Teema: Erivajadusega lapse kasvatamisest. Ausalt

Lapsega saab ilusti hakkama. Jah, kohandada tuleb end, kui kõige suurem mure oli mul hoopis oma mehega. Ta ei võtnud arsti diagnoosi tõsiselt, vaid arvas, et mis see natuke ikka teeb. Ei osanud sellist olukorda endale uneski ette kujutada, et mees osutub suuremaks “puudeks” kui on seda lapse puue… Kokku pole ma kukkunud, kuid närve kõvasti kulutanud.

Mul on 1 raske ja 1 keskmise puudega laps. Kahjuks ei olnud võimalik puuet raseduse ajal diagnoosida. 1 lastest on Asperger ja teine on selline, kelle mõistus on ja jääb nii umbes 5 aastase tasemele. Selle Aspergeri olukord ei võimalda tal ka tulevikus iseseisvalt hakkama saada, teisest lapsest rääkimata. Ütlen ausalt, need lapsed on mu elu ikka ära rikkunud küll, s.t. ega ma oma elu elada ei saa tegelikult. Tööl ma käin, aga ülejäänud aja elan ikka üsna korralikus hullumajas. Koju peale tööd minna ei taha (kasvatan lapsi üksi). Oma kogemust arvesse võttes, ei sünnitaks iialgi puudega last, kui teaks ette, et laps oleks puudega. Kõiki puudeid aga ei saa raseduse ajal diagnoosida, teisel lapsel oli sünnitrauma, puue tekkis hoopis sellest. Ma olen enda arust üsna tugev inimene, aga ikkagi on sellist olukorda üsna raske taluda. Mingeid antidepressante ma ei söö ja ärevus- ja muud häiret mul ei ole. Aga eks tervis annab vaikselt tunda küll. Vaimne tervis vähem, pigem füüsiline, kuid võibolla on see normaalne, ma pole enam väga noor.
Ja pole see lapse äraandmine nii lihtne midagi. Kes selliseid ikka tahab? Ma arvan, et muidu oleks nii mõnigi ema oma puudega lapsest loobunud. Saab küll lapse hooldekodusse panna, aga raske raha eest. Nii et muud üle ei jää, kui kannatada ja lapsi ise kasvatada. Ja niimoodi kogu elu kuni (ema) surmani.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Siit teemast tulebki välja, et kui tervetel vanematel sünnib puudega laps, siis tänapäeva ühiskonnas, kus inimesed on sallivad ja riik pakub omapoolset abi, on võimalik elada õnnelikku elu ka koos puudega lapsega.
Aga kui nõrga psüühikaga vanemale sünnib puudega laps, on see õnnetus nii lapsele kui vanemale.

Inimesed ei ole tänapäeval sallivamad kui varem. Inimesed jäävad alati inimesteks. Kas oled kursis sellega, kuidas koolis kiusatakse iga vähimagi erinevuse tõttu lapsed vaeseomaks? Kus see sallivus sinu arust on? ja milles seisneb Eesti riigi toetus ADHD diagnoosiga lastele+ Kas selles, et kuni 9. klassini haridust peetakse selle diagnoosiga laste jaoks piisavaks, et rohkem neile väikeklasse ei avata? Olukorras, kus Läänes saavad ADHD diagnoosiga inimesed endale doktorikraadi, sest neid inimesi ei suruta riikliku haridussüsteemi poolt juba lapseeas maadligi.

