Teema: Enda lõikumine

Vii ennast kõigepealt kirjanduse kaudu kurssi. Nt siit: http://peaasi.ee/enesevigastamine-ja-enesetapumotted/muudid-ja-reaalsus/

Kui sinu mõistus on otsas, siis mine ise psühholoogi jutule. Sa saad oma last just sellisel viisil aidata, kui analüüsid psühholoogi abil oma käitumist, suhtumisi seoses tütrega. Ja muudad ennast!

Tegutse juba täna. Eneselõikumine on tõsine asi. Selle tagant võivad välja ujuda probleemid ja mured, mida sa oma halvimates unenägudeski kohata ei tahaks. Laps suunab oma valu lõikumisse, sest füüsilist valu on lihtsam taluda kui hingelist. Heal juhul on ta peikalt inspiratsiooni saanud ja üritab lihtsalt samastuda, aga sel juhul on peikal miski tõsine hingehäda. Nii või teisiti on sinu tütar sellega vaimeselt seotud, seega ära oota, kuni ta oma esimese enesetapukatse teeb. Lõigutud käsi ongi mõeldud teistele märkamiseks, sest muudest probleemidest ei suuda rääkida. See on appikarje, enne kui asi päris hulluks läheb. Kuna sa seda kleidijuttu ajad, siis näha on, et erilist teineteisemõistmist teil pole. Katsu teismelise suhtes olla tolerantne. Ära süüdista, katsu kuulata, aga mitte ülekuulata. Iga laps tahab, et ema temast hoolib, isegi kui ta sulle näkku karjub, et ta seda ei soovi. Jää rahulikuks ja ära jäta enne, kui põhjus teada.

Kas psühholoogi koju ei ole võimalik kutsuda?

“Lausa õpikust. Teoreetik tõeline! Kust sa seda kopipeistisid?”

[/quote]

Kahjuks oma vanema õe traumaatilistest kogemustest. See, kes tema hinge igavesed haavad lõikas, kannab hetkel vanglakaristust oma tegude eest. Kahjuks “kingivad” sellised kogemused nii teoreetilised kui praktilised teadmised. Eneselõikumine noa ja ziletiga oli tegeliku trauma kõrval võrreldav piltlikult paberiga sisselõikega. Alati võib ju loota, et tegu on lihtsalt miski noortemoega, aga ei tasu pead liiva alla pista ja tuleb põhjusi uurida.

tegu on äärmusliku kriisiolukorraga ja sa räägid talle kleidikandmisest? sa ju tead tema probleeme, nagu hiljem välja tuli, miks sa siis nendest temaga ei räägi, vaid mingit pseudovanemlust moepärast teostad? Pöördu siis selle koolipsühholoogi juurde uuesti, ise sa ilmselgelt selle asjaga enam toime ei tule.

Otsi oma lapsele väga kiiresti abi! Sellises olukorras on targem pöörduda psühhiaatri, mitte psühholoogi juurde. Jah, ma tean, mida ma räägin, sest olen ise selle kõik läbi teinud. Ma olin küll vanem, 16 aastane ja samuti lõikusin ennast ning seda sisemist kohutavat valu ei ole võimalik kirjeldada. Üks hetk lõikumise füüsiline valu enam ei suuda sisemist vaigistada ning minul lõppes see hetk enesetapukatsega. Pääsesin vaid tänu sellele, et sõbrad leidsid mu õnneks kogemata ja kutsusid kiirabi! Sealt edasi tuli väga pikk ja raske ravi psühhoneuroloogia haiglas, diagnoosiks sügav depressioon, millega võitlesin aastaid. Äkkviha on samuti kõige sellega kaasnenud ja kahjuks mõjutab see praeguseks ka minu lapsi ja suhteid, kuigi ma teen väga suurt tööd igapäevaselt sellega.
Su tütar lõigub ennast ja sa räägid talle sellest, kuidas armid kunagi ta koledaks teevad? Et valad veel õli tulle? Mina võtaks tütre ja oleksin sellel samal hetkel, mil esimest korda avastasin ta lõikumise, jalutanud psühhiaatri juurde või konsulteerinud koheselt. Lõikumine on tavaliselt viimane appikarje!

