Esileht Erivajadustega laps Erivajadusega lapse kasvatamisest. Ausalt

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 62 )

Teema: Erivajadusega lapse kasvatamisest. Ausalt

Postitas:

Erivajadusega lapse/laste vanemad – palun Teil rääkida ausalt, milline on elu puudega lapse kõrvalt. Muidugi olen teadlik, et puudeid ja raskusastmeid on erinevaid, osadel on kergem, osadel raskem. Kuid tahaksin natukenegi teada, mis mind võib ees oodata.

Kui saaksite valida, kas valiksite samamoodi? St kasvataksite puudega last? Või on puudega lapse kasvatamine hävitanud nii teid ennast kui ka teie perekonda? Kas ja kuidas on võimalik üldse puudega lapse kõrvalt endaks jääda? Või lagunebki kõik? Pidev mure, väsimus, stress, antidepressandid?

Palun lihtsalt..kuidas te hakkama saate? Hirm tuleviku ees on nii suur.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Erivajadused on ju nii seinast seina. Kui tahad konkreetset vastust, siis küsigi konkreetselt. Mida annab Sulle kuulmispuude või käitumishäirega lapse vanema vastus kui Sinu laps lebab halvatuna 24/7 voodis? Need asjad ei ole ju võrreldavad.
Minu laps on autist. Puuet ma talle määrata polegi lasknud. Mõningate kohandustega igapäevaelus saame kenasti hakkama.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ühinen eelkõnelejaga. Mul on raske puudega autist, aga ma olen sellega harjunud, antidepressante ei tarbi ja pere püsib ka ilusasti koos : )

Muidugi kui valida saaks, siis keegi ei valiks ju omale puudega last. Ikka tahad, et laps oleks terve. Mitte enda mugavuse pärast, vaid iga vanem tahab oma last kannatustest säästa.

Eks elukvaliteet sõltub natuke ka vanema isiksuseomadustest ja kohanemisvõimest. Tunnen ühte halvatud lapse vanemat, kes on väga särav ja tegus inimene. Samas ühel mu sõbral on laps diabeetik ja ta on täielik vare. Sööb AD-sid ja viibib vahel ravil psühhiaatriakliinikus. Lapse eest hoolitseb vanaema. Ema ainult halab, kuidas laps on surmahaige ja sellepärast on tema elu läbi.

Pole siin karta midagi. Puudega lapse vanemal on ka õigus õnnelik olla ja elust rõõmu tunda.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 10.06 16:10; 04.08 10:03; 11.08 15:11; 11.08 15:25; 30.08 10:24; 05.09 23:15; 05.09 23:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kui valida saaks, valiksin ikka terve, andeka,ilusa, sõnakuuleliku lapse. 🙂

Aga olukord on selline, et kodus on 2 tugevate autistlike joontega kuid normintellektiga last.
Kui alguses püüdsin neid kasvatada nii, et nad oleksid nagu teised ja tundsin ennast halvasti kui nad ei olnud nagu teised. Nüüd olen leppinud sellega. Otsin neile kohti ja tegevusi kus nad ennast hästi tunnevad, siis on kodus ka kõik hästi ja minul ka kõik hästi. Ei võrdle neid teistega. Ei unista enam kodust kus on kõik uksed ja seinad terved…
Tasakaalu aitab leida meeldiv töö ja toredad töökaaslased. Väikestviisi nädalas tegelen joogaga ja osalen samasuguste lastevanematega erinevates MTÜ-des.
Täna oma erilistele lastel on mul silmaring ja ka tutvusring laiem kui muidu oleks olnud.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt 11.06 11:38; 16.08 20:35; 05.09 21:55; 19.09 21:05; 03.11 21:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ühinen eelkõnelejaga. Mul on raske puudega autist, aga ma olen sellega harjunud, antidepressante ei tarbi ja pere püsib ka ilusasti koos : )

Muidugi kui valida saaks, siis keegi ei valiks ju omale puudega last. Ikka tahad, et laps oleks terve. Mitte enda mugavuse pärast, vaid iga vanem tahab oma last kannatustest säästa.

Eks elukvaliteet sõltub natuke ka vanema isiksuseomadustest ja kohanemisvõimest. Tunnen ühte halvatud lapse vanemat, kes on väga särav ja tegus inimene. Samas ühel mu sõbral on laps diabeetik ja ta on täielik vare. Sööb AD-sid ja viibib vahel ravil psühhiaatriakliinikus. Lapse eest hoolitseb vanaema. Ema ainult halab, kuidas laps on surmahaige ja sellepärast on tema elu läbi.

Pole siin karta midagi. Puudega lapse vanemal on ka õigus õnnelik olla ja elust rõõmu tunda.