Ma saan aru, et sina oled üks nendest äravintsutatud ADHD diagnoosiga laste emadest? Mul on sinust väga kahju. Teie olete tõesti keerulises olukorras. ADHD ühelt poolt ei olegi nagu puue, sest üldjuhul on ADHD lapsed ju füüsiliselt terved ja normintellektiga. Samas on nende erivajadused väga suured, sest nende käitumine on see, millega on palju muret. Sellist last ei saa saata erikooli, sest oma normintellekti tõttu peaks ADHD laps õppima tavakoolis tavaprogrammi järgi ja peaks ka õppima tavaliste laste seas toime tulema. Kuna aga käitumine on häiritud, siis tegelikult see võimalik ei ole. Või siis on võimalik ainult teatud piirini.
See on tavaline, et ADHD diagnoosiga laste vanemad arvavad, et nende lapsi kiusatakse, samas jälle tavalapsed ja õpetajad ütlevad enamasti, et just ADHD laps on see kiusaja, kes kõikide elu põrguks teeb.
Väikeklass võib olla hea lahendus põhikoolis. Samas ma arvan, et kui ADHD laps käib tavakoolis, siis gümnaasiumiks peaks ta olema juba niipalju kohanenud, et saab tavaklassis õppimisega hakkama. Gümnaasiumis, või veel enam ülikoolis vast ei pea väikeklasse avama.
Kui laps on andekas, aga ei saa gümnaasiumis oma häire tõttu hakkama, siis näiteks Tartus saab minna Masingu kooli gümnaasiumiossa, mis on just selliste noorte jaoks mõeldud. Teine võimalus sellisele lapsele on minna täiskasvanute gümnaasiumi, kus on paindlikum õppekava ja sallivam keskkond.
Mul on kahju, et sa oma lapsega seda kõike üle elama pead, aga haridussüsteemi süüdistamine ei tee asja paremaks.
Üldiselt on sul siiski väga vedanud. Sina muretsed selle pärast, et su laps ei saa võibolla gümnaasiumisse ja ülikooli, mina pean leppima sellega, et mu laps ei õpi iialgi lugema ja kirjutama. Inimesed aga on temasuguste suhtes üllatavalt sallivad ja lahked. Loodan, et ka sina edaspidi rohkem selliseid kohtad.

Issand, kui loll jutt.
Sa selle peale tuled, et paljud ADHD diagnoosiga inimesed ei kasva sellest gümnaasiumiajaks välja? Et mõele ehk pannaksegi alles gümnaasiumis diagnoos?
Haridussüsteem on meil gsuhtumises ADHD diagnoosiga lastesse ikka väga maha jäänud, kui seda võrrelda mistahes Lääne riigiga.
Ega su enda intelligentsitase oma puudega lapsest just eriti palju kõrgem ei ole. Räägid ülima enesekindlusega asjadest, millest sul praktiliselt vähimatki aimugi ei ole.

Ükski puudega inimene ega puudega lapse vanem ei tohiks võtta endale sellist hoiakut, et maailm on temale midagi võlgu. Ei ole. Ülejäänud maailm, ühiskond,riik, teised inimesed ja haridussüsteem ei ole meile mitte midagi võlgu sellepärast, et meil on puudega lapsed.
Ükski puudega lapse vanem ega puudega inimene ei tohiks võtta endale sellist hoiakut, et puude tõttu on kõik kohustatud meid aitama. Ei ole.
Õnneliku edu saladus koos puudega lapsega peitubki selles, et tuleb olla alati tänulik, kui keegi midagi sinu heaks teeb. Tuleb olla tänulik iga abivõimaluse ja sõbraliku suhtumise eest.
Lisaks ei tohi ära unustada, et iga inimene vastutab oma elu ja toimetulemise eest kõigepealt ise. Ka siis kui tal on puue ja ka siis, kui ollakse puudega lapse vanem. Kõigepealt tuleb ise teha enda abistamiseks kõik mis võimalik ja alles siis oodata teiste abi.

Väga ohtlik on kibestuda, süüdistada ja nõuda kogu ülejäänud maailmalt enda teenimist oma puude või puudega lapse tõttu.
Nii näiteks ei pea puudega laps tingimata riigi abiga gümnaasiumisse või ülikooli saama. Ka väga paljud terved lapsed ei saa gümnaasiumisse ja ülikooli ning vanemad peavad sellega leppima.

ma ei tahagi ,et ta gümnaasiumi või ülikooli läheks. tahaks vaid ,et tal oleks koht kuhu minna. hetkeseisuga pole eriti midagi. päevakeskuse jaoks liiga tark, Astangu jaoks liiga autistlik, gümnaasiumi jaoks ka ei sobi, ka kutsekooli mitte.istub kodus nelja seina vahel.
ma käin täiskohaga tööl, teised lapsed on ka olemas. minu kui maksumaksja raha eest võiks midagigi ka minu lapse jaoks olla. ilma et ma tunneks ennast super tänulikuna. ja kui ma koju jääks temale tegevusi organiseerima, kannataks kogu muu pere. ja nagu ülalpool keegi kirjutas, ma ka ei taha koju tihti minna, tööl ja MTÜ-des on parem olla, väiksem närvikulu kui kodus.

