Teema: erinevad kogemused lisatoiduga alustamisel mitme lapse puhul

Beebina olid sarnased aga suuremana on vanem totaalne pirtsutaja aga noorem sööb suht kõike ning hea meelega proovib uusi asju. Kasvatatud samade põhimõtetega lihtsalt erinevad.

Esimene laps sündis enneaegsena, arsti korraldusel pidime hakkama lisa andma juba 4-kuuselt. Nüüd tagantjärgi näen, et ta polnud üldseee valmis selleks. Soolestik oli ebaküps, lisatoit tekitas talle palju vaevusi jne. Ta ei tahtnud toitu, öökis ja oksendas, aga mina ikka toppisin ja toppisin. Olin ise ka nii stressis sellest, et “peab” aga mina ei saanud teda kuidagi sööma. Olen väga palju vaeva näinud, et söömine oleks muutunud tema jaoks meeldivaks kogemuseks. Söögiajad muutusid stressivabamaks ajast kui ma ise lõdvaks lasksin ja lugenud enam ta ampse ja hakkasin tegelema sellega, et ta ise tahaks midagi proovida. Hakkasin usaldama rohkem last. Näiteks pakkusin lõikelaua pealt paljusid asju proovida ja ei sundinud sööma. Umbes aasta läks aega ümber harjumiseks. Nüüd 7-aastasena on ta endiselt väikse isuga laps (minu hinnang võrreldes teiste temaealistega ja noorema õega, mingeid koguseid ma ei mõõda), aga ta sööb väga mitmekülgselt sh näiteks rohelisi köögivilju, püreesuppe, kikerhernepitsat ja lillkapsa dippi, peeti, erinevaid juustusid, liha, kana, kala ja isegi konna on proovinud ja muud säärast, mida paljud temaealised suusissegi ei võtaks. Kaal normis, tervis korras (ja päriselt kontrollime ka vit tasemeid ja korras on ka foolhape, b12, d-vit jms, mis paljudel lastel paigast).

Teise lapsega mingit sundtoitmist ei teinud. Hakkasin püreesid ja näputoitu pakkuma 6-kuuselt, aga ei söönud ta praktiliselt midagi. Rinda sai kuni 1a 10k. 9-kuuselt hakkas hommikusöögiks natuke putru võtma. Esimene toitmine, mida saab söömiseks nimetada st sõi üle 10g. 10-11kuuselt hakkas sööma minu taldrikust tavalist kodutoitu korralikke portse. Tahtis algusest peale iseseisvalt süüa. Paljusid asju ei tahtnud proovidagi nt porgand, bataat jms väga värvilised asjad. Samas paprika nt meeldis. On toidu osas palju valivam, aga sööb koguseliselt palju rohkem kui vanem vend. See valivus võib ka veel ealine eripära olla, sest ta on alles 4.

Esimesega alustasin 6k sünnipäeval kodus kasvanud kõrvitsaga. No ei saanud sisse, aga jätkasin jonni. Otsisin parimaid puhtamaid köögivilju ja keetsin ja püreestasin. Hirmus mäng oli. Tulemuseks oli see, et kuni 1ani läks suhu toidukorral max ehk 1tl. Kasvas normaalselt, aga eelistas piima. Aastaselt hakkas tunnistama ka tuubikaid, aga mitte kodutoitu. Normaalselt sööma hakkas siis, kui 1a9k hoidu läks. Tubli ja aktiivne normaalkaalus laps. Minul mänguisu kadus muidugi ära.

Teisega, natuke suurem juba sünnipäraselt, alustasin natuke peale 5k saamist. Esimese krõvitsa keetsin ise, see ei sobinud ja siis tuli meelde, et eelmisele ükski minu toit ei sobinud. Hakkasin poest ostma ja nüüd 9k on proovinud väga paljusid asju. Kogused on ka oluliselt suuremad ja tunduvad nö reeglipärased (mitte pool tl 3 x päevas kuni aastani nagu mu esimene laps arvas). Tubli sööja on ja tegelikult võiksin isegi keeta- püreestada mängida, aga psühholoogiline tõrge on natuke ees..

Esimesega võtsin stressi, et peaks ikka saama lisa ja proovima paljusid aineid jne, nüüd mõtleisn, et eks näis mis saab. Kasvavad piima peal ju ka..

1. laps – tahket toitu sai esimeste korda u 6-kuuselt, seni sain rinnapiima (rinda sai aastaseks saamiseni). Tahke toiduga alustasin tavaliste soovituste järgi – et 1 uus asi korraga ja pärast mõnda aega selle andmist, lisandus teine. Kogused hoidsin alguses väikesed. Püreed tegin ise. Umbes 8-kuuselt hakkas näppu saama kurki, porgandit, õuna jmt, mida siis ise käest süüa sai (mõned hambad olid, riivis päris ilusti nendega toitu suhu ja kurku ei ajanud). Vähehaaval hakkasin püreestemise asemel kahvliga tampima ja võimalikult palju kodutoiduga ühtima, nt tegin kanasuppi, siis võtsin enne soola lisamist lapse portsu eraldi ja tampisin talle kahvliga peeneks jne. Nii et lapse aastaseks saades oli püreede aeg läbi. Putrusid olin algusest peale keetnud tavalistest helvestest, mitte beebikatest. Nii et läks hästi, ei olnud toiduproteste ega probleeme neelamise või tahke toidu söömisega. Lusika andsin lapsele pihku kohe, kui tal huvi tekkis, oli natuke üle aasta vana, kui ma teda ise enam söötma ei pidanud, sai ise hakkama sellega, et lusika või kahvliga toit suhu pista.

2. laps – tahket toitu hakkas saama 6-kuuselt, seni ainult rinnapiimal (rinda sai aastaseks saamiseni). Teise lapsega oli teistmoodi see, et hakkasin kohe alguses, kui hakkas köögivilju saama, andma toitu ka näputoiduna. Nt andsin hautatud brokoli- või lillkapsaõisiku talle kätte ja ise nöbeldas suhu. Sai muidugi ka kahvliga tambitud toitu ja kodutoidule üleminek oli samamoodi nagu esimese lapsega. Aga suures osas oli 6-9-kuuselt näputoidul ja ma ei tea, kas seetõttu või oligi kiirema arenguga, aga teine laps oli käeliselt tunduvalt kiirema arenguga kui esimene. Väga lihtsalt läks ka üleminek ise lusika või kahvliga söömisele, erilist mahaajamist või mäkerdamist polnud (nagu ka näputoiduga).

Kuigi lisatoiduga alustasin mõlema lapsega üsna samamoodi (algul köögiviljad, siis puder ja puuviljad, lih hakkasid ka samas vanuses saama), on maitse-eelistused siiani neil näha. Noorem armastab väga liha, talle maitses see algusest peale, kui liha hakkasin andma (ei püreestanud, andsin hautatud liha kätte), vanem laps ei suuda siiamaani eriti liha süüa, kui siis natuke hakklihaga toite. Vanem laps on üsna suur maiasmokk, nooremat jätab magus külmaks. Ja neid erinevusi on veelgi. Putrusid armastavad mõlemad ühtemoodi, nii et puder on meil siiani tavaline hommikusöök.

Teemaalgataja, uuri blw kohta (baby-led weaning, eesti k on ilmunud raamat “Näputoit”). Võibolla sulle ei sobi, aga uuri – äkki meeldib. Minul on see küll oluliselt stressi vähemaks võtnud ja maru lahe on 🙂