Teema: Emaga võõrad

see saab alguse puberteedieast, kui ema esitab vaid nõmedaid küsimusi ja räägib vaid nõmedat juttu. mul on teismelised lapsed. nii nõmedat ema, kui mina annab otsida.
muudkui muretsen, hoiatan. isegi mu naljad on täiesti totrad.
kuna ma olen nii nõme, siis olen võtnud poole vaiksemaks ja enam ei nõmetse. aga see tähendab, et ma räägin ka poole vähem ja nii me olemegi.
ma ei tea, kas hiljem ma muutun laste silmis kuidagi normaalsemaks, et saab rääkida omavahel. rääkida nii, et see ei tundu neile urgitsemisena või pealetükkivusena.

Mul on ka väga kurb sellest, et mul ei ole oma emaga eriti lähedasi suhteid. Suhtleme küll üpris tihti, töötab minuga ühes majas, lapsed tahavad ka sageli vanaema juures käia. Pealtnäha on kõik okei, aga mul on kahju, et ema ei ole minu jaoks kindlasti see inimene, kellele ma räägiks näiteks olulistest sündmustest oma elus jms. Meil on väga pinnapealne suhtlemine, ehkki sõbralik ja viisakas.

Tean ka, et need põhjused on ilmselt lapsepõlves, kui mu isa suri ja ema pidi esimest korda elus õppima ise hakkama saama – tööle minema, vastutuse võtma. Mina jäin puberteedikuna põhimõtteliselt üksi elama, tema töötas linnas, käis kodus nädalavahetustel. Ilmselt sealt need suhted katki läksid, kuigi tagant järele analüüsides ma saan tema valikutest aru.

Ma hakkasin enda ja oma ema suhtega tööd tegema alles nüüd, neljakümneselt! Ja võttis aega, mis ta võttis, hakkab see tundejäämägi sulama – täitsa tore naine on.

Tema lihtsalt ei osanud või julgenud oma tundeid väljendada, samas ma olin üsna kindel, et ta hoolis meist väga ja omamoodi ka armastas, lihtsalt kusagil seal sees.

Kägu kirjutas:

see saab alguse puberteedieast, kui ema esitab vaid nõmedaid küsimusi ja räägib vaid nõmedat juttu. mul on teismelised lapsed. nii nõmedat ema, kui mina annab otsida.
muudkui muretsen, hoiatan. isegi mu naljad on täiesti totrad.
kuna ma olen nii nõme, siis olen võtnud poole vaiksemaks ja enam ei nõmetse. aga see tähendab, et ma räägin ka poole vähem ja nii me olemegi.
ma ei tea, kas hiljem ma muutun laste silmis kuidagi normaalsemaks, et saab rääkida omavahel. rääkida nii, et see ei tundu neile urgitsemisena või pealetükkivusena.

Ei, kindlasti mitte. Jahedad suhted emaga saavad siiski alguse enamasti juba väga varasest lapsepõlvest. See, mida sina kirjeldad on loomulik ja vajalik faas emast sõltuvast lapsest iseseisvaks täiskasvanuks arenemisel.
Samuti kirjeldatakse siin Perekoolis tihti jahedate suhete all seda, et ema ei väljenda paljusõnaliselt oma armastust või ei kallista, aga see on puhtalt kinni emade nooruspõlveaegsetes kommetes.
Minul on emaga ka väga jahedad suhted, aga mitte sel põhjusel, et ta mind ei kallistanud ega armastust ei väljendanud, vaid seepärast, et ma mäletan oma lapsepõlvest lõputut naeruvääristamist ja halvustamist. Suure võitlemise ja tülidega on mul nüüd ligi neljakümnesena õnnestunud emale selgeks teha, et tema küllatuleku eesmärk ei saa olla minu kritiseerimine. Ta on korduvalt kurtnud, et miks ma ei ole talle andnud oma kodu võtit või et miks ma talle igal õhtul ei võiks helistada, aga jah, ei ole nagu soovi.