Kägu kirjutas:

Mul on 1 raske ja 1 keskmise puudega laps. Kahjuks ei olnud võimalik puuet raseduse ajal diagnoosida. 1 lastest on Asperger ja teine on selline, kelle mõistus on ja jääb nii umbes 5 aastase tasemele. Selle Aspergeri olukord ei võimalda tal ka tulevikus iseseisvalt hakkama saada, teisest lapsest rääkimata. Ütlen ausalt, need lapsed on mu elu ikka ära rikkunud küll, s.t. ega ma oma elu elada ei saa tegelikult. Tööl ma käin, aga ülejäänud aja elan ikka üsna korralikus hullumajas. Koju peale tööd minna ei taha (kasvatan lapsi üksi). Oma kogemust arvesse võttes, ei sünnitaks iialgi puudega last, kui teaks ette, et laps oleks puudega. Kõiki puudeid aga ei saa raseduse ajal diagnoosida, teisel lapsel oli sünnitrauma, puue tekkis hoopis sellest. Ma olen enda arust üsna tugev inimene, aga ikkagi on sellist olukorda üsna raske taluda. Mingeid antidepressante ma ei söö ja ärevus- ja muud häiret mul ei ole. Aga eks tervis annab vaikselt tunda küll. Vaimne tervis vähem, pigem füüsiline, kuid võibolla on see normaalne, ma pole enam väga noor.
Ja pole see lapse äraandmine nii lihtne midagi. Kes selliseid ikka tahab? Ma arvan, et muidu oleks nii mõnigi ema oma puudega lapsest loobunud. Saab küll lapse hooldekodusse panna, aga raske raha eest. Nii et muud üle ei jää, kui kannatada ja lapsi ise kasvatada. Ja niimoodi kogu elu kuni (ema) surmani.

Samasuguseid probleeme on ka tervete laste vanematel. Mul näiteks on üks sugulane, kahe terve lapse ema. Üks lastest tegi enesetapu, teisest sai joodik. Vanematel ei ole mingit rõõmu, ainult vaev. Selliseid emasid, kes elavad ja peavad töötut joodikust poega või isegi kahte ülal, on küll ja küll.

Mul on kaks last. Esimene, seitsmene on autismispektri diagnoosiga ja ADHD. Teine on poolteist ja ei näita mingeid erisusi veel.

Kui ma sain neli aastat tagasi poja autismist teada, langesin musta auku. Kuid ma hakkasin rabelema, tuletades meelde muinasjuttu koore sisse kukkunud konnast, kes viimaks endale võitüki kõhu alla sõudis ja niimoodi uppumisest pääses.

Läksime uuringutele, kuna (võõrsil sündinud, mistõttu ei osanud kõne hilistumist probleemiks pidada) laps oli kolmesena kõnetu. Pissil käis ise, aga muu tuli mähkmesse. Esimene aasta käisime tavalasteaias, kus ta oli kõigi kakluste põhisüüdlane, sest ta oli ainus, kes ei saanud kasvatajale valetada. Lasteiaias oli aga kindel veendumus, et kõik autistid on peksjad. Üritasin lapsega tasapisi rääkida – mina mõistin teda sõnadetagi ja vastupidi, et nii ei saa, aga ta hakkas selle peale nutma. Ükskord aga oli mul võimalus näha seda rühma ca 10 minutit varjus. Nägin, kes olid tegelikult kakelkuked ja kuidas nad naglalt kohe süüdistasid minu last, kes rahulikult nurgas üksi midagi nokitses. Siis läks asi paremaks, sest ega ma pole ka suu peale kukkunud. Ka teiste vanematega rääkisin – rahulikult sõbralikult – et see poiss on veidi teistmoodi, aga mitte pahas mõttes. Ja loll pole ta kohe kindlasti Sest teised lapsed tulid minu käest küsima (ma olen alati olnud lastemagnet) – kas sina oled XXX ema? Miks sona nii tore, aga tema loll on? Minu ema ütles, et on!

