Avaleht Sünnitus Esimene sünnitus tulekul ja kardan väga :/

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Esimene sünnitus tulekul ja kardan väga :/

Postitas:
Kägu

36 nädal läheb ja ämmaemand pole midagi sünnitusest isegi maininud, et kuidas käib ja mis valikud mul on jne . Võibolla on vara veel ? Emadekooli magasin ka maha….rasedusega mul mälus väag suured probleemid 😀
Kardan et sünnitus on väga valus sest ma ei ole isegi terve raseduse vältel saanud vahekorrasgi olla, sest alt kõik nii valus….jah olen kõiki rohtusid ja kreeme kasutanud mida ämmakas kirjutanud on ja ei ole midagi aitanud, ikka valus…ja mis see sünnitus siis veel olla võib. Igastahes kardan, et kõik läheb alt lõhki ja on liiga valus et olla reaalne…

Kas sünnitus pole siis nii hull ? Kas peale sünnitust on väga suured verejooksud ?
Vahepeal lon siin neid sünnitus kogemusi ja ikka nutt tuleb kurku…

(0) (0)


Postitas:
Kägu

Ükskõik, kuidas Sa ette valmistad, Sa ei tea kunagi, kuidas just Sinul on. Kas paar tundi või kolmkümmend. Valu suurus ja tihedus. Kui Sul alles 36 nädal, siis jõuad siiski paaris loengus käia. Näiteks õigesti hingamine- see väga oluline. Ja kui Sul sünnitus pihta hakkab, siis pole aega enam midagi mõelda ega karta. Keskendud antud hetkele. Ja lõpuks saab see läbi nagunii ja beebi on käes! 🙂

(5) (0)


Postitas:
Kägu

Kõik läheb hästi! Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tähtis on lõdvestumine ja hingamine. Iga tuhu tulek tähendab, et laps oma suures tarkuses liigub sünnitustees edasi ja soovib ilmale tulla. Selle asemel et suu kinni pigistada, ütle teadlikult JAAAAAAA. Lõdvestunud lõualuud on energeetiliselt seotud alumise otsaga ja siis avaneb ka seal.

Minul aitas soojas vees olemine. Algul dušši all, hiljem vannis. Panin endale lemmiku muusika peale.

99% sünnitustest lõpeb õnnelikult. Looduse poolt on seatud, et naisel on uskumatud jõud peidus ja keha eraldab valu puhul automaatselt ka ise valuvaigistavat hormooni. Kui muud moodi ei saa, siis küsi med personalilt abi.

Hoia lippu kõrgel!

(4) (1)


Postitas:
Kägu

See, kui sul praegu valus alt, ei tähenda, et sünnitus oleks sellevõrra valusam. Seda, kui kõrge su valulävi on, saad teada alles sünnitusel.

Mul oli tore ämmakas, aga ega tema ka palju sünnitusest ei rääkinud. Loengutes aga sai enam vähem põhiasjad selgeks ja soovitan kindlasti oma tugiisikiku sinna loengusse kaasa võtta. Sest kui sina valudes mõistuse kaotad, siis tema vähemalt teab, mida sul öelda või mitte öelda, kuidas sind aidata vms. Valu eest kaitsebki sind natuke see, et mingil hetkel, kui tuhud väga hulluks juba lähevad (haiglas), siis sa tõmbud enda sisse ja ei hooli absoluutselt, mis su ümber toimub – st kogu su keskendumisvõime läheb üle ühele asjale, sünnitusele.

Meil perekoolis sünnituse loengupidaja – ämmakas – rääkis, kuidas tal endal ka tekkis sünnitusel hetk, kus oli nii hull, et ütles, et tema seda ei tee, et ta läheb kõnnib minema, tema ei sünnita. Et see ongi teatud murdumispunkt, millest edasi läheb lihtsamaks. Nagu surnudpunkt maratoni joostes vms.