Maailm ei ole vaid see, mida me palja silmaga näeme. Maailmas valitsevad kaks väga suurt jõudu, see tumedam pool on sinu lapse oma võimusesse saanud, kindlasti on selleks olnud soodustavad asjaolud. Olukorras, mida kirjeldad, oleksin mina lapse ammu teise kooli pannud, leidnud tütrele sobivama klassi.
Soovitan sul minna rääkima Tallinna Jaani kiriku pastori Jaan Tammsaluga, ta võtab eraviisiliselt inimesi vastu ja nõustab, võta palun ka oma tütar kaasa, et tütar saaks temaga nelja silma all rääkida. Sain ise kunagi murega palju abi.
Jaan Tammsalu, tel 5648 1700, e-post: jaan.tammsalu@eelk.ee

#1814487:

Klassiõdedga on küll probleeme, aga mitte nii et ta kellegagi läbi ei saaks.Kord on üks paha siis teine. Eks ta isegi suht tujukas.Ja kuigi vahepeal on kõik klassiõed nõmedad,siis mitte enamus aega.Ta suht suur suhtleja.Käib klassiõdedel külas.Eelmine aasta olid enamus ta sünnipäeval.Kõik said hästi läbi ja kõigil oli lõbus.Kuigi eks nendest riidudest kuulen ka.Nüüdki mitu klassiõde sünnipäevale kutsutud.Nii et need suhted ei tundu üdini halvad.Laps viieline ja ei tundu välisel vaatlusel depressiivne.Ainult väga äkilise loomuga.Pubeka eaga lisandunud ülbus.Kus õieti käärib ,ma aru ei saagi.Nii suuri probleeme ei tundu kuskil,et peaks nii oma valu leevendama.Ainus mida näen et läheb kergesti närvi.Eks sealt need tülidki kaaslastega.Lõikumise kohta mingeid tõsiseltvõetavaid selgitusi ei ole saanud.Püüan ta täna kooli psühholoogi juurde saada.Aga pole ju kindel et ta sealgi rääkima hakkab.

Palun ära võta seda rünnakuna, aga suure tõenäosusega asub probleem teievahelistes suhetes. Ja mitte praegustes, vaid nendes, mis said alguse juba ammu-ammu tema lapsepõlves.

Sa räägid nn välistest probleemidest, aga suurimad psüühilised probleemid tekivad tegelikult sageli juba varajases lapsepõlves ja just suhetes vanematega. Need probleemid, mis siis alguse saavad, on sageli nii segased ja arusaamatud, et pealiskaudsel vaatamisel võib jääda mulje, et pole ju mingit suurt probleemi tegelikult. Aga inimene lõigub ennast ja sellega ta tõesti vaigistab suurt emotsionaalset valu, mille põhjustest ta ei pruugi ka ise aru saada. Tüüpiliselt on need seotud lapsepõlvest pärit tunnetega, et teda ei armastata, et ta on väärtusetu, et ta pole piisavalt hea jne. Kahjuks sinu jutu järgi teil väga head kontakti lapsega pole. Ja seega on võimalik, et laps pole tundnud end suhetes vanematega turvaliselt ja armastatud. Paraku see kõik kandub nn aegpommina edasi. Konkreetsed sündmused ununevad, aga tunded jäävad. Lihtsalt inimene ei saa ise ka enam aru, miks ta end halvasti tunneb.

See pole tingimata sama mis depressioon. Depressioon on üldine meeleolulangus ja tegutsemisvõimetus. Vabalt võib olla nii, et lihtsalt teatud hetkedel tekib tal see mingi täiesti kohutav tunne, millele ta ei oska nime anda, ei oska seletada, ei tea, kust see tuleb. Aga tunne on väga kohutav, hingeline valu väga suur, meeleheide, lootusetus jne ja kui ta end lõikab, siis see leevendab seda valu.