See kõik oli seda vastikum, et… Minuga aga juhtus see kurb asi, et ma ei saanud kuskilt abi. Kõik katsed leida ühendust autismifoorumite, MTÜde jms jäid vastuseta – telefonid ei vastanud, meilid samuti. Tundus, nagu oleks kõik need MTÜd saanud OMA lastele isiklikud abistajad ja abirahad kätte ning siis tõmbunud tagasi.

Riiklikus süsteemis öeldi esimese asjana – ärge arvake, et see siin saate nõudmisi esitada. Kui ka rehaplaan midagi ette näeb, on saamine selle hinnaga eri asi. Puudetaotluse kohta öeldi, et nagunii täidate valesti. Käisin erilasteaeda taotlemas – seal koheldi nagu asotsiaali. Iga sammu otsustamine võttis kuid aega. Aga et tegutsema peaksime kohe – niigi hiljaks jäänud, ema, kus te varem olite?

Suguvõsa ei uskunud oma üle hulga aja esimese nunnu lapselapse diagnoosi ja süüdistas mind halvas kasvatuses. Osade inimestega lõpetasime suhtluse. Mees oli nagu isalõvi mul kõrval.

Mulle aitas. Hakkasin ise tuttavate käest infot koguma, raamatuid lugema, netist inglisekeelsetelt VÄGA headelt saitidelt teadmisi ammutama. KÕIGE esimese asjana aga tegin endale selgeks – mu laps pole katki, haige ega vigane. Ta on seesama armas särasilm, kes ta on alati olnud. Ja et nüüd peale hakkama veel rohkem koos maailma avastama.

Me olime tema sünnist saati palju reisinud – nüüd käisime veel rohkem. Mu laps ei karda rahvahulka ega uusi kohti. Me tegime nn kohvikuteraapia – ta õppis avalikus kohas käituma ja eri asju sööma. Hankisin Tallinna PARIMA logopeedi, kes oskas ta esimese tunniga häälitsema panna – läbi mängu ja oma trikkide. Viimaks ometi sulas ka lasteaias ühe kasvataja süda ja ta võttis särasilma käendusele, ei lasknud teda enam peksta ja laps avanes (tema sõnad).

Praeguseks on seda tööd olnud neli aastat. Mu must masendus on ammu kaudunud. Selle asemel imetlen oma väikese taskufilosoofi maailmanägemust. Ma ei tea, milline on tema intellekt – ta on teistest lastest selleks väga erinev. Lugeda ta ei oska/viitsi, tähti ja numbreid tunneb. Luuletab peast – algriimid, aga üsna nutikad. Saime kolm aastat tagasi ka erilasteaeda, mis oli väga väga hea kogemus.

Meie elu keerlebki lapse ümber – nädalakava on tema dikteerida, puhkusereisid on kohtadesse, mis talle meeldiksid ja mis teda arendaksid. Teraapiad, trennid – kõik võtavad kuus ca 400 eurot. Võtsid selle nimel vastu isegi raskema töö.

Nüüd tuli üllatuslikult ellu väikevend. Vanem vend aga… läks selle peale veel rohkem lahti. Titat õpetatakse, poputatakse ja soputatakse. Tema väike kalli venna, see tähendab, et tema ise on juba suur! Vahel muidugi käib kaebamas ka.

Suhe mehega on tugev. Enda vaimne tasakaal sai kindluse tagasi. Suguvõsa parem pool elab ja aitab väga kaasa. Elame siiski üks aasta korraga. On tõsi, et oma eelmise unistuste lapse, kes mulle aastal 2010 sündis, pidin niiöelda maha matma, aga see uus… ma ei kahetse seda. Ning jah, klišee, ma teeks kõik samamoodi uuesti. Me oleme mõlemad mehega avaramad, paremad ja tugevamad. AGA – tegelikult on see küsimusepüstitus vale. Me ei saa ajalugu tagasi pöörata. Me ei saa olnud teha olematuks, iseend muuta. Ju see oli nii määratud, meie mõlema unikaalsest geenikokteilist, et meil sünnib eriline laps. Me ei saa muuta endid, me ei saa muuta oma last.