Tagant järgi oskaksin lohutada ainult sellega, et mõtle, et sünnitus on ainult üks päev sinu elust – sa ei pea “pikalt” kannatama ega taluma seda.

Verejooks pole midagi hullu, kui sul kõik normaalselt läheb. See on su kõige väiksem probleem pärast tite kättesaamist =)

(2) (0)


Postitas:
Kägu

Hakka siis kähku lugema, veidi aega veel on – just nimelt õigetest tehnikatest, mitte niivõrd kogemustest, mis nutuäärele ajavad. Mine sünnitama teadliku, mitte kartvana. Valus on, muidugi on, aga see valu on vajalik, et laps saaks sünnitusteedes edasi liikuda ja välja tulla. Kui kardad, lähed krampi ja midagi ei toimu. Võta valu omaks ja õpi end ise aitama. Nii aitad sa ka last.

Kui sa pole sünnituse kohta lugenud, siis ilmselt ka beebi hooldamise, kasvusportide, imetamise jm taolise kohta? Kui jah, siis ole armas ja tee seda.

(3) (0)


Postitas:
Kägu

Mina ei käinud kuskil loengutel, ei lugenud ka midagi (õigemini, lugesin küll, aga erialakirjandust, kaitsesin kuu enne sünnitust), aga karta ei osanud ja unistasin, et mina olen üks neist, kel läheb sünnitus kiirelt, kergelt ja ilma valudeta (võimalik, aga harv).
Tegelikult oli esimene sünnitus ikka väga valus ja kuigi olin pähe võtnud, et mina pikali ei sünnita, oli selili ainuke pisut talutavam asend. Aga õnneks läks suhteliselt kiirelt ja esmasünnitaja kohta ka kergelt. Ehk, oli valus, aga talutav ja mõistust peast ei võtnud.
Teiseks sünnituseks olin veel vähem valmistunud ja arvasin, et see on kindlasti valus, aga lootsin, et ehk on vähemalt kiirem. Tegelikult oli märksa pikem, aga valudeta ja ülikerge, kuigi laps oli suur.
Tehnikatest ei tea senimaani suurt, aga seda ikka teadsin, et hingama peab ja et liikumine aitab protsessile kaasa ja et selili pole seljale hea ja ei aita sünnitamisele kaasa.
Õde käis korraliku rasedana loengutel, aga tema sünnitus oli märksa raskem ja õpitud tehnikaid ei suutnud ta rakendada, ta isegi ei suutnud nende peale mõelda. Õnneks läks temalgi kokkuvõttes kõik hästi, kuigi ta oli omadega pärast väga läbi.

Muidu olid mul lapsed planeeritud ja kasvatamise ning hooldamise kohta ikkagi olin lugenud.

(0) (0)


Postitas:
Kägu

Ei ole seal midagi meeldivat ja selle teadmisega ma ka sünnitama läksin. Ma tegin endale selgeks, et ükskõik kui valus mul on, pean olema sellest kõigest üle, et lapsele liiga kuidagi ei teeks. Motiveerisid mind mõtetes kõik need tuttavad, kellel on rohkem lapsi kui üks. Arvasin, et ei kasuta ühtegi valu vaigistavat võimalust ja kui vaja, lasen teha lõikehaava, sest olin kuulnud, et muidu võib väga hullult rebeneda. Tegelikkuses oli nii, et kuigi mu sünnitust ei kestnud kaua (9 tundi sünnitustoas+ 8 tundi sünnituseelses), nõudsin ma seljasüsti. Kõik need mitmete lapsega naised olid sellel hetkel mu meelest segased. Lõike lubasin endale teha aga kõik rebenes ikkagi omas suunas ja hiljem õmmeldi mind veits alla tunni. Perepalatisse jõudes olin ma kindel, et teen seda veel. Praegu ootan juba maid, et saaks uuesti sünnitama minna.

