Mina ei saanud esimesel kuul imetamisega kuidagi järjele. Püüdsin nagu hull, jooksin imetamisnõustajate vahet, aga lapsel kaalu ei tulnud ega tulnud.
Minu päevad ja ööd nägid välja nii. Laps pidi süüa saama iga 2,5–3 tunni tagant (see siis söögiaegade alguste vahe, mitte eelmise söögiaja lõpust järgmise alguseni). Nii päeval kui ka öösel. See tähendas, et kõigepealt ma ajasin ta üles, mähkisin kuivaks. Siis panin ta kaalu peale, märkisin kehakaalu üles. Tõstsin rinna otsa, võitlesin meeletult, et ta sööks, mitte ainult ei magaks rinna otsas. See kestis ~45 minutit, pärast seda ta niikuinii rohkem ei söönud, ainult tukkus. Tõstsin lapse uuesti kaalu peale, sain teada, kui palju ta söönud oli ja kui palju ettenähtud toidukogusest puudu jäi. Soojendasin väljapumbatud rinnapiima ning andsin süstlast või sondist (hiljem, kui oli selge, et imemisvõte on korras ja kindel, ka Medela Calma pudelist). Kui ka väljapumbatud rinnapiimast jäi puudu, hakkasin toidusegu jaoks vett soojendama, pulbrit mõõtma, toidusegu kokku segama. Andsin lapsele veel vajamineva puuduva toidukoguse. Panin lapse magama (noh, vahepeal ta muidugi viskas veel toitu tagasi suurtes kogustes, vahetasin tal ja vahel ka endal riideid). Hakkasin ise järgmiseks söögikorraks piima välja pumpama. See võttis minimaalselt 45 minutit, et üldse mingit tõsiseltvõetavat kogust kätte saada. Ning kui kõigega ühele poole olin saanud, oli mul terve hunnik pudeleid, lutte, pumbatarvikuid ja muud kola rasvasest rinnapiimast puhtaks küürida. Kõige peale kokku kulus minimaalselt 2 tundi, tihti veidi rohkemgi. Ühesõnaga, kui lõpetasin, oli hiljemalt 30 minuti pärast (tihti 15 minuti pärast) aeg uue ringiga alustada. Seda ka öösel. Nii et magada jõudsin ma ööpäevas heal juhul 4 x 30 minutit, sest vahepeal tõesti tuli veel WCs käia, mõnikord ennast pesta, lapse ja enda riideid pesumasinasse toppida ja kuivama panna, last vannitada, võimalusel õue viia jne. Ning võid kolm korda arvata, kui päeval tekkis vahel see 15 minutit, et mul polnud ühtki ülitungivat ja ülipakilist kohustust, mis ma siis tegin – loomulikult magasin koos beebiga.
See oli ÕUDNE. Minu jaoks küll. Ma mäletan ainult mingeid hägusaid udupilte.
Kui laps juba korralikult kaalus juurde võtma hakkas ning kogu see pumba- ja pudeliralli lõpuks ühele poole sai, läks muidugi kergemaks. Aga ega mul mingit erilist vaba aega küll ikkagi ei jäänud.
Kurat, nagu mina ise oleks kirjutanud – täpipealt sama.
JA MIDA MA SELLEST ÕPPISIN:
imetamisnõustaja kohe kukele saata: kui laps on liiga nõrk, et ise imeda, siis ei tasu teda ja ennast piinata vaid andagi talle kohe hommikul esimese asjana ja õhtul viimase asjana üks täisports kunstsegu kõige heldema anniga lutipudelist mis vähegi olemas ning siis päeval imetamist ja pumpamist harjutada. Mul hakkas korralikult rinda võtma alles 4,5 kuusena, vahepeal istusime nädala lausa lastehaiglas selle imetamisnõustamise pärast kui ühe kuuga vaid 28 grammi juurde võttis!