Ja meie laps – no ma usun, et tema eripära muutub varsti tema boonuseks. Igatahes töö sinnapoole käib.

Minul on 5 aastane autistist poeg. Diagnoosi teada saades, varises maailm kokku. Aga olen sellega nüüd leppinud. Tegelikult pidin ennast kokku võtma kiiresti ja toimetama hakkama. Pean ka kõrvalt blogi selle kohta, kuidas on lapse areng ja kuidas hakkama saame (abiks ka teistele, kes samas seisus) Raske on, sest mees töötab Soomes, kodus on vähe. Kuid keskusest, kus laps nö lasteaias käib, on suur abi. Sain nüüd ise ka tööle ja elu on kuidagi kergem. Ei mõtle pidevalt, kuidas edasi ja mis siis saab jne jne.

Kägu kirjutas:

Kägu 13:26, Mis kool see täpsemalt on ja kus?

Ma ei julge sulle öelda, äkki sa oled mõni tähtis naase, kes hakkab seda kooli kohe tavakooliks muutma.
Kui oled lapsevanem, peaks Rajaleidja sulle seda isegi pakkuma. Tallinnas muidu.

Lisaks veel meeletu stigma. Ma näen, kuidas inimeste nägu uutub, kui nad saavad teada lapse diagnoosi. Seetõttu me hoiame selle endale. Kui vaja, kasutame kõneeripära terminit.

Ma pole osalt ka selle stigma pärast puuet taotlenud. Kõik need instantsid, mis peaks puudega last toetama, käitlevad teda nagu kolmandajärgulist kodanikku. Ma hoidun sellest, maksan ise – ja siniseks. Nüüd hakkas abikasa taa vaikselt rääkima, et äkki me siiski peaks rehaplaani tegema. Kaua ma täie rauaga taome, makse ju maksame…

Arengu osas pole laps rehaplaani puudmisest kaotanud, tal on väga võimekas psühholoog ja psühhiaater, kellega koos on tema senine tegevusplaan kokku pandud. Aga hakkab jah vaikselt üle jõu minema… Tunnen juba neljandat talve heameelt, et uusi saapaid ei vaja.

Kägu kirjutas:

Lisaks veel meeletu stigma. Ma näen, kuidas inimeste nägu uutub, kui nad saavad teada lapse diagnoosi. Seetõttu me hoiame selle endale. Kui vaja, kasutame kõneeripära terminit.

Ma pole osalt ka selle stigma pärast puuet taotlenud. Kõik need instantsid, mis peaks puudega last toetama, käitlevad teda nagu kolmandajärgulist kodanikku. Ma hoidun sellest, maksan ise – ja siniseks. Nüüd hakkas abikasa taa vaikselt rääkima, et äkki me siiski peaks rehaplaani tegema. Kaua ma täie rauaga taome, makse ju maksame…

Arengu osas pole laps rehaplaani puudmisest kaotanud, tal on väga võimekas psühholoog ja psühhiaater, kellega koos on tema senine tegevusplaan kokku pandud. Aga hakkab jah vaikselt üle jõu minema… Tunnen juba neljandat talve heameelt, et uusi saapaid ei vaja.

kas teie laps kooli ei ole veel läinud? ilma puude määramise ja rehaplaanita meie oma autistlikku last soovitud kooli ei oleks saanud ka raha eest mitte. teine asi.. mu mõlemal pojal on sama diagnoos, noorem poeg diagnoositi alles 5a vanuses, vanema poja diagnoosi saamise ajaks oli noorem juba sündinud.

Kägu kirjutas:

Mul on kaks last. Esimene, seitsmene on autismispektri diagnoosiga ja ADHD. Teine on poolteist ja ei näita mingeid erisusi veel.

Kui ma sain neli aastat tagasi poja autismist teada, langesin musta auku. Kuid ma hakkasin rabelema, tuletades meelde muinasjuttu koore sisse kukkunud konnast, kes viimaks endale võitüki kõhu alla sõudis ja niimoodi uppumisest pääses.