Nõus eelkirjutatuga. Ja isegi sama diagnoosi puhul on toimetulek VÄGA erinev – minu laps on ka diabeetik, aga hoolimata hootisest väsimusest ja tüdimusest tuleme kenasti toime. Kui enda eest hoolt kanda, võib diabeetik elada kõrge eani ja tänapäeval on abivahendid järjest paremad. (Ainult sellele ei taha mõelda, mis saab siis, kui insuliini enam ei saaks …)

Ja olen mõelnud ka sellele, et mõned asjad/aspektid/seisundid on nagu Brežnevi pakike. Saad ühe (positiivse), pead leppima ka teisega. Kui aga seda teist ei oleks, ei pruugiks ka esimest olla. See mõtteviis on meil aidanud d-diagnoosiga leppida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Eelkõnelejad kirjutasid hästi.
Minul on sügava puudega laps. Keegi pole peres õnnelik.
Kui laps saaks rääkida. Kui me saaks mõtteid temaga vahetada.
Olen tüdinud. Lapsel on magamisega probleeme.Eluaegne mähkmevahetus, ila, okse, veri, möirgamine, väsimus.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Liikumispuudega laps, ja ausalt väga raske iga aastaga aina raskemaks asi muutub… Õnneks on ka terve laps kes meid siiski elus ja teadvuse juures hoiab. Tervele lapsele pakume võimalikult normaalset elu sest ausalt on ka tema elu rikutud puudega pereliikme pärast.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kannan endas downi sündroomiga loodet, kas teekiste aborti minu asemel või mitte?

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kannan endas downi sündroomiga loodet, kas teeksite aborti minu asemel või mitte?

Kui see poleks minu viimane võimalus oma ainsat last saada, siis jah teeksin küll. Või siis jätaksin lapse alles, kui oleksin rikas ja mul oleks palju aega haige lapsega tegeleda.
Nii jõhker kui see ka ei tundu, siis noored inimesed võiks parem jätta oma energia tulevaste tervete laste kasvatamiseks. Minu peres kasvab puudega laps, kelle puuet ei olenud võimalik ette teada. Tegelikult kannatab kogu pere iga päev. Paljude puudega laste peredest lahkub mees, ka terved õed-vennad jäävad isata…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mul oli puudega loode. Tegin abordi, mõeldes justnimelt sellele, et milline saaks olema juba olemasoleva lapse ja ülejäänud pereliikmete elu. Olen VÄGA tänulik, et selline võimalus oli olemas.

Lisaks ei pea ma sugugi mitte väga julmaks nõukaaegset süsteemi, kus vanemaid praktiliselt sunniti raske puudega lapsest loobuma. Pereliikmete jaoks on see palju halastavam. Füüsilise puudega kuidagitpidi ehk saaksin hakkama – aga raske vaimne puue oleks minu jaoks lausa väljakannatamatu (nt eluaeg 1-2aastase lapse tasemel intellekt). Sel juhul kaaluksin lapsest loobumist.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

meil oli 3aastase diagnoosiks: raske vaimse puudega autist.

8aastelt on diagnoosiks: normintellektiga pluss eksreemse aktiivsus ja tähelepanuhäirega.

Kui mulle ja mehele esmane diagnoos kohale jõudis, ei teinud sellest mees suurt numbrit, ütles, et elus ongi selline, saa üle ja hakka elama, aga mina sain šoki ja olin kohest haiglaravi vajav segane.

Isa ja ämm kasvatasid poissi 5 aastat pluss raviplaan: erilasteaed, logopeed, tegevusteraapia, erikool, eriklass LÕK, ravimid.

Ma ise ei suutnud aastate viisi toastki väljuda…olin kas haiglas või kodus, kahetsesin, et otsustasime üldse lapse teha, kogu mu roosa-prilli elu oli nii uppis, rikutud…tunnistan ausalt, et tahtsin lapse lastekodusse ära anda, siis sai mees mu peale esimesest korda väga-väga kurjaks ja ütles, et vajadusel annab mind kohtusse, võtab lapse ja lõpetab meie 25 aastat kooselu.

Selle peale pandi mind taas haiglasse.

Isiksustest lisas diagnoose: pervasiivne, kohanemihäire, ATH.

Hirm meest kaotada oli nii suur, et lausa anusin tal minuga jääda. Jäi ka.

Olen kodune vaimse häirega töövõimetuspensionär.

Ravimeid enam ammu ei püüa arstid vähendada, siis vähemalt ma ei saa F41.3 – Muud segatüüpi ärevushäired (korduvhaigestumine)…

Nagu näha mu segasest jutust, siis ma ei suuda oma lapsest siiani rääkida, ma ei suuda vabaneda süütundest, et süüdistasin meest lapse puudes (lähisugulase laps on autist).

Aga mina ise pärandasin geenid lapsele, seega mina olen süüdi kõiges selles draamas.

Ah, ma ei suuda seletada lapsest siingi, sest viis aastat hoidusin omaenda lapsest, nüüd oleks viimane aeg proovida emaduse head tunnet ja meievahelist kontakti taastamist, aga poiss hoiab omaette, veedab hommikud arvutis, päeval käib isa sabas, siis tuleb korraks mind kallistama pai tegema…ja siis on kõik…ta käsutab mu teise tuppa puhkama (loe: lakke vahtima).

