Just lugesin perekooli artiklit http://www.perekool.ee/artiklid/vastsundinu-emme-ja-beebi-kohanemine-uue-eluga/ ja samuti on jäänud ka mulje teistest allikatest ja instagrami emmede postitustest, et kui emaks saad pole aega millekski? See on päris muserdav ja päris kohutav on mõelda, et pole aega isegi ka süüa teha.. mis mõttes? Ma ise arvasin, et see vastab tõele ja ehk vastabki paljude emade puhul, aga ma olen jälginud huvipärast ühe perekonna videosid youtubes, nende laps on kuu vanune ja neil on ka teine väike laps. Olen vaadanud neid vastsündinu videosid päris palju ja mulle on jäänud silma, et nende beebi magab väga palju ja isegi kui beebi on ärkvel siis ei vaja pidevat tähelepanu ega karju koguaeg, selletõttu ongi emal aega koristada, süüa teha jms. Kas paljude emade beebid siis ei maga, et emal pole isegi aega pool tundi koristada süüa teha jms? minu jaoks see perekooli artikkel oli ikka päris idiootne. Ma saan ise varsti emaks ja ma tahan ikka olla positiivse suhtumisega, et jääb aega teha igapäevaseid kodutöid beebi kõrvalt, kui beebi magab. Ei saa ju olla, et su silmad peavad päev läbi beebil olema. Kuidas on teie kogemused beebidega?
Teema: Esimestel kuudel pole emana aega millekski?
Minu puhul oli pigem asjaks see, et ma ei jaksanud. Sünnitused olid rasked, seljavalud piinasid esimesed 6kuud. Mäletan, kui pärast esimese lapse sündi 8.päeval vankriga esimest korda jalutama läksime, pidin vankrist kinni hoidma, muidu oleksin nagu joodik tuigerdanud. Kodus toimetada sain ikka, aga juba see 3-4x öösel toitmine ja magamatus võtavad jõuvarud nulli, et järgmisel päeval hullult toimetada tahaks. Mina ei suuda ka päeval magada, olingi nagu zombi.
See oleneb täiesti lapsest. Esimese lapsega oli väga raske. Aga mitte ainul alguses vaid esimese aasta kindlasti. Ei maganud, nuttis palju ja söömisega oli õudne jama pidevalt. Teine laps on nüüdseks 5k ja siiani on olnud nagu suur puhkus. Magab ideaalselt, sööb hästi, naerab palju. Aga vaikselt on tekkimas temaga ka mingi uneerror. Seega jah, kõik oleneb lapsest.
Mul oli esimesed paar ndl kodus sellised, et kogu aeg beebile ja kui mees tuli koju, tegi süüa.
Beebi tahab koguaeg lähedust. Nüüdseks (varsti 3 kuune) on võimeline uudistama omaette ca 20 min järjest.
Minu “päästja” on kõhukott, milles teda päeval kannan. Ostsin kui sai 1 kuuseks. Nüüd käed vabad ja saan kõik vajaliku tehtud.
Oleneb beebist. Minu oma ei pannud esimene kuu aega piltlikult öeldes ei silma ega suud kinni. Ainult öösiti – siis ta tudus. Käisin isegi vetsus jooksuga; kohvi-võileiva valmistamine oli utoopia, lahmisin kiiruga suhu, mis võtta oli, vett peale 😀 Hiljem oli tšill… beebi oli nõus järjest kauem omaette mängima, viiest minutist sai kümme, sellest pool tundi. Beebi ise järjest rahulikum ja rõõmsam.
Suur vahe on selles, kas sul on teda võimalik omaette välja magama panna (terrassile või akna alla). Minul paneelikas ei olnud: see tähendas, et lõunatudu-aja ma jalutasin temaga maha. Teises olukorras oleks see võinud olla minu oma-aeg.
Ma ise kartsin, et mul hakkab beebiga igav 😀 Et see rutiin ja nö vangisolemine… Oi kui valesti ma arvasin. Sellest kujunes niinii tore aeg. Igavust tekkida ei saagi, sest beebi areneb iga kuuga, kogu aeg on uued tegevused ja väljakutsed. Oleks ma ette teadnud, et ma seda kõike nii nautima hakkan, oleks vist palju varemalt pihta hakanud 🙂
Minul oli nii kaua kuni ta ei keeranud veel ennast (kuni 3,5 kuud) ülilihtne. Esimesed kaks kuud ta sisuliselt magas 3h kaupa päeval, ärkas tunniks, sõi, vahtis niisama ringi, naeratas ja siis uinus jälle. Okei, mõned uned magas minu kõhu peal, kui parasjagu nii ära kustus, aga üldisel sain ilusti endale süüa teha, nõud pesema panna ja veidi koristada. Mina näiteks ei tahtnud magada tema päevaunede ajal, sest ma tundsin, et see vaikne aeg on mulle vajalik, et saaksin ennast veel enamvähem normaalsena tunda ja tegeleda asjadega, millega enne sünnitust (kas või uudiseid lugeda ja kohvi juua). Aga seda ka seetõttu, et ta magas öösiti ilusti ja ärkas ainult söömiseks nii et päeval ma liiga kurnatud ei olnud.
Keerulisemaks läks siis kui keerama, käputama ja püsti tõusma õppis, nüüd ei püsi üldse paigal (süles olemisest võib ainult unistada). Kuigi isegi praegu on võimalik, et ta näiteks tund aega oma mänguaedikus mänguasju näpib, mille jooksul saan siis ise ka süüa ja muid toimetusi teha.
