Teema: esilekutsutud sünnitus (7h valutamist + 4,5h presse)

Panen ka oma loo lõpuks kirja (sünnitus detsembris).
Rasedus oli ilus ja ilma muredeta. Mul küll diagnoositi rasedusdiabeet, aga ka see oli ilussti ilma ravimiteta ja range dieedita kontrolliall. Tähtaeg oli detsembri keskel. Arst tahtis mind juba 40+1 esilekutsumisele saata, kuna väitis, et laps on selleks hetkeks 4k täis ja kui üle lasen, siis tuleb 4,5kg laps (etteruttavalt ütlen, et sündis 41+5 ja laps kaalus 3625). Mina keeldusin ja tahtsin oodata kui ikka vähemalt 41 täis saab. Hiljem selguski, et see arst lihtsalt läks puhkusele ja tahtis mind enda nimealt sünnitusele saata (neil ilmselt sellepealt tulemustasu või midagi). Viimase nädala olin siis teise arsti valve all ja esilekutsumisele läksin 41+5.
8.30 saabusin haiglasse(ITK). Registratuuris täideti paberid ja saadeti ülevaatusele. Minu kurvastuseks oli emakakael täiesti toores ja kinni. Andsin oma üleriided ära ja mind viidi sünnituseelsesse osakonda ja palatisse. Tunni jooksul tehti kõik analüüsid ja ka KTG. Analüüsid korras ja KTG ei näidanud mitte mingit tegevust. Kell 11 astusin sisse protseduuride tuppa kus mulle paigaldati igaks juhuks kanüül ja sain 1/4 tabletti keele alla. Ootusärevus oli suur, et mis siis nüüd toimuma hakkab ja kas üldse hakkab, on ju juhtumeid küll ja veel kus kutsutakse mitu päeva esile. Lõunapaiku sai minu palatikaaslane haiglast välja ja nii jäin tuppa täitsa üksi. Äkitselt tundsin midagi imelikku. Oli nagu päevade moodi valu, kestis natuke ja siis kadus. Mõtlesin, et see ei saanud nüüd küll õige valu olla, et mingit emaka kokkutõmmet ma ei tundnud ja ilmselt kujutan lihtsalt ette. Igav oli, niisiis otsustasin neid ettekujutletavaid valusid mõõtma hakata. Oma imestuseks sain siis tulemuseks, et valud käivad iga 2 minuti tagant ja kestavad 1 minut. Kellelegi ma ütlema ei läinud, sest olin ikkagi suhteliselt veendunud, et need on libakad või midagi. Kella 13 paiku oli uus KTG. Ämmakas küsis, et kas tunnen midagi, ütlesin, et midagi nagu toimuks, aga võimalik, et kujutan seda omale ette, lihtsalt ei suutnud uskuda. Nii tunduski olevat, sest mingit emakatööd aparaat ei näidanud. Mina läksin siis tagasi palatisse ja valud käisid ikka edasi ja läksid üha tugevamaks. Võtsin aktiivsünnituse raamatu ette ja lugesin veel mõne koha üle, see mul aga hästi ei õnnestunud, sest valu käis tihti. Tundsin ennast mugavamalt ringi käies, niisiis tammusingi edasi-tagasi mööda palatit ja hingasin rahulikult kõhuga. Kolme paiku oli uus KTG. Sinna minnes oli mingi uus ämmakas ja ütlesin, et midagi toimub, terve aja hingasin valusid üle. KTG ei näidanud aga mitte mingit tööd. Niisiis ämmakas soovitas mul minna du¨¨i alla, et see peaks leevendama ja kui libakad on, et siis peaksid ära kaduma. Läksin ja ligunesin – mõnus oli. Välja tulles olid valud alles ent olid palju tugevamad kui enne. Nüüd hakkasin juba vaikselt uskuma, et kas tõesti. Saabunud oli ka külastusaeg ja kutsusin siis ka mehe kohale koos asjadega. Ütlesin, et mingid valud mul käivad, aga pole kindel mis need on, aga et tule igaks juhuks. Selleks ajaks kui ta kohale jõudis oli mul väsimus peal ja olin parasjagu voodis pikali. Valud endiselt iga 2 minuti tagant ja kestsid 1 minut. Hakkasin juba vaikselt tema kätt pigistama ja hingamisega kaasnesid nüüd juba uu-d ja aa-d. 18 paiku oli uus KTG. Seal siis juba täitsa uu-tasin ja aa-tasin ja ei suutnud, enam paigal olla, niiet lapse südametööd mõõtev andur liikus koguaeg paigast. Tol hetkel seal olnud ämmakas nähvas veel, et mida ma häälitsen, aparaat ei näita mitte mingit tööd, mul pole valusid. Sellepeale küsisin okseneeru, sest süda läks pahaks. Natuke piinlesin ja uutasin veel ja siis ta nähvas lõpuks, et okei siis kutsun sulle arsti kes sind üle vaatab. Natukese ajapärast saabus arst. Ronisin valu vahel pukki ja tema siis katsuma. Jube valus oli (või olen mina lihtsalt väga tundlik). Igatahes oli tal tükk tegemist, et ma paigal suudaksin olla. Ise olin suhteliselt veendunud, et ega sealt midagi head ei tule, et a´la avatust 1 cm või midagi (kuna KTG ei näidanud ju midagi). Suureks üllatuseks kõlasid sõnad – avatust 5 cm, nende sõnade taustal pahises ka vesi välja, oli roheline. Valud läksid kohe ka palju tugevamaks. Õde tormas palatisse mehele ütlema, et see asju hakkaks pakkima. 