Ööd veedan läpparis, olen kroonine unetu…päeval paar-kolm tundi vajun ära…

Suve veedab poeg isaga Soomes, sügisest kehtib mulle täitmiseks lastekaitse, psühhiaatri ja koolipoolne nõue, et poja viibib e-r õpilaskodus, l-p on ta tavaliselt ämma ja isaga maakodus.

tahan nii väga, et pere taas ühineks, loen koolilapse alt normaalsete emade postutisi…

Meie pere lugu siis selline.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.07 22:00; 21.07 15:02; 02.10 21:05; 03.10 04:22;
To report this post you need to login first.
Postitas:

meil oli 3aastase diagnoosiks: raske vaimse puudega autist.

8aastelt on diagnoosiks: normintellektiga pluss eksreemse aktiivsus ja tähelepanuhäirega.

Kui mulle ja mehele esmane diagnoos kohale jõudis, ei teinud sellest mees suurt numbrit, ütles, et elus ongi selline, saa üle ja hakka elama, aga mina sain šoki ja olin kohest haiglaravi vajav segane.

Isa ja ämm kasvatasid poissi 5 aastat pluss raviplaan: erilasteaed, logopeed, tegevusteraapia, erikool, eriklass LÕK, ravimid.

Ma ise ei suutnud aastate viisi toastki väljuda…olin kas haiglas või kodus, kahetsesin, et otsustasime üldse lapse teha, kogu mu roosa-prilli elu oli nii uppis, rikutud…tunnistan ausalt, et tahtsin lapse lastekodusse ära anda, siis sai mees mu peale esimesest korda väga-väga kurjaks ja ütles, et vajadusel annab mind kohtusse, võtab lapse ja lõpetab meie 25 aastat kooselu.

Selle peale pandi mind taas haiglasse.

Isiksustest lisas diagnoose: pervasiivne, kohanemihäire, ATH.

Hirm meest kaotada oli nii suur, et lausa anusin tal minuga jääda. Jäi ka.

Olen kodune vaimse häirega töövõimetuspensionär.

Ravimeid enam ammu ei püüa arstid vähendada, siis vähemalt ma ei saa F41.3 – Muud segatüüpi ärevushäired (korduvhaigestumine)…

Nagu näha mu segasest jutust, siis ma ei suuda oma lapsest siiani rääkida, ma ei suuda vabaneda süütundest, et süüdistasin meest lapse puudes (lähisugulase laps on autist).

Aga mina ise pärandasin geenid lapsele, seega mina olen süüdi kõiges selles draamas.

Ah, ma ei suuda seletada lapsest siingi, sest viis aastat hoidusin omaenda lapsest, nüüd oleks viimane aeg proovida emaduse head tunnet ja meievahelist kontakti taastamist, aga poiss hoiab omaette, veedab hommikud arvutis, päeval käib isa sabas, siis tuleb korraks mind kallistama pai tegema…ja siis on kõik…ta käsutab mu teise tuppa puhkama (loe: lakke vahtima).

Ööd veedan läpparis, olen kroonine unetu…päeval paar-kolm tundi vajun ära…

Suve veedab poeg isaga Soomes, sügisest kehtib mulle täitmiseks lastekaitse, psühhiaatri ja koolipoolne nõue, et poja viibib e-r õpilaskodus, l-p on ta tavaliselt ämma ja isaga maakodus.

tahan nii väga, et pere taas ühineks, loen koolilapse alt normaalsete emade postutisi…

Meie pere lugu siis selline.

kui tervis lubab, saage veel laps või kaks. terved lapsed aitavad rasket last taluda, seda võivad paljud puuetega laste pered rääkida.
ilmselt teil on endal mõni kerge psüühikahäire, mis oleks ka ilma keerulise lapseta muus raskes olukorras välja löönud.
süüdiolemise mõte on vale ja kasutu. keegi pole süüdi, süü tundmine ja süüdistamine ei aita last ega vanemaid.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

meil oli 3aastase diagnoosiks: raske vaimse puudega autist.

8aastelt on diagnoosiks: normintellektiga pluss eksreemse aktiivsus ja tähelepanuhäirega.

Kui mulle ja mehele esmane diagnoos kohale jõudis, ei teinud sellest mees suurt numbrit, ütles, et elus ongi selline, saa üle ja hakka elama, aga mina sain šoki ja olin kohest haiglaravi vajav segane.

Isa ja ämm kasvatasid poissi 5 aastat pluss raviplaan: erilasteaed, logopeed, tegevusteraapia, erikool, eriklass LÕK, ravimid.

Ma ise ei suutnud aastate viisi toastki väljuda…olin kas haiglas või kodus, kahetsesin, et otsustasime üldse lapse teha, kogu mu roosa-prilli elu oli nii uppis, rikutud…tunnistan ausalt, et tahtsin lapse lastekodusse ära anda, siis sai mees mu peale esimesest korda väga-väga kurjaks ja ütles, et vajadusel annab mind kohtusse, võtab lapse ja lõpetab meie 25 aastat kooselu.

Selle peale pandi mind taas haiglasse.

Isiksustest lisas diagnoose: pervasiivne, kohanemihäire, ATH.

Hirm meest kaotada oli nii suur, et lausa anusin tal minuga jääda. Jäi ka.

