Ehk on siin neid, kes oskaksid ise selgitada või viidata lugemismaterjalile.
Lapse õpiraskustega (ja võimaliku tähelepanuhäirega) sai pöördutud psühhiaatrile. Seda nüüd küll päris hilja, kuid taganjärele olemegi kõik targemad oma valikute osas. Siit ka küsimused, et milline vorm (väikeklass, õpiraskustega laste klass, LÕK) oleks kõige tõenäolisem ja kuhu siis sellise õppekavaga laps panna, kooli valik. Ei ela Tallinnas, vaid pea 50 km Tallinnast.
Laps on käinud tasandusrühmas (tollal veel Tallinnas) kõne probleemidega, oli lasteaialapsena keeruline, paras väljakutse noorele emale. Samas õpetajad hindasid teda ikkagi üheks tublimaks nende seas, psühhiaater leidis, et veidi kõne tõttu arengust maas, kuid muidu norm laps. Kooli alguseks toimus märgatav areng, laps muidugi oli jätkuvalt keskmisest emotsionaalsem, ärrituvam ja suure aktiivsusega, kuid vastas n-ö nõutud koolivalmidusele ja lasteaiast julgustati õigel ajal kooli panema. Rumala peaga tegingi seda, olin kannustatud viimase aasta edust.
Esimesed 2 kooliaastat olin noorima lapsega kodune, seega koolilapsele olemas. Õppimine läks väga keeruliselt ja koolis nõuti suures mahus lapse aitamist, et lugege-lugege-lugege, harjutage veel rohkem käekirja ja tehke seda ja toda. Tegimegi, laps nuttis ja röökis, aga rahustasime ja nii jupikaupa alates varasest lõunast kuni õhtuni tegime. Midagi sellest tolku ei olnud, hinded olid suht samad olenemata, kas kirjutas ühe ropsuga või maalisime pool tundi paari lauset. Poole aasta pealt võtsin leebemaks ja otsustasin õpetaja nõudmisi kergemalt võtta, sellega läks kodune õhkkond paremaks, kuid õppimine samm haaval allamäge.
Need esimesed kaks aastat oli õpetaja lapse töötamisega koolis rahul, et selline keskmine laps. (Tagantjärele tean, et neil ongi raske klass, et selle klassi keskmine on ilmselt päris madal). Kuid paluti lihtsalt kodust rohkemat abi, et laps unustab palju, asjad tegemata ja kadunud jms. Et laps päevikut ei täitnud, koolis õpetaja ei jõudnud sellel ka ise silma peal hoida, siis sõltusime kõiges ekoolist. Laps ise ei teadnud kunagi millal, mis, miks. Mistõttu jäidki mõned asjad tegemata või said valesti tehtud, sest mina ei teadnud. Lapsel ei püsinud meeles, mis tal koolis, mis kodus.
Õpetaja proovis last hinnetega mõjutada, mis minu jaoks oli ette tulutu. Üldse see hinnete taga ajamine, et mis hinnetele laps nüüd see aasta plaanib õppida jne, on mulle mõistetamatu.
Alates kolmandast klassist läks palju raskemaks, sest läksin ise tööle. Sealt alates ongi olnud suhtumine selline, et kodu ei tee piisavalt, et ikka peaks iga päev tundide viisi temaga koos õppima ja harjutama. Samas pöördusin ise mitmel korral õpetaja poole, siis pigem, et midagi hullu ei ole, koolis saab hakkama, hoolsus lihtsalt olematu, tehke tööd ja kontrollige. Probleem hoolsusega muutus aina suuremaks.
Soovitati trenn ära jätta, et rohkem õppida jõuaks, mina selle ideega kaasa ei läinud. Lapselt ainus eduelamust pakkuv tegevus ära võtta tundus julm.
Koolis hakkama saamine tähendas aga seda, et last tõsteti pidevalt ringi, et kuhu ja kelle kõrvale õppima sobib (ja teised probleemsed samuti). Vaheldumisi õppisid lapsed, ka minu oma õpetaja kõrval või vastas. Laps tunnistab, et kirjutab mehhaaniliselt maha, aru ei saa. Ega ta küsigi. Õpetaja seletamise peale teeb näo, et saab aru.
Peale iga vestlust olid ka kommentaarid, et oi nüüd läheb palju paremini.
Saanud ja saab jätkuvalt koolist logopeedilist õpiabi.