(2) (2)


Postitas:
Kägu

Soovitan enne sünnitust teooriaga lühidalt tutvuda. No sellised asjad, et kõigepealt on emakakaela avanemine ja siis tulevad pressid. Ja et emakakael peab avanema 10 cm, et saaks väljutama hakata jne. See info võimaldab Sul hinnata, kui kaugel sünnitus on.
Sünnitasin hiljuti oma kolmanda lapse ja asi, mida julgen soovitada, on avanemisvalude (meenutavad päevade valusid) ajal hingamine. Kui tunned, et valu tuleb, siis hingad suure sõõmu sisse ja siis aaaaaeeeeeglaselt välja. Sel moel keskendud hingamisele, mitte valule ja hoiad end kauem tegusana. Väljutamise juures on abiks ämmaemand ja ta ütleb Sulle mida teha.
Karta pole vaja. Kõik inimesed, keda sa enda ümber näed, on siia ilma tulnud oma ema kõhust. Sünnitus on elu loomulik osa.

(1) (0)


Postitas:
Kägu

Ütleme nii, et kui sul seksi ajal valutab tupe piirkond,s isi enamuse aja sünnitusest valutab alakõht või alaselg, mitte tupp. Tupe/häbememokkade juures on valu üksnes siis, kui lapse pead juba välja tuleb ja see on kõige lühem osa sünnitusest. Nii et need valud on täiesti erinevad.

Minul on 2 sünnitust ja totaalselt erinevad. Või noh, mitte nüüd nii totaalselt. Teise raseduse lõpus oli mul jalgevahe konkreetselt paistes, magada ei saanud üldse, sest selili ei kannatanud olla ja külili hakkas jalgevahelt valutama jne. Samas sünnitusjärgne taastumine oli normaalne. SÜnntiust see kuidagi ei mõjutanud, et olin alt paistes. teisel korral sünnitasin ka ilma valuvaigistiteta, kuna oli nii kiire sünnitus, et selleks ajaks, kui palusin midagi anda, olin omadega liiga kaugel juba.

Kohe kui lohhiad lõppesid, olime ka vahekorras ja üldse polnud valus. Peale simest sünnitust oli selline “kitsam” tunne, aga ilmsel tpolnud lihtsal tpiisavalt märg. Istuda sain kohe peale sünnitust. Veritsus on “hull” ainult esimestel päevadel, siis juba võibolla veidi rohkem kui päevade ajal, aga järjest väheneb. Mul kestsin lohhiad mõlemal korral kokku 1,5 kuud, millest viimased nädalad olid pigem määrimine ja piisas pesukaitsest

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(0) (0)


Postitas:
Kägu

Hirm on täiesti normaalne. Ma läksin neljandat korda sünnitama ja ikka oli väike alateadlik hirm. Muretsesin, kas ikka kõik läheb hästi jne. Valus on sünnitus igal juhul, aga teistel kordadel tead juba, mida oodata. Igal juhul ei tohi paanitseda. Sisendad endale jumala ratsionaalselt, et jah – on valus, jah – see tekitab hirmu ja on ebameeldiv, aga ma saan hakkama. Ma võibolla karjun, väsin, kaotan korraks mõistuse, ropendan, muutun lootusetuks – mida iganes. Aga ikka saan hakkama. Tunne rõõmu sellest, et sinu lapse sünni eest hoolitseb tipptasemel personal, olemas on kogu vajalik inventar igakülgseks abiks. Ja lihtsalt kuula oma keha. Unusta ära totrad sünnitusplaanid ja võta kindlasti kaasa tugiisik. Küll kõik läheb hästi. Naised ongi sünnituseks loodud. On aga suur rõõm, et seda kuskil Aafrikas põõsa all ei pea tegema, vaid turvaliselt spetsialistide järelvalve all.