Läksime uuringutele, kuna (võõrsil sündinud, mistõttu ei osanud kõne hilistumist probleemiks pidada) laps oli kolmesena kõnetu. Pissil käis ise, aga muu tuli mähkmesse. Esimene aasta käisime tavalasteaias, kus ta oli kõigi kakluste põhisüüdlane, sest ta oli ainus, kes ei saanud kasvatajale valetada. Lasteiaias oli aga kindel veendumus, et kõik autistid on peksjad. Üritasin lapsega tasapisi rääkida – mina mõistin teda sõnadetagi ja vastupidi, et nii ei saa, aga ta hakkas selle peale nutma. Ükskord aga oli mul võimalus näha seda rühma ca 10 minutit varjus. Nägin, kes olid tegelikult kakelkuked ja kuidas nad naglalt kohe süüdistasid minu last, kes rahulikult nurgas üksi midagi nokitses. Siis läks asi paremaks, sest ega ma pole ka suu peale kukkunud. Ka teiste vanematega rääkisin – rahulikult sõbralikult – et see poiss on veidi teistmoodi, aga mitte pahas mõttes. Ja loll pole ta kohe kindlasti Sest teised lapsed tulid minu käest küsima (ma olen alati olnud lastemagnet) – kas sina oled XXX ema? Miks sona nii tore, aga tema loll on? Minu ema ütles, et on!

See kõik oli seda vastikum, et… Minuga aga juhtus see kurb asi, et ma ei saanud kuskilt abi. Kõik katsed leida ühendust autismifoorumite, MTÜde jms jäid vastuseta – telefonid ei vastanud, meilid samuti. Tundus, nagu oleks kõik need MTÜd saanud OMA lastele isiklikud abistajad ja abirahad kätte ning siis tõmbunud tagasi.

Riiklikus süsteemis öeldi esimese asjana – ärge arvake, et see siin saate nõudmisi esitada. Kui ka rehaplaan midagi ette näeb, on saamine selle hinnaga eri asi. Puudetaotluse kohta öeldi, et nagunii täidate valesti. Käisin erilasteaeda taotlemas – seal koheldi nagu asotsiaali. Iga sammu otsustamine võttis kuid aega. Aga et tegutsema peaksime kohe – niigi hiljaks jäänud, ema, kus te varem olite?

Suguvõsa ei uskunud oma üle hulga aja esimese nunnu lapselapse diagnoosi ja süüdistas mind halvas kasvatuses. Osade inimestega lõpetasime suhtluse. Mees oli nagu isalõvi mul kõrval.

Mulle aitas. Hakkasin ise tuttavate käest infot koguma, raamatuid lugema, netist inglisekeelsetelt VÄGA headelt saitidelt teadmisi ammutama. KÕIGE esimese asjana aga tegin endale selgeks – mu laps pole katki, haige ega vigane. Ta on seesama armas särasilm, kes ta on alati olnud. Ja et nüüd peale hakkama veel rohkem koos maailma avastama.

Me olime tema sünnist saati palju reisinud – nüüd käisime veel rohkem. Mu laps ei karda rahvahulka ega uusi kohti. Me tegime nn kohvikuteraapia – ta õppis avalikus kohas käituma ja eri asju sööma. Hankisin Tallinna PARIMA logopeedi, kes oskas ta esimese tunniga häälitsema panna – läbi mängu ja oma trikkide. Viimaks ometi sulas ka lasteaias ühe kasvataja süda ja ta võttis särasilma käendusele, ei lasknud teda enam peksta ja laps avanes (tema sõnad).

Praeguseks on seda tööd olnud neli aastat. Mu must masendus on ammu kaudunud. Selle asemel imetlen oma väikese taskufilosoofi maailmanägemust. Ma ei tea, milline on tema intellekt – ta on teistest lastest selleks väga erinev. Lugeda ta ei oska/viitsi, tähti ja numbreid tunneb. Luuletab peast – algriimid, aga üsna nutikad. Saime kolm aastat tagasi ka erilasteaeda, mis oli väga väga hea kogemus.