Ma kordan veelkord, et mu kirjutise eesmärk pole sind süüdistada, vaid püüda selgitada võimalikke tagamaid. Sa oled olnud nii hea lapsevanem kui oled osanud. Võib juhtuda, et see pole olnud piisavalt hea ja kui see nii on, siis midagi pole teha, tagajärjed on sellised ja nendega tuleb tegeleda. Mul on omal kogemust sarnaste asjadega, ma pole end küll lõikunud, aga ebamäärase hingevaluga olen üles kasvanud küll. Alles täiskasvanuna sain aru, kui puudulik oli minu suhe emaga ja kuidas see mõjutab kõiki aspekte minu elus ning minu enesehinnangut jne. Ema ei saanud ise midagi aru enne, kui talle sellest rääkisin ja siis ka alguses mõtles, et süüdistan teda niisama. Ega ta oma täit vastutust ei adu siiani, aga mis parata, see on tema valik. Aga mina olen valinud tervenemise ja käin psühhoteraapias. Ravi võtab aega aastaid, aga ilma selleta ma ei saa.

#1814687:

Tahaks öelda, et nii hirmus lihtne see asi ka ei ole. Jah, siin perekoolis küll praktiliselt kõik naised ainult kiruvad oma emasid ja ema kohta hea sõna ütlejaid pole ammu enam näinud. Ega mul endalgi oma emaga suhted alati just päikeselised polnud. Siiski arvan vähemalt antud juhtumis, et siin mängivad rolli teisedki inimesed peale ema. 12 aastane väga impulsiivse ja veidi mõtlematu iseloomuga tüdruk, kes on ilmselt tugevasti mõjutatud oma eneselõikajast poisist ja nimetab teda “oma meheks”. Kui poleks toda poissi kes ennast lõigub, huvitav kas siis ka tüdruk lõiguks ennast või mitte? Inimese tunded on ühed muutuvad asjad ja ägeda loomuga teismeline on täiesti võimeline omaenese peas oma mõtlemisega probleeme hiigelsuureks paisutama ning kujutlema, et nüüd on asjad väga halvasti ja peale surma ning eneselõikumise (nagu teeb tema armastatu) mingit muud elu polegi.

No aga mõtle nüüd natuke. Mis hädavajadus on 12-aastasel lapsel omada “meest”? Selline vajadus tekib ainult siis, kui kodust ei saa piisavalt armastust, lähedust ja turvalisust. Ka see konkreetne käitumine on paraku ainult sümptom, mis viitab sellele, et suhted on peres sassis juba ammu. See poiss ise pole probleem, sest tema on ainult tagajärg. Kui poleks see poiss, siis oleks mõni muu poiss. 12-aastane lapsel, kes tunneb end kodus turvaliselt ja armastatuna, ei ole vaja minna seda armastust otsima mingilt ennast lõikuvalt “mehelt”.

Ja jällegi, võin paralleeli tuua oma teismeeaga, mida ma tol hetkel kuidagi lahti mõtestada ei suutnud. Mu ema mõtles ka, et ma olen lihtsalt hull teismeline. Käisin muudkui mööda pidusid ja aelesin poistega. Milleks? Mulle tegelikult ju ei meeldinud see. Pärast tundsin end halvasti. Aga tagantjärgi saan aru, et see poistega aelemine oli ainuke viis, kuidas sain natukenegi seda tähelepanu ja hoolitsust, millest mul kodus puudu jäi. Mis siis, et selle hind oli ka tol hetkel minu jaoks päris suur. Mu ema muidugi ei saanud jällegi mitte millestki aru.