Käes neljas klass, võtsin ise teema septembris üles ja algul oligi suhtumine, et ootame-vaatame, et kuidas edasi läheb. Kaasa minu murega tuli kooli psühholoog, kes viitas tähelepanuhäire võimalikkusele ja soovitas seda uurida. Klassijuhataja oli jätkuvalt leebe, et nüüd on püsivam jms. Aga hakkas pihta aineõpetajate kurtmine, et lapsel baasteadmised puudu jms, et vanemad, tehke midagi. Hetkeseisuga hinded on sellised et kolmed venitatakse vaevu välja, ühes põhiaines saigi kahe tunnistusele. Koostati käitumise tugikava, see, et käitumisega üldse midagi on selgus alles kooli tugitöötajatega vesteldes, klassijuhatajaga pole käitumine teemaks olnud.
Edasi psühholoogile hindamisele. Sinnamaani soovitati siis mõelda, et mida ma ise oma lapsele tahan. Psühhiaatri suust käis läbi ka üks kool, mille kohta uurides selgus, et seal RÕKi klasse ei olegi. Palus kaaluda õpilaskoduga kooli kui valikuvõimalust, eelkõige mõeldes sellele, et me lapsega kodus õppida ei oska.
Saan aru, et ega ise otseselt ju valida ei saagi, kuid tahaks vanemana ikkagi end millekski valmis panna. Mida enam loen seda enam tundub, et ilus on kõik vaid paberil, reaalselt nii mõnigi valik tähendaks, et midagi ei muutu.
Koolis olemas ka väikeklass, sobiv vanuseaste, kuid seal niigi juba 1 õpilane liiga palju ja mu lapsele antud õpetajaga koostöö ei sobi. Kui teisi õpetajaid, ka oma pigem kaitseb, et head õpetajad, siis tema olevat kuri (andnud lühiajaliselt talle õpiabi).
Probleemiks siis on teksti mõistmine, tekst tuleb lapsele ümber seletada, oma peaga lahendab ülesanded valesti. Tihti tuleb ikka mitu korda seletada, näitlikustada. Matemaatikas seetõttu mitmeosalised ülesanded on paras peavalu. Unustab kiiresti. Korrutustabeli võib ju pähe õppida ja oleme seda ka viimase kahe aasta jooksul kordi teinud, kuid nii kui pidevalt ei harjuta, siis ei oska ka. Sama ka peast liitmise-lahutamisega, et vajab pidevat treenimist. Võõrkeeled seepärast väga keerulised, lapsele ei jää sõnad meelde, kuid inglise keeles neil ongi järjest unitite kõikide sõnade pähe tuupimine, pea igaks tunniks uued sõnad 10 kaupa ja siis kui kogu unit läbi, siis kogu materjali peale test. Laps juba keeldub nende õppimisest, ei jõua. Mina ka ei jaksa, neid sõnakaarte nii suures mahus teha, hea kui tähenduse selgeks saab, kirjapilti ei tasu lootagi. Laps ei oska eesti keeleski grammatiliselt õigesti kirjutada (tugev-nõrk, lühike-pikk häälik). Samas kui võrdlen igasugu lisaülesandeid (kirjandus, referaadid jms), siis mu nooremal lapsel on need juba keerulisemad kui vanemal, tundub, et mu probleemidega lapse klassis mõneti juba võetaksegi asju lihtsamalt.
Muidu olemuselt sõbralik ja lahke, kergesti läheb tuliseks küll. Eriti kui kellegi õiguste eest seista vaja on. Väga hea episoodiline mälu. Kui midagi tema jaoks huvitavat on toimunud, mäletab täpselt mis mul sel 3a tagusel sündmusel seljas oli, mis me tegime ja ütlesime. Muus osas ei paista silma, et kuidagi teistsugune.
Ja kuidas siis aru saada, kas asi on tõesti nii, et laps on vaid maha jäänud, sest me ei tee piisavalt tööd või ongi madala võimekusega. Tunnistan, käesoleval aastal saab laps kodus õppimises abi varasemast vähem. Käin nii tööl kui õpin ise tsükliõppes, süütunnet selles osas, et lapsega kodus ei istu ja kogu aeg ei õpi, on juba tekitatud küll. Abikaasa ei oska lapsele sobivalt õppimisele läheneda, et seda rohkem enda peale võtta. Samas lapsel suguvõsas lähisugulasi, kes õppinud nii LÕKi kui vahepealsete variantide järgi jagub, just meesliini pidi. Et pärilikkus mängib ka rolli.