Kägu kirjutas:

Oeh, teemaalgataja kirjutas täpselt nii nagu minul oma emaga on.
Ta oli lapsepõlves parim ema, kes olla sai. Parim ema oli ta veel ka ülikoolis õppimise ajal, aga kui sain iseseisvaks, siis midagi muutus… Ema on 56, mina 31 ja tunnen, et mingi võõristus on meie vahel juba pikka aega. Ta oli vanasti kõige optimistlikum ja rõõmsameelsem inimene, keda teadsin. Tänaseks on ta rahulolematu, iga asja peale oma vinguvat arvamust välja elamas inimene. Mul on nii kahju, et vahel tuleb nutt peale. Ta on oma sisemusega pahkusis, vahetab tihti töökohti ja läheb ka teiste inimestega konflikti. Mäletan kui varem helistasin iga hea uudise ja elusündmuse peale alati esimesena emale, siis nüüd olid ta üks viimaseid lähikondlastest, kes mu rasedusest teada sai… Kui me koos oleme, on ta ideaalne ema, aga see on mask-natuke isegi nagu lipitsev ja ma tunnen iga keharakuga, et see pole see, see on näitemäng. Ja sama tunneb ka õde, kes on must mõni aasta noorem. Oleme sellest õega omavahel rääkinud, kuid tema võtab seda kuidagi kergemalt. Olen emaga püüdnud sel teemal rääkida, aga alati peitub ta selle taha, et tema elu on raske, kasvatada 3 last üksi üles, ilma kellelegi toetudes ja et ta ei leia omale tööd, mis teda seesmiselt innustaks jne jne, ehk siis kõik väline on süüdi sellest, et meie vahel on tekkinud võõristus. Kuidas nii? Raske on teda mõista… me ei ela minevikus, miks ei võiks nautida hetki siin ja praegu ja elada hetkes. Nii kurvaks teeb…

Tegelikult ongi väga raske üksinda 3 last üles kasvatada! Ja kui arvatakse, et raskustes inimene karastub, siis samas ta ka kibestub. Pingutused ja vastutus päevast päeva ja aastast aastasse, teadmine, et kellelegi toetuda ei ole ja alla anda või haigeks jääda ei tohi – see jätab igasse inimesesse oma jälje ja mitte positiivse. Küllap on su emani nüüd jõudnud arusaam, et parimad aastad ongi möödas, ees pole väga enam midagi oodata ja see muudabki ta kibestunuks. Sa mõistad teda kindlasti, kui ise sama vanaks saad.

Minul ei ole ka emaga eriti lähedane suhe, see sai alguse lapsepõlvest kui ta mind palju kordi oma sõnadega haavas ja muul moel mu tiibu kärpis. Tahtsin täiskasvanuna nendest kordadest rääkida, lootes et saame need kuidagi selgeks räägitud ja hingelt ära. Aga see ei olnud võimalik. Ema pööritas vaid silmi ja süüdistas mind selles, et mul need olukorrad üldse meeles on. Umbes nii, et oled ikka nõme küll, et neid asju mäletad. Aga mis ma sinna parata saan, et mäletan, ta ise on ju hoolitsenud selle eest.
Väga raske on omada lähedast suhet emaga kui ta suhtub oma täiskasvanud lastesse kui alamatesse. Mu ülemused töökohtades pole mind elu jooksul nii palju kamandanud ja käsutanud kui ema, seevastu ülemused on huvi tundnud minu ideede, arvamuste ja emotsioonide kohta, vastupidiselt emale. Oma lastega on mul praegu head suhted, aga nad on veel lapsed. Pelgan et ma ei oska nendega täiskasvanuna õigesti häid suhteid hoida, kuna endal see kogemus puudub. Üritan vältida negatiivset, mida mu ema mulle teinud on, aga karta on et teen jälle midagi muud valesti.

