa lastele, loll naine jne. Minu ema jäi leseks kui ma 2 olin. Võõrasisa ta mulle koju tuua ei tahtnud ja nii oligi. Iga kord kihvatab sees kui keegi jälle mainib, et kui naine üksi last kasvatab, poleks pidanud suvalise tölliga titte tegema.
Ma nii väga sellist plärtsumist siin leskede suunal küll näinud ei ole. Kus sina nägid? Eks lesed pea nüüd lihtsalt kaasakannatama nendega, kes suvaliste töllidega lapsi tegid.
Mina olen üks neist. Ma isegi abiellusin nö suvalise tölliga, kes jalga laskis. Nii et küllap ma tean, millest räägin. Kasvatasin üksi ja ütlen täie elukogemuse pealt: ÄRGE valige abikaasat katkisest perest. Jah, ma tean, et seeläbi ei ole ka minu lapsed parim abikaasamaterjal, aga mul on kombeks asjadesse objektiivselt suhtuda.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