Olen kodune vaimse häirega töövõimetuspensionär.

Ravimeid enam ammu ei püüa arstid vähendada, siis vähemalt ma ei saa F41.3 – Muud segatüüpi ärevushäired (korduvhaigestumine)…

Nagu näha mu segasest jutust, siis ma ei suuda oma lapsest siiani rääkida, ma ei suuda vabaneda süütundest, et süüdistasin meest lapse puudes (lähisugulase laps on autist).

Aga mina ise pärandasin geenid lapsele, seega mina olen süüdi kõiges selles draamas.

Ah, ma ei suuda seletada lapsest siingi, sest viis aastat hoidusin omaenda lapsest, nüüd oleks viimane aeg proovida emaduse head tunnet ja meievahelist kontakti taastamist, aga poiss hoiab omaette, veedab hommikud arvutis, päeval käib isa sabas, siis tuleb korraks mind kallistama pai tegema…ja siis on kõik…ta käsutab mu teise tuppa puhkama (loe: lakke vahtima).

Ööd veedan läpparis, olen kroonine unetu…päeval paar-kolm tundi vajun ära…

Suve veedab poeg isaga Soomes, sügisest kehtib mulle täitmiseks lastekaitse, psühhiaatri ja koolipoolne nõue, et poja viibib e-r õpilaskodus, l-p on ta tavaliselt ämma ja isaga maakodus.

tahan nii väga, et pere taas ühineks, loen koolilapse alt normaalsete emade postutisi…

Meie pere lugu siis selline.

kui tervis lubab, saage veel laps või kaks. terved lapsed aitavad rasket last taluda, seda võivad paljud puuetega laste pered rääkida.
ilmselt teil on endal mõni kerge psüühikahäire, mis oleks ka ilma keerulise lapseta muus raskes olukorras välja löönud.
süüdiolemise mõte on vale ja kasutu. keegi pole süüdi, süü tundmine ja süüdistamine ei aita last ega vanemaid.

Ilmselgelt tema tervis ei luba seda olemasolevatki last kasvatada, uue lapse muretsemisest rääkimata. Pigem on siin tegu sellega, et lapse sünd ja ehk ka sünnitusjärgne depressioon murdsid tema niigi hapra vaimse tervise.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.07 11:16; 04.08 10:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kannan endas downi sündroomiga loodet, kas teekiste aborti minu asemel või mitte?

Raske öelda. Downe on igasuguseid, aga viimasel ajal ei peeta enam Downi sündroomi nii hirmsaks asjaks kui vanasti ning enamasti on nad nagu inimesed, kes alati lasteks jäävad. Naaber oli Downi sündroomiga. Käis ise üksi linnas, poes, luges ajalehti ja aega-ajalt kirjutas oma mõtetest naabritele kirjakesi, mille postkasti pani. Kirjutas kirjavigadega, aga arusaadavalt ja mõttemaailm oli tal huvitav. Terviseprobleeme oli mõningaid, aga üldiselt oli päris hea tervisega ja tegi väga palju aiatöid ning ilmselt ka majapidamistöid. Rõõmus ja päikeseline inimene oli. Nüüd oleme mõlemad kolinud ja ei tea mis temast saanud on.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kannan endas downi sündroomiga loodet, kas teekiste aborti minu asemel või mitte?

Raske öelda. Downe on igasuguseid, aga viimasel ajal ei peeta enam Downi sündroomi nii hirmsaks asjaks kui vanasti ning enamasti on nad nagu inimesed, kes alati lasteks jäävad. Naaber oli Downi sündroomiga. Käis ise üksi linnas, poes, luges ajalehti ja aega-ajalt kirjutas oma mõtetest naabritele kirjakesi, mille postkasti pani. Kirjutas kirjavigadega, aga arusaadavalt ja mõttemaailm oli tal huvitav. Terviseprobleeme oli mõningaid, aga üldiselt oli päris hea tervisega ja tegi väga palju aiatöid ning ilmselt ka majapidamistöid. Rõõmus ja päikeseline inimene oli. Nüüd oleme mõlemad kolinud ja ei tea mis temast saanud on.

Ja teisalt võib Down olla täiesti abitu, kõnetu ning liitpuudega – spekter on väga lai. Kuid kas see on 100% kindel, et laps kõhus Down? Minu tuttavalt oli juhus, et 50/50 tõenäosusega laps Down, sündis aga terve tüdruk…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Mina töötan erivajadusega lastega ja vabatahtlikult omale erivajadusega last ei sünnitaks. Pereelu keerlebki ainult puudega lapse ümber, nad on ikkagi nii teistmoodi, lisaks sellele ei tule kunagi iseseisvumist, et koliks omaette elama, käiks tööl. Mina ei ole valmis oma elupäevade lõpuni elama oma lapsega, kes on sisuliselt terve elu nt 5-aastane. See oleks väga raske. Ja neil, kel selline laps olemas, on omakorda raske tunnistada, et ta võinuks olemata olla, sest kui ta juba on, siis… saate aru küll.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 12.07 23:58; 03.09 22:52;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kannan endas downi sündroomiga loodet, kas teekiste aborti minu asemel või mitte?