Kägu kirjutas:

<p abp=”921″>Mina olen see naine, kellele ema ütles, et lapse kaotasin sellepärast, et olen nii halb inimene. Tjah, nüüd on mul kaksikud. Ema aga ei mäletagi oma kunagi öeldud sõnu.

<p abp=”922″>Aga võõrad me oleme ja see algas kindlasti juba lapsepõlvest. olen peres esimene laps, riburada sündis veel kaks venda, keda ema eelistas minule täiesti varjamatult. Olin lapsest peale alati nn paha laps, alati kõiges süüdi, alati kõiges patuoinas. Õppisin varakult selgeks, et oma ema käest ei saa ma head nõu ja lohutust, vaid parimal juhul naeruvääristamast ja seda juttu, kuidas temal ju oma lapsepõlves oli kõik täpselt sama halvasti kui minul ja ärgu ma sellepärast siin halisegu.

<p abp=”923″>Olen aja jooksul püüdnud suhteid siluda, olen püüdnud ema mõista, olen püüdnud temaga oma tunnetest rääkida. Null! Ta ei saa aru, ta ei kuula, ta ei mõtle kaasa. Pole lihtsalt mõtet. Praeguseks (olen 41-aastane ja ema on 65) olen käega löönud. Ei jaga temaga isiklikke teemasid, sest tean, et talle pakub lausa kummaliselt haiglaslikku mõnu haavale soola raputada. Lisaks sellele lapsesaamise kommentaarile on sealt ju tulnud hulgaliselt pärleid. No milline ema reageerib oma tütre õnnelikule olemisele (olin väga õnnelikult armunud, leidsin suurepärase kaasa) kommentaariga, et “nojah, küll ta varsti su juurest ära läheb, sinuga ei suuda ju ükski inimene koos elada”. Mu ema on mürgine inimene ja temaga ei ole mõtet jagada head. Ainuke, mis teda huvitab, on teiste inimeste taga rääkimine. Kahjuks on see kõik nii ja teha pole siin midagi. Vaid leppida asjaoluga, et ma ei saa teda muuta.

Leidsin saransusi enda ja oma ema suhtega:
Olen 42. Minu ema mind lapsena otseselt ei süüdistanud aga rääkis, et ma olen külm inimene. Ütles, et tema pidi lapsena tegema rasket maatööd, mul on aga nii peenikesed randmed. Samas ise ei õpetanud mulle ka ühtki kodust tööd. Isiklikke asju ei ole talle võimalik rääkida, sest absoluutselt kõik paiskab ta kunagi hiljem näkku. Ja kui ei räägi isiklikke asju, siis minul külas olles uurib minu kodus mis silma jääb ja teeb selle pinnal absurdseid järeldusi ja paiskab need valed hiljem näkku. Süüdistab, et kohtlen oma halba meest liiga hästi ja et lapsi kohtlen paremini, kui teda. Mehe kohta ütleb samamoodi, et küll ta minema kõnnib. Laste kohta arvab, et ka neil ei pruugi kõik elus hästi minna. Kui teist last ootama jäin ründas mind, et nüüd ei jätku mul talle piisaval ressurssi. Kusjuures kõige selle juures peab ta ennast ise väga heaks inimeseks, peaaegu ingliks. Kõik tema rünnakud on teemal kui hea on tema ja kui halb olen mina. Ma ei oska ka midagi paremaks teha. Laste pärast kohtun temaga aga tunnen, et kõri on nagu kinni nööritud, nii raske on suhelda. Tunnen end natuke süüdi, nagu ajaksin mingit jonni, et ei saa emaga tavapinnal suheldud: vastan tema küsimustele lühilausetega, ise teemasid välja ei paku. Mingit nõu või tuge ma talt ei oota aga sooviksin, et meie suhe oleks lihtsalt selline “Kuidas läheb” stiilis toimiv, mitte rusuv. Praegu ta kokkusaades suhtlebki peamiselt noorima lapsega, ma ei kujuta ette, mis saab paari aasta pärast, kui see laps ka suuremaks kasvab ja vanaemaga enam lobiseda ei viitsi ja mina pean suhtlemise üle võtma.