(4) (0)


Postitas:
Kägu

Sünnitus on nagu üks võimas loodusjõud, mis tuleb lihtsalt endast läbi lasta. Ära joosta pole kuhugi ja võidelda pole ka kellegagi. Nagu ühepäevane gripp, mis tuleb läbi põdeda. Kui hirm tuleb peale, siis keskendu ainult hingamisele ja mõttes mine mõnda vaiksesse kohta looduses, männimetsa või veekogu äärde nt.Pane üks kõrv kinni ja kuula, kuidas sa rahuolekus hingad. Sama rütmi hoia ka kogu sünnituse aja. Siis sa ei lähe stressi, sest hingamisrütm mõjutab seda otseselt. Mina lugesin iga väljahingamise lõppu 1-2, enne kui sisse hingasin. Kui keha on pinges, tee üks suur väljahingamine ja kujutle kuidas kõik pinged pealaest alates sinust maa sisse vajuvad.

(0) (1)


Postitas:
Kägu

kujuta ette üha tugevnevaid menstruatsioonikrampe – see on sünnituse esimene osa. siis algab vastik osa – pressid (suur häda) aga kaasa pressida EI TOHI – st nende mahasurumine on kõige ebameeldivam. väljutamine läheb üldiselt kiirelt ning pole nii hirmus. kõige vastikum on faas 2.

(0) (4)


Postitas:
Kägu

kujuta ette üha tugevnevaid menstruatsioonikrampe – see on sünnituse esimene osa. siis algab vastik osa – pressid (suur häda) aga kaasa pressida EI TOHI – st nende mahasurumine on kõige ebameeldivam. väljutamine läheb üldiselt kiirelt ning pole nii hirmus. kõige vastikum on faas 2.

ega alati ei pea presse maha suruma 😀 Esimesel sünnitusel ei tohtindu ka pikalt kaasa pressida, ei teagi miks. teisel sünnitusel põhimõtteliselt ootasin kaasa pressimisega täpselt niikaua, kuni ämmaemand tuppa jõudsin ja ma mingi sünnitusasendi sisse võtsin (seistes polnud erilist soovi sünnitada).

Natuke jube oli siis, kui keset presse otsustasin, et ma ikka ei taha pikali sünnitada ja ronisin järile – siis selle püsti tõusmise hetkel oli küll tunne, et no nüüd kukub laps välja 😀 Tagantjärgi on tegelikutl suhteliselt naljakas mõelda oma tunnetele ja mõtetele sünnituse käigus – aga no mul oli see hetk tõesti tunne, et nüüd ta kukub pea ees põrandale 😀 Ei kukkunud midagi ja sain veel mitu kord ajäril olles pressida, enne kui välja tuli

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(0) (0)


Postitas:
Kägu

kujuta ette üha tugevnevaid menstruatsioonikrampe – see on sünnituse esimene osa. siis algab vastik osa – pressid (suur häda) aga kaasa pressida EI TOHI – st nende mahasurumine on kõige ebameeldivam. väljutamine läheb üldiselt kiirelt ning pole nii hirmus. kõige vastikum on faas 2.

ega alati ei pea presse maha suruma Esimesel sünnitusel ei tohtindu ka pikalt kaasa pressida, ei teagi miks. teisel sünnitusel põhimõtteliselt ootasin kaasa pressimisega täpselt niikaua, kuni ämmaemand tuppa jõudsin ja ma mingi sünnitusasendi sisse võtsin (seistes polnud erilist soovi sünnitada).