Sünnitaksin downi tõvega lapse võib-olla juhul, kui oleksin juba 40+ vanuses, rohkem lapsi ei ole ja edaspidise rasestumise lootus olematu.

Ma ei sünnitaks teadlikult puudega last. Julm, aga teeksin aborti, kuna arvan, et sedasi on parem nii juba olemasolevale kui ka tulevastele lastele ja ka mulle endale.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ilmselgelt tema tervis ei luba seda olemasolevatki last kasvatada, uue lapse muretsemisest rääkimata. Pigem on siin tegu sellega, et lapse sünd ja ehk ka sünnitusjärgne depressioon murdsid tema niigi hapra vaimse tervise.

Jah, nii see on.
Ei julge ega saa (psüühika on sassis) enam sünnitada, sest autismi ja ATH-d ei saa testida…
Ja kui sünnikski terve laps, siis …oehh, ei suudaks teda kasvatada, sest kujutan juba ette, kuidas ma teda kuni vähemalt teismeliseni vaatlen ja kontrollin ja jälgin ta igat tegevust, et kas on norm või pole…

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt 08.07 22:00; 21.07 15:02; 02.10 21:05; 03.10 04:22;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Aspergeri ja tavalapse ema, mõlemil lapsel kõrgharidus.

Kõike on nähtud, aga teist puudega last, vabatahtlikult küll poleks kasvatanud.

Laps ei valmistanud raskusi, kõik muu kaasnev.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

meil oli 3aastase diagnoosiks: raske vaimse puudega autist.

8aastelt on diagnoosiks: normintellektiga pluss eksreemse aktiivsus ja tähelepanuhäirega.

Kui mulle ja mehele esmane diagnoos kohale jõudis, ei teinud sellest mees suurt numbrit, ütles, et elus ongi selline, saa üle ja hakka elama, aga mina sain šoki ja olin kohest haiglaravi vajav segane.

Isa ja ämm kasvatasid poissi 5 aastat pluss raviplaan: erilasteaed, logopeed, tegevusteraapia, erikool, eriklass LÕK, ravimid.

Ma ise ei suutnud aastate viisi toastki väljuda…olin kas haiglas või kodus, kahetsesin, et otsustasime üldse lapse teha, kogu mu roosa-prilli elu oli nii uppis, rikutud…tunnistan ausalt, et tahtsin lapse lastekodusse ära anda, siis sai mees mu peale esimesest korda väga-väga kurjaks ja ütles, et vajadusel annab mind kohtusse, võtab lapse ja lõpetab meie 25 aastat kooselu.

Selle peale pandi mind taas haiglasse.

Isiksustest lisas diagnoose: pervasiivne, kohanemihäire, ATH.

Hirm meest kaotada oli nii suur, et lausa anusin tal minuga jääda. Jäi ka.

Olen kodune vaimse häirega töövõimetuspensionär.

Ravimeid enam ammu ei püüa arstid vähendada, siis vähemalt ma ei saa F41.3 – Muud segatüüpi ärevushäired (korduvhaigestumine)…

Nagu näha mu segasest jutust, siis ma ei suuda oma lapsest siiani rääkida, ma ei suuda vabaneda süütundest, et süüdistasin meest lapse puudes (lähisugulase laps on autist).

Aga mina ise pärandasin geenid lapsele, seega mina olen süüdi kõiges selles draamas.

Ah, ma ei suuda seletada lapsest siingi, sest viis aastat hoidusin omaenda lapsest, nüüd oleks viimane aeg proovida emaduse head tunnet ja meievahelist kontakti taastamist, aga poiss hoiab omaette, veedab hommikud arvutis, päeval käib isa sabas, siis tuleb korraks mind kallistama pai tegema…ja siis on kõik…ta käsutab mu teise tuppa puhkama (loe: lakke vahtima).

Ööd veedan läpparis, olen kroonine unetu…päeval paar-kolm tundi vajun ära…

Suve veedab poeg isaga Soomes, sügisest kehtib mulle täitmiseks lastekaitse, psühhiaatri ja koolipoolne nõue, et poja viibib e-r õpilaskodus, l-p on ta tavaliselt ämma ja isaga maakodus.

tahan nii väga, et pere taas ühineks, loen koolilapse alt normaalsete emade postutisi…

Meie pere lugu siis selline.