Kägu kirjutas:

Minul on emaga ka väga jahedad suhted, aga mitte sel põhjusel, et ta mind ei kallistanud ega armastust ei väljendanud, vaid seepärast, et ma mäletan oma lapsepõlvest lõputut naeruvääristamist ja halvustamist. Suure võitlemise ja tülidega on mul nüüd ligi neljakümnesena õnnestunud emale selgeks teha, et tema küllatuleku eesmärk ei saa olla minu kritiseerimine.

Minul kahjuks täpselt samad sõnad oma ema kohta. Öeldakse küll, et veri on paksem kui vesi, aga mina ei näe seda küll kuskilt otsast, oleme emaga ikka niivõrd erinevad inimesed. Lisaks on mul pea terve elu olnud kuri kahtlus, et ema sisimas tegelikult ei armasta mind, st mitte mind ennast. Vaid mina olen talle vahend ta komplekside ja probleemide mahalaadimiseks.

Ja need tema nõuandend… olen palju kordi elus proovinud temalt nõu küsida, ja ta annab ka. Ent need nõuanded on reeglina sellised, kus minu huvid on lükatud tagaplaanile ja eelistatud on kõiksugu võõraste tahtmised-huvid. Näiteks kurtsin talle algklassipõlves, et üks tüdrukutekamp on hakanud mind järjekindlalt kiusama. Viskavad mu koolikoti talvel aknast välja, peidavad saapad ära, nii et pidin sussides koju minema, viskasid kehalise rõivad koolimaja taha kraavi ja ma sain õpetajalt märkuse rõivaste puudumise tõttu jne. Kui olin emale sellist muret kurtnud, siis tema ainukene nõuanne oli ükskõikne “Ahärateeväljagi!” See oli kõik. Üritasin veel ema painata, et ta mulle appi tuleks, ent tema ainus mure oli, et jumalapärast kiusajate emad kuidagi asjast teada ei saaks, sest see ju “tülitab” neid. Kogu aeg õpetas ta mulle, et võõraste vastu peab olema kena ja viisakas, iga hinna eest ja igal juhul.

Nüüd olen ammu täiskasvanu ja mõtlen tema õpetustele sageli. Imestan, et mida ta niisuguste õpetustega õige saavutada tahtis? Mul on tohutud probleemid enesekehtestamisega nii töö juures, tutvuskonnas kui kõikjal mujal. Sest tõesti, mu ema kasvatas mind selles vaimus, et igasugu võõrastega peab alati olema kena, see on elus peamine. Samas, kus on kõik nood võõrad – too kiusajatest tüdrukute kamp, mingid suvalised tüübid ja teised – nüüd?! Pole aastakümneid neist kedagi enam trehvanud. Ent oma ema jääb. Oma ema on endiselt olemas, endiselt suhtleme ja mul on kuklasagaras olemas see teadmine, et neil aegadel, mil mina olin alles väike ja nõrk, ei olnud temast kunagi tuge ega abi. Ütlete nüüd nagu Luule Viilma, “emale tuleb kõik andestada”. Jaa, andestada ju võib, kuid unustamisega on teised lood. Minu ema ei hoolinud mitte minust, vaid võõrastest, nende arvamus oli temale olulisem. Miks peaksin nüüd mina talle külje alla pugema ja temaga iga hinna eest sõbrannatama? Seda enam, et praegugi eelistab ta reeglina alati võõraid, ja seda minu arvelt.

Kägu kirjutas:

Miks teil isad ei ole teie kasvamise ajal toeks olnud vaid süüdi on ainult emad?

Sest mina näiteks oma isa ei tunne, isegi ei tea temast midagi. Mitu Kägu on siin justkui minu lapsepõlve kirjeldanud, ka minu suhe emaga on väga halb. See oli ema otsus oma lapse ellu tema isa mitte lubada ja see oli sügavalt egoistlik otsus. Lapsevaenulik samuti.