Meie elu keerlebki lapse ümber – nädalakava on tema dikteerida, puhkusereisid on kohtadesse, mis talle meeldiksid ja mis teda arendaksid. Teraapiad, trennid – kõik võtavad kuus ca 400 eurot. Võtsid selle nimel vastu isegi raskema töö.

Nüüd tuli üllatuslikult ellu väikevend. Vanem vend aga… läks selle peale veel rohkem lahti. Titat õpetatakse, poputatakse ja soputatakse. Tema väike kalli venna, see tähendab, et tema ise on juba suur! Vahel muidugi käib kaebamas ka.

Suhe mehega on tugev. Enda vaimne tasakaal sai kindluse tagasi. Suguvõsa parem pool elab ja aitab väga kaasa. Elame siiski üks aasta korraga. On tõsi, et oma eelmise unistuste lapse, kes mulle aastal 2010 sündis, pidin niiöelda maha matma, aga see uus… ma ei kahetse seda. Ning jah, klišee, ma teeks kõik samamoodi uuesti. Me oleme mõlemad mehega avaramad, paremad ja tugevamad. AGA – tegelikult on see küsimusepüstitus vale. Me ei saa ajalugu tagasi pöörata. Me ei saa olnud teha olematuks, iseend muuta. Ju see oli nii määratud, meie mõlema unikaalsest geenikokteilist, et meil sünnib eriline laps. Me ei saa muuta endid, me ei saa muuta oma last.

Ja meie laps – no ma usun, et tema eripära muutub varsti tema boonuseks. Igatahes töö sinnapoole käib.

Mis psühhiaatri ja psühholoogi nimi oli kelle juures käisid lapsega? Kui avaldad? Mul oleks ka vaja lapsega pöörduda arstile, aga mitte ei oska valida, mis arsti juurde minna. Ehk soovitad ka mõnda onterneti saiti ja raamatut?

väike update “draamakuningannalt”, nagu keegi mulle siin nimeks pani…

meil läheb PALJU PALJU paremini, meil kõigil. 🙂

hakkan ise koorest väljuma, ja laps kah.

veedame nüüd palju rohkem aega koos.

ma väga-väga armastan oma tibutupsununnut.

ja tema mind ka.

Kägu kirjutas:

Lisaks veel meeletu stigma. Ma näen, kuidas inimeste nägu uutub, kui nad saavad teada lapse diagnoosi. Seetõttu me hoiame selle endale. Kui vaja, kasutame kõneeripära terminit.

Ma pole osalt ka selle stigma pärast puuet taotlenud. Kõik need instantsid, mis peaks puudega last toetama, käitlevad teda nagu kolmandajärgulist kodanikku. Ma hoidun sellest, maksan ise – ja siniseks. Nüüd hakkas abikasa taa vaikselt rääkima, et äkki me siiski peaks rehaplaani tegema. Kaua ma täie rauaga taome, makse ju maksame…

Stigma? See tekib kummaliselt käituva lapse puhul niikuinii. Ja ma ei hakka parem kirjeldama, KUI kummaliselt. Ma pole sellest ka huvitatud, et meid tänaval ära tuntakse.
Aga mina olen kuri tädi ja olen vabalt võimeline verbaalselt molli sõitma igasugustele lollakatele, kes oma stigmade kleepimise himu kuidagi üllalt põhjendada üritavad. /Sina narrid minu last? Ma teen sust mentaalse saepuru ja kogu moos. Välja arvatud juhul, kui ma näen, et sa ilmselgelt pole isegi võimeline aru saama, mis su hoiakus vale on./

Kui asjaajamise keerukus välja arvata, siis puudekomisjon ja arstid on üldjoontes just hästi suhtunud, mõistvad olnud ja lahendusi välja pakkunud. Ma arvan, see stigmade kartmine on just asi, mis stigmasid juurde toodab hoopis.

Kägu kirjutas:

…Eks pean ka endas iseloomu ja paksemat nahka kasvatama ja ehk läheb siiski hästi. Hirmsasti tahaks lugeda teiste samasuguste laste edulugudest, ka sellest, et hiljem ongi loodud oma perekond ja on mõned sõbrad jms. Mulle on kuidagi väga oluline, et laps ei jääks üksi oma eakaaslaste seas. Mul lapsena endal sõpru polnud, vb sellepärast puudutab see teema mind rohkem ja on raskem.