Meie lapsel lõi 3 aastaselt välja epilepsia, kõne kadus ja praegu on lisaks pervassiivne arenguhäire, e autistlikud jooned ja keskendumisraskused. Minu sugulased põgenesid kahte lehte laiali. Mees loodab imele ja mina olen ainuke kes reaalselt tegutses ja tegutseb. Olen muidugi nutnud hooti ja jälle edasi tegutsenud. Mul on AD-d, mingid kõige nõrgemad, vajadusel rahusti ja unerohi kirjutati sel aastal, kui ma olin nädal aega magamata. Sellega sai korda, aga on igaks juhuks lapis olemas ja vajadusel võtan. Ma ei pea ennast tugevaks inimeseks ega kangelaseks. Süütunne on koguaeg südames, kas ma teen kõik vajaliku, kas teen kõike õigesti. Kolisin väikelinnast Tartusse, arstidele lähemale ja paremate tingimuste jaoks lapse arenemiseks. 4-s aasta läheb..Elangi oma kalli haigekesega kahekesi nädala sees eraldi mehest ja pojast. Nv. käivad siis vanemad vanaisad vaatamas ja rääkimas kuidas nad ikka nutavad haige lapse pärast. Hoida ei julge, sest äkki juhtub et tuleb krambihoog.
Mul ongi parem eemal olla, et ei tekiks ootust ja lootust et äkki keegi aitab. Oma väike vaba aeg on mul päeval olemas, kui kullake on lasteaias, muust meelelahutusest ei hakka unistamagi. Kõige raskem on eemal olla oma 18-aastasest pojast, helistame mitu korda päevas. Nv. võime lõputult rääkida.
Haiget last lastekodusse panna, ma põlgan sind selle mõttegi eest. Tegelikult kogu su jutt vihastas mind. Draamakuninganna. Siin on teemaks haige lapse kasvatamine, sina pole seda teinud. Ootad armastust, mida ise ei ole andnud.

0
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 30.07 04:47; 12.11 23:56;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Ma kannan endas downi sündroomiga loodet, kas teekiste aborti minu asemel või mitte?

Downi sündroomiga vist ei teeks. See kõik on individuaalne. Kui muud ei kaasne, siis pole ju hullu midagi. Kui südameprobleemid, siis kindlasti raskem 🙁

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 10.06 16:10; 04.08 10:03; 11.08 15:11; 11.08 15:25; 30.08 10:24; 05.09 23:15; 05.09 23:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

Oijah… Riik pakub omapoolset abi!?! Sul vist ei ole ühtki kauget tuttavatki, kes kasvataks tõsisema puudega last?

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 10.07 11:16; 04.08 10:42;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

Inimesed ei ole tänapäeval sallivamad kui varem. Inimesed jäävad alati inimesteks. Kas oled kursis sellega, kuidas koolis kiusatakse iga vähimagi erinevuse tõttu lapsed vaeseomaks? Kus see sallivus sinu arust on? ja milles seisneb Eesti riigi toetus ADHD diagnoosiga lastele+ Kas selles, et kuni 9. klassini haridust peetakse selle diagnoosiga laste jaoks piisavaks, et rohkem neile väikeklasse ei avata? Olukorras, kus Läänes saavad ADHD diagnoosiga inimesed endale doktorikraadi, sest neid inimesi ei suruta riikliku haridussüsteemi poolt juba lapseeas maadligi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.08 13:27; 14.08 22:40;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

Oijah… Riik pakub omapoolset abi!?! Sul vist ei ole ühtki kauget tuttavatki, kes kasvataks tõsisema puudega last?

Minu lapsel on rehaplaan. Ta saab füsioterapeudi, logopeedi, psühholoogi ja mänguterapeudi teenuseid. Selle kõige eest maksab riik. Lisaks käib ta väga heas erikoolis. Sõidab ta kooli ja tagasi kohaliku omavalitsuse kulul invataksoga. Lisaks kasutab ta lapsehoiuteenust ja tugiisikuteenust nii et ma saan tööl käia ja ka puhata. Nii nagu teada, maksab SKA puuetega laste lapsehoiuks ja tugiisikuteenuseks 4918 eurot lapse kohta aastas. Kas selle kohta saab öelda, et riik üldse ei aita?

https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/lastekaitse/puudega-laste-tugiteenused

Nüüd suvel oli laps 3 vahetust järjest puuetega laste laagris ja kahe vahetuse eest maksis kohalik omavalitsus. Oleks ka kolmanda vahetuse eest maksnud, aga ega ma mingi rott ei ole. Nii palju, kui võimalik, ma maksan ikkagi ise.

Mul on mõned tuttavad, kes kasvatavad puudega lapsi ja elavad suurtest keskustest kaugel maakolgastes. Mõni saab kõik needsamad teenused kätte, teine mitte ühtegi. Minu kogemus on see, et kõik sõltub ikkagi lapsevanemast. Kes oskab ja viitsib tegutseda, see saab ka puudega lapsega normaalset elu elada ja kes jääb koju nutma ja ootama, see jääbki.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 10.06 16:10; 04.08 10:03; 11.08 15:11; 11.08 15:25; 30.08 10:24; 05.09 23:15; 05.09 23:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

Inimesed ei ole tänapäeval sallivamad kui varem. Inimesed jäävad alati inimesteks. Kas oled kursis sellega, kuidas koolis kiusatakse iga vähimagi erinevuse tõttu lapsed vaeseomaks? Kus see sallivus sinu arust on? ja milles seisneb Eesti riigi toetus ADHD diagnoosiga lastele+ Kas selles, et kuni 9. klassini haridust peetakse selle diagnoosiga laste jaoks piisavaks, et rohkem neile väikeklasse ei avata? Olukorras, kus Läänes saavad ADHD diagnoosiga inimesed endale doktorikraadi, sest neid inimesi ei suruta riikliku haridussüsteemi poolt juba lapseeas maadligi.