Kägu kirjutas:

see

Nii see on jah. Ma tunnen hetkel ise, et olen kolme last kasvatades depressiooni äärel. Muretsen, hoolitsen, aga lastele on rõõmsat ema vaja. Siis nad mäletavad mind kunagi hea emana. Aga praegu olen ilmselt selline ema, kellest hiljem eemale tahetakse hoida. Nii väsinud, et nutta tahaks. :/
Positiivne muidugi see, et hetkel saan veel asju muuta.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kui teist last ootama jäin ründas mind, et nüüd ei jätku mul talle piisaval ressurssi.

Kuidas ta oma ema kohtles/kohtleb? Kas omaenda laste kasvatamise kõrvalt andis oma emale ka ressurssi?

Ei. Nõuka ajal saatis ema talle teisest Eesti otsast pakke ja mina olin terved suved vanaema juures. Kuni surmani sel aastal saatis ema talle oma pensionist raha kingituseks. Ta ei aidanud ka oma ema hooldada enne surma. Ta on kõigis suhetes saaja ja nõudja pool: lastega, vanematega, riigiga. Ma ei taha siia kõiki neid inetusi kirja panna, liiga pikaks läheb. Tegelikult ta ei olnud üldse halb ema, kui ma päris väike olin. Loen siit paljudest, keda emad on lapsena emotsionaalselt väärkohelnud ja tunnen end nende kõrval õnnelikuna, et mul on veel hästi läinud ja mu psüühika on terve. Ta suhtumine oli pigem ükskõikne, kuid ei olnud kuidagi ebaadekvaatne, lasi mul lihtsalt olla ja kasvada. Täiskasvanuna ta peab mind ühest küljest konkurendiks, teisest küljest mingiks rahapajaks. Näiteks alla 50-aastaselt hakkasid juba tulema etteheited, et ma teda ülal ei pea (olen tavaline peret ülalpidav palgatöötaja). Samas nagu ma ütlesin, ei saa seda pilti nii mustvalgelt vaadata, et lõpetan suhte ära ja kõik. Ta on üritanud ise minuga suhet lõpetada, sest ma olen nii halb inimene ja öelnud, et ei soovi oma lapselapsi elu lõpuni enam näha, sest me kasvatame ka nendest halvad inimesed. Samas ei pidanud ta üle poole aasta vastu, sest on üksik inimene ja vajab kedagi. Ta ise üritab olla hea ja ma hindan seda aga kõik need üritused lõppevad katastroofiga, sest ta leiab, et tema on olnud hea aga mina olen halb ja ei ole talle samaga tasunud. Näiteks ostab ta väga palju uusi asju oma korterisse ja kui midagi üle jääb, on mulle pakkunud. Olen vastu võtnud, sest sisulilselt olen talle raha kinkides ju ise ka nende asjade eest maksnud. Siis aga hakkab jama pihta. Mulle külla tulles selgub, et tema kingitust ei ole väärikalt koheldud (nt tekk on kilekotis, kus koid võivad selle ära rikkuda) või ei olnud mul võimalik see õigel ajal tema korterist ära organiseerida (ma ise autoga ei sõida) ja järeldus: tema vaene pensionär teeb oma rikkale tütrele kingituse ja tütar kohtleb teda halvasti. Nüüd ma üritan neid asju enam mitte vastu võtta ja raha kinkimisest plaanin ka loobuda, sest viimati naeris ta välja ka mu kingitud summa. Sama teema on ka lastega: ta pakub abi lapsehoidmisel: aga sobib ainul temale sobiv päev, kellaaeg ja ajaline pikkus ja pärast tekib tohutu tüli, kuidas ta aitab ja ma ei tasu vääriliselt. Olen ka sellest täiesti loobunud, vanaema käib ainult külas, mitte ei hoia lapselapsi. ma näen, et ta püüab, ta tahab olla hea ja ma tõesti hindan seda. Aga teisest küljest lõppeb see alati rünnakuga minu kui halva vastu.