19 paiku või veidi varem (enam täpselt ei teagi) olime sünnitusosakonnas. Nii kui palatisse sain hakkasin käimistoega ringi käima. Valu oli ikka juba jube. Hingasin tublisti ja varsti tormasin du¨¨i alla. Kui arst mind vaatama tuli siis ütlesin enam-vähem esimese asjana, et tahan valuvaigisteid (enne olin veendunud, et ei taha midagi ja saan ilma hakkama). Tema pakkus mulle naerugaasi, ütlesin, et tahan seljasüsti. Ütles, et okei vaatama, aga enne kontrollime avatust. Avatust oli 8 cm ( 3cm oli siis juurde tulnud mingi 30-60 minutiga). See aga tähendas, et süsti enam ei saanud. Naerugaasist sel hetkel loobusin. Du¨¨i alla ka enam ei saanud, kuna mulle pandi aparaat külge (kõhu ümber andur ja lapse peakülge andur (kuna veed rohelised) ). Istusin siis järile. Mees kõrval ja mina kogu aeg kätega tema kätest kinni. Ruumis oli peaaegu kogu sünnituse ajal ka praktikant. Väga tore ja julgustav inimene. Kiitis ikka minu hingamist jne. Kell 20 oli täisavatus, siis veel naljatasin, et kell 22 on tibu kohal. Edasi on minujaoks kõik veidi udune, niiet panen kirja selle mida mäletan ja mida mees rääkis pärast. Hakkasid pressid. Pressid kestsid ja kestsid, alguses olid talutavad, aga läksid ikka üha hullemaks ja hullemaks. Kella 22ks tibu käes ei olnud. Mingi hetk kupatati mind voodisse pikali, sest oli vaja kontrollida. Kõik kontrollid olid meeletult valusad. Küsisin naerugaasi. Mulle tundub, et see oli minujaoks ainult emotsionaalne tugi. Ma ei saanud enam mitte midagi aru mida ma tahtsin, mida ma tegema oleks pidanud, mis toimub jne. Tean, et presside vahel hakkasin nutma ja vahepeal kutsusin ema appi :). Mees ütles pärast, et kell 21 ja kell 23 olin ma vandunud, et mina enam ei jõua. Selline tunne oli ka, et tehke mis tahate, aga mina nüüd lõpetan. Loomulikult järgnes sellele mõttele valu, mis mind maapeale tagasi tõi ja pidin nentima, et mul pole pääsu. Vahepeal olin palunud ka keisrit, ise seda ei mäleta, aga juu siis valu oli nii pähe löönud. Edasisisest mäletan niipalju, et ükshetk oli palatis jube palju inimesi – lisaks ämmaemandale ja õpilasele oli veel üks arst kes kontrollis mind jälle valu ajal, ja mingi inimene veel, ühesõnaga kui selili voodis olin, siis oli minu ümber kaar inimestest. Mingi hetk pandi mulle tilguti. Pärast sain teada, et presside vahe oli pikemaks läinud. Mina muudkui pressisin ja pressisin, vahepeal vahetasime asendeid. Ei tulnud mul see pressimine õigesti välja kuna ma ei jaganud enam ööd ega mütsi. Järgmisel päeval sain teada, et laps oli vahepeal valesse kohta liikunud või pead valesti ajanud vms, mees täpselt ei saanud aru ja mina mäletan ainult seda, et mulle tehti jubedalt lisavalu vahepeal kui songiti jälle. Emakakaela serva lükati ka eest ära. Minu enda vererõhk tõusis mingil hetkel 170 peale, õnneks oli see ajutine ja läks ise alla tagasi. Südaööks oli kogu see rahvamass minu kallal töötamas. Iga press tõstsid 2 inimest jalgu ja surusid, mees tõstis pead ja rahustas mind, üks oli näppupidi mul sees ja õpetas kuhu pressida jne jne. Ühesõnaga enesetunne oli selline, et miks nad küll kambakesi mul kallal on, siiamaani on selline vägistamise tunne sees. Laps ei liikunud piisavalt kiiresti ja seetõttu toodi peagi tuppa vaakum. Seda ma näha ei tahtnud aga olin nii zombi ja räsitud ja mõistust polnud enam ammu. Kui vaakum sisse pandi siis juba karjusin aiiii. Siis mulle öeldi, et kuule ära karju, sellega kulutad ainult jõudu. Igatahes oli siis 2 pressi ja meie pisike plika oli 00.37 mul kõhupeal. Mees lõikas läbi nabanööri ja siis tõmmati välja ka platsenta. Mina olin loomulikult katki (2. astme rebendid) ja ämmakas veel ütles, et ta pole ammu niipalju tikkimist teinud. Õmblused õnneks on kiiresti paranenud ja juba teisel päeval oli täesti ok olla.
Üldkokkuvõttes jäi mulle sünnitusest ikka väga halb maik (tõsine vägistamistunne). Avanemisperiood oli talutav ja hingamisega kontrollitav, aga 4,5 tundi presse on ikka liig mis liig.