Ma saan aru, et sina oled üks nendest äravintsutatud ADHD diagnoosiga laste emadest? Mul on sinust väga kahju. Teie olete tõesti keerulises olukorras. ADHD ühelt poolt ei olegi nagu puue, sest üldjuhul on ADHD lapsed ju füüsiliselt terved ja normintellektiga. Samas on nende erivajadused väga suured, sest nende käitumine on see, millega on palju muret. Sellist last ei saa saata erikooli, sest oma normintellekti tõttu peaks ADHD laps õppima tavakoolis tavaprogrammi järgi ja peaks ka õppima tavaliste laste seas toime tulema. Kuna aga käitumine on häiritud, siis tegelikult see võimalik ei ole. Või siis on võimalik ainult teatud piirini.
See on tavaline, et ADHD diagnoosiga laste vanemad arvavad, et nende lapsi kiusatakse, samas jälle tavalapsed ja õpetajad ütlevad enamasti, et just ADHD laps on see kiusaja, kes kõikide elu põrguks teeb.
Väikeklass võib olla hea lahendus põhikoolis. Samas ma arvan, et kui ADHD laps käib tavakoolis, siis gümnaasiumiks peaks ta olema juba niipalju kohanenud, et saab tavaklassis õppimisega hakkama. Gümnaasiumis, või veel enam ülikoolis vast ei pea väikeklasse avama.
Kui laps on andekas, aga ei saa gümnaasiumis oma häire tõttu hakkama, siis näiteks Tartus saab minna Masingu kooli gümnaasiumiossa, mis on just selliste noorte jaoks mõeldud. Teine võimalus sellisele lapsele on minna täiskasvanute gümnaasiumi, kus on paindlikum õppekava ja sallivam keskkond.
Mul on kahju, et sa oma lapsega seda kõike üle elama pead, aga haridussüsteemi süüdistamine ei tee asja paremaks.
Üldiselt on sul siiski väga vedanud. Sina muretsed selle pärast, et su laps ei saa võibolla gümnaasiumisse ja ülikooli, mina pean leppima sellega, et mu laps ei õpi iialgi lugema ja kirjutama. Inimesed aga on temasuguste suhtes üllatavalt sallivad ja lahked. Loodan, et ka sina edaspidi rohkem selliseid kohtad.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 7 korda. Täpsemalt 10.06 16:10; 04.08 10:03; 11.08 15:11; 11.08 15:25; 30.08 10:24; 05.09 23:15; 05.09 23:18;
To report this post you need to login first.
Postitas:

Kolisin väikelinnast Tartusse, arstidele lähemale ja paremate tingimuste jaoks lapse arenemiseks. 4-s aasta läheb..Elangi oma kalli haigekesega kahekesi nädala sees eraldi mehest ja pojast. Nv. käivad siis vanemad vanaisad vaatamas ja rääkimas kuidas nad ikka nutavad haige lapse pärast. Hoida ei julge, sest äkki juhtub et tuleb krambihoog.
Mul ongi parem eemal olla, et ei tekiks ootust ja lootust et äkki keegi aitab. Oma väike vaba aeg on mul päeval olemas, kui kullake on lasteaias, muust meelelahutusest ei hakka unistamagi. Kõige raskem on eemal olla oma 18-aastasest pojast, helistame mitu korda päevas. Nv. võime lõputult rääkida.
Haiget last lastekodusse panna, ma põlgan sind selle mõttegi eest. Tegelikult kogu su jutt vihastas mind. Draamakuninganna. Siin on teemaks haige lapse kasvatamine, sina pole seda teinud. Ootad armastust, mida ise ei ole andnud.

jah, aga sinu TERVE kullake? tema ju pidi haige kullakese pärast kasvama ilma emata, helistamine ei asenda ema. SUL on hea eemal olla, aga mees ja terve laps, kas neil ka on hea?
puudega laps paraku tihti lõhub pere, ka see pole ju terviklik pere, kus pooled elavad ühes, teised aga teises kohas. pigem visiitsuhe ning ei tasu imestada, kui mees leiab endale kellegi, kelle kaissu õhtuti hea pugeda oleks…