Kägu kirjutas:

Väga rumal jutt. Laps ei vaja ema ega isa, laps vajab armastust. Küsi LGBT-inimeste käest, nemad teavad sellest armastuse asjast kõige rohkem ja nad on kindlaks teinud, et tähtis pole põlvnemine, vaid laav-laav-laav. Laavimine ei sõltu appsoluutselt sellest, kellest sa põlvned, sest teadaolevalt kasvatavad paljud mitte oma last hulga armastavamalt kui omad vanemad.
Sinu emal oli õigus otsustada oma keha ehk sinu üle, ja sinul pole siin midagi pirtsutada. Sa peaksid oma ego maha suruma ja olema koos emaga õnnelik.

Enamik siin ei saa sinu irooniast ilmselt aru.

Kägu kirjutas:

Mina olen see naine, kellele ema ütles, et lapse kaotasin sellepärast, et olen nii halb inimene. Tjah, nüüd on mul kaksikud. Ema aga ei mäletagi oma kunagi öeldud sõnu.

Aga võõrad me oleme ja see algas kindlasti juba lapsepõlvest. olen peres esimene laps, riburada sündis veel kaks venda, keda ema eelistas minule täiesti varjamatult. Olin lapsest peale alati nn paha laps, alati kõiges süüdi, alati kõiges patuoinas. Õppisin varakult selgeks, et oma ema käest ei saa ma head nõu ja lohutust, vaid parimal juhul naeruvääristamast ja seda juttu, kuidas temal ju oma lapsepõlves oli kõik täpselt sama halvasti kui minul ja ärgu ma sellepärast siin halisegu.

Olen aja jooksul püüdnud suhteid siluda, olen püüdnud ema mõista, olen püüdnud temaga oma tunnetest rääkida. Null! Ta ei saa aru, ta ei kuula, ta ei mõtle kaasa. Pole lihtsalt mõtet. Praeguseks (olen 41-aastane ja ema on 65) olen käega löönud. Ei jaga temaga isiklikke teemasid, sest tean, et talle pakub lausa kummaliselt haiglaslikku mõnu haavale soola raputada. Lisaks sellele lapsesaamise kommentaarile on sealt ju tulnud hulgaliselt pärleid. No milline ema reageerib oma tütre õnnelikule olemisele (olin väga õnnelikult armunud, leidsin suurepärase kaasa) kommentaariga, et “nojah, küll ta varsti su juurest ära läheb, sinuga ei suuda ju ükski inimene koos elada”. Mu ema on mürgine inimene ja temaga ei ole mõtet jagada head. Ainuke, mis teda huvitab, on teiste inimeste taga rääkimine. Kahjuks on see kõik nii ja teha pole siin midagi. Vaid leppida asjaoluga, et ma ei saa teda muuta.

Lihtsalt kommentaariks, et suure tõenäosusega on Su emal nartsissistlik isikusehäire. Olen ise sama asja läbi teinud ja aastaid arvasin, et olegi väheke imelik, kuid kui eemale kolisin ja suutsin aru saada, et ma polegi selline nagu mulle pidevalt on sisestatud, sain aru, et viga pole minus. Peale sellest arusaamist oli ema vastu tohutu viha, nüüd üritan sellega leppida, et ta mul selline on ja teda ei paranda. Hoian eemale. Juhul, kui Sa ei tea, siis temalt võid oodata igasuguseid lollusi, et enda tähtsust ja võimu näidata — näiteks hakkas mu ema märatsema, kui ma temast enam välja ei teinud ja tema solvangutele ei reageerinud. Kui kiirabi välja kustusin, olin ta oioioi, kui tore ja viisakas ja maailma kõige elegantsem daam. Siiani tuletab mulle meelde, kuidas ma ikka niimoodi sain teha.

Viisakusest käin külas aastas 1-2 korda, korraga mõni tund ja kvartalis korra ka helistan. Karm küll, aga muudmoodi ei saa.