Ma arvan, et see artikkel on eelkõige selleks, et need emad, kellel tõesti beebidega raskem on (ei maga, gaasivalud jms) oleksid selleks valmis ja ei tunneks ennast süüdi, kui nad midagi muud teha ei jõua. Sest pidev süütunne on küll asi, mis pärast beebi sündi kordades võimendub, vähemalt minul.
Mulle tundub, et asi on pealehakkamises ja tahtmises. Esimene laps oli nõus magama ainult tissi otsas ja/või süles. Liikuvas vankris magas ka, aga mitte üle tunni korraga. Kui vanker seisma jäi, ärkas ja karjus nii kaua, kuni sai rinna otsa. Öösel magas 1-3 tunni kaupa (ja nii kuskil aasta, järgmine aasta magas 3-4 tunni kaupa).
Iga päev tegin kolm korralikku toidukorda, nõud olid pestud, toad mõistlikul määral korras. Kooli- ja tööasjadega tegelesin ka jõudumööda juba algusest peale. Laps oli kas süles või kõhukotiga kaasas. Ühe käega õpib üsna kiiresti toimetama.
Ma ei usu, et ükski laps ei lepi isegi sellega, et ta korraks sülest maha pannakse – nii palju leiab ikka aega, et vetsus käia. Vetsu võtsin lamamistooliga kaasa. Pesus käisin enamasti siis, kui mees kodus oli. Jah, laps tõesti vahel röökis sellel ajal, aga no milline on muu variant? Teha püksi ja käia haisevana ringi? Lapsega ei juhtu mitte kui midagi, kui ta need paar minutit sülest eemal peab olema. Samuti ei saa ta traumat, kui vahepeal oma isa süles on.
Tagantjärele oli küll üsna raske, aga kuidagi peab ju elama ja olema. Kui enda vajaduste eest ei hoolitse, kukub varsti kogu elukorraldus kokku. Loodan lihtsalt, et teine laps tuleb lihtsam. Ja kui ei tule, siis vähemalt on kogemus olemas, kuidas ellu jääda 😀
Ka mina arvasin, et kuidas saab nii olla, et midagi teha ei jõua. Mina arvasin naiivslt, et jõuan just siis eriti palju teha, kui laps on kodus – no ta ju magab nii suure osa päevast, küll mina muudkui toimetan.
Tegelikult oligi meie elu selline, nagu kirjeldatud: mitte midagi ei saanud teha. Laps ei söönud ega maganud korralikult ja mõlemaga nendest käis päev otsa trall. Ta sõi nii vähe korraga ja aeglaselt, et võis olla tund aega rinnal ja süüa ainult 20 grammi. Seejärel oli kõht ikka tühi ja kui pärast tunniajast imetamist üritasin ta korraks rinnast eemale saada, oli kisa taevani. Kõht oli ju ikka tühi. Nii hakkasin ma enne ja pärast igat söögikorda last kaaluma – et palju on söönud, ülejäänu siis andsin süstlast juude – et laps ikka kõhu täis sööks, muidu tuleb uus toidukord peale ja eelminegi veel lõpetamata ja kõht tühi. Siis aga selgus, et ta ei oska ka täis kõhuga ilma rinnata olla. Kui rind oli suus, magas enam-vähem, kohe aga, kui rind tuli suust välja, oli ta ärkvel ja kisas. Seega möödusid esimesed kuud peaaegu lakkamatult imetades ja harjutada püüdes, kuidas ilma rinnata magada. No ikka nii, et püüan enne uinumist rinna suust võtta – kisab. Püüan rahustada ja kussutada – kisab. Panen uuesti rinna suhu – magab. Püüan minema hiilida – kisab jälle. Lasen selle unekorra siis rinnal ära magada, ise ei saa ampsugi võtta, järgmise korraga jälle sama trall.
Elu oli nii hull, et väikesed tavalised asjad tundusid mulle unelm. Näiteks see, et me saaks mehega koos laua taga õhtust süüa. Meil pidi kumbi meist pidevalt kordamööda last kussutama, sest kui ta rinnal ei olnud, siis ju röökis. Vahel sõingi, laps tissi otsas.
Ka öösiti ärkas iga tunni-kahe järel ja karjus. Ja nii kuude kaupa. Koos kõigi ärkamistega magas öö jooksul 7 tundi, siis hakkas tema jaoks hommik. Seega mina sain sellest magada tunni aja kaupa umbes neli-viis tundi ja nii palju kuid järjest.
Süüa tegema ja koristama sain pisitasa hakata siis, kui laps oli kolme-neljakuune. Siis tahtis ta küll endiselt iga tunni aja järel rinda, aga vahepeal oli nõus ka ilma nutmata kandelinas olema. No väemalt veerand tundi korraga – seegi tundus suur asi. Mõtleks, saan paprika ära tükeldada või liha ahju panna, ilma et laps kisaks. Unelm.
Nüüd on see laps viiene ja siiani on äreva närvikavaga, aga muidu väga tore 🙂
Mina ei saanud esimesel kuul imetamisega kuidagi järjele. Püüdsin nagu hull, jooksin imetamisnõustajate vahet, aga lapsel kaalu ei tulnud ega tulnud.