Natuke jube oli siis, kui keset presse otsustasin, et ma ikka ei taha pikali sünnitada ja ronisin järile – siis selle püsti tõusmise hetkel oli küll tunne, et no nüüd kukub laps välja Tagantjärgi on tegelikutl suhteliselt naljakas mõelda oma tunnetele ja mõtetele sünnituse käigus – aga no mul oli see hetk tõesti tunne, et nüüd ta kukub pea ees põrandale Ei kukkunud midagi ja sain veel mitu kord ajäril olles pressida, enne kui välja tuli

Just, pressida ei tohi ainult siis kaasa, kui pole veel täisavatust, mingi emakakaelaserv veel ees vmt. Mul olnud sellist olukorda ainult esimesel sünnitusel, ülejäänud kolmega saabus enne täisavatus ja siis pressid ja siis polnud muud kui ainult kaasa pressida, mingist presside tagasihoidmisest polnud juttugi. Lihtsalt pressida tuleb õigesti, st keskendudes oma pressimisega alla otsa, mitte põskedesse, silmadesse vmt.

Aga muidu hirmust – hirmud on enne sünnitust kõige suuremad ja pole vahet, kas esimene, teine või mitmes, ratsionaalne mõistus teeb oma töö. Kui asi juba käib, siis pole enam aega (ega ka mõistust) hirmu tunda, oled sünnituses nii sees, et hirmu jaoks ei jää aega.

(2) (0)


Postitas:
Quuu

Ongi valus ja väga, aga nagu öeldud see on eesmärgi nimel. Õnneks sa harjud valuga protsessi käigus. Rahulik suhtumine tuleb kasuks, see on siiski tundide küsimus.

(0) (1)


Postitas:
Kägu

Mina olin ka üks neist, kes esimese raseduse ajal blokeris kogu sünnituse osa ära. Raamatutes jätsin lihtsalt vahele, ei süvenenud ega harjutanud hingasmist ega midagi. Paar asja oleks pidanud kõrva taha panema küll, aga tegelikult ütleb ämmakas jooksvalt sünnituse ajal, mida ja kuidas teha. Esimesega oli mul u pooletunnine sünnitus, KTG-d hoiti kõhul ja südametoolid muutusid aeglaseks seega tehti lahklihalõige. Ilmselt poleks seda vaja olnud, kui oleksin õigesti pressinud, ehk siis allapoole. Mina aga üritasin paaniliselt pessimist ära hoida, sest valus oli. Olin siis 18-aastane ka.
Teise ja kolmanda sünnituse eel lugesin natuke, aga ei käinud ka kuskil loengutes vms. Teine sünnitus oli tund aega, mees ütles pärast, et ma oleks nagu tööl olnud, et olin täiesti adekvaatne, küsisin ja uurisin jne, nagu professionaal 😀 Ämmakas suunas kogu aeg, et pressima peab allapoole, no nagu vetsus.
Kolmas kestis 2 tundi, mõnus rahulik, ämmakas õpetas hingama jne. Lõpp oli kiire, ämmakas hakkas avatust katsuma, kuna ma küsisin, et kas võin pressida (tundsin, et laps kohe tuleb). Ei jõudnud kindaid kätte panna, püüdis vaid lapse kinni. Nii et mina otsustasin usaldada ennast ja ämmaemandat ja kõik laabus väga kenasti. Sünnitasin ka väikses haiglas ja mees alati juures.

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(1) (0)


Postitas:
Kägu

Ära kuula neid, kes hirmutavad. Ei siin, ega päriselus. Sul võib vabalt sünnitus olla sinu elu imelisem kogemus! Olen 3x sünnitanud ja esimest läksin suure põnevusega sünnitama. Mingit ettevalmistust polnud. Sünnitus kestis pikalt (üle 24h), aga peale sünnitust oli selline tunne, et KOHE oleksin nõus uuesti sünnitama. Järgmise sünnituse eel olin veel rohkem põnevil.
Neid hirmutajaid ei ole mõtet kuulata. Kui negatiivsete mõtetega minna, siis juba ainuüksi hirmumõtted võivad sünnituse ära rikkuda mis muidu oleks super võinud olla. Otsi synnitoetus.ee lehelt mõni oma piirkonna doula üles. Nemad ka oskavad rahustada ja õigele häälestusele sind seada. Ja tee näiteks enne sünnitust täielik Perekooli paast – siin on nii palju negatiivsust, mida sinu seisus naine ei vaja.

