Varem olen siin ainult lugejana olnud, aga nüüd tekkis ka tahtmine kirjutada ja oma lugu jagada, nõu küsida.
Mul on esimene diagnostiline LAP tulemas 26 veebruar ja kardan väga 🙁 . Siiani ei ole midagi leitud korduvate ultrahelide käigus, aga vahetasin naistearsti ja lõpuks leidsin sellise, kes kohe oli valmis mind opile saatma. Siiani pole mulle midagi tarka öelda osatud, kui et võta beebipille, siis äkki saad päevade valud kontrolli alla. Igalt poolt infot lugedes, aga olen juba pikalt kahtlustanud, et mul võiks endo olla. 🙁 Eelmise aasta septembris olid päevade ajal sellised valud, et korra viidi isegi kiirabiga EMO-sse, sest ükski kiirabiarstide antud valuvaigisti ei aidanud. EMO-s sattusin kahjuks täiesti hoolimatu arsti otsa, kes lasi mul lihtsalt seal nutta ja andis valuvaigistit, millest ma teadsin, et see mind nagunii ei aita ja keeldus midagi kangemat andmast või hosptialiseerimiast. Ütles, et need valud on “naistel normaalsed”. See oli üks jubedamaid kogemusi mu elus.
Pärast seda hakkasin võtma kombineeritud pille, aga pidasin nendega vastu vaid 1 nädala, sest kõrvalmõjud olid kohutavad -paar päeva pärast pillide võtmise alustamist hakkas kõht valutama ööd-päevad, iiveldas meeletult iga lõhna peale, ei saanud magada kõhuvalu tõttu, istusin keset ööd sooja duši all, rinnad olid tohutult valusad. Tunne nagu oleks rase olnud. Günekoloogid ei uskunud, et need saavad pillide kõrvalmõjud, kirjutati AB-e, saadeti isegi ultrahelisse, et äkki pimesool, aga midagi ei leitud. Kirjutati Tramadoli, mis ka ei aidanud valude vastu. Lõpetasin kombineeritud pillide võtmise ära ja üllatus-üllatus, paari päevaga kadusid ka kõik kõrvalmõjud ära. Siiski soovitas arst veel proovida pille, nüüd minipille ja neid võtsin pea 4 kuud järjest, nüüd jaanuaris lõpetasin ära. Need sobisid mulle paremini, aga probleemiks oli tupekuivus, madal libiido ja pidevad vaheveritsused, mis võisid kesta ca 10 päeva järjest, siis paar päeva vahet ja siis jälle nädal aega jne. Päevad ja ovulatsioon käis mul ikka edasi, aga päevade valud olid väiksemad ja allusid ketoprofeeni võtmisele.
Nüüd hakkasid eilsest pärast pillide lõpetamist uuesti päevad, olin väga mures, sest eelmiste päevade ajal pidin kiirabi kutsuma. Praegu on valud allunud 1tbl ketoprofeen + tramadol 50mg + soe veepudel kõhul kombinatsioonile. Tramadoli ma varem päevade valuks tarvitanud ei ole, aga seda jäi mul sügisel järgi ja nüüd proovisin ning paistab, et vist toimib. Lugesin siit, et mitmetel on valud allunud tavalisele ibuprofeenile, aspiriinile jne? Kuidas te endoga naised oma valusid kontrolli all hoiate? Mul pole need kunagi elus toiminud, olen pm kõik käsimüügi ravimid järgi proovinud. Kui päevad kunagi teismelisena hakkasid, töötas No-Spa, ülikooli ajal enam mitte ja siis kirjutati Ketoprofen, mis lõpetas eelmine aasta töötamise ja siis olingi suures hädas. Kirjutati Diclofenaki 100mg, see ka ei töötanud. Kõht hakkas krambitama juba paar päeva enne päevi ja esimesed 2-3 päeva pm veetsin suurema osa ajast selili, jalad seina peal püsti kuidagi üritades end nendest valudest läbi hingata. Veel olen Prefemini ka võtnud pärast pillide lõpetamist, see on PMS-iga väga aidanud, aga krampe ikka vähemaks ei võtnud. Ja Mganeesiumi tablette olen nüüd päevade ajal võtnud.
Kunagi mingis ultrahelis öeldi mulle, et mu emaka limaskest on tsükli aja kohta väga paks, nüüd jaanuaris öeldi, et oli normaalne. Päevad on mul alati samas nagu kellavärk käinud – iga 24 päeva tagant ja kestavad alati 7 päeva. Lugesin, et endo korral võib esineda mensese veres vereklompe, seda mul on olnud küll. Samas pole kunagi olnud mingisuguseid soolestiku probleeme.
Nüüd tuli selline pikk jutt, aga mure suur, loodan et pole vale koht kuhu seda kirjutada. Rasestuda pole veel üritanud, aga lapsi iseenesest olen juba mitu aastat soovinud, kuid et ülikooli lõpetan alles see kevad, pole veel ette võtnud seda asja. Mu emal olid samuti nooruses meeletud valud päevade ajal ja tal lõhkes tsüst ühes munasarjas niiet üks munasari eemaldati ja talle öeldi, et ei saagi lapsi. Mitmed rasedused katkesid ja ta jäi rasedaks 38-39 aastaselt, pärast mind enam ei proovinud. Suure tõenäosusega tal oli ka endo, lugesin, et see geneetiline.
Kui mul nüüd ongi endo, siis vist peab kohe proovima hakkama või kuidas? Saan varsti 25 ja plaan oli veel oodata paar aastat lapsega, aga kui endo siis vist pigem mida varem seda parem või kuidas? Terve elu olen kartnud, et äkki mul sama saatus, mis mu emal ja nüüd paistab, et see hirm pole olnudki aluseta 🙁 Ja kui ei ole endo, siis ma ei teagi, mis edasi… Ega te ei tea, kas on ka vahet, et mis tsükli faasis sind lõigatakse, et kas ikkagi on võimalik endot tuvastada? Sest nüüd kui mind vahetult pärast mensest lõigatakse, mõtlen, et kui on mingid kolded, siis need vast miinimumsuuruses siis, kas üldse võimalik midagi leida? Tean, et mõtlen üle praegu väga, aga see kuupäev tuleb aina lähemale ja hirm kasvab…