Minu päevad ja ööd nägid välja nii. Laps pidi süüa saama iga 2,5–3 tunni tagant (see siis söögiaegade alguste vahe, mitte eelmise söögiaja lõpust järgmise alguseni). Nii päeval kui ka öösel. See tähendas, et kõigepealt ma ajasin ta üles, mähkisin kuivaks. Siis panin ta kaalu peale, märkisin kehakaalu üles. Tõstsin rinna otsa, võitlesin meeletult, et ta sööks, mitte ainult ei magaks rinna otsas. See kestis ~45 minutit, pärast seda ta niikuinii rohkem ei söönud, ainult tukkus. Tõstsin lapse uuesti kaalu peale, sain teada, kui palju ta söönud oli ja kui palju ettenähtud toidukogusest puudu jäi. Soojendasin väljapumbatud rinnapiima ning andsin süstlast või sondist (hiljem, kui oli selge, et imemisvõte on korras ja kindel, ka Medela Calma pudelist). Kui ka väljapumbatud rinnapiimast jäi puudu, hakkasin toidusegu jaoks vett soojendama, pulbrit mõõtma, toidusegu kokku segama. Andsin lapsele veel vajamineva puuduva toidukoguse. Panin lapse magama (noh, vahepeal ta muidugi viskas veel toitu tagasi suurtes kogustes, vahetasin tal ja vahel ka endal riideid). Hakkasin ise järgmiseks söögikorraks piima välja pumpama. See võttis minimaalselt 45 minutit, et üldse mingit tõsiseltvõetavat kogust kätte saada. Ning kui kõigega ühele poole olin saanud, oli mul terve hunnik pudeleid, lutte, pumbatarvikuid ja muud kola rasvasest rinnapiimast puhtaks küürida. Kõige peale kokku kulus minimaalselt 2 tundi, tihti veidi rohkemgi. Ühesõnaga, kui lõpetasin, oli hiljemalt 30 minuti pärast (tihti 15 minuti pärast) aeg uue ringiga alustada. Seda ka öösel. Nii et magada jõudsin ma ööpäevas heal juhul 4 x 30 minutit, sest vahepeal tõesti tuli veel WCs käia, mõnikord ennast pesta, lapse ja enda riideid pesumasinasse toppida ja kuivama panna, last vannitada, võimalusel õue viia jne. Ning võid kolm korda arvata, kui päeval tekkis vahel see 15 minutit, et mul polnud ühtki ülitungivat ja ülipakilist kohustust, mis ma siis tegin – loomulikult magasin koos beebiga.
See oli ÕUDNE. Minu jaoks küll. Ma mäletan ainult mingeid hägusaid udupilte.
Kui laps juba korralikult kaalus juurde võtma hakkas ning kogu see pumba- ja pudeliralli lõpuks ühele poole sai, läks muidugi kergemaks. Aga ega mul mingit erilist vaba aega küll ikkagi ei jäänud.
Noorema lapsega läks rinnalesaamine juba palju lihtsamini. Aga siis see korraldamine, et suurem laps ja beebi mõlemad saaksid oma päevakava ja järelevalve ja muidu elamise, oli ikka ka päris kurnav. Sest seda loota, et lapse esimestel elukuudel normaalselt ööund saaks – noh, mõnel juhtub, aga see on ikka harv erand. Enamik esimese eluaasta beebide emmesid kannatab kroonilise ja raske magamatuse all, mis kogu ülejäänud tegemistelt ja elult kõvasti värvi, kiirust ja rõõmu röövib.
Aga lapsed on erinevad. Ja emad on erinevad. 🙂 Loodetavasti lähebki Sul väga lihtsalt. Peaasi ainult, et kui juhtub olema keerukam beebi ja Su oma elu raskem, siis see lõpuks liiga suur pettumus poleks, frustreerivalt ei mõjuks ja Su suhteid lapsega ei halvendaks. Mina isiklikult tunnen, et mul aitas mõlema lapse esimese eluaasta raskustega kõige paremini toime tulla just see, et ma olin moraalselt valmis selleks, et ongi hirmus raske, kurnav ja lootusetult väsitav. Et siis see tundus nagu loomulik ja polnudki lõpuks võib-olla alati NII hull, nagu ma eelnevalt ette olin kujutanud. 😛
Minu elu läks mõlema lapsega tunduvalt lihtsamaks just siis, kui nad lõpuks ometi ise liikuma ja toimetama pääsesid. Jah, eks järeljooksmist ja valvamist on, aga vähemalt pole enam seda lõputut pidevat nuttu ja hala ja röökimist ning sülestassimist, nii et midagi teha ei saa. Praegu mul küll noorem kipub kangesti jala küljes rippuma (mis teeb toas ringiliikumise üsna võimatuks), aga ikkagi on see parem kui neljandat tundi koolikutes röökiv beebi. 🙂
PS. Minu kumbki laps ei tahtnud kõhukotist ega linast midagi teada, mõlemad röökisid ja võitlesid nagu oma elu päästmiseks, kui ma üritasin neid kuidagimoodigi kõhul transportida. Nii et kõigile lastele see variant ka ei toimi, et laps magab rahulikult kõhul ja ise toimetad, käed vabad. Ja kõik emad ei kannata seda omaenda seljaprobleemide tõttu.