(1) (0)


Postitas:
Kägu

Ära kuula neid, kes hirmutavad. Ei siin, ega päriselus. Sul võib vabalt sünnitus olla sinu elu imelisem kogemus! Olen 3x sünnitanud ja esimest läksin suure põnevusega sünnitama. Mingit ettevalmistust polnud. Sünnitus kestis pikalt (üle 24h), aga peale sünnitust oli selline tunne, et KOHE oleksin nõus uuesti sünnitama. Järgmise sünnituse eel olin veel rohkem põnevil.
Neid hirmutajaid ei ole mõtet kuulata. Kui negatiivsete mõtetega minna, siis juba ainuüksi hirmumõtted võivad sünnituse ära rikkuda mis muidu oleks super võinud olla. Otsi synnitoetus.ee lehelt mõni oma piirkonna doula üles. Nemad ka oskavad rahustada ja õigele häälestusele sind seada. Ja tee näiteks enne sünnitust täielik Perekooli paast – siin on nii palju negatiivsust, mida sinu seisus naine ei vaja.

Just, põnevus on selle emotsiooni nimi. Ja pärast on täielik eufooria – juba ainuüksi selle tunde pärast teeks seda uuesti 🙂

Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
(2) (0)


Postitas:
Kägu

Ära kuula neid, kes hirmutavad. Ei siin, ega päriselus. Sul võib vabalt sünnitus olla sinu elu imelisem kogemus! Olen 3x sünnitanud ja esimest läksin suure põnevusega sünnitama. Mingit ettevalmistust polnud. Sünnitus kestis pikalt (üle 24h), aga peale sünnitust oli selline tunne, et KOHE oleksin nõus uuesti sünnitama. Järgmise sünnituse eel olin veel rohkem põnevil.
Neid hirmutajaid ei ole mõtet kuulata. Kui negatiivsete mõtetega minna, siis juba ainuüksi hirmumõtted võivad sünnituse ära rikkuda mis muidu oleks super võinud olla. Otsi synnitoetus.ee lehelt mõni oma piirkonna doula üles. Nemad ka oskavad rahustada ja õigele häälestusele sind seada. Ja tee näiteks enne sünnitust täielik Perekooli paast – siin on nii palju negatiivsust, mida sinu seisus naine ei vaja.

Just, põnevus on selle emotsiooni nimi. Ja pärast on täielik eufooria – juba ainuüksi selle tunde pärast teeks seda uuesti

100% nõus! Sellist eufooriat olen ainult peale sünnitust kogenud.

(1) (0)


Postitas:
Kägu

oh sa k*rat! Mul on kohe( ca järgmise 10 päeva sees ) ees neljas sünnitus! Ma kardan niiiijubepalju, et on raske sõnadesse panna.
See valu on metsik, aga ütlen ausalt, et see hetk kui sünnitus on läbi ja tibu su rinnale asetatakse – sellest paremat pole. Valu on hetkega meelest läinud! Aga nagu öeldakse- no pain, no gain.

(3) (0)


Postitas:
Kägu

oh sa k*rat! Mul on kohe( ca järgmise 10 päeva sees ) ees neljas sünnitus! Ma kardan niiiijubepalju, et on raske sõnadesse panna.
See valu on metsik, aga ütlen ausalt, et see hetk kui sünnitus on läbi ja tibu su rinnale asetatakse – sellest paremat pole. Valu on hetkega meelest läinud! Aga nagu öeldakse- no pain, no gain.

Anna siis teada kuidas läks. Mul kuu aja pärast neljas sünnitus. Kardan ka, aga mitte nii hirmsasti, kui kolmandat kartsin.
Kuidas sul eelmised sünnitused läksid?

(0) (0)


Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Avaleht Sünnitus Esimene sünnitus tulekul ja kardan väga :/

See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.