Hm, miks sinul sõpru polnud?

Muide, sõbrad saavad tekkida siis, kui inimene pääseb kuhugi seltskonda… selles mõttes teed sa praegu oma lapsele karuteene, kui hoiad teda eemal muudest inimestest. Sul peaks rehaplaani järgi olema ka sotsiaaltöötaja, kes oskab juhatada, kuhu lapse sotsialiseerumisoskuste arendamiseks võiksite käima hakata.

Kirjutad, et sooviksid kuulda teiste vanemate edulugusid elust erivajadusega lapsega. Mina saan sulle jagada hoopis sedalaadset kogemust, kuidas on olnud lapsena kasvada erilaadse vanema käe all. Ilma regulaarse toeta, a la nagu jumal juhatab. Muide, tänaseni märkan nii mõneski niinimetet edukate ja ilusate seltskonda sattudes võõristamist ja tagaselja imelikuks pidamist… Ülejäänul ma seekord pikemalt ei peatuks. Kuid panen sulle südamele mitte jääda vaatama oma vanemlike vajakajäämisi (see kõik muutub ja kasvab ajaga!), vaid igati toetada ja arendada oma erilist last. Ning leidke sh ka abi endile jaksamiseks (parim veel, kui koos abikaasaga!).

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Kägu 13:26, Mis kool see täpsemalt on ja kus?

Ma ei julge sulle öelda, äkki sa oled mõni tähtis naase, kes hakkab seda kooli kohe tavakooliks muutma.
Kui oled lapsevanem, peaks Rajaleidja sulle seda isegi pakkuma. Tallinnas muidu.

Kuna tähtsad naased on meie kooli niikuinii juba sihikule võtnud, siis võin selle ka avalikustada.
See on K.Pätsi nimeline Vabaõhukool, mis on üleriigiline ja mõeldudki tunde- ja tahteelu häirega lastele.
Nüüd on Tallinna linn selle avastanud ja hakanud seda endale tahtma. Kui saab, siis ilmselt muutub kõik palju halvemaks.
Eks see kinnisvara on Tallinna linnavalitsuse jaoks liiga magus tükk, et sellest mööda vaadata.

Hm, miks sinul sõpru polnud?

Muide, sõbrad saavad tekkida siis, kui inimene pääseb kuhugi seltskonda… selles mõttes teed sa praegu oma lapsele karuteene, kui hoiad teda eemal muudest inimestest. Sul peaks rehaplaani järgi olema ka sotsiaaltöötaja, kes oskab juhatada, kuhu lapse sotsialiseerumisoskuste arendamiseks võiksite käima hakata.

Kirjutad, et sooviksid kuulda teiste vanemate edulugusid elust erivajadusega lapsega. Mina saan sulle jagada hoopis sedalaadset kogemust, kuidas on olnud lapsena kasvada erilaadse vanema käe all. Ilma regulaarse toeta, a la nagu jumal juhatab. Muide, tänaseni märkan nii mõneski niinimetet edukate ja ilusate seltskonda sattudes võõristamist ja tagaselja imelikuks pidamist… Ülejäänul ma seekord pikemalt ei peatuks. Kuid panen sulle südamele mitte jääda vaatama oma vanemlike vajakajäämisi (see kõik muutub ja kasvab ajaga!), vaid igati toetada ja arendada oma erilist last. Ning leidke sh ka abi endile jaksamiseks (parim veel, kui koos abikaasaga!).

Lapsena ma ikka mängisin ühe ja teisega, aga teismelise eas ei olnud. Ametikooli minnes leidsin sõpru ja paariga neist suhtlen siiani ja ka töökaaslaste seast olen oma inimesi leidnud.

Lapsega me ikka ka aeg ajalt käime mänguväljakul ja sünnipäevadel, kui on kutsutud. Samuti puutub kokku teiste lastega koduõues. Kuid siiani pole tema teistest lastest huvitatud olnud ja kui ka on, siis on ta pigem ära tõrjutud. Käib ka lasteaias, nii et päris isolatsioonis me teda ei hoia.

Minu