Esimesed paar kuud oli vãga lihtne, sest titt oli kas a) tissi otsas või b) magas. Raskemaks läks siis kui laps juba kauem üleval oli, keerama-pöörama-roomama-käputama ja end püsti ajama hakkas. Siis oli mingil hetkel küll periood kus ma ei saanud isegi mitte tualetis üksinda käia, koristamisest-söögitegemisest rääkimata. Muidugi mul on üpris lihtne olnud, imetamine on kergesti läinud, gaase-koolikuid ei olnud, magas 2 aastat rahulikult meie kaisus ja peale rinnast võõrdumist kolis oma voodisse.
no palju sõltub lapsest, kuidas ta päeval magab ja kui palju tähelepanu tahab, ja ka iseendast – et mdia ja kuidas sa jõuda tahad. Et kas alati peab valmistama 3-käigulise õhtusöögi (ja siis ei jõuagi) ja iga päev tube koristama (tõesti seda ei jõua) või võtad asju mõistudega ja annate mehega mõlemad aru, et mõningaid asju ei jõua ja mõningaid asju tuleb teha harjumuspäratul ajal.
Mina oma lastega just esimestel kuudel jõudsin rohkem. Sest siis lapsed magasid pikalt ja ärkvel olid lühikest aega. Esimese lapsega oli mul lausa igav esimesel pool-aastal – siis hakkas ta 40 min kaupa magama ja enam nii igav ei olnudki 😀
Aga mõned nipid
1. Olulised kindlasti vaja ära teha asjad teen siis, kui olen lapse toitmise lõpetandu ja ta rõõmus ja rahulolev. Või siis kui laps magab (oht, et vaja joosta lutti suhu panema :D).
2. Asjad, mida ei saa teha nii, et olen laspega üksi kodus ja laps kuskil terrassil magab (nt juuste pesu – ei kuule last ja külmal ajal märgade juustega ei taha terrassile minna) – teen siis, kui mees õhtul koju jõuab. Või võtan rõõmsa lapse lamamistooliga vannituppa kaasa (suur vannituba)
3. Tegevused, mille ajal ei saa last puudutada (nt toore liha lõikamine), teen siis, kui laps on ärkvel, rõõmus ja rõõsa. Nt õhtusöögiks tükeldasin täna kanafilee kell 14 päeval 🙂
4. mõtlen läbi, mida on vaja teha ja mida ma tahan teha. Esmalt teen asju, mida on vaja teha.
5. Süüa teen lihtsaid asju, kasutan palju ahju – ma ie pea õhtusööki hakkama ettevalmistama 30 min enne selle ahjupanemist vaid rahulikult päeva jooksul vabal hetkel võin lõikuda üht asja, pruunistada teist asja jne. Et siis õigel ajal on vaja ainult ahju lükata ja edasi ei pea ma muud tegema, kui õigel ajal välja võtma. Lapsega jalutama minna muidugi ei saa sel ajal, kui toit ahjus 🙂 Nii et sellega peab arvestama, päris 4 h ahjus küpsevat asja pole mõtet teha.
6. Ära unusta, et pesu peseb tänapäeval masin ja paljud asjad võid jätta triikimata. Nõudepesumasina olemasolu on ka boonuseks
7. Lõunasöögiks söön eelmise õhtusöögi jääke, mille soojendamine võtab 5 minutit. Süüa võin ka nii, et laps süles samal ajal. Kui õhtusööki pole jäänud, siis kas praen muna, purgisupp, ei põlga ka kalapulki, pelmeene, võikud, müsli jne Aga enamasti teen õhtusöögi selle arvestusega, lihtsalt kui liiga hea roog on, siis mees pistab kõik nahka 😀
Kui sa loobud üritamisest olla ideaalne koduperenaine – siis märkad, et hakkad tegelikutl palju asju jõudma. Kui oled märganud, siis kõik need kurtjad “ma ei jõua mitte midagi teha” leiavad ometi aja, et seda perekooli kurtma tulla. Selleasemel võiksid sisi midagi kasulikku teha 😀
Lapsed 2a4k ja 4k.
Kui oled märganud, siis kõik need kurtjad “ma ei jõua mitte midagi teha” leiavad ometi aja, et seda perekooli kurtma tulla. Selleasemel võiksid sisi midagi kasulikku teha
No mina küll laste esimestel elukuudel Perekooli ei jõudnud. 😛 Praegu on noorem laps 10-kuune, siis muidugi on mahti tagantjärele oma raske elu ära kurta. 🙂
Meil olid rasked esimesed 3-4 kuud. Laps oli väga tundlik ja nõudlik. Sõi pikalt, magas lühikesi uinakuid. Vankris oli nõus olema alles 3-kuuselt. Seni käisin õues nii, et tõstsin magava lapse vankrisse ja lootsin, et magab natukenegi või siis kõndisin väljas ühe käega last süles hoides ning teisega vankrit manööverdades. Gaasivalude tõttu nuttis öösiti tunde, gaasimured kestsid meil üle 10 kuu.
Iga laps on omamoodi, ette pole mõtet paanitseda ning tegutseda tuleb vastavalt olukorrale.
Mina üritasin ka “täiuslik noor ema” olla, uinakute hetkedel kokata ja koristada. Asi lõppes depressiooniga ning oma lase esimesest eluaastast mul eriti mälestusi ei ole (väsinud olin).