Kirjutan oma kogemusest. Mina lõikusin ka ennast teismelisena. Tookord ma isegi ei teadnud, miks ma seda teen, ma tõesti ei teadnud, kuid mul hakkas alati parem kui seda tegin. Lõikusin ennast alati peale mõnda suuremat riidu emaga. Siis kui tundsin, et minust ei hoolita, karjutakse mu peale, viha maailma vastu oli suur. Ega minu ema ka ei teadnud, mis minu sees toimus. Ta pole kunagi hea kuulaja olnud, pigem oskan mina teda kuulata nüüd, temal on endiselt säilinud komme minu jutule pidevalt vahele segada.
Mul on üks väga hea sõbranna, kellele ma kunagi hiljem näitasin, mida ma endaga teen. Tema jaoks oli see suur šokk. Keegi ei teadnud, ma ei teinud seda tähelepanu jaoks, lihtsalt see oli minu jaoks moodus… ma isegi ei tea, kuidagi tunda ennast elusana. Füüsiline valu summutas vaimse. Nüüd täiskasvanuna ma oskan seletada, miks ma seda teen, kuid pubekana mitte.
Teemaalgataja, sulle emana võib tunduda, et need mõned riiud sõbrannadega on tühised, kui tütre jaoks võivad need olla väga suure tähtsusega. Kas tal on parim sõbranna, või ongi ainult hunnik tuttavaid? Võimalik, et ta tunneb ennast ka nende keskel üksi, sest seda ühte ainukest inimest tal pole. Võimalik, et ta leidis enda “mehes” selle inimese, kes teda kuulab ja temast aru saab.

Kui ma su esimest postitust lugesin, kus sa kirjutasid, et tütrel jäävad armid ja ta ei saa suvekliete kanda. Usu mind, see teda absoluutselt ei huvita, kas ta saab mõnda nunnut kleiti kanda või mitte. Mida ta vajab, on lähedus. MÕISTMIST. Mitte kaagutamist stiilis omg mida sa teed endaga, see on niii kole juuu. Lihtsalt istu ta kõrvale, ütle, et armastad teda ja oled tema jaoks olemas. Tal on vaja seda teada 🙂 See ei ole iseeneset mõistetav. Ma saan preagu aru, et minu ema armastas mind ja armastab praegugi, kuid ma ei tundnud seda ja ta ei öelnud seda. Tema tänitamist ja karjumist minu peale, kui ma pubekana millelgagi hakkama sain, ma ei tõlgendanud tookord hoolimisena vaid rünnakuna ja vihkamisena minu suunas. Tundsin, et ma olen üleliigne.

Selline oli siis minu kogemus. Ma loodan, et teil saab kõik korda.

Ka kunagi teismelisena lõikusin ennast, nii 35 aastat tagasi. Siis polnud eeskuju ka kelleltki võtta, ise tulin sellele mõttele. Lihtsalt tekkis selline tungiv vajadus ja ma tegin seda, hakkas mõneks ajaks kergem küll. Arme õnneks oluliselt ei jäänud, näol mõned on. Mul oli vanematega vilets läbisaamine, ka noorem vend oli ja minul juhtus kogu aeg apsakaid. Küll ei saanud venna hoidmisega piisavalt hästi hakkama (näiteks komistas ja kukkus huule katki), küll polnud kodutöid õigesti teinud. Vot olin arvamusel (olen siiani), et minust ei hoolitud ja nii see läks. Pärast igat järjekordset kisa põgenesin kuhugi peitu ja seal ma siis toimetasin. Ja jube ruttu sain sellest enesehaletsusest ning hingevalust üle. Füüsiline valu aitas. Siis mingil ajal juba ukerdasin jääpankade vahel sügavas jões (lõikumisest jäi väheks), see põletavalt külm tunne lõi alati pea selgeks. Kuni jäin haigeks. Ühel ajal sain omadega ise korda ilma kellegi abita, läks ilmselt õnneks, et midagi tõsist ei juhtunud.