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hei, loen imetlusega, kes puudega lapse kõrvalt leiavad elusära. See on vist täiesti isiksuse eripärast sõltuv. Mul 1 ATH-autistlik 7a poiss, vajustin viimased 3a nii auku, et ma tahaks välja, aga ei oska enam. Kõik – karjäär, pere jne. Mingi hetk tajusin, et perekond (lähisugulased) mõistavad hukka halvas kasvatuses, ja lasin sellel enda sisse. Ja olen AD ja psühholoogi abi, aga läheb hullemaks. Kui oskate soovitada mõnda head psühholoogi või psühhiaatrit Tallinnas, oleksin väga tänulik. Olen vähemalt elujaatav ja tahaksin tegelikult välja tulla sellest august, ja lapsele normaalne ja toetav ema olla.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Hei, loen imetlusega, kes puudega lapse kõrvalt leiavad elusära. See on vist täiesti isiksuse eripärast sõltuv. Mul 1 ATH-autistlik 7a poiss, vajustin viimased 3a nii auku, et ma tahaks välja, aga ei oska enam. Kõik – karjäär, pere jne. Mingi hetk tajusin, et perekond (lähisugulased) mõistavad hukka halvas kasvatuses, ja lasin sellel enda sisse. Ja olen AD ja psühholoogi abi, aga läheb hullemaks. Kui oskate soovitada mõnda head psühholoogi või psühhiaatrit Tallinnas, oleksin väga tänulik. Olen vähemalt elujaatav ja tahaksin tegelikult välja tulla sellest august, ja lapsele normaalne ja toetav ema olla.

Kui sinu lapsel on reha plaan, siis on sul õigus saada nii psühholoogi kui loovterapeudi pereteenust, et tulla toime erivajadusega lapse kasvatamisega tekkinud emotsionaalsete probleemidega. Kindlasti ei ole võimalik sellist teenust igast reha meeskonnas saada, nii et soovitan vaadata erinevate reha meeskondada kodulehti ning helistada ja uurida.

0
0
Please wait...
To report this post you need to login first.
Postitas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

Inimesed ei ole tänapäeval sallivamad kui varem. Inimesed jäävad alati inimesteks. Kas oled kursis sellega, kuidas koolis kiusatakse iga vähimagi erinevuse tõttu lapsed vaeseomaks? Kus see sallivus sinu arust on? ja milles seisneb Eesti riigi toetus ADHD diagnoosiga lastele+ Kas selles, et kuni 9. klassini haridust peetakse selle diagnoosiga laste jaoks piisavaks, et rohkem neile väikeklasse ei avata? Olukorras, kus Läänes saavad ADHD diagnoosiga inimesed endale doktorikraadi, sest neid inimesi ei suruta riikliku haridussüsteemi poolt juba lapseeas maadligi.

Ma saan aru, et sina oled üks nendest äravintsutatud ADHD diagnoosiga laste emadest? Mul on sinust väga kahju. Teie olete tõesti keerulises olukorras. ADHD ühelt poolt ei olegi nagu puue, sest üldjuhul on ADHD lapsed ju füüsiliselt terved ja normintellektiga. Samas on nende erivajadused väga suured, sest nende käitumine on see, millega on palju muret. Sellist last ei saa saata erikooli, sest oma normintellekti tõttu peaks ADHD laps õppima tavakoolis tavaprogrammi järgi ja peaks ka õppima tavaliste laste seas toime tulema. Kuna aga käitumine on häiritud, siis tegelikult see võimalik ei ole. Või siis on võimalik ainult teatud piirini.
See on tavaline, et ADHD diagnoosiga laste vanemad arvavad, et nende lapsi kiusatakse, samas jälle tavalapsed ja õpetajad ütlevad enamasti, et just ADHD laps on see kiusaja, kes kõikide elu põrguks teeb.
Väikeklass võib olla hea lahendus põhikoolis. Samas ma arvan, et kui ADHD laps käib tavakoolis, siis gümnaasiumiks peaks ta olema juba niipalju kohanenud, et saab tavaklassis õppimisega hakkama. Gümnaasiumis, või veel enam ülikoolis vast ei pea väikeklasse avama.
Kui laps on andekas, aga ei saa gümnaasiumis oma häire tõttu hakkama, siis näiteks Tartus saab minna Masingu kooli gümnaasiumiossa, mis on just selliste noorte jaoks mõeldud. Teine võimalus sellisele lapsele on minna täiskasvanute gümnaasiumi, kus on paindlikum õppekava ja sallivam keskkond.
Mul on kahju, et sa oma lapsega seda kõike üle elama pead, aga haridussüsteemi süüdistamine ei tee asja paremaks.
Üldiselt on sul siiski väga vedanud. Sina muretsed selle pärast, et su laps ei saa võibolla gümnaasiumisse ja ülikooli, mina pean leppima sellega, et mu laps ei õpi iialgi lugema ja kirjutama. Inimesed aga on temasuguste suhtes üllatavalt sallivad ja lahked. Loodan, et ka sina edaspidi rohkem selliseid kohtad.

Issand, kui loll jutt.
Sa selle peale tuled, et paljud ADHD diagnoosiga inimesed ei kasva sellest gümnaasiumiajaks välja? Et mõele ehk pannaksegi alles gümnaasiumis diagnoos?
Haridussüsteem on meil gsuhtumises ADHD diagnoosiga lastesse ikka väga maha jäänud, kui seda võrrelda mistahes Lääne riigiga.
Ega su enda intelligentsitase oma puudega lapsest just eriti palju kõrgem ei ole. Räägid ülima enesekindlusega asjadest, millest sul praktiliselt vähimatki aimugi ei ole.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt 06.08 13:27; 14.08 22:40;
To report this post you need to login first.
Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 62 )


Esileht Erivajadustega laps Erivajadusega lapse kasvatamisest. Ausalt

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.