Kui oled märganud, siis kõik need kurtjad “ma ei jõua mitte midagi teha” leiavad ometi aja, et seda perekooli kurtma tulla. Selleasemel võiksid sisi midagi kasulikku teha
Mina istun perekoolis põhiliselt siis, kui mu 2-kuune beebi on tissi otsas. Ca 30-40min ühe koha peal istuda või lamada on jube igav. Nii ongi mul tahvel kuhugi toetatud ja ühe käega saan isegi siia kirjutada. Ega muud sellel ajal nagunii teha ei saa.
Aga võin oma kolme lapse kogemusest pigem öelda, et päevad lihtsalt pole vennad. On päevi, kus oledki nagu diivanile liimitud lapsega. Paar tõeliselt magamata ööd aga muudavad ebaadekvaatseks, mistõttu sa ei suuda kontsentreeruda ja end kokku võtta. Täitsa usun, et osadele tundub võimatu jätta laps karjuvana kuhugi ja minna wc-sse, söögi tegemisest rääkimata.
Kuskil teemas oli ütlus, et ideaalsed lapsevanemad on olemas aga neil pole veel lapsi :).
Mul ka kolm last, siiani mäletan, kui šokeeriv oli päraste esimese lapse sündi arusaamine, et mul ei olegi enam aega. Isegi vetsus käin siis, kui väike inimene lubab, ammugi siis kohvijoomine jmt. Need magamata ööd jmt, ei olnud lihtne.
Esimese lapse ajal pidin ka kõik õueuned ringi kärutama, sest elasime sellises kortermajas.
Teiste lastega oli õue jätmise võimalus, siis uneajal ei soovinud teha koduseid toimetusi, see oli MINU aeg, tegin vaid hädavajaliku. Käisin pesemas, sõin ise sooja sööki, jõin kohvi jne.
Iga lapsega on rohkem tulnud võimet toime tulla ja aega planeerida, kolmas on ka ääretult rahulik. Aga eks seda emaks olemist peab ka õppima, enamasti see teine osapool ei ole väga koostööaldis :).
Lapsed on erinevad. Mõni magab ööde kaupa ja päeval toimetab omaette, nii et saad kõik vajaliku ära teha ja jõuab igavgi hakata. Teine on nagu põrguline, ei maga, röögib seletamatutel põhjustel jne. Palju taandub sellele, kui hästi ise magamatust talud. Olen aru saanud, et inimeste unevajadus ja võime öise magamatusega toime tulla on väga erinevad. Mina näiteks olen isegi ühe raske öö järel nagu zombi, mu abikaasa ei tee teist nägugi, tukastab natuke ja on jälle aktsioonis. Beebiga aga võib neid raskeid öid olla kuude kaupa ja lõpuks oled päeval nii väsinud, et isegi pesumasina kasutamine on pingutust nõudev. Üldiselt kirjeldaksin seda olekut nii, et pea kumiseb ja tuikab valutada, oleks nagu vatti täis, jäsemed liiguvad aeglaselt-aeglaselt, reaktsioonikiirus puudub, komistad vastu uksi ja mööblit, süda on paha jms. Päev möödub kuidagi kulgedes ja ainus tõsine ärritaja ja tegutsema panev jõud on lapse nutt. Need detsibellid läbistavad letargiaseisundis aju ning sunnivad hoolimata kehvast enesetundest tegutsema. Samas taob see kisa nagu suruõhuhaamriga läbi ajukoore ja sõna otseses mõttes teeb haiget. Seepärast ei tule kindlasti kõne alla, et “küll ma lasen lapsel karjuda ja ise samal ajal keedan, koon ja küpsetan”. Vastupidi, läbilõikav nutt on endale nii väsimusest tingituna kui ka psühholoogiliselt ja somaatiliselt nii raske taluda, et teed kõik endastoleneva, et seda lõpetada. Kui see tähendab, et oled ise söömata ja pissil käimata, siis oledki. Pissile jõuad nende hetkede jooksul, mil beebi õndsat lühiajalist päevaund magab ja söömisega on nii, nagu keegi kirjeldas, et lahmid sisse, mida kiiresti võtta saad. Kolm korda päevas sooja söögi tegemine ja koristamine kuulub sellise raske lapsega ulmevaldkonda. Üldiselt võib päeva kordaläinuks lugeda, kui hommikul said pea ära kammida ja millalgi kiirelt dushi alt läbi hüpata.
No ja siis on sellised beebid, kes tuduvad ja on rõõmsad, mängivad omaette ja jõuad kõik ära teha. Mul endal päris sellist pole olnud, aga väidetavalt on neid olemas küll. Ainult et nende emmed miskipärast peavad lapse sellist olekut oma suurepärase kasvatustöö viljaks ja kipuvad hakkama teisi hurjutama stiilis “mismoodi ei jõua! Mina küll teen seda, teist ja kolmandat, siis käin veel beebi kõrvalt tööl ja loomulikult trennis. Ilma meigita ei lähe prügigi viima ja vabal ajal tegelen kehahoolitsustega, sest enesest hooliv naine on ikkagi karvavaba. No ja muidugi tuleb ka beebit terve päev arendada, seega me loeme juba kahekuuselt Tammsaaret ja mähkmetest loobume hiljemalt aastaselt. Siis käime veel beebikoolis, ujumas, lastejoogas ja kunstitunnis. Peale selle olen oma mehe jaoks olemas ja seksin igal õhtul. Elu on nii nummi! Aga muidugi on see kõik seepärast, et ma nii tubli olen!”
Ohjah! Mina nelja lapse emana ütlen, et unustage kõik üleliigne. Nautige oma lapsi nii palju kui suudate ja magage nii palju kui võimalik. Eriti kui on raske laps. Kõik muu on teisejärguline. Põhiline on see, et ärge laske igasugu “tarkadel” alates ämmast ja lõpetades ennasttäis PK kanadega ennast halvasti tundma panna. Kui laps nutab, siis tegeletakse temaga, mitte söögivalmistamisega ja kui laps magab, proovige ise ka magada. Uni on väga tähtis. Kujutage ette, ei jäägi maailm seisma. Ja küll ühel hetkel avastate rõõmsalt, et laps kasvab, nutt väheneb ja jõuate majapidamistoiminguid ja seksimaratone terve ülejäänud elu teha.
Mulle tundusid esimesed kuud lihtsad – beebi magas, võttis rinda ja magas edasi. Vahel oli ärkvel ka. Koolikud olid päevasel ajal – siis nuttis paar tundi. Öösiti magas rahulikult.Beebi kõrvalt sain nii oma suurpuhastused kui ka remondi ära tehtud, hobidega tegeletud, matkamas käidud jms. Kui aastadeks sai, hakkasin kodukontoris tööd tegema.
Mul ilmselt oligi selline rahulik magaja-tüüpi beebi – algul oli raskusi isegi tema söögiaegadeks üles saamiseks – põõnas mõnusalt ega lasknud end millestki häirida.
Teemaalgataja, beebid on erinevad. Mõned ongi sellised rahulikud, teised jälle aktiivsed. Võimatu öelda, milliseks esimesed elukuud kujunevad. Mul varsti järgmine laps sündimas – võibolla tuleb ka rahulik, võibolla mitte. Eks elu näitab.
Mul esimene laps magas esimesed 3 nädalat 5 tundi järjest, siis sõi 5 minutit ja magas jälle 5 tundi. Siis hakkasid gaasivalud… Kolmas laps aga magas 5 minutit, siis sõi 5 tundi ja siis magas jälle 5 minutit. Gaasiprobleeme tal polnud. Söögitegemise ja koristamise aega oli vähe, aga ei midagi ulmelist, mingeid üleliigseid kohustusi endale ei võtnud, üritasin aias teha, mis vaja oli ja ei midagi rohkemat. 3 lapse ja maja juures oli ikka märgatavalt rohkem tegemist kui need üksikud 5 minutit, mis laps võimaldas.
Väikelapse ja beebiga jõudsin teha rohkem, kui esimese lapse sündides esimestel nädalatel, kuigi teine laps oli sama kehv magaja, kui esimenegi, nii et teise lapse sündides olin olukorras, kus oli peres iga paari tunni tagant öösel ärkav pooleteistaastane ja tundide kaupa öösel koolikuvaludes röökiv imik, üsna raske kombinatsioon.
Aga selle jutuga, et alguses midagi ei jõua, mõeldakse ikka enamasti seda, et just esimese lapsega on kõik emale nii uus, et see paneb justkui klapid silmade ette ja on ka emotsionaalselt väga pingeline aeg, nii et alguses võib olla raske selle uue eluga kohaneda. Mitte et ma poleks süüa teha või koristada jõudnud, kui esimene laps sündis, ikka sai kodused asjad ära tehtud, aga seda magamatusest tingitud pingul ja ärevil olekut mäletan küll (esimene laps oli enneaegne, imetamisega oli alguses raskusi, pidin muudkui kaaluma ja rinnale rpa-d lisaks andma, lapsel olid meeletud gaasivalud, magas poole tunni kaupa, ka öösel pikemalt ei maganud ja ega seda mitmetunnist järjest magamist tal esimestel eluaastatel ei tulnudki). Nii et esimesed kuud olid närvid ikka väga pingul ja oli tunne, et kõik kasvab üle pea. Kui teine laps sündis (laste vanusevahe on 1,5 a), siis oli kõik hoopis teistmoodi, ei olnud seda uudsuse pinget enam ja kõike sai vabamalt võtta, kuigi jooksis juba teine aasta kui ma polnud saanud ühtegi ööd järjest üle paari tunni magada ja nii jätkus see veel kuni teise lapse paariaastaseks saamiseni (praegu on mõlemad lasteaialapsed ja ärkavad endiselt öö jooksul korduvalt).
Võib ju valmis mõelda, et mina teen nii ja naa, või käitun teistmoodi kui teised emad, et olen end vaimselt ette valmistanud ja kõik on läbi mõeldud jne, aga tegelikult ei tea kunagi, kuidas see kõik välja kukub. Ja kui ööst öösse pead iga natukese aja tagant ärkama, päeva ajal laps ka üle poole tunni korraga ei maga, siis keerab psüühika ikka korralikult sassi. Seda, kas laps tuleb hea magaja, kas tulevad gaasivalud jne, ei tea ju keegi ette, nii et tegelikult polegi muud teha, kui endale ja lapsele parimal viisil olukorraga kohaneda ja leida need üksikud nipid, mis toimivad ja mis igapäevaelus aitavad. Igas peres on imikute ja väikelastega oma probleemid, seda kõrvalseisja ju ei tea, kui raske laps on, kuidas on sünnist elu peres kulgenud, nii et ma ei vaataks teisi sellise põlastava pilguga, et kuidas nad siis ei jõua või ei saa, pole ju tuumafüüsika, lihtsalt beebi, kes teoorias peaks ju muudkui sööma ja magama. Teooria on hea 😀 Tegelikkus ei pruugi sugugi sellele vastata.
Ei viitsinud ausalt seda artiklit lugeda, aga (esimese) beebiga koju tulles ongi lihtsalt KÕIK teisiti 🙂 Alates (ja ehk ka kõige tähtsamalt) mõttemaailmast. Minu meelest kõik argitegemised tunduvadki algul nii teisejärgulised, sest eeskätt on ju vaja beebi sisse seada ja noh, siis teda näiteks lihtsalt vaadata hästi palju 🙂
Teemaalgatajale soovitaks vähem youtube-t vaadata ning mitte arvestada sellega, et beebi magamise ajal kodutöid teha. Harjutaks just võimalikult varasest last sellega, et teed toimetusi tema ärkvel olles, mingist hetkest saab siis juba teda “kaasata” (mängib mingi porgandijupiga, ronib tolmuimeja otsas jne)
Vastasel juhul saab emale väga raske olema see aeg, kui laps läheb vähemate kuni ühe uinaku peale – toimetusteks enam aega ei jäägi, sest laps on harjunud, et ärkvel olles tegeleb ema vaid temaga.
Lapse uneaeg jäägu ka emale puhkamiseks!
Asi on uues situatsioonis, stressitingimustes, oskamatuses, kogenematuses. Ja mis peamine – kehale harjumatu pidev üleväsimuse tunne. isegi kui laps magab päeval, siis öine magamatus võtab energia, otsustusvõime ja efektiivselt tegutsemise võime. Kui minul esimene laps sündis tundus ka mulle, et rabelen nagu ratta peal. Kõik tundus nii rakse ja keeruline. Seni olin üksi elanud ja tegelikult ma ei teadnud ega osanud korralikult tööd teha (tööjuures päevatööd küll, aga üksi elades on vaba aega ikka meeletult käes ja kohustusi ikka väga vähe). Kogenematusest ei osanud oma tegemisi ökonomiseerida, samuti olid harjumatust magamatusest pidevalt haiglase enesetundega ja stressis, mistõttu kõik võttis rohkem aega. Iga tegevuse puhul jooksin esimese vääksu peale beebi juurde jne. No ei osanud, beebi nutt tekitas ajus sellise kohutava enesetunde, et seda on raske kirjeldada. Ma ei osanud ka nuttu ennetada ja beebile pidevalt mingit keskkonna muutust enda lähedal pakkuda. Ja tõesti tundus, et mu päev on pidevat sebimist täis. Pigem suurest murest ja vastutuskoormast ja kõhklevast olekust – kas nüüd on lapsega kõik korras? Kas ma saan ikka õigeaegselt aru, kui midagi on valesti?. Ehk siis suur osa energiast läks mõttetutele hirmudele ja muredele. Teise ja kolmanda väikese vahega lapsega oli elu lihtne, võtsin laste kasvatamist juba rahunenult, pingevabalt ja rõõmuga ning kaistesin nendega vanemapuhkusel olemise ajal ka kraadi. Võin vabalt raamatut lugeda, kolm last minu otsas mängimas ja saan ka kõik muu vajalik tehtud. Aga esimese lapse sündides tundsin algul küll, et mu elu koosneb vaid titega tegelemisest ja hulluks rabelemisest.
Ma arvan, et üldistada raske – oleneb nii beebist kui ka emast endast. Mõned lapsed rahulikumad, teised mitte. Mõned emad suudavadki rohkem, teised mitte ja seda ka ilma beebita. Inimeste organiseerimis- ja multitaskingu võime ongi väga erinev. Esimese lapsega olin ka suht väsinud, kuna magas kesiselt, kuid ei mäleta, et miskit tegemata oleks jäänud. Praegu kaksikutega tunnen, et saab isegi rohkem tehtud nende kõrvalt ja jääb aega üle ka muude tegevuste jaoks kui koristamine ja söögitegemine. Minu moto on, et kõik peamised tegevused söök, koristus jms teen ära siis kui lapsed üleval. Kui lapsed magavad, siis puhkan ka ise või tegelen oma hobide või tööga.
Samuti olen arusaanud, et minu energiaallikas on liikumine ja värske õhk – olgu kui väsinud tahes, kasvõi väike ringike päeval ja kohe on teine olemine.
Tead, aga nii ongi, et esimese lapsega ei jõua midagi, kahe lapse kõrvalt jõuad rohkem kui esimese beebi kõrvalt. Vilumus 🙂
ma ei ütleks, et kahe lapsega on asi üksnes vilumuses. Kuigi natuke seda ka. Rohkem ikka see, et esimese lapsega ajab iga beebi väiksem vigin paanikasse, aga kui sul on vaja kahe lapsega toimetada – eriti kui need väikese vanusevahega ja ka suurem laps veel kodune, siis lihtsalt sa ei saagi reageerida iga beebi häälitsusele.
Ma mäletan selgelt, kuidas mu esimene laps nuttis esimesel poolaastal vist mingi 5 minutit päevas kokku, sest ma lihtsalt ei lasknud tal nutta – kohe kui vähegi rahulolematum häälitsus tuli,a stusin juurde. Nüüd aga kui beebi otseselt ei nuta, siis loen suuremale lapsele rahulikult raamatu lõpuni vmt. Sh isegi kui beebi nutab, siis mittekunagi ei katkesta vanema lapse lõunaunejuttu, vaid siis ongi nii, et beebi nutab, midagi pole teha.
Et kui ühe lapsega saab ju öelda, et ma ei jõua isegi süüa, siis kui sul on kodus ka 1,5-2aastane, siis pead ju ometi leidma selle aja, et talle süüa teha, teda magama panna, temaga mängida jne. Ja siis näedki kõike hoopis teistmoodi, sest üks asi on enda vajaduste allasurumine, aga last ju nälga ei jäta, sest õde-vend nutab. No ja kui juba lapsele saad söögi tehtud, siis ammugi endale ka 🙂
minu lapsed magasid nagu notid 5 tundi järjest, eriti õues – panin akna alla käruga magama. aega oli küllaga – mees tuli õhtul koju, hops lapsa talle ja siis ise läksin poodi, raamatukokku, juuksurisse (teise lapse võtsin kaasa kvaliteetaega veetma). Hommikul ärkas mees, võttis beebi endaga – vahetas mähkmed, viis kööki nii kauaks, kui ise sõi ja saatis vanema lapse kooli. Äraminnes tõi beebi kaissu tagasi. unelmate aeg
Oleneb lapsest väga palju. Minu oma ainult sõi ja magas, ärkveloleku ajal tsillis rahumeeli ka omaette. Ei mingit muret, nuttis ka VÄGA harva, tõeline inglike. Mul oli lausa kodus igav sellise lapse kõrval 🙂
Olles üksikvanem (mees otsustas lahkuda vahetult enne lapse sündi), siis minu laps magas (ja siiani magab samas rütmis pea aastasena) 30 min kaupa. Esimestel kuudel ei ole beebil veel nii kindlat rütmi välja kujunenud ja seetõttu oledki nö. valvel muudkui. Söömised, mähkmevahetused, uned, gaasid, koolikud. Kui pole ka teist inimest kõrval ja kogu elu on vaid sinu õlgadel, siis nagu polegi võimalik süüa vaaritada (mäletan, et omletti tehes käisin 4 korda paar meetrit eemal olevat beebit rahustamas tema gaasivalude ajal).
Minul on hetkel kolmas laps 6-kuune. Esimene laps käib koolis, teine lasteaias. Peale kolmanda lapse sündi olen üksi oma lastega toimetanud. Suuremast lapsest on ka palju abi olnud.
Teine päev peale haiglast koju tulekut oli vist üks mu elu hullemaid päevi – igalt poolt valutas, kui kummardasin, siis püsti kummardusest sain väga vaevaliselt. Maja tahtis kütta ja puud kuurist toomist. Lasteaia lapse pidin saama lasteaeda (et pisikesega oleks aega kodus tegeleda) ja sealt tagasi. Süüa pidi tegema ja koristama. Ei olnud üldse ilus ja lilleline elu äsja sünnitanud emale. Ja siis ma mõtlesin, et ega mu elu ei muutu, ma peangi üksi hakkama saama ja otsustasin, et minul on kõik väga hästi ja aina paremaks läheb! Ja sealt edasi tõesti ongi ainult head päevad olnud – vahest on raske, aga enamasti saan kõigega rõõmsalt hakkama, isegi on aega kodukontorist tööd teha.
Süüa tehes oli laps mul selili köögitasapinnal ja talle väga meeldis jälgida minu toimetusi. Nii, et söögitegemisi oli mul üks lihtsamaid toimetusi ajal, mil laps oli väiksem ja gaasivaludes. Kusjuures selline seliliolek kõval pinnal oli väga hea leevendus gaasivaludele.
Mina tegin täiskoormusel tööd kodus ja beebi magas väga vähe, olid gaasivalud (meeletud), lugesin sekundeid, millal mees koju tuleb. Hull periood oli, aga elasin üle.
Mõnes mõttes saad kõike teha, mis ennem (vähemasti siis kui mees või keegi kõrval), aga teisalt jälle sa ei saa isegi wc-sse minna.
Ma arvan, et kõikidel inimestel on alguses raske (vähem või rohkem), sest jah sa pead ikkagi ühe lisahinge eest hoolitsema 24/7. Ja reaalselt 24/7.
ps. süüa tegema mina nt minna ei saanud, kuna laps oli koguaeg kätel ja nuttis, mul oligi tunne, et ma suren ära varsti. Tundub, et emadel on siiski mingi eriline kaitse peal, värsketel emadel on eriti tugev vastupidavus..
Olles üksikvanem (mees otsustas lahkuda vahetult enne lapse sündi), siis minu laps magas (ja siiani magab samas rütmis pea aastasena) 30 min kaupa. Esimestel kuudel ei ole beebil veel nii kindlat rütmi välja kujunenud ja seetõttu oledki nö. valvel muudkui. Söömised, mähkmevahetused, uned, gaasid, koolikud. Kui pole ka teist inimest kõrval ja kogu elu on vaid sinu õlgadel, siis nagu polegi võimalik süüa vaaritada (mäletan, et omletti tehes käisin 4 korda paar meetrit eemal olevat beebit rahustamas tema gaasivalude ajal).
Esimese lapse puhul ongi see, et sulle tundub kohutavalt raske see neli korda toidutegemise kestel muude asjadega tegelemine. Kui on juba kolm last, siis on see nii loomulik elu osa, et keset toidutegemist pead ühte rinna otsas tissitama, teisel pindu sõrmest välja võtma ja kolmandalt korrutustabelit küsima.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