Olen lugenud kõiki neid kommentaare mis siin esinevad.Jõudnud selgusele see kõik on vale.Tõsi jutt käib minust endast ehk siis mina mõistan seda kõike kõige paremini.Lõikumine algas aastaid tagasi mitte just haavadega vaid noaga kratsimise ja teiste teravate esemetega kuna see valu mis ängistas emotsionaalselt kasvas nii suureks et füüsiline valu oli viis seda mingisse vähemuse taolisesse asja vaigistada. Tõsi mul on vend kellele kulutatakse suurem osa aeg või siis lastakse kasvada nii nagu tal endal soovi.Mul ei ole armukadedust venna vastu vaid refleks kaitsta endast nõrgemat kes ise ei tea millega ta hetkeseisuga hakkama saab kuna emal endal ei ole seda mõistust et 7-aastast last hoida selle eest,et laps ei muutuks tänu kõigile neile Youtube videotele vägivaldseks.Lapse arvates on juba praegu normaalne,et kui midagi ei meeldi siis seda mida on nähtud eelnevalt läbi arvuti monitori võib kasutada teiste peal oma suva järgi siis kui juhtub kuna keegi ju ei keela ka ja ei ütle et see nüüd otseselt vale ka oleks. Ema ise tegeleb enda asjadega pidevalt või siis vennaga ehk siis kui vaja midagi tullakse minu ukse taha nuruma ja kui ma ütlen selgesõnalise EI siis olen ma halb inimene ja minu peal elatakse välja kõik viha mis on ajaga tekkinud.Tõsi vennaga on isad erinevad ehk siis minu isa läks minema kui ma olin 4 ja sellest ajast saati ei tea mina temast midagi ja ema ei luba ka temaga mingit kontakti ka leida.Emotsionaalne valu tekkis peale seda kui tundu et isa läks kuna ma ei olnud piisavalt hea laps ja peale seda istusin ma suurem osa ajast lapsena arvutis kuna see oli minu väike onn kuhu põgeneda kogu reaalsuse eest see pole muutunud siiani ainult asjad mida ma siin arvutis teen on muutunud.Olen märganud ka et üritatakse rääkida ka et lõikumine on selleks et samastuda oma poisi/mehega võtke kuidas soovite.Ei,see ei ole selleks et samastuda kuna minu lõikumine algas tükk aega enne seda kui tuli üldse välja et ka poiss lõigub see algas juba lapsepõlves aastaid enne seda.Kuna hetkel on vanus ka selline et puberteet tikub vaikselt peale muidu seda nagu peale veel tulnud ei ole või siis vaiksemalt kui teistel siis on soov ka oma privaatsusele ja lasta asjadel seedida et ma suudaks ka endas jõuda selgusele et mis siis tegelikult minu elu nii väga valesti läks kuna ammusest ajast nii kaua kui ma enda mõtlemist mäletan on huvitanud rohkem tumedam pool kuna siis algas ka lõikumine siis algas ka koduvägivald.Pidevalt pidin tundma enda peal füüsiliselt oma enda lihase ema viha.Algas vaikselt ja süütult nagu vitsaga ja sellised taolised asjad nüüdseks on saavutanud koha kus juba on löödud kõigega mis kätte satub või võetud juustest kinni ja taotud peaga mööda treppi.Sellest on teavitatud ka lastekaitset kuid ema ise ei tunnista et on teinud midagi valesti.Sellele mis kodus toimub ma pole siiani enda jaoks seletust saanud kuna venda säästetakse sellest vägivallast toimub see rohkem minu peal.Selle tulemusel ka korra kodust põgenenud kuna see hetk oligi hirm veel hullemini kuidagi moodi peksa saada kuna täiskasvanud 35 aastase naise eest ei suuda ka hästi treenitud 13 aastane end kaitsta.See on kõik see mida minu ema(teemaalgataja) selle teema juures enda kohta